KES TA ON? (artikkel on avaldatud ajakirjas Teater. Muusika. Kino11/1997)
Lavastaja on teatris kõige noorem amet, kui välja arvata videoinsener. Tema rolli võib määratleda mitmeti. Alates mehest, kelle ülesandeks on jälgida, et näitlejad lavaustel kokku ei põrkaks, kuni artaud’liku muusikalise-visuaalse-dramaatilise vaatemängu autorini. Kõige üldisemalt võiks teda määratleda kui inimest, kes kujundab paar-kolm tundi publiku aega. Valib teema, millest kõneldakse, dramaturgilise materjali, osalised, lepib näitlejatega kokku lavastuse rütmid, stiili, mõtted, mida rõhutada. Ta võimendab emotsioone ja loob kujundeid.
Lavastaja on oma valikutes hirmuäratavalt vaba. Nii vaba, et sellest vabadusest ehmununa hakkab sageli ise enesele ja teistele mingeid "autori stiilist" ning "ajastust" tulenevaid raame seadma. Kusjuures stiilid ja raamid on tegelikult äärmiselt subjektiivselt määratletavad asjad. Mida erinevamaid asju oskab keegi ühte tervikusse sulatada, seda huvitavam. Loomulikult on kasulik uurida ajastuid, et arutleda, mis autorile ühel või teisel puhul oluline võis olla, miks ta kirjutas just nii ja mitte teisiti. Ent sellega piirdumisel ja enese kitsal raamistamisel ei ole ilmselt suuremat mõtet. Publiku näol on lavastajal tegemist oma kaasaegsetega, kes tulevad vaatama, kuidas esitatakse mitmesuguseid kanoonilisi, vähetuntud või hoopis tundmatuid teatritekste. Publik oskab lugu pidada ka kaunitest vanaaegsetest kostüümidest, ent see pole filmi- ja TV-ajastul peamine, miks teatrisse tullakse. Tullakse eeskätt, et leida paariks tunniks huvitavat keskkonda, huvitavat seltskonda. Tullakse, et nautida näitlejate mängu ja vaatemängu. Olgu siis tegemist draama või komöödiaga.
Mida haritum on lavastaja, seda enam oskab ta leida kultuurilisi, poliitilisi, psühholoogilisi seoseid antud materjalis, nende kajastusi kaasajas. Kuid — üks asi on leida, teine asi — väljendada. Lavastajas peab olema muusikut, kunstnikku, dramaturgi ja näitlejat. Ta peab oskama taibata ja suunata inimestevahelisi suhteid, tajuma vahendeid, mis näitlejaid aitavad ja mis neile vastu hakkavad töötama. Tal peaks olema natukenegi näitlejanärvi, vähemalt võimet ära tunda, millal ja miks tekivad segavad lisapinged, mida tähendab olla ühtaegu vaba ja pingsas valmisolekus. Samas peab lavastajal olema ruumi- ja kompositsioonitaju nagu kunstnikul, arhitektil. Rütme ja meloodiaid, harmooniat ja meeleolusid peab ta tajuma kui muusik. Ometigi ei ole tema käsutuses ranget noodijoonestikku ja orkestrit, kes enne iga esinemist end oboe järgi la-noodile häälestab. Paraku ei seisa näitlejad kaua paigal, mis võimaldaks neid kompositsioonireegleid järgides misanstseenidesse kinnistada, vaid liiguvad pidevalt, muutes jõujoonte vahekorda lavaruumis. Nii et kohati tundub "geniaalsed diletandid" täiesti õige nimi olevat.
Ent selle loogika järgi võiks "geniaalseteks diletantideks" nimetada kõiki loojaid. Kirjanikke, kellele õigekirja oskamine pole vist põhiliseks loomingu eelduseks, kunstnikke, kes joonistavad koolis üheskoos kipspäid ja väsinud modelle, kuid kes seejärel peaksid üksteisest erinema nii palju kui vähegi võimalik. Helilooja, kes õpib muusikaakadeemias harmoonia ja orkestratsiooni saladusi, saab vaid aimu vahenditest, kuidas oma fantaasiaid tegelikuks muuta. Fikseerimistehnika omandamisest olulisem on oskus ennast kuulata, oma fantaasiaid ära tunda, mõista, mis neis on uut ja mis vaid ärakorrutatud jäljendus.
Kasulik on teatriloost õppida ammuelanud kolleegide töödest-tegemistest, kuid kasu on sellest ainult juhul, kui osatakse ajalootaaga, faktihulga all mitte maadligi vajuda, vaid märgata edasiviivaid impulsse, oma tööks julgust saada. Samavõrra oluline on lavastajale mõista kunstnike, arhitektide, muusikute, kirjanike töid ja otsinguid. Teada üht-teist filosoofiast ja psühholoogiast. Nüüd juba ka multimeediast, video- ja audiomontaazhist. Ent samas — loomulikult peab teadma, kuidas fikseerida. Kuidas töötada näitlejatega, kunstnikega, muusikutega. Ma ei usu psühholoogiaõpingute võlukepikesse, mis aitaksid luua soodsat prooviõhkkonda. Üht-teist proovi läbiviimise metodoloogiast ja näitlejatega suhtlemise saladustest võib teada saada õpetajatelt, kolleegidelt. Kuid suurem osa kogemusi ja oskusi tuleb oma praktikast. Oleks hea kui kool suudaks tutvustada mitmesuguseid meetodeid, töötamise võimalusi, et õpilasel oleks kergem välja töötada isiklik metoodika.
Poola teatripedagoogide juttu oli huvitav lugeda, kuna ikka on kena teada saada, et mujal on samad mõttekäigud ja samad probleemid, mis meilgi. Kahe aasta eest, kui mind lavakunstikooli juhatajaks valiti, hakkasin valmistuma eriprogrammi järgi õppivate lavastajaüliõpilaste vastuvõtmiseks. Küsitlesin kolleege mitmest koolist. Sain teada, et Rootsis õpetatakse lavastajaid Dramatiska Institutet’is ja näitlejaid Stockholmi Teatriülikoolis ja et nende koolide omavaheline side on suhteliselt lõtv. Rootslased ei pea õigeks, et algaja lavastaja teeks tööd algaja näitlejaga, kes oma ametit veel ei oska, ja palkavad seetõttu koolitöödeks kutselisi näitlejaid. Näitlejate kasvatajatel on omakorda ohutunne kogemusteta lavastajate suhtes, kes võivat kasu asemel üliõpilastele hoopis kahju tekitada. Samast probleemist on kõneldud ka mujal. Inglismaal õpetatakse teatrilavastajaid kaheksateistkümnest Conference of Drama Schools ühendusse kuuluvast teatrikoolist vaid viies. Nagu mulle selgitati Rose Brufordi Kolledzhis, on õpetus koolides erinev, sellega tegeldakse alles esimesi aastaid. Inglismaal on tavaks, et lavastajaid ei õpetata teatrikoolides.
Samuel L. Leiteri raamatu "The Great Stage Directors" (New York, Facts on File, Inc. 1994) andmetel on nimekamad lavastajad saanud enamjaolt üldhumanitaarse ülikoolihariduse. Joanne Akalaitis õppis Chicago ülikoolis filosoofiat, Ingmar Bergman käis Stockholmi ülikoolis, Peter Brook Oxfordi ülikoolis, Joseph Chaikin Drake’i ülikoolis. Richard Foreman — Brown University ja Yale’i ülikool, Peter Hall — Cambridge, Tadeusz Kantor — Krak?wi Kaunite Kunstide Akadeemia (lavakujunduse eriala), Elia Kazan — Yale’i ülikool, Ariane Mnouchkine — Oxford, Trevor Nunn — Cambridge, Peter Sellars — Harvard, Peter Stein — Müncheni Ülikool, Tadashi Suzuki — Tokio Waseda Ülikool. Nende teed teatrisse on olnud erinevad, mõnel on huvi olnud juba enne ülikooli ja teistel tekkinud alles õpingute ajal. Enamik on alustanud üliõpilasteatrites. Peter Hall lavastas Cambridge’is 20 näidendit, Trevor Nunn — 32. On kujunenud süsteemiks, et teatrite juhid ja mänedzherid jälgivad ülikooliteatrite etendusi, pakuvad huvitavamatele noortele proovimise võimalust kutseliste truppidega.
Soomes õpivad lavastajad Teatterikorkeakoulu’s omaette osakonnas koos dramaturgidega. Nad lavastavad koolikaaslaste-näitlejatega, mängivad sageli üksteise töödes ka ise kaasa. On saanud tavaks, et lavastavad ka dramaturgiaüliõpilased. Sellest koolist on tulnud suurem osa soome lavastajaist.
Venemaal on lavastajad suures enamuses erialase kõrgharidusega, läbinud lavastajaks õppimise 4—5 aastase programmi Moskvas, Peterburis või Harkovis. On ka näitlejaharidusega lavastajaid (Juri Ljubimov, Sergei Jurski), kuid nemad on vähemuses.
Eestis on enamus praegu töötavatest lavastajatest saanud näitlejadiplomi.
Lavastajakõrgharidus on (praegu töötavatest lavastajatest) Eduard Agul, Katri Kaasik-Aaslavil, Merle Karusool, Neeme Kuningal, Mai Murdmaal, Ingo Normetil, Priit Pedajasel, Tiit Palul, Lembit Petersonil, Kaarin Raidil, Peeter Raudsepal, Enn Suvel ja Heino Torgal.
Ilma teatrialase kõrghariduseta on lavastajaist Raivo Adlas, Jaak Allik, Evald Hermaküla, Jüri Lumiste, Anne Maasik, Kuno Otsus, Juhani Püttsepp, Toomas Saarepera, Mare Tommingas, Mati Unt, Ülo Vilimaa (andmed Eesti Lavastajate Liidu poolt 1997 a välja antud raamatust "Kes lavastavad Eesti teatrites?")
Lavastajaid on koolitanud Voldemar Panso koos VII lennu näitlejatega ja Kalju Komissarov koos XV ja XVII lennu näitlejatega. Põhimõtteliseks erinevuseks on nüüd, XIX lendu vastuvõetud lavastajaeriala üliõpilastele see, et nad õpivad eriprogrammi alusel. Siiani on Toompea teatrikoolis lavastajad ja näitlejad käinud kooliteed algusest lõpuni koos, lavastajatel on olnud vähesel määral täiendavaid loenguid ja praktikume ning kaasõpilastega õppetööde lavastamise kogemus. Nüüd algab eristumine juba teisel õppeaastal. Kolmandal-neljandal aastal tuleb suhteliselt suur valikuvabadus individuaalsete õppekavade koostamisel. Oma ülesandena näeme anda arenguvõimalus võimalikult erinevatele lavastajatele.
Kõige enam kasu sain, vesteldes kolleegidega teistest kõrgkoolidest selle üle, kuidas valida tulevasi lavastajaüliõpilasi. Meil algasid sisseastumiskatsed juba jaanuaris. Andsime soovijatele esseede teemasid, kohtusime nendega enne suviseid sisseastumiseksameid kolmel korral. Arutasime, tegime etüüde. Iga uus töö lisas midagi eelneva mõistmisele. Väga olulised olid Aime Undi ja Kustav-Agu Püümani ülesanded ruumi- ja vormitaju testimiseks.
Viiekümne seitsmest soovijast valisime lavastajaerialale õppima viis noormeest. Kõik nad olid enne õppinud teistes kõrgkoolides. Sisekujundust, klassikalisi keeli, muusikat, pedagoogikat, teatriteadust. Esimesel õppeaastal töötasid nad sama programmi järgi mis näitlejaüliõpilased. Et enese peal olulisem ära tunda. Lavastasid suhteliselt vähe — sügissemestril paar etüüdi, kevadel pikem katkend. Teisel õppeaastal soovisid paar üliõpilast jätkata lisaks rezhiiainetele näitlejatöö õppimist võrdses mahus näitlejatega, teised on näitlejaerialade mahtu vähendanud ja valinud või valimas täiendavaid aineid väljastpoolt kooli. Sügissemestril lavastatakse pikem katkend Shakespeare’ist, kevadel — lühinäidend. Esialgu veel kursusekaaslastega. Lisandunud on ruumi- ja vormiõpetus, lavakujunduse teooria ja ajalugu, draamateooria. Järgmistel aastatel tulevad valgus ja heli, tele- ja raadiotöö, teatrimajandus jne. Loomulikult kodu- ja välismaiste teatrite pidev külastamine, iseseisvad tööd.
Kõige olulisem küsimus on — kas valik oli õige. Edasi areneb iga inimene juba ise. Kool võib vaid arengule jõudumööda kaasa aidata. Ja otsustada võime kõige tehtu üle, nagu ikka, alles mitmete aastate pärast.
Kui ma kirjutatu nüüd üle lugesin, mõistsin, et olin poola kolleegide aruteluga lihtsalt kaasa arutlenud ja et küsimusi on tegelikult palju rohkem kui võimalikke vastuseid. Ehk ongi see meie ameti puhul kõige võluvam?