Esimesel tunnil annab terapeut patsiendi jutuvoolule stoppkäigu ja käsib veidi tunda. Juba siis, esimesel tunnil tulevad pisarad, patsient julgeb SELLEST rääkida. Ometi saab ta aru, et lapsepõlves ja pärast seda on olnud asju, millele ta ei ole julgenud isegi mõelda, neuroosi-Ego temas on nõutu, et ta karjus endast välja sellised sõnad. Need ei sobinud tema senise maailmapildiga. Ta on midagi endast andnud. Kuna organism on kunagi, lapsepõlveahistuses Valu enda sees meelde jätnud, võib patsient varsti soovida oksendada. Janov kinnitab talle, et see on tunne ja ta ei oksenda. Varaste lapsepõlvestseenidega seotud tunded väljenduvad lõpparves vanemate tekitatud vaimse vägivallaga, seda lõpparvet suunab terapeut: "Issi, ma vihkan sind!"; "Ema, aita mind ometi, ma olen hädas!" (Või selgelt naiselik variant: "Ma olen õrn ja nõrk!"). Selle suhtumise lõppfaasiks on Primal (sm. perusprimaali), ürgvalu väljapurskumine psühhoteraapia käigus, mille jooksul neuroosi-egole antakse hoop ja tekib avar väli vabaks ja loomulikuks tunnetuseks. Kogemused näitavad, et niisuguse väljapurske välisteks näitajateks on tihkumine, kisa, "mänguasjade" peksmine...

Miks nn self-primalling on ohtlik?

Janovi patsiendid, keda ta on nimetanud kokkuleppeliste nimedega: Elizabeth, Kim, Laura on päev-päevalt oma teraapiat kirjeldanud. Kui Janov ei ole nende arengutega rahul, siis oma päevikus nad ka väljendavad seda selgelt: "Janov ei pidanud paljuks minuga riielda."