VASTAB AIME UNT (Vt TMK arhiiv)

Tänapäeval on juba peaaegu võimatu teha vahet kujutava ja tarbekunsti vahel. Kõik on laias laastus üks ja seesama. Kas lavakujunduskunstil on mingi igiomane eripära?

Kunst on kunst. Teatrisse koondub kõik. Võib ju mõelda nii, et rekvisiit, kostüüm ja ruumi(lava)kujundus on rakenduskunsti liikidest ja arhitektuurist pärit. Heli-valgus-värv aga tulevad vabade kunstide maailmast, metafüüsilisema poole pealt.

Pluss sõltuvus teiste tööst. Teatri-, ka filmikunst on kollektiivne ja tähtis on koostöö, kus vastastikku tõestame oma tööde osa ja vajalikkust.

Eripära on kindlasti see, et teatrikunst sõltub dramaturgiast, on palju etteantut. See sunnib kahtlema, seega mõtlema.

Aga kui lavaproovide alguseks ei ole dramaturgiat veel olemas?

Mingi kondikava on ikka olemas. Minu jaoks on kõige olulisem tabada ära meeleolu, mida lavastaja endas kannab ja millest mina pean looma visuaalse, materiaalse maailma. Ja üks teatrikunstniku abivahend on ettekujutus materjalist — on ta “külm ja karvane”, või vastupidi, “soe ja pehme”. Lisaks värvid, värvi tähendus ruumis on väga oluline. Värv on kõige mõjusam vahend, kõige peenem mateeria.

Teatriarvustused räägivad üsna sageli sellest, kuidas lavastaja on töötanud näitlejaga (või näitlejaga töötamata jätnud). Kunstniku puhul tuleb sama asi üliharva kõne alla. Kuidas võiks ideaalis välja näha lavastaja töö kunstnikuga ja vastupidi?

Hää kui lavastaja ja kunstnik ühes suunas mõtlevad, kui lavastaja suudab maketis näha ruumi, kostüümikavandis karakterit (näitlejat) ja materjali. Kui ei pea teineteise mõtteid tõlkima. Ja mõne inimesega see lihtsalt on niimoodi.

Kõige põnevam, kõige loomingulisem, aga ka kõige väsitavam on aeg, kui tulemus “jookseb” lavale kokku, kusagil eelpeaproovides. Minul on siiamaani sel ajal “selg märg”. Kostüüm segab näitlejat, ruum on teistsugune kui harjunud proovisaal. Kõik segab! Siis lisanduvad heli ja valgus. Ja läheb aega, enne kui kõik need võõrad ja segavad asjad hakkavad näitlejat toetama — kui hakkavad.

Seda ei ole lihtne tahta ja küllap on enamik kunstnikke kogenud, et kui meie “asjad” lavale jõuavad ja kostüümid selga saavad, on palju segadust. Hää, kui segadus selgineb ja vastastikku “tööle” hakkab, kahju, kui on vastupidi — dekoratsioon lattu ja kostüüm teist aega ootama.

Siin on muidugi paradoks. Kunstnik peab olema valmis andma töö sentimeetri täpsuse ja koloriidi valikuga töökotta juba siis, kui lavastaja alles proovisaalis alustab. On loomulik, et midagi kokkulepitust täieneb, muutub. Hea, kui kunstnik saab olla protsessis (proovis) 80 protsenti. Tihti on aga kunstnik seotud töökodadega, varustamisega, saja ühe pisiasjaga ja kuuleb vajalikest muudatustest, soovist ja vajadusest muuta alles siis, kui dekoratsioon ositi valmis. Ja küllap on lavastajaid, kes ei suuda maketis ette kujutada, missugune näeb ruum välja üks-ühele. Palju ilusaid kujundusi on läinud prügimäele või ümbertegemisele.

Minul on seda alati väga valus kogeda või kuulda: see on inimeste töö ja aeg, aga on see siis tahvel vineeri või meeter kõige odavamat marlit, see on ka raha. Siis süüdistan alati ennast — et ma ei oska, ei suuda, et olen andetu. Peaks oskama tööd jagada nii, et teeme selle täna ja tolle ülehomme, siis ehk selguvad lõplikud mõõdud või värvid...

Aga on muidugi lavastajaid, kes arvavad, et nad ei peagi kujundusega tegelema. Töö algul neid ruum ei huvita; tee midagi, küll ma pärast “ära mahun”, on minulgi kuuldud “tellimus”. Ja pärast on muidugi õigus teostunud lava nähes ütelda: ei meeldi, ei sobi...

On ilmselt lavastajaid, kellel on juba esimeseks kohtumiseks kunstnikuga üsna selge ettekujutus, missugune peaks olema lavastuse visuaalne maailm. Ja on ilmselt ka vastupidiseid näiteid. Mis on mõlema juhu head ja vead?

Mulle meeldib töötada protsessis, kus kõik ei ole alguses paigas, see ruudust A ruutu B hirmutab mind. Võib-olla klassikalavastustes, operetis, ooperis, kus on 270 tegelast, kindlad mängureeglid jne, peab niimoodi töötama.

Hindan lavastajat, kes näeb ette, et võib-olla ülehomme sünnib “see”. Niisugune töö on alati huvitavam kui kindlad variandid. Samas, pidev kiigelaua tunne on muidugi väsitav. Aga no ei peagi ju kerge olema.

Kas sulle ei tundu, et siin peitub üks kummaline vastuolu: näitlejaid koolitatakse, kunstnikke ka, paljud meie praegused lavastajad on iseõppijad, näitlejaist kasvanud. Ja puudu jääb sageli just käsitööoskusest, sellestsamast võimest tükk lahti võtta ja õigesti kokku panna. Kas see kunstniku elu raskeks ei tee?

Huvitav on mõelda nende noorte lavastajate peale, kes varsti Toompealt teatrisse tulevad — nemad on nüüd lavastamist süsteemselt õppinud. Ja jõudumööda olen ma pidanud oma missiooniks, et üks põlvkond kasvaks koos, et noored lavastajad, näitlejad ja kunstnikud saaksid juba õppides aru, et kõik teevad ühte asja. Et lavastuse või rolli juurde kuulub ka kunstnik, et temagi töötab tekstiga, ainult kasutab teisi materjale. Näitleja peab ära unustama, et talle see värv või lõige ei sobi. See on vajalik rolli jaoks! Ja kunstnik peab aru saama, et peale kujunduse peab lavale “mahtuma” ka näitleja. Veel karmimalt — et näitleja ongi laval kõige tähtsam, et kunstniku töö lõpetab heli, valgus, näitlejast rääkimata.

Mulle tundub, et oled omal nahal kogenud juhtumeid, kus lavastajal üleüldse puudub lavastuskontseptsioon ja nõnda kestab asi esietenduseni välja. Mis kunstnikul selles olukorras oleks targem ette võtta: tehagi väga neutraalne ja teravate nurkadeta kujundus, või vastupidi, pakkuda vähemalt visuaalselt väga kontseptuaalset lähenemist?

Ei tea nüüd... kas ikka on niisuguseid lavastajaid? Raske juhus. Reeglina siiski, kui on nõrk lavastus ja ebamäärane lavastajatöö, ei suuda kujundus päästa. Kunstnik võib tiritamme kasvatada ja imet teha, aga publikut see ei köida, sest etendust võtab vaataja ikka vastu läbi näitleja. Ma ei alahinda meie tsunfti tööd, aga lavastaja koos näitlejatega peab kunstniku töö vajalikkuse tõestama. Kui seda tõestust ei tule või see ei ole veenev, siis võib palee olla kui tahes särav, aga seda pole huvitav vaadata.

Kui palju lavastusi sa üldse oled teinud?

Päris kokku pole lugenud, aga arvan, et neid on üle saja. Ja poolt neist ei oleks pidanud tegema.

Siiski, mis neist sind ennast loominguliselt kõige rohkem rahuldas?

Pähe ei tule küll ükski. Ikka ja alati jääb midagi kripeldama. Kunstniku mõtte teostumine sõltub ju nii paljudest asjadest: materjalist, teostusest, meeleolust ja atmosfäärist, mis sinna ümber tekib. Ja kas tulemus on just alati su nägemus...

Kui ma sisimas näen, et laval peaks olema punane värv, siis võib-olla ma peidan selle keebi voodrisse ja siis on vahva, kui näitleja seda keebivoodrit korraks näitab. Aga ma pean olema nii osav, et midagi ei juhtu ka ilma selle punaseta — kui ma lavastuse kujundust maali mõõtmetega vaatan. See on tasakaal ja veel midagi...

On sul mõni tükk, mida tahaksid uuesti teha?

Võib olla “Peer Gynt”. Ja selleks oleks isegi võimalus olnud, Endrik Kerge kutsus mind Pärnusse “Peeri” kunstnikuks, et teeks teise ringi, aga aeg ei sobinud.

Aga mõnd eesti asja, mida sa Mikiveriga palju koos oled teinud?

(Naer.) Sa mõtled kolmekordset “Libahunti”. Võiks veel neljandale ringile minna küll, aga keegi pole kaasa kutsunud. Eesti klassika ja “eesti asi” laiemalt on paratamatult huvitav, see tuleb nii endast. Kuigi me võib-olla tunneme, et Vahemeremaad on mõnusamad ja soojemad, tahaks hoopis sinna minna, aga pole parata — kui sa oled sündinud sellele kivisele ja mullasele kamarale, siis tuleb see o m a  sellelt eluringilt üles leida.

Ka koolis on alati esimese kursuse ülesanne “eesti asi”. Keeruline, aga huvitav ülesanne, igaühes meist olemas, vaja ainult äratada ja vormistada. Sel aastal teeme Jaan Tätte “Ristumist peateega”. See on väga rikas näidend, kujundus peab siin olema eriti täpne, et toetada näidendis olevaid allhoovusi.

Eesti algupärandeid oli sul ju Draamateatris mitu — “Pöördtoolitund”, “Tuulte pöörises”, “Pilvede värvid”, “Keisri hull”...

“Keisri hull” oli ebaõnnestunud kujundus. Kahjuks. Lugesin seda romaani üsna ilmumise järel, suvel Koolimäel. Väga meeldis. Panin raamatu kinni mõttega, et annaks taevaisa lavastajatele tarkust seda mitte puutuda. Et see on nii ilus puhas kirjandus. Ei läinud palju aega, kui tuli Mikk Mikiver. Et lavastaks.

Olen nüüd aastatega üha enam veendunud, et mu esimene nägemus oli õige: suur valge horisont maast lahti tõstetud ja selle all okaskroon. Kibuvits on meie maale võõras, aga ka omane. Orjalill, aga samas pidulik. Temast tuletatud roos on pidulik. Aga tollal tundus, et see mõte on liiga lihtne, ja siis tulid need konstruktsioonid, ja pöördlava, ja ikka Põltsamaale ja Põltsamaalt tagasi, Rõikale ja Tartusse. Nukker ja saamatu. Kunstinõukogus oli mul tohutult piinlik, kui Jaan Kross ütles, et kujundus oli nigel või midagi veel hullemat. Veel kord tõestus, et usalda ennast ja oma intuitiivseid nägemusi, oska neid kaitsta või teistele arusaadavaks rääkida.

Kuidas sa lood, kust impulsse saad? Kodus, stuudios, proovis, laval? Muidugi, lavastajalt tuleb idee, aga sinu nägemus, kuidas see tekib?

Ma ei usu, et idee tuleb lavastajalt. Siis on see pigem tellimus. Minule meeldib kui lavastaja avab oma vahenditega nägemuse ja ei maali ette pilti, mida tahab näha. Püüan ise küsida, et mida ta tajub; on see puust või kivine, sinine või punane.

Mulle on igav see lavastaja, kes ütleb, et talle on vaja tuba ja toal on kolm akent ja akna ees on roosa lilledega kardin. Küllap on ka neid tube vaja, aga mind see ei köida.

Minul isiklikult tulevad paljud asjad unes, mingis unelaadses seisundis. Ja siis ma mõtlen ehmatusega — kas nii lihtsalt siis... Ja ei taha uskuda, et nii võib miski sündida, siis lappad südame rahustuseks raamatukogus kas või moeajakirju või vaatad klassikalist kunsti, valguse-varju lahendusi. Ja mis siin salata, ka loodus ja muusika aitavad.

Vana lavaparadoks kinnitab, et “päris” asjad ja “päris” tegevused ei pruugi lavalt mõjuda hoopiski tõelistena. Kuidas leida tõelise ja kujundliku piir ja tasakaal nende vahel?

Oleneb stiilist. Mõnikord on “nagu päris” tsitaadina omal kohal. Teinekord mõjub maitsevääratusena, või veel hullem, vaimuvaesusena. Ja tihtipeale pole pärisasjad laval kuigi huvitavad, valmismaterjalidega kujundatud maailm on sageli kõle.

Ei tea siin olevat reeglit ega retsepti, soovitan — kasutagem talenti.

Lavakujunduse ajaloos on tehtud väga äärmuslikke katsetusi — näiteks Gordon Craig, kelle kujundused olid täiesti abstraktsed. Eesti lavadel pole ma viimasel ajal niisuguseid äärmusi märganud. Jätame nüüd kõrvale küsimuse, kas äärmused iseenesest on head, aga oled sa minuga nõus, et eesti lavastuskunst on päris laias laastus siiski üsna ühetaoline?

Jah ja ei.

Noored kunstnikud koolis, esimestes töödes, on üldiselt väga originaalsed ja huvitavad. Kahjuks need, kes jäävad teatri(te)sse, on üsna varsti “normaalseteks” lihvitud. Miks see koolis särav originaalne mõte läheb tihtipeale teatris harjumuslikku ritta, ikka üks-kaks-kolm ja ikka-jälle-seesama? Ruum muutub igavaks, kostüüm muutub igavaks, võib olla nööp on natuke teise koha peale õmmeldud. Kas see on lavastajate tellimus? Töökodade tarkus — aga nii ju ei tehta! Ma ei tea. Meie teater on ju enam-vähem ühte tegu ja nägu.

Kunstnik, kellele sellest väheks jääb, teeb näitusi ja teostab ennast omal valikul. Jõudu kõigile selleks!

Sa oled pidevalt koos noorte teatrikunstnikega — millest nemad tänases eesti teatripildis kõige rohkem puudust tunnevad?

Erinevatest teatrivormidest. Julgetest lavastajatest, kes ei kardaks publikumenu ootuses riskida ja veenda, et 2 x 2 = 5.

Kas sinu meelest annab teatri- ja vabakunstniku staatust tänases ajas ühendada? Ja kui, siis kuidas? Veel kümme aastat tagasi ei pannud teatrikunstniku esinemist vaba kunsti näitusel justkui keegi imeks. Viimasel ajal ei tule seda peaaegu üldse ette. Teatrikunstnik on otsekui mingi hoopis teine kunstnik, kellel pole näitusele asja.

Võib ju näha ka nii, et teatrikunstnikul on igal õhtul näitus — etendus. Aga ka näitusekunst on viimase kümne aasta jooksul palju muutunud. Mul on kahju, et teatrikunstnikud on näitusekunsti suhtes inertsed, on see energia puudus või veel midagi, ei ole uurinud. Päris lootusetu ja ühene see asi siiski pole, mõtle Ene-Liis Semperi, Kai Kaljo, Jasper Zoova; Erki Kasemetsa, Andres Koorti, Andrus Rõugu peale, kes õppisid küll teatrit, aga kelle väljund on ka mujal — salongis, näitusesaalis, tänaval.

Ühe põhjuse arvan olevat ka selles, et teatrikunstnik harjub õige kiiresti sellega, et tema töö (kavand, makett, mõte) teostatakse. On need teostajad siis maalrid või õmblejad või kingsepad või lavapoisid. See muudab mõneti sõltuvaks. Vabade kunstide esindaja peab olema projekti autor algusest otsani, alates materjalidest salongi üürini. Kahjuks on paljud teatrikunstnikud iseseisvas, n-ö vabade kunstide maailmas abitud. Või ma eksin?

Mul on sellest hirmus kahju ja oma noortele püüan ma rääkida, et ei tohi minna sellesse teatrirattasse, mis teid neelab. Olen omal nahal tundnud, mida see tähendab, et sa veedad oma parimad ajad ainult teatris. Niisama nagu näitleja isiksus võib lahustuda rollide paljususes, võib juhtuda ka kunstnikuga.

Kui tihti me tabame elus hetke, et oleme mõnusas, toredas seltskonnas ja aeg kaob...

Maailmas on viimasel ajal hakanud teater ja kunst üsna keeruliselt põimuma. Niisama nagu teater ja muusika ja plastika. Justkui mingi uus sünkretism teatrikunstis. Mis sa arvad, miks seda meil Eestis ikkagi nii vähe on? Kui ma näiteks meenutan sinu diplomandi Inga Varese Taanis tehtud Shakespeare’i-kompositsiooni, siis on mul hirmus kahju, et seda Eestis ei nähta ega tehta.

Inga töö oli tõeliselt huvitav, aga see on ka eraldi kool ja seda saab lubada endale rikas riik. Nende tingimused olid ideaalsed, nende eelarve oli mitte piiramatu, aga piisav, nende käsutuses olid õmblejad, meistrid kuni rekvisiitoriteni. Ainult mõtle ja tee. Aga seegi on kahe otsaga asi. Sellistes tingimustes kasvanud noored näitlejad-lavastajad-kunstnikud on pärast tihtipeale abitud: teatris, kuhu nad satuvad, ei ole alati ideaalseid tingimusi. Mitte millestki millegi tegemine sunnib tihtipeale olema vaimukam, vaesus ei tähenda vaimuvaesust. Samas on heades tingimustes maksimumi otsimine muidugi väga väärt kogemus.

Teatrikunstnikud on suurelt jaolt naised. Mis selle ala sinu meelest naiselikuks teeb? On’s asi selles, et teatrikunstnik ei ole ikka “päris” vabakunstnik, eriala justkui eeldab teatavat hulka kompromisse nagunii? Ja mehed seda ei taha?

See viimane on võimalik küll. Ehkki, tüdrukud on alati aktiivsemad, juba esimeses-teises klassis. Teisalt, naised on võib-olla kannatlikumad, kompromissialtimad, aga ka kavalamad, nad suudavad läbi kompromisside siiski ennast teostada. Oleme kogenud, et kunstniku mõte muutub homme lavastaja mõtteks ja ülehomme ma kuulen seda uudisena. Kollektiivses töös ei ole autorlus ju nii tähtis, õigustus on tulemuses.

Aga võib-olla on asi hoopis selles, et lavastajad on suuremalt jaolt mehed. Ja kunstnikud siis naised. Võib-olla on see yin ja yang?

Viimasel ajal olen mõelnud sellele, et kui nüüd tehnika (ka teatritehnika) kohutava kiirusega täieneb, siis hakkab ehk teatrisse tulema ka mehi. Ootan neid sisseastumiseksamitele!

Rahvas räägib aeg-ajalt koomilisi lugusid sellest, et suured heliloojad ei oska klaveril kolme duuri lugu mängida. Kuidas teatrikunstnikega on, peab selleks tingimata natuurist joonistada oskama? Legendid jutustavad ju näiteks Mati Undist, kes loob oma kujundused igasugu joonistamiseta, puistab varrukast ja näitab piltpostkaarte...

Minu armas nimekaim Mati Unt on muide väga hea joonistaja! Ta vist isegi kahtles kunagi, kas mitte minna kunsti õppima. Ja ma olen näinud tema tööjooniseid, need on täiesti tasemel. Mati Unt on väga hea kunstnik. Tal on täpne atmosfääritaju ja ta on vaba sellest ruudust A ruutu B süsteemist, millest koolitatud kunstnikud on kõiksugu ajalugusid ja stiile õppides sõltuvusse sattunud, kas või alateadlikult. Ta teab seda, aga pole niimoodi salvestanud.

Aga Mati ideid peaksid teostama professionaalid, kes tajuvad materjali ja värvi, siis suudaks kujundus tabada seda undilikku elegantsi mõttes ja vormis. Tihti jääb see papiseks ja butafoorseks.

Muidugi, Mati kujundustega seostuvad mõned mõnusad legendid. Näiteks “Iwona” ajast, kui Mati ütles “Vanemuise” lavastusala juhatajale Lui Läätsele: palun siia mulle müüri vari. Kuidas saab teha müüri varju? Aga Mati nägi selles misanstseeni — kes on varjus, kes valguses.

Mis puutub natuurist joonistamise oskusesse, siis — see on haridus. Manuaalne tegevus toimib intellektile. See on nagu lugemisoskusega: laps õpib selgeks tähed, siis loeb kokku sõna ja sõna kaudu saab mõtte. Olen kaugel sellest, et nüüd mõõdan inimese ära, joonistan ta üles ja siis kujundan talle riided selga, aga joonistamisoskus ise on vajalik — et mängida proportsioonidega, orienteeruda ruumis. Liigne natuurist lähtumine on aga igav ja veel natuke hullem. See on sama, kui et laval liigub näitleja kostüümiraamatu kolmesaja kuuekümne esimeselt leheküljelt. Mis on siis kunstniku osa?!

Oma üliõpilastelt nõuan esimesel, nn raamatukoguperioodil, et nad materjali joonistaksid: joonistame selle tooli, laua, kirstukirja või vöö või ornamendi. Tänapäeval on ju asi ise tohutu lihtne — võtan koopia ja kopeerin ta edasi kavandisse ja nii võib kindlasti teha, igal oma töömeetod, aga ma usun ja arvan, et inimene on arenemisvõimeline ja peab enda arendamiseks ka vaeva nägema.

Süvenematuse süvenemine arendab iselaadse mõtteviisi, nagu Mihkel Mutt on öelnud — “kopeerimise kultuur”. Tänu tehnikale on tunne, et kõik info/materjal on sul olemas. Tekib tunne, et tead-valdad-oskad kõike. Ja väljamõtlemine jääb aina kaugemale ja teistele. Mõtlemine on ju tülikas tegevus. Aga, taevake, kui huvitav!

Mõni aasta tagasi, kui Ingo Normet palus mind oma sisseastumiseksamitele lavakunstikateedrisse, mõtlesin, mida neilt lavastajaks tahtjailt küsida. Toompea koolis saab avada uksed läbi ruumide ja ma küsisin noortelt, et kui kümne meetri peale on kolm avatud ust, kui kõrge on esimene ja kui kõrge viimane uks. Üks noor inimene arvas, et viimane uks on meeter nelikümmend. Ütlesin, mine mõõda ära! See on perspektiivi võlu. Kui seda tead, siis kulutad ennast vähem. Ükstapuha siis, mis olukorras, olgu see mastaapide hindamine või maketi arutamine koos kunstnikuga. Sama asi on, kui võtta kaks meetrit laval või vabas õhus; õues pole seda distantsi ollagi, aga kinnises ruumis, näiteks Von Krahli laval on kaks meetrit suur vahemaa.

Meil oli sinuga ühine kogemus, käisime draamafestivali jaoks lavastusi vaatamas. Mida selline kogemus sulle andis, kui pidid asja hindama, valikut tegema?

Festivalilavastuste valimine oli mulle võrratu kogemus. Ma õppisin natuke läbi teie silmade vaatama. Ehkki üldiselt olen ma väga sõbralik vaataja. Ikka ootan ja usun ja loodan. Õige harva mitmekümne teatri aasta jooksul olen läinud teatrisse tundega, et noh, ega ma siit suurt ei looda ka.

Minu viimane ahhaa-elamus pärineb “Estonia” “Carmenist” — see päevalillepõld... Mitte vahest üldkontekstis, hetkena lihtsalt. Ilus! Ja ilus on õige ehk õige asi on ilus. See  o n  nii.

On sul mõnd head lavastust nähes olnud tunne — vaat selle lavastajaga või seda tükki oleks tahtnud tingimata ise teha!

Ei oska hoobilt lavastust öelda, aga tunne on tuttav. Ja siis juhtub see, et ei taha, aga näed ikka vigu. Siis mõtled, et oh, oleks teinud teistmoodi ja loomulikult paremini. Ma arvan, et see on nii inimlik, see ei ole ju patumõte.

Mis on sinu kooliõpetajatöös kõige raskem?

Kolme poole või nelja kooliaastaga ei jõua paratamatult kasvatada noori selliseks, nagu ootab teatrite tehniline pool. Küll on olnud minul niisuguseid näotuid ja nukraid hetki, kui suur ja tark ja ametis lugupeetud ja väärikas mees sarjab mind maapõhja: no mida te seal õpetate?! Noored on andekad, toredad, aga nad ei tea seda, teist või kolmandat — kust midagi saada, kus mingi töökoda on.

See teeb mind tõeliselt kurvaks, sest kolme aastaga saame õpetada ainult... fantaasiat, tugiaineid, mis kuuluvad professiooni juurde, aga kutseõpetust saab omandada ainult tehes. Meenutan siiani sooja tundega neid praktikuid, kes olid minust hulga vanemad ja kes ütlesid, et kulla laps, see on ju sedasi. Ja üritan väsimatult korrata teatri tehnilise poole juhtidele — aga aidake siis! Kui te näete, et noor kunstnik on niisugune abitu, aga väga andekas. See viimane on vist ikka kõige tähtsam.

Meie koolitus ei mahuta tehnilist haridust. Eriala tugiainena on teatrikunstnikel olemas lavatehnika, ohutustehnika, lavamaterjalide õpetus, mida loeb aastaid Jaan Mikkel. Ja temaga on minul kokkulepe, et üliõpilane peab olema valmis kaitsma oma tööd, selle kontseptsiooni, oma mõtet, aga tehnilisi sõlmi, inseneritööd ei pea ta peensusteni oskama. Kahju, kui teatrid omavahel ei ole selles kokku leppinud.

Kui kerge või raske neil noortel pärast lõpetamist on?

Ega ta vist kerge ole. Ma olen kindel, et päris töös hakkab väga palju kaasa rääkima inimese iseloom, on küllalt palju neid, kes ei suuda kollektiivi sisse elada või kollektiivis töötada. Mõnes mõttes on see nagu noateral käimine, kas me saame töökodadega koostööpartneriteks ja tulemus on sellevõrra rikkam, või vastupidi, kujundus tehakse tööjooniste järgi tuimalt ära. Teatrisse püsima jäämine on nii seletamatu protsess. Ja ma tahaksin väga loota, et valik tehakse siiski loomingu järgi, et lavastaja ja teater valivad siiski selle kunstniku, kes tegi huvitava kujunduse, mis sellest, et ta oli töökodadele “tülikas”. Olen alati seda meelt, et kunstnik, kes väga kergelt loobub oma mõttest selle nimel, et hästi läbi saada, jääb lõpuks ikka kaotajaks. Väga allaheitlik või leplik jääb teatris kiiresti hammasrataste vahele, sest kogenud teostaja ütleb: ah, seda ei saa, see on liiga keeruline, see on liiga kallis. Ja siis pead sa olema väga osav ja mõtlema, kuidas ikkagi saaks. Teatrikujundus on ju fassaadikunst, tal pole püsiväärtust. Siit soovitus — ole osav ja andekas!

Ikkagi, kuidas noor lavastuskunstnik tööd leiab?

Kui mitu korda on lavastaja või teater mullegi tööd pakkunud umbes sedamoodi, et — ma tahan ikka kindla peale minna... Mina küsin: mis see “ikka kindla peale minek” on? Ega vana ja hall ja kogenud ei tähenda, et ta hää on. Ega see, et sa oled teinud 50 või 150 kujundust ei tähenda, et sa oled kallim ja parem ja vahvam kui noor, kes teeb oma viiendat kujundust. Otse vastupidi, esimesed mõtted on tihtipeale värskemad ja huvitavamad, pärast hakkab elu sind lihvima nagu rannaliiv kivi. Varsti oled ümmargune nagu kanamuna. Me ise ju patustame ka tihtipeale sellega, et ah ma tean, kuidas seda tehakse, ja teemegi nii ära. Ikka tuleb kõheda tundega hakata valget paberit vaatama või näitemängu esimest lehekülge pöörama. Minul küll tekib see abituse tunne nii tihti, et ma ei oska, ma ei tea... Küllap ei tea ega saagi teada.

Oled olnud hulga aastaid peakunstnik, algul Noorsooteatris, siis Draamateatris. Selle ameti võlu ja valu?

Kui nüüd aegade algusesse kaevuda, siis — ju see oli minu saatus. Ajal, mil mina Kunstiinstituudis õppisin, polnud lavakujundus iseseisev eriala. Meie kateeder oli maalikateedriga koos ja mina olin enda meelest ikka kõva maalija. Aga ma otsisin tööd ja 1965. aastal, kui Noorsooteater asutati, sattusin sinna dekoratsioone teostama. Kunstnikuna töötas võrratu Mari-Liis Küla, ja kui mind peetakse Mari-Liis Küla õpilaseks, siis olen ma tema õpilane just nende praktiliste tööde kaudu. Õppisin tema tohutu nobedast mõtlemisest ja ümbermõtlemisest ja ümbertegemistest, õppisin teatrikunstniku elu ja võlu ja valu.

Siis läks Mari-Liis Draamateatrisse, mina jäin Noorsooteatrisse. Ja edasine oligi juba saatus — üks kunstnik majas, ju ta peakunstnik pidi olema.

Sa olid siis ju hästi noor?!

(Naer.) No jaa, tunduvalt noorem kui praegu... Aga tollases Noorsooteatris olid kõik noored. Ja meie juhid, kes nüüd puhkavad mulla all, ja keda me siis vaatasime, et vanamehed, olid tegelikult ju noored mehed, kõik neljakümnesed.

Peakunstnikul on paratamatult majakunstniku roll ja paratamatult jääb tema osaks nende lavastuste tegemine, mida keegi teine ei tee. Noorsooteatrist edasi oli Draamateater ja sama rida.

Selle hetkeni, kui ma ühel päeval mõtlesin — heldeke, elu saab otsa ja nii jääbki... See oli muidugi ka ränk aeg, kui olid talongid ja... muud ei olnudki. Oli kunstniku mure, kust seda või teist saada, sest kavalehele ei saa ju panna märkust, et noid ja noid asju polnud võimalik hankida.

Tahan tänada Mikk Mikiveri, kes läks teatrist ära. Majja tulid teised tegijad.

Mul on eluaeg olnud palju tööd, liiga palju võib-olla, ja ma olen eluaeg tööd ära jaganud. Nagu mõni mu kolleeg nüüd imestades ütleb, et kasvatad endale noori konkurente, kes siis tänapäeval tööd ära annab, et see ikka leib?! Mina olen küll seda meelt, et anna ja sulle antakse.

Sa olid peakunstnik just sellel ajal, kui teatrite repertuaar oli üsna täpselt lahtritesse pandud, seal pidi olema vene nõukogude ja sõbralike sotsmaade näidendeid. Ometi pole sinu biograafias kuigi palju seesuguseid kujundusi?!

Ju neid ikka oli. Dudarevi “Reamehed”, Mišarini “Seoses üleminekuga teisele tööle”, eks oli veelgi. Samas, mu suhtumine neisse pole sugugi ühene. Näiteks “Seoses üleminekuga...” oli mu meelest täitsa tore lavastus, Heino Mandri ja Mati Klooren tegid seal vahvad rollid. Minul aga on selle tööga seoses niisugune kõditav naljatunne. Parasjagu ehitati “Karla katedraali”. Sisse sinna eriti ei pääsenud, aga mul oli sisekujundajatega kokkulepe ja lipsasin vaatama. Ja hakkasin ohjeldamatult naerma. Tead miks? Ma olin tabanud valitsusele sobivad materjalid! Marmor, väärikad paneelid. Lavale olid nad küll pesuriide peale maalitud, aga see koletu pseudo, mis selles majas oli, see oli mu arvates ka Draamateatri laval.

Ka “Reameestest” on mul nii kenad mälestused.

Kui tollasest sundrepertuaarist midagi tõesti sunduslik oli, siis Noorsooteatri- aegsed näärikavad, mille ametiühing ära ostis. Katsu sa igal talvel jälle uut moodi päkapikku ja lumememme kujundada! Ja vaat see oli teatripoliitika, et näärikava pidi tegema nimelt peakunstnik, selle töö peale ei võetud külaliskunstnikke.

Draamateatrist ära tulles maitsesid mõne aasta vabakunstniku leiba. Aga tulid siis ikka teatrisse tagasi!

Draamast tulles mõtlesin mõni aeg, et olen kunstnik. Tegin mõned näitused ja väga mõnus oli olla. Aga teatrisse tagasi tulin ositi ikkagi kooli pärast. Sest kuigi ma tunnen kõiki teatreid, töökodasid, seda maailma, millega peab noor inimene kokku puutuma, siis sain ühel hetkel ikka aru, et on vaja hoida elavat kontakti teatriga. Ja siis sai saatuslikuks see, et Elmo Nüganen kutsus mind Noorsooteatrisse Paul Weidneri “Maetud lapse” kunstnikuks. Kas see nüüd nostalgia oli, aga Noorsooteater oli ikkagi mu “lapsepõlvemaa”. Edasi tuli juba koostöö Jaanus Rohumaaga ja “Rocco ja tema vennad”.

Kust pärineb sinu üsna “karm” stiil — ei mingit pudi-padi ega nipsasjakesi?

Ma lihtsalt ei oska niisuguseid asju lavale panna! See on ikkagi vist loomuomane ja võimalik, ent ka õppimise ajal süvenenud stiil. Ja mulle see väga sobib. Pigem vaikus, monokroomne värv, faktuur; kui see õnnestub kätte saada, siis on see põnevam kui seitseteist detaili. Siiamaale kujundan üsna pika hambaga tubasid, buduaarikesi. Aga mis siin salata, ju on minu hariduses ka puudujääke, ju jäi õppimise ajal mõni koht lihtsalt vahele. Igatahes, kui tuli uuesti aeg, et lavale oli vaja ehitada tuba “nagu päris”, siis ega ma seda ei osanud. Küll ma nägin tollal vaeva, kuidas teha uksepiidad ja aknaraamid, ja mis mõõdus, ja kus kohas. Ja ma olin siis juba mõnda aega teatris olnud. Küllap olen edaspidises töös kuidagi välja slikerdanud, aga see ei ole mu lemmikampluaa. Ma naudin ikkagi seda, kui leian teise lahenduse, et see on nagu tuba; et ma suudan vaatajat nõnda juhatada, et tema silmale see on interjöör.

Ma olen nii mitme lavastaja käest kuulnud: vaat, ei ole kunstnikku, ei oska kunstnikku leida. Ja samas ütlevad kunstnikud: siin ma olen, andekas ja ilus, ja miks mulle tööd ei pakuta? Ma ei oskagi arvata, kuidas niisuguseid asju lahendada, kas peab kuskil tööturg olema? Aga küllap saab ennast tutvustada ikka ainult tööde kaudu, nii lavastaja, näitleja kui kunstnik. Ja midagi pole parata, kui sa oled huvitav, siis jääd meelde juba esimeste töödega.

Sinu nimi seostub ennekõike ikka sõnateatriga, aga oled kujundanud ka balletti ja muusikali. Miks nii vähe?

Ballett on mulle huvitav, ilmselt ka sellepärast, et ta ei vaja lavale palju asju. Mulle meeldib tühi lava, kus on loodud meeleolu. Aga üldiselt tunnen ennast suurtes vormides ebakindlalt. Mulle on pakutud, aga olen ära öelnud. Niisama filmiga, ütlesin õigel ajal ära ja olen ringist väljas.

Mulle meeldib väike lava ja pean seda tunduvalt keerulisemaks kui suurt. Suurel võib olla kakskümmend seitse asja ja kaks neist võivad olla ju ka suhteliselt kiivas, väikesel laval, kus distants vaatajaga on olematu, ei tohi seda lubada.

Teisalt, minu muusikateatri poole astumised on seotud suuresti Endrik Kergega. Temaga tegin esimese balleti ja esimese opereti.

Töötasid aastaid koos Mikk Mikiveriga, viimasel ajal oled teinud hulga tööd koos Jaanus Rohumaaga. Teineteisemõistmine, ühes suunas mõtlemine — muidugi. Aga kas seesugune tandemitöö ei muutu ühel hetkel igavaks? Kõik on teada, nurgad on maha lihvitud, üks mõistab teist poolelt sõnalt?

Ei ole seda küll tundnud. Mikk Mikiver ei olnud kerge lavastaja, aga väga huvitav. Temalt ma õppisin palju ja veel rohkem. Jaanus Rohumaa on ka põnev noor lavastaja ja võib-olla on tal kasu minu kogemusest. Nende inimestega on ka inimlikult väga kena kontakt. Samas, igaüks elab ju oma elu. Ja on ju teisi võimalusi. Teha ükstapuha missugust muud tööd. Maalida või võtta vastu mõni pakkumine mõnes teises teatris.

Jaanuse puhul ma arvan vastupidi, et ta võiks olla minust tüdinenud. Ta võiks leida mõne noorema mõttekaaslase.

Tõsiselt, ma juba tunnen, et oleks vahest aeg kõrvale astuda. See on nii naljakas tunne. Minu aastakäik, sündinud 1941, läheb pensionile. Kui ma neid pabereid vormistasin, siis mõtlesin muigega, et elutöö võiks nüüd tehtud olla. Teenitud vanaduspuhkus. Ja mul võiks nüüd aega olla, hakkan lugema, sokke kuduma. Teiselt poolt ma mõtlen, et see pension peaks ikka natuke inimlikum olema, ma ei ela ju 1000 krooniga ära. Mis see on — ateljee üür, kütet ja kohvi ei jõua enam osta. Ikka peab edasi töötama, sinnamaale, kus ma tunnen, et ma veel dementne ei ole. Ütle mulle, kui paistma hakkab!

Sa oled ju maalaps. Pensionipõlves võiksid rahulikult maale minna, olla, käia, loodust vaadata...

Jah, aga mul ei ole niisugust kohta, kus olla. Sel suvel käisin oma lapsepõlvekodus. Leie külas, Võrtsjärve ääres. Maja ei ole enam. Talukoht on metsa kasvanud. Mul on seal väga kallid lapsepõlvemälestused ja need on hästi isiklikud, mida ma ainult endale hoian. Ma kartsin sinna minna, aga olin tõotanud, et ükskord lähen. Lastega.

Tundsin ära suure tamme. Ja kibuvitsad. Meil oli Kesk-Eestile tüüpiline õuna- ja marjaaed. Ja õige vanas eas istutas minu vanaema maa lilli täis. Ja kujutad ette — nad õitsesid seal edasi. Kaskede ja leppade sees õitsesid kibuvitsad. Üleaedne Mirjam Peil, kellel on suvel sünnipäev, on mulle öelnud, et käisin vana Liina aias lilli toomas. Nüüd ma nägin, et olidki kibuvitsad elus. Ja vaarikaid oli. Vana Liina kostitas meid marjadega.

Aga isegi, kui see talu alles oleks, ma ei usu, et ma sinna jääksin. Hingelt ma vist olen maainimene, aga ma ei oskaks maal elada. Olen palju olnud Anu Raual külas, seal on kõike kapaga, rahvuslust ja maaelu, aga ma võtan seda teatud annustes. Vajan niisugust linnakodu, kus mul on selja taga raamaturiiul ja töölaud, kuhu ma küünarnukid panen. Kohvitass. Ja kunagi oli sigaret. Nii et niisuguse vanaemana, kes sokki koob, ei kujuta ma ennast hästi ette. Sellest on pisut kahju. Samas, võib-olla ma saaksin sellega hakkama. Kududa ma ju oskan.

Lavakujundusest ei kirjuta suurt keegi. Ja järele ei jää neist ju ka suurt midagi — mõni juhuslik foto, kavand, vahel video. Liivakastimäng...

Küll ma loodan, et noortest teatriteadlastest, kes Tartus õpivad, tuleb mõni, keda huvitab lavastus kui tervik. Sest juba lavakujundus ise on nii sünkreetiline. Värv, faktuurid, valgus on justkui vabade kunstide maailmast, lisaks ruumi loomine, sisekujundus. Seda enam, et teadlased tõestavad, inimene võtab 60—70 protsenti infot vastu visuaalselt, aga selle teadvustamine toimub verbaalse info kaudu. Teatrihindajad võiksid sellest rääkida, seda analüüsida, vähemalt  m ä r g a t a .

Mina isiklikult ei põe selle pärast, aga eriala huvides, oma üliõpilastele ja noortele kunstnikele mõeldes on mõnigi kord hale, kui näen, missugune panus lavastuses on kunstnikul ja ... Loodan, et noored teatriteadlased julgevad ennast ka selles suunas arendada, et suudaksid lavastust tervikuna analüüsida, mitte ainult sisu ümber jutustada ja näitlejaid “tutistada”. Ma ei ole kuri, ausõna, kurb natuke!

Kas on mõni naine või mees — kaasaegne, ajalooline, kirjanduslik —, kelle suhtumist ilma ja inimestesse sa jagad või õigeks pead?

Küllap me kõik oleme mõjutatavad, kas või alateadvuses. Ei oska kunagi näha-öelda-mõelda, mis on õige, mis vale, mis ilus, mis inetu. Absoluutne on ainult tähtede taga — kui on, ei tea ju...

Armastasin väga oma vanaema. Piiritu lugupidamine Helmi Tohvelmannile. Küllap neid on mitmeid, kellega ilma ja ilu ja elu jagada...

Küsis KADI HERKÜL