Eesti esimene teatrikool, nimega Draamastuudio, alustas Paul Sepa juhtimisel 1920. aastal tasulise erastuudiona. (Õpilasi kogunes katsetel 40 ümber, esimese aasta lõpuks oli õpilasi 35, lõpetas neist 16). Esimese poolaasta järel nurisesid õpilased, et koolitöö toimub liialt kaootiliselt, ning nõudsid süsteemsemat õppekorraldust. Selleks loodi 1921. aastal Draamastuudio Ühing, kuhu valiti peale Paul Sepa tuntud kultuuritegelasi ja ka üks õpilaste esindaja. Teatrikooli õppeplaani koostamiseks moodustati komisjon, kuhu kuulusid Paul Sepp, Hugo Reiman ja Hanno Kompus. Kooli eesmärgina sõnastati: luua hästi ettevalmistet ja lavatöös võimsaid näitlejaid-lavakunstnikke. [1] Õppeainete sisse kuulusid: hääleseadmine, hääldamine, ilulugemine, muusika, laulmine, võimlemine, vehklemine, plastika, karaktertants, teatri aeglugu, kostüümi ja koomete ajalugu, dramaturgia, režii, lava juhtumine ja teatrite korraldamine, joonistamine, anatoomia, psühholoogia, eesti keel, kirjanduse ajalugu... jne, - kokku tuleb küll mahukas nimekiri, aga kuivõrd järjekindel ja tulemuslik iga õppeaine õpetamine oli, siis selle suhtes olid õpilased kriitilised. Õppekursus kestis kokku neli aastat. Esimese ja edaspidi teatriloos olulist rolli mänginud lennu lõpetasid Otto Aloe, Rudolf Engelberg, Leo Kalmet, Felix Moor, Kaarli Aluoja, Priit Põldroos, Ly Lasner jt. kokku kuusteist noort näitlejat. Draamastuudio Ühingu teatrikooli lõpetas üldse viis lendu näitlejaid, esimesed kaks Paul Sepa ja Rudolf Engelbergi ja kolm Hilda Gleseri juhendamisel. Viimane, viies lend jäi Gleseril pooleli, ta suri 1932. aastal ja tema töö viis lõpuni Sepp.
Lavastaja ja teatripedagoog Leo Kalmet annab oma õpetajale Sepale, vaatamata tema õpetamise kaootilisusele ja süsteemitusele, kõrge hinnangu. Sepp, põledes ise pidevas otsingus ja leidmiserutuses, oli õpilastele vaimseks äratajaks ja loominguliseks innustajaks: Kui Sepp oma õppeasutuse 1920. aastal rajas, ei nimetanud ta seda mitte juhuslikult stuudioks. See metoodiline printsiip, mida tal võimalik oli tundma õppida Moskva Kunstiteatri juures, ei põhinenud teadmiste ja oskuste omandamise kindlal programmil, vaid püsivatel katsetustel, otsingutel ja improvisatsioonil. See vastas kõige paremini Sepa enda «improvisatsioonilisele» loomusele ning oli paratamatu ajal, mil puudus igasugune ettekujutus sellest, missugune õieti peab üks korralik teatrikool oma lõplikul kujul välja nägema. Stuudio ja improvisatsiooni mõistete sissetoomine ning praktikasse juurutamine oli Sepa vaieldamatuks teeneks meie areneva teatrikunsti ees. Samal ajal aga kujunes nende liigne fetišeerimine Sepale komistuskiviks nii õppetöös kui lõpuks ka praktilises teatritegemises: lõpptulemust ähmaselt ettenägev otsimine, proovide käigus tekkinud üha uued ja uued ideed jätsid ta ajahätta ning sundisid lavastust mõnikord välja laskma otsi kokku tõmbamata. [2]
Hilda Gleser, teine põhiõpetaja, oli olnud õpetamises metoodilisem ja järjekindlam kui Sepp, ja ka ei pannud ta suurt rõhku improvisatsioonidele, mis oli olnud Sepa harjutuste põhiline sisu ja eesmärk. Polnud Gleser samuti kui Sepp eraldi teatriõpetust saanud, mõlemad olid iseõppijad, lähtusid nähtud ja loetud eeskujudest ja omaenda praktilisest kogemusest. Kui Sepa eeskujud olid Venemaal, eriti Moskva Kunstiteater, siis Gleser toetus paljus soomlasest lavastajannale Hilma Rantanenile, kes enne esimest ilmasõda oli viljakalt “Estonias” lavastanud, ning just temalt sai “Estoniasse” tööle võetud noor Gleser oma esimesed oskused ja võtted. Sealt olid pärit Gleseri keskendumine sõnale – hääldamisele ning põhjalik analüüsitöö tekstiga. Sepale oli see külg teatritöös ebahuvitav, tema armastas üle kõige improvisatsiooni, vaba mängu, et näitleja jõuaks selle kaudu karakterini, rollini. Kui Sepp nõudis lavalises väljenduses ilu, elegantsust, plastilist liikumist, rütmilist, meloodilist ja pateetilist kõnet, siis Gleser eitas kõik välist ja nõudis näitlejailt elamuslikkust ning orgaanilisust...Kõik seesmiselt läbitunnetamata oli lubamatu kui võltsing. [3] Draamastuudio teatrikool tegutses kolmteist aastat ning suleti 1933. Kuna kogu majandamine oli Draamastuudio teatri kanda, siis käis õppetöö korraldamine rahalistes raskuses töötavale teatrile üle jõu. Kooli kinnipanemisega loodeti teistele teatritele survet avaldada, et ka need õla alla paneksid. Seda ei juhtunud. Viis aasta oli teatrikoolituses paus.
Veel üks teatrihariduse katse 1930. aastate algusest, millest peab kirjutama: 1931. aasta augustis teatab ajaleht: "Estonia” avab oma teatrikooli. Õppetöö algus 1. oktoobril käesoleval aastal. See avatakse Estonia teatri juhatuse otsusel, et muretseda kutseliste näitlejate juurdekasvu “Estoniale”. [4]
Kooli kursus oli mõeldud kaheaastasena, esimese kursuse peamiseks ülesandeks seati ettevalmistus lavalise töö jaoks ning teisel kursusel taheti pearõhk panna näitlemispraktikale, mille käigus otsitakse iga õpilase ampluaad. Oldi arvamusel, et esimesest lennust peaks välja tulema 10 ettevalmistusega näitlejat. Sisseastujaile oli nõutav keskkooli haridus ja kooli astumiseks tuli läbi teha näitleja katsed. Õpetajateks pidid teatrikursustel olema “Estonia” näitlejad ja lavastajad Erna Villmer, Hilda Gleser, Ants Lauter, Hanno Kompus. See üritus aga jäigi vaid üritamiseks, kuna katsetele ilmus ainult 37 inimest, 26 naist ja 11 meest, ning pooleteisepäeva pikkuse eksami tulemusel pidi sisseastumiskomisjon tõdema, et inimesi, kelle mingigi näitlemise anne ilmes, oli vaid 3. Seda oli liiga vähe ühe kursuse moodustamiseks. Katsekomisjon otsustas kooli esialgu avamata jätta. Uued katsed tahetakse korraldada tuleval sügisel, kuna arvatakse et nüüdsest kooli avamisest üle maa saadi liiga hilja teada. [5] Uusi katseid järgmisel sügisel “Estonias” ei korraldatud, ja nii jäi Draamastuudio kuni 1938. aastani, kuni Riikliku Konservatooriumi juurde asutatud Lavakunsti koolini, ainukeseks teatriharidust andvaks paigaks Tallinnas.
Tartus tegutses 1934 kuni 1937 Tartu Draamateatri Seltsi Teatrikunsti Stuudio. Tartu haritlased polnud rahul “Vanemuise” repertuaari ja lavastustega, mängimisega, et liig palju on operetti, siis vastukaaluks asutati 1932. aastal Tartu Draamakunsti Selts, mille juures avasid haritlased Teatrikunsti Stuudio. Juhtfiguuriks ja initsieerijaks oli meditsiinidoktor Viktor Hion. Stuudio tegutses Saksa teatri ruumides (praegune “Vanemuise” väike maja). Seltsi esimeheks valiti proua Aino Suits ning õppejõudude hulka kuulus ka Gustav Suits, kes luges draamakirjandust, näitekirjandust õpetas Henrik Visnapuu, rahvaluulet August Annist. Lavapraktika kutsuti andma näitleja August Sunne ja aegajalt andis studistidele näitlemist ka poeet Johannes Schütz (Juhan Sütiste), kel küll endal igasugune lavakogemus puudus), kes rohkem tegutses lavakõne ja teatrikriitika õpetajana. Stuudios õpetas veel Johannes Semper (stiiliõpetus), Karl Ader (koorkõne ja lavapraktika). Stuudio tegutses erakoolina ja mingit riikliku toetus ei saanud, õppejõudude tasu oli 1 kroon tunnist, see oli tõepoolest ääretult vähe ega vastanud ligilähedaseltki kõrgkooli palkadele. Tartu Teatrikunsti stuudiost kasvas välja rida tulevasi lavastajaid Kaarel Ird, Epp Kaidu, Aleksander Sats, Enn Toona, Leo Martin. [6]
1938. aastal alustas teatriinimeste tungival nõudmisel tööd Tallinna Konservatooriumi juures asuv Riiklik Lavakunstikool. Sisseastumise tingimuseks seati õpilastele veel peale andekuse ka keskhariduse olemasolu (seda nõuet Draamastuudiol ei olnud). Õpetus oli tasuline, õppemaks oli 180 krooni aastas. Õppetöö kestis neli aastat, esimesed kolm koolis ja neljas aasta oli teatripraktika. Näitlejameisterlikkust õpetasid Leo Kalmet, kes oli ka kooli juhataja, “Estonia” draamajuht Ants Lauter ja Paul Sepp.
Kõik Eesti teatrid olid oma tegevuses esimeses vabariigis iseseisvad, riigistamata, seltside valduses ja halduses. Suured teatrid nagu “Estonia” ja “Vanemuine” said riigi poolt toetust eelarve korras. Ja kui 1925. aastal loodi Kultuurkapital, siis Näitekunsti sihtkapitali üks ülesandeid oli ka väiksemate maakonna teatrite tegevuse korraline toetamine.
Teatreid oli Eestis vabariigi lõpuks 12. Tallinnas: “Estonia”, Eesti Draamateater (endine Draamastuudio teater võttis endale selle nimetuse 1937), Tallina Töölisteater, Tartus “Vanemuine”, Pärnus “Endla”, Viljandis “Ugala”, Narvas ühinenud “Ilmarine” ja “Võitleja”, Valgas “Säde”, Võrus “Kannel”, Kuressaares Eesti teater, Rakveres Eesti teater.
Alustan Tallinna noortest teatritest. 1924. aastal lõi Draamastuudio äsjalõpetanud esimene lend oma teatri - Draamastuudio teatri. Juhiks valiti endi hulgast vanim, võimekaks lavastajaks arenev Rudolf Engelberg, kes oli teatri juht kuni surmani, 1928. aastani, sealtpeale võttis tema kohused üle Leo Kalmet. Draamastuudio teater sai oma truppi pidevat täiendust Draamastuudio koolist. 1928. liideti teater Rändteatriga, truppi tulid selle kaudu näitlejad Ruut Tarmo, Mari Möldre, August Sunne, Eduard Türk.
Esimestel aastatel katsetati innukalt modernset ekspressionistlikku draamat, aga et publikut jätkus neile otsingutele paari saali jagu, hakati otsima teid, kuidas teater ellu jääks. Hugo Raudsepa ajakajaline ja lopsakate karakteritega külakomöödia “Mikumärdi” sai 1928. aastal Draamastuudio teatri elus tõeliseks murranguks – läbilöögi tükiks, seda mängiti täismajale 86 korda. Ots oli lahti tehtud, edasi tulid uued menukad Raudsepa komöödiad, Metsanurga, Visnapuu, Kärneri uusnäidendid. 30ndad läksidki Draamastuudio teatris algupärandite tähe all. Tulid esimesed Anton-Hansen Tammsaare romaanide dramatiseeringud: “Vargamäe” (1932), “Härra Mauruse esimese järgu kool” (1935), “Abielu ja armastus” (1934), “Vargamäe vanad ja noored” (1935), “Kõrboja peremees” - kõik Andres Särevi töötlused.
1930. aastate keskpaiga, “vaikiva ajastu” sisepoliitika suund oli riikliku kontrolli ja suunamise kehtestamine kõigis tegevusalades, ka kunstisasutustes, ja nii otsustati teatrite elu korraldavas Haridusliidus, et Tallinnas on liialt teatreid, et Draamastuudio teater peaks hoopis muutuma maakondi teenendavaks Rändteatriks. Kuna teatril oli soosijaid ka teistes valitsusringkondades, siis vägivaldsed sulgemisplaanid ja ühendamised ei teostunud. Aegajalt kerkis ülevalpool ikka ja taas päevakorda Draamastuudio liitumine Töölisteatriga. Kõik need ettepanekud ja üritamised kujutasid endast Draamastuudio likvideerimise katseid...seni kuni olime nõrgad, meid ei puudutatud. Niipea kui hakkasime pakkuma konkurentsi teistele Tallinna teatritele, muutus suhtumine...10 aasta kestnud sõda meie vastu lõppes siis, kui Draamastuudio teater endale päriseks ostis saksa teatri maja, kus ta senini oli verehinna eest etendusi andnud. [7] (Alles 1939. aastal, kui Hitler baltisakslased kodumaale kutsus, saadi teatrimaja kätte).
Kolmekümnendate lõpuks aastateks oli Draamastuudio teatris kujunenud tugev näitlejate ansambel-tuumik: Mari Möldre, Ruut Tarmo, Johannes Kaljola, Ly Lasner; Salme Reek, Ado Hõimre, Voldemar Alev.
Huvitav oli Tallinna Töölisteatri loomislugu. Teater asutati ametlikult 1925. aasta sügisel. Sotside partei (ESDT) oli 1925. aastal Riigikogus arvukas ülekaalus ja nad taotlesid partei käepikendusena Tallinna Töölisteatri loomist. Uue teatri asutamise otsus võetigi Riigikogus vastu ja stardirahaks anti kaasa miljon marka. Töölisteatril olid rahad, aga puudus trupp, näitlejad. Äsja sündinud Draamastuudio teatril oli trupp küll olemas, aga puudusid rahad. Ja nii sündis uus otsus: kaks teatrialgatust liita. Tehti koostööleping, mille kohaselt Draamastuudio teater säilitas oma iseseisvuse ja “müüs” oma lavastusi Töölisteatrile. Kusjuures tehti selget vahet, kumma teatri all tükk välja tuli. Töölisteatri juhiks sai draamastuudiolane Priit Põldroos. Hooaeg 1926/27 oli ühendteatrile ses mõttes õnnelik, et “Estoniast” lahkunud Ants Lauter töötas terve aasta nendega, ka lavastas seal Hilda Gleser. Teatrite koostöö kestis lühikest aega, kuni 1927. aasta sügiseni, siis läksid teatrid ja trupid täielikult lahku – ja nii oli Tallinna kaks uut teatrit tekkinud.
Töölisteatrisse kogunes alul rühm asjaarmastajaid, kes andsid hommiketendusi: kus deklameeriti, lauldi kupleesid ja mängiti lühinäidendeid. Juht Priit Põldroos aga nägi, et ainult asjaarmastajatega teatrit kui kunstiasutust kuidagi ei arenda, ja ta hakkas kutsuma oma lavastustesse ka elukutselisi näitlejaid, nii kujunes välja isesugune segatrupp. Näitejuhina tegutses Töölisteatris peale Põldroosi ka Andres Särev, kes oli üle tulnud Pärnu Töölisteatrist. Tänu võimekatele lavastajatele oli 30-ndate alguseks Tallinna Töölisteater end kultuurielus kindlalt kehtestanud, leidnud üles oma publiku (töölised ja väiksemate sissetulekutega ametnikud ning noor ja vaene intelligents). Töölisteatri lavastused olid realistlik-rahvalikud, väga mängulised, kriitikud hindasid väikese teatri juures enim seda, et nappide vahenditega loodi sotsiaalselt kõnekaid, põnevaid lavastusi. Töölisteater töötab õieti rõõmustava erksuse ja menuga. Viimase poolest paistab teater jõudnud olevat päris ootamatule tasemele. Kunstiliselt on ju teatri jõud piiratud, nimelt on siin kasinalt suutlikke draamajõude...Kuid Töölisteater mõjub massiga, lavastusega, lavapildistikuga, noorusega, repertuaari värskusega ja mitte väiksel mõõdul oma publikuga. [9]
Mis siis toimus teistes linnades. Tartus töötas kutseline “Vanemuine” suurte raskustega. Pärast Menningut juhid muudkui vaheldusid, aga seda õiget, kes teatritrupi uuele elule oleks äratanud, seda ei leitud. Seltsi võlad kasvasid, ikka enam pidi teater panema rõhku kergemale repertuaarile. Samas mängiti Tartus maailmaklassikat rohkem kui Tallinna teatrites. Paremini läksid publikule eesti kergemad algupärandid. Külastatavus oli, võrreldes Tallinna teatritega, palju väiksem – ligi 1000 saalist oli pidevalt 1/3 täis, kuigi “Vanemuine” oli Tartu ainuke teater.
“Endla” oli saanud kutseliseks juba 1911. Seal olid töötanud lühemat aega lavastajad Karl Jungholz, Voldemar Mettus, Ants Lauter (lavastas seal 1927. aastal “Hamleti”, mängis ise peaosa), Aleksander Teetsov. Kõige enam ja menukalt toodi lavale kergemaid külakomöödiad ja operette, alles 1935. aastal, kui teatrit asus juhtima Eduard Lemmiste, toimus murrang tõsisema repertuaari suunas.
“Ugala” sai kutseliseks 1926. aastal, kui teatrit juhtis suure innuga noor lavastaja Andres Särev. “Ugala” kunstilist taset peeti teiste maakonnateatrite hulgas kõige kõrgemaks, milles olid ka teened Draamastuudio lõpetanud Alfred Meringul, kes oli aastaid “Ugala” juhiks. Tema tõi teatrisse väärtdramaturgiat, nägi palju vaeva operettide mängutaseme kergitamisel, sellele aitas kaasa ka andeka tantsujuhi Ida Urbeli töö.
Poolkutselised teatritrupid olid Võru “Kannel”, Valga “Säde” ja Kuressaare Teater. Poolkutseline tähendas seda, et palka said vaid teatri juht, lavastaja, heal juhul ka dekoraator ja mõned juhtivad näitlejat. Ülejäänud trupiliikmed mängisid punktitasu alusel oma põhitöö kõrvalt. Repertuaaris olid suuremas jaos operetid või siis tõsisemad tükid, mis pealinnas hästi läinud.
Kunstiliselt jäi lavastuse ja mängimise tase maakonnateatrites kindlasti nõrgemaks Tallinna teatritest ning kui keegi noor näitleja paistiski rohkem silma, tehti talle kohe pealinna teatritest tööpakkumine.
[1] Leo Kalmet, Pool sajandit teatriteed, Eesti raamat 1982, lk 16.
[2] Artur Adson, Vilet ja Loorbereid, lk 37
[3] Alfred Mering, Elu lugu, Eesti Raamat, 1986 , lk 35.
[4] Vaba maa 30. aug. 1931.
[5] Vaba maa 02. okt 1931.
[6] Vt. Oskar
Kruus, Juhan Sütiste. Elukäik ja looming.
Eesti Raamat, 2000.
[7] Leo Kalmet, Pool sajandit teatriteed, lk 101.
[8] Artur Adson, Vilet ja loorbereid, lk 182.
[9] samas, lk 148