Tõnu Tepandi, teatriliidu endine esimees.

Eesti teatri välimised ja sisemised ohud

Eesti Teatriliidu peakoosolekul 17. jaanuaril 2000 peetud ettekanne, mis on avaldatud lühendatult ajalehes Postimees 22. jaan 2000

On jumala õnn, et väikeses Eestis on nii palju teatreid ja et neil on olemas riiklik toetus. Nüüd, uue parlamendi ajal, on hakanud taas kostma hääli, et teatreid on liiga palju ja kas riigil on tarvis neid toetada. Võrdluseks tuuakse maid, mis on erinevad nii oma elanike arvu, majanduskäibe kui teatritraditsiooni poolest. Need argumendid on toodud inimeste poolt, kes lähtuvad mingisugustest majandusteoreetilistest arutlustest, kuid kel enamasti pole õrna aimugi teatri olemusest.

Parlamendis olles käisin iga kord, kui tekkis niisugune probleem, inimesed üksipulgi läbi ja selgitasin neile, mis asi on teater, mis nähtus on eesti teater ja kuidas ta erineb näiteks ameerikalikust teatritegemise viisist.

See seletus oli põhimises järgmine: eestlased tervikuna on mängija rahvas. Samas, et me oleme ka väike rahvas, siis mahub igat nähtust Eestisse ainult üks. Ja ÜKS PÜÜAB ALATI LUUA OMA MAAILMA. Eesti teater on omaks võtnud MAAILMALOOMISE teatri tee. See erineb põhimõtteliselt teatriteest, mis algab tinglikult öeldes litsimajast - see tähendab, et kõik tehakse müügiks.

Kuivõrd eesti rahvas on väiksearvuline, kuid omab suhteliselt palju teatreid, on teatril suur mõju rahva vaimsele arengule. Ja et eestlased on mängijarahvas, siis on Eesti riigil teatrite näol hulk inimesi, kes on valmis arengumissiooni täitma. Seepärast oleks riigist väga rumal sulgeda mõni teater ja jätta seega kasutamata potentsiaal, mida kätkeb endas teatritegijate hulk.

See eelnev arutlus ei välista müügietenduste tegemist Eestis. Ainult tuleb tõmmata selge piir maailmaloomise teatri ja müügiteatri vahele. Nii riiklikud teatrid kui ka mitteriiklikud teatrid ei pääse sellest, et peavad välja arvutama ja enesele selgeks tegema, kui palju nad peavad tegema müügietendusi, et teha maailmaloomisetendusi.

Siinjuures tuleb silmas pidada, et Eesti sisemajanduse koguprodukt ei ole võrreldav suurte arenenud maade omadega. Näiteks on Eesti riigi SKT Rootsi omast 2%, Saksamaa omast kaks tuhandikku protsenti ja Ameerika omast vaid üks tuhandik. Siit järeldub lihtne fakt, et ERASEKTOR ei ole Eestis SUUTELINE TEATRIT ÜLAL PIDAMA. Siin jääb see veel pikaks ajaks riigi ülesandeks.

Siit me jõuame teatri SISEMISTE ohtudeni. Kuigi palgad Eesti teatrites ei ole suured, on nad kindlalt olemas, ja nii võib tekkida teatud harjumuspärane kindlustunne, et palk… tuleb. Ja see võib võtta ära motiivi teatritegijatelt, ennekõike näitlejatelt ja lavastajatelt. Motiivi ENESEARENDAMISEKS. Nii vaimses kui füüsilises mõttes.

Aga meie ülesanne on vastata eelarvelisele ehk siis kogu rahva toetusele omapoolse pingutusega. Siin ma kasutaksin peaaegu imperatiivset kõneviisi ja ütleksin, et nii meile pandud vaimliste ülesannete kui ka meile antud riikliku toetuse tõttu ei tohi me lasta end pärast teatrikooli lõpetamist vormist välja minna, vaid meie kohus on pärast kooli lõpetamist tegelda pideva enesetäiendamise ja enese vormishoidmisega.

Me ei tohi anda kellelegi põhjust süüdistada eesti teatrit selles, et ta on loid, initsiatiivitu, kasutu ja et teda on liiga palju.