* * * *
[…] just keel on see omandus, mis
sünnitas perekonnas Homo liigi sapiens. Nagu keelte evolutsiooni
üks paremaid tundjaid tänapäeval, Derek Bickerton arvab, oli see
äkiline, katastroofilise loomuga leid, mis sündis kuskil Aafrikas umbkaudu
100-150 tuhat aastat tagasi. Kõik olulised eeldused olid olemas juba ammu enne-
silmad ja käed, sotsiaalsed suhted ja suur keerukas aju - oli veel vaid vaja,
et otsad kokku saaks, et tsükkel sulguks, ning see taipamise taoline hetk sai
teoks ja keel sündis. Keel, mille omaja paratamatuks saatuseks sai
destabiliseerida Maa ökosüsteem. Olen kaunis veendunud, et see ei saanudki
teisiti minna, ning kui ka kusagil teisel taevakehal on mõni liik omandanud
mõistetega opereeriva keele, siis varem või hiljem on ta pidanud silmitsi
seisma oma koduplaneedi tasakaalu rikkumisega, sügava hirmuga lõpetada
eluslooduse evolutsioon.
Kui keele ilmumine viis lõpuks
Maa tasakaalust välja - siis ehk peitub ökoloogilise katastroofi vältimise
teegi keeles - põhimõttelises muudatuses keele kasutamise viisis. Kuna ma ei
usu, et me loobume teadmiste täiendamisest, siis järelikult ei ole see mitte
primitiivsemaks muutumise tee.
Kalevi Kull 1996. Uue
aastatuhande künnisel: sajandike eluteaduses. – Horisont, 1996, nr 7/8.
* * * *
Mõte on
selles, et aktiivsus on inimesel olemas paratamatult, tema elujõu tõttu.
Küsimus on selle aktiivsuse suunas - kas see suunatakse iseendale või välisele
keskkonnale?
Mulle
tundub, et inimene on olnud selles mõttes alati ühesugune - ta muudab pigem oma
ümbrust, sest see on psüühiliselt kergem. Sest kui me suuname aktiivsuse enda
sisse, kohtume me iseenda piiridega ja tundmatusega, mis on nende piiride taga.
Ja see tekitab hirmu! Väljapoole suunatud aktiivsuse korral lähtume me juba
olemasolevatest piiridest ja püüame neid säilitada sellistena, nagu nad on.
Teisisõnu - püüame säilitada oma psühholoogilist identiteeti. See on
järjekordne näide selle kohta, et ka psühholoogias domineerib varjatud
paradigmana väljapoole suunatud aktiivsus, sest oma psühholoogilise identiteedi
säilitamine on psühholoogilistes käsitlustes enamasti tugeva positiivse
alatoonina. Sissepoole suunatud aktiivsuse korral on psühholoogilise
identiteedi säilitamine praktiliselt võimatu. Sissepoole suunatud aktiivsuse
korral inimese seesmised piirid laienevad ja praktiliselt võib sellega kaasneda
mitmeid identiteedikaotusi.
Argo Moor 2000. Maad või ennast? (internet)
* * * *
Budistlikud õpetused näiteks on käsitlenud maailma tervikuna, kõiki nähtusi vastastikku läbipõimunutena. Näiteks üks hilisbudistlikke õpetusi (mahajaana, levinud Indias, Hiinas ja Jaapanis) väidab, et on võimalik tunnetava subjekti selline hingeline inspireeritud seisund, kus “individuaalsuse ranged piirid kaovad ja meid ei ahista enam asjade lõplikkus”. Maailm kujutab endast siis vastastikuste seoste täiuslikku võrku, kus iga individuaalne objekt sisaldab endas kõiki teisi.
Kuna idamaade filosoofia (taoism, budism ja nende
mitmesugused erivormid) haaras maailma, nii nagu see on, seoste kogu rikkusega,
siis ruttas ta sellega teaduse võimalustest kaugele ette ega soodustanud enam
selle arengut.