Katri Aaslav-Tepandi, Tõnu Tepandi

Kuidas kirjutada teatrist

Näitleja mängis ühe lavastuse umbes kümnendat etendust. Suurt jõudu ja tundlikkust nõudvat rolli. Mängis oma võimiste täies mahus. Hommikul lavastaja helistab ja küsib: kuidas eilne etendus oli? Näitleja vastab: ma ei tea. Mõne hetke pärast lisab: publik kuulas. Ja see on kõik, mida näitleja oma mängu kohta oskab öelda. Ja see on ka kõik, mida lavastaja temalt etenduse kohta kuulis.

On vajadus peegelduse, tagasisideme järgi. Sa lood rolli või lavastuse, kujunduse või muusika – ja ootad vastust. Mis laval juhtus, kas mu sõnum, mu keel, väljendusvahendid olid arusaadavad, haaravad? Kas minu loodud maailm oli loetav? Oli ta üldse maailm? Mu tegu saab teoks, terviklikuks teoks vaid koos vaatajaga. Ja kui vaatajate seas on inimene, kes armastab niivõrd teatrikunsti, et on valmis selle üle, mida ta laval näeb, taas ja taas mõtlema, ja viimaks oma mõtted kirjagi panema, siis oleks vägev, kui ta suudaks mõtestada, mida ta nägi, kuulis ja tundis. Ning asetada see suurde tervikusse.

Eelnev käib loomise-teatri kohta. Toodangu-teatrist polegi vaja kirjutada. Toodangu-teatri kohta niipalju, et raha on nagu vesi: vesi on kasulik, hoiab sind elus jne., aga kui teda on palju, ja sa ei oska ujuda tema sees, uputab ta su ära.

Päris hea oleks, kui teatrist kirjutaja heidaks kõrvale omaenda hirmud (kas ta kirjutab piisavalt targalt ja kaasaegselt, ega ta iseenda tegelikke lihtsaid soove paljasta, mistõttu ta võib äkki lolliks jääda jne). Päris hea oleks, kui ta püüaks vältida oma õpitud tarkusi, trenditaju, eelarvamusi, autoriteetide etteantud hinnanguid, oma solvumisi, kibestumisi, kadedust, liigsest teatrivaatamisest tekkinud tüdimust. Päris hea oleks, kui ta suudaks avatuna, puhtana ja vabana näha seda, mis laval tegelikult toimub. Ning vahetu kogemuse abil uurida iseennast, oma vastuvõtuvõimet. Siis kogetu üles kirjutada, see avaldada, ning seeläbi astuda siirasse dialoogi tegijate ja teiste vaatajatega. Päris hea oleks, kui ta oskaks sõnastada, miks hea on hea ja miks halb on halb. Ning kui Sa siis kirjutajana vihastud millegi peale, siis võiks Sul olla suutlikkust analüüsida, mille peale Sa tegelikult vihastasid, kas selle peale, mida Sa nägid etenduses või lahenes selle nähtu kaudu mingi muu pinge Sinus eneses, mis ei olnudki lavastuse ja näitlejate mänguga seotud.

Teatrist kirjutamine on sama raske ja sügav looming kui teatritegemine. Kui näitleja ja lavastaja töötavad proovis, siis on mõlemil tark heita kõrvale kõik oma nö teadmised, õpitud oskused, eelarvamused, ning keskenduda nagu laps mängule. Tõeliselt, ilma hirmuta, kartuseta eksida ja end lolliks teha, tagajärgedele mõtlemata. Ülesanne on olla avatud ja olla valmis minema tundmatule maa-alale eneses, mitte takistada enesetsensuuriga oma vaba vaimu lendu. Ja alles lavastuse valmimise lõppfaasis vormistada proovide käigus loodu kõigi oma teadmiste ja oskuste abil etenduseks. Teatrist kirjutamise puhul võiks lähtuda samast printsiibist. Et teatrit vaadates etenduse ajal oled vaba ja vastuvõtlik nagu näitleja proovis ja hiljem kogetut sõnastades ja mõtestades töötad nagu lavastaja, kes selle õrna loodu kõiki oma teadmisi ja oskusi kokku võttes seab terviklikuks sõnumiks, millega ta astub maailma ette.

Ja ikka, see jutt käib ainult kirjutaja kohta, kes armastab teatrit. Inimest, kes teatrisse suhtub üleolevalt, aga on ikkagi sunnitud mingil põhjusel teatrist kirjutama, eelpool lausutu ei pea puudutama.

Looja on elav inimene. Ning siin me võiksime usaldada inimvaimu. Inimene on loodud sellisena, et ta ei lähe teadlikult tegema loomingulisi käkerdisi, mida ükski vaataja näha ei taha. Ta töötab, kui ta vähegi inimene-kunstnik on, oma võimiste piiril. Ja kui ta siis selle juures eksib, siis eksib ta tahtmata. Ta ei tea eksides, mis ta teeb, ning sellepärast peab temast südamega kirjutama, mitte südametäiega.