TEATRIÜLIÕPILASED — TÄNA VEEL OLEMATU TEATRI TEGIJAD (artikkel on avaldatud ajakirjas Teater. Muusika. Kino11/1997)
Olles läbi lugenud selle sümpaatse raporti, tekkis mu kujutlusse järgmine nimede rida: Mikiver, Allabert, Tooming, Trass, Kilvet, Karusoo, Peterson, Pedajas, Kerge, Lepik, Tammearu, Nüganen, Toompere, Kaasik-Aaslav, Rohumaa, Noormets, Saaremäe, Vihmar, Raudsepp, Prosa, Palu... Ja muidugi veel Raid ja Hermaküla. Kõiki neid eriilmelisi eesti teatritegijaid-lavastajaid võib ilma igasuguse hinnaalanduseta pidada väga võimekateks, silmapaistvateks näitlejateks. Eestis on lavastajad oma põhimassis tulnud just näitlejate seast. Nn diplomiga lavastajaid on ette valmistatud vaid kahes teatrikooli lennus.
Seda nimekirja vaadates võib muidugi mõtiskleda sellegi üle, kes neist tulid kooli juba kindla plaaniga lavastajaks saada ning kes alles kooli lõppedes, juba teatris töötades, oma väljakutse esitasid? Kes kohe, oma esimeste lavastajatöödega oma lavastajastaatuse kinnistasid, kes mingi pikema aja jooksul selleni jõudsid?
Leian minagi (meie mõningate teoreetikute vastuseisust hoolimata) ja nõuan lausa jäärapäiselt, eranditult kõigilt oma õpilastelt, õppeprotsessi teatud astmel iseseisvat lavastajatööd.
Selle nõudmise taga on lisaks poola kolleegide kaalutlustele minu sügav veendumus, et sellised õppeülesanded avardavad näitleja mõttehaaret, et nende kaudu jõutakse lähemale teatri polüfoonilise olemuse tunnetamisele: lavaruumi ja partneri, misanstseeni väljenduslikkuse ja tegevusloogika loetavuse mõistmise, meie töö terminoloogia ja suhtluskeele omandamisele.
Ilmselt on paratamatu inimlik lootus lõpuks ikkagi nn TARKADE KIVI leida, mis siis hoobilt kõik meie mured lahendaks. Olgu selleks siis Mihhail Tšehhov või Jung, absurd või postmodernism, Grotowski või Šapiro. Või vastupidi, et kõigi meie hädade põhjus on Stanislavski ja nõukogude võim.
Kooli ülesandeks jääb ikkagi produktiivse tööoskuse andmine, mis avaks andekale tegijale oma tee. Poola õpetajate muret, et nad valmistavad näitlejaid ja lavastajaid ette olematu teatri jaoks, ma ei jaga. Nende tekstide järgi võib oletada, et tegemist on mitte enam noorte inimestega, kelle tavamaailmas on suuri muudatusi toimunud. Meenub vana Ird, kes erinevalt Pansost oma poisse tollaste kultuurijuhtide eest edukalt kaitses argumendiga: ka minule on vastik, mida nad teevad, aga nad on andekad! Kooli ja õpetaja ülesanne ongi ette valmistada tegijaid täna veel olematu teatri jaoks, aga mitte tirazheerida endalaadseid.
Muidugi on vajalik ja hea, kui lavastaja joonistada oskab (sain selle õppeaine mingil tasandil kunagi ka õppeplaani lülitada), kuid mind teeb rahutuks hoopis miski muu.
NLi lõpuga kadusid õppeplaanidest kõik nn punased distsipliinid kui kahjulikud ja tarbetud, et suurendada erialatundide ja iseseisva töö mahtu. Esmapilgul tundub eesmärk iseenesest ju ahvatlev, aga...
Kui nüüd rahulikult järele mõtelda, siis olid nii ajalooline materialism, poliitökonoomia, marksistlik esteetika ja eetika kui ka teaduslik kommunism õppeainena planeeritud üliõpilaste prokommunistliku maailmavaate kujundamiseks, mis küll oma eesmärki mitte mingil moel ei täitnud. Kuid, kui silmas pidada, et kõigi nende õppeainete sisu oli tegelikult muu maailmakäsitluse kriitika, siis õppimisvõimeline ja mitte loll inimene sai süsteemse ülevaate sellest, mis maailmas tegelikult toimub. Tänastes õppeplaanides on meil just see osa katteta. Korralikku psühholoogiaõpetustki pole me kunagi käima saanud.
Muidugi võime meiegi poolakate kombel tegelda oma mini-Jungi ootamisega. Kuid eriti lavastajate õpetamist silmas pidades oleks ilmselt resultatiivsem tegevus õppeplaanide tihendamine, täiendamine. Ükskõik, kas nendeks uuteks õppeaineteks saavad heuristika või hermeneutika, semiootika või kommunikatsioonipsühholoogia või kõik koos, jääb eesmärk samaks: üliõpilaste maailmapildi avardamine. Küll siis teatri ellujäämisvõimalused suurenevad.
Ja veel midagi olulist: kadedaks teeb, kui loed, et üliõpilane kohtub oma stuudiumi jooksul kaheteistkümne erineva meistriga! Teades, kui raske on meil õpetajaid leida, peaks kooli eesmärgiks ikkagi alati jääma avatus ja vähemalt püüd võimalikult eriilmelisi õpetajaid kasutada, mitte sellega kaasneda võivaid konflikte karta, sest need on õpetajate, mitte õpilaste konfliktid.
Ja veel. Kui nüüd korraks mõttes veel üks nimekiri koostada — neist, kes oma näitleja- ja lavastajaõppe väljaspool Eestit on saanud —, jäävad sõelale vaid Raid ja Normet. Miks on see nii?