LEMBIT PETERSON VOLDEMAR PANSOST (artikkel on avaldatud ajakirjas Teater. Muusika. Kino11/2000)

                Kas meenub esimene kohtumine Voldemar Pansoga?

Pansot teadsin enne, kui ma temaga isiklikult kokku puutusin. Käisin Draamateatris vaatamas “Inimest ja inimest” ja “Seitset venda”. “Seitsmest vennast” tuli puudutus, mis oli nagu elu kutse. Selles tegelikkuses, kus ma elasin, tundus äkki, et s e e on see, mis mind tõmbab ja kutsub. Sellel etendusel tundsin ennast nagu kodus. Sealt sain impulsi lavale mängima minna.

Minu esimene kokkupuude Pansoga oli siis, kui läksin eksamitele. Vastuvõtud toimusid Draamateatri “kummisaalis”. Panso tuli trepi peale välja. Tal oli seljas must hõbedaga tikitud ballon. Astus ligi, oli kuidagi koordineerimatu ja kukkus mind õlgadest vabastama. See pani mind veel rohkem krampi. Mäletan, kuidas ta istus eksamilaua taga. Laulsin talle ka mõned Juhani [Viidingu] laulud, millele olin ise viisid teinud. Tundsin, et see talle meeldis.

Olete öelnud, et meetod kätkeb endas eetikat. Milline oli Panso eetika? Oli selles või ka pealisülesande nõudes mõningast jäikust?

Panso eetika küll jäik ei olnud. Ei olnud juba sellepärast jäik, et Panso loomingus oli harva esinevat hinge ja elu. Olen temast rääkides selles mõttes õnnetus olukorras, et ma ei ole olnud üheski tema teatriproovis, pole mänginud teatris tema käe all. Välja arvatud diplomilavastus, Pirandello “Kuus tegelast autorit otsimas”. Et kuidas selle pealisülesandega oli? Mulle tundub, et see, mida ta otsis, ei olnud ratsionaalne pealisülesanne, ei saanudki olla. See kasvas välja temast endast, kogu tema olemisest. Sedavõrd peegeldasid Panso lavastused tema enda elu. Kuivõrd ta oli elus eetiline, olid seda ka tema lavastused. Mulle tundub, et tema puhul oli see sageli üks ja seesama. See, mida ta oli elus, seda ta väljendas ka kunstis, ja vastupidi. Mida ta kunstis koges, seda püüdis ka elus rakendada. Võib-olla ma tagantjärele idealiseerin Pansot. Tema nõudlikkus oli suur ja see oli suur sellepärast, et ta oli väga nõudlik enda vastu. Muidu ei oleks sellel nõudlikkusel olnud moraalset vastukaja teistes. Millist eetikat ta järgis, sellest võin ainult aimamisi, intuitiivsel tasandil rääkida. Mingeid eetilisi programme ta meile ei esitanud. Ta alustas esimest tundi sellega, et teatas: teatris käib kõik “india seaduste järgi”. Sellega mõtles ta kaost, milles siiski eksisteerivad mingid seadused. Normaalne inimene kõigist seadustest aru ei saa või kui saab, ei suuda neid järgida.

Mäletan seda, kui tähtis oli talle rahvustunne. Üks tema õpilastest oli “Nooruses” kirjutanud, et konservatooriumis ei kasvatata sotsiaalselt mõtlevaid inimesi. Panso oli haavunud — meie oma Toompea laps, miks ta niimoodi räägib, kas ta ei saa aru, mis olukorras me elame ja oleme. Panso oli üha vaimutumaks muutuvas nõukogude riigis vaimu hoidja. See oli tema missioon ja ülesanne. Karl Adraga nad seda ülesannet ju tegelikult jagasid. See oli aeg, kui kõrgemalt poolt tuli mõte võtta kooli vene kursus. Mäletan üht koosolekut, kus Panso ja Ader teineteisele pikalt otsa vaatasid ja Panso ütles: aga siis on kogu see töö, mis me siin teinud oleme, mõttetu. Ta ei rääkinud nendest asjadest, tal ei olnud eetika ees ja taga. Tema eetikast võib aimu saada autorite järgi, kes talle meeldisid — Shaw, Tammsaare, Ibseni järgi. Ilmselt hingas ja elas ta nendega kaasa. Nende eetikat ta mõistis.

Keegi tema õpilastest on öelnud, et see, mis ta rääkis, oli nii kõrge, et sellest võis alles tagantjärele hakata aru saama?

Kui tegime Shaw' “Südamemurdumise maja”, lugesin “Tagasi Metuusala juurde” eessõna ja tõin sealt tunnis välja mingeid tsitaate. Ta jäi mind tähelepanelikult kuulama: Shaw'l on otseseid vihjeid universaalsele ja igavesele vaimule. Ta jäi kuulama ja mulle tundus, et leidsin temaga kontakti. Ta ise rääkis kõrgeid mõtteid, andis eetilisi ideaale. Ideaal on see, mis ei ole saavutatav. Kui ideaal oleks saavutatav, siis ei olekski ta ideaal. Selles mõttes käitus Panso õigesti, ta asetas lati kõrgele. Aga samas tundus mulle, et tegevusliku analüüsi meetodi järgimiseks oli ta liiga kärsitu. Ma ei tea, kes seda meetodit üldse täielikult valdab. Knebel, kes on sellest rääkinud ja kirjutanud, valdas ehk ise küll tegevusliku analüüsi meetodit. See meetod ehk ongi Knebeli edasiarendus Stanislavski elulõpu otsingutest. Tegevuslik analüüs nõuab tegijatelt väga suurt kultuuri. See ei ole ainult see, et mängin nagu kassipoeg. Väga palju asju on vaja silmas pidada. Minu meelest käitus Panso õigesti, kui ta esimesel semestril alustas kõige lihtsamatest etüüdidest, tähelepanumängudest ja peegliharjutustest ning sellega paralleelselt tegi “Hamletit”. “Hamleti” analüüsiga tulevad ju kõik kesksed elu teemad kätte. Kas õpilase mõistus selleni küündis või ei küündinud, aga talle anti kätte maailmadramaturgia kõige raskem teos ja paralleelselt tegeles ta A-B-ga.

            Oma “Hamlet” oli igaühel?

Jah, mingisugused eksplikatsioonid olid kõigil. Ei mäleta, milleni mina jõudsin. “Hamletiga” olen tänaseni intensiivselt tegelnud ja mul on tekkinud uus kontseptsioon. Viimaste aastate jooksul on see kristalliseerunud.

            Te ei taha välja öelda?

Ei taha praegu. Teeksin selle enne valmis. Muidu räägin ära. Aga olemas see on. Panso pani seemne idanema.

Kas Panso rääkis teiega selliste terminitega nagu “teine plaan”, “alltekst”, “dialoogirezhii”?

Ta rääkis kogu aeg terminitega. Pealisülesandest kõneldes unustame me ära teise termini — pealis-pealisülesande. Ma aiman, et Panso püüdis seda oma elus rakendada. Pealisülesanne saab tekkida ikkagi ainult sellest, et inimesel endal on pealisülesanne, see ongi see tema pealis-pealisülesanne, millest kasvab välja konkreetse lavastuse pealisülesanne. Need on omavahel seotud. Niimoodi olen ma sellest aru saanud. Üks hakkab teist mõjutama ja kujundama. See protsess on vastastikune. Panso õpetas, et keskne ülesanne töös näidendi ja rollidega on pealisülesande avastamine ja kõikide etenduse koostisosade allutamine sellele. Aga sellest ülesandest ei ole kerge aru saada ja seda on pööraselt raske etendusse viia. Ometi annab just see elu. Kui Panso ütles, et ärge kooli reetke, ei mõelnud ta — nii mulle tundus — Toompea kooli seal üleval mäe peal. Ta mõtles kooli sisu, meetodit, aga mitte ainult puhtalt tehnilist meetodit. Õpetus pealisülesandest ja pealis-pealisülesandest on vahetult seotud inimese vaimsuse, hingeelu ja seda hoidva eetikaga. Selles mõttes suunas Panso otsingutele. Ta ei andnud kätte retsepti, diplomit koos pealisülesandega. Aga otsimise vajaduse ta käivitas. Minus küll. Põhiline, mida kooli all mõelda, ongi meetod, vahendid pealisülesande leidmiseks ja realiseerimiseks.

Panso suunas mõtteotsingule, mis kunstiloomingu kergeks ja inimese elu kergemaks teeb. Mis seda tõstab ja ülendab. Ma ei taha teha etendust, milles puudub positiivne ideaal, kordas ta vankumatult. Etenduses pidi olema päike, helin… Vaimse elu üks põhiprintsiipe on ju selles, et kui õigel teel käies kukun, siis tõusen ja lähen edasi. Ainuke tõeline kaotus on maha lamama jäädagi. Selle tahtesuunitluse ja sealt saadava energia otsingutele ta juhatas meid küll. Meie missioon või kohustus on seda õpetust edasi anda. Siis võib ka [meie elu] rahamajandusest läbi tulla.

Ma ei tundnud Pansot inimesena, aga võib-olla oli teater tema jaoks religioon. Läbi teatri ta tajus ja koges mingeid kõrgemaid asju. Oli õnn, et ta sai hariduse kodanlikus Eestis. Mingid nõukogude inimesele kättesaamatud asjad olid temal lapsepõlvest kaasas. Ka see positiivne või negatiivne kogemus, mida nõukogudeaegsetel põlvkondadel ei olnud. See oli oluline erinevus. Baas, millele tema ehitas, oli teine. Selles mõttes oli ta omamoodi aegade siduja, omamoodi Hamlet oma ülesandega. Kuidas tal seda täita õnnestus, selle üle ei saa meie otsustada.

Teie kooliaeg oli avastusterohke, oli palju ahaa-elamusi?

Loomulikult. Panso pani mõtte väga liikuma. Ehkki toit, mida ta andis, oli teinekord nii tahke, et seda ei jõudnud korraga ära süüa. Panso andis ülesande: kirjutada, mida ma olen õppinud esimese aasta jooksul. Järsku minus vallandus kõik ja kirjutasin ootamatult pikalt. Tavatult pikalt. Avastasin, et etendus on kui inimene, kui elav organism. Tajusin seda hästi selgelt. Samasugune elusorganismi tunne tekkis ka rollide puhul.

Hiljem on avastusi olnud kogu aeg. Ahaa — selle olen Panso kaudu saanud või temalt üle võtnud. Ahaa tuleb tagantjärele. Kooliajal mõtlesin, et need on minu oma originaalsed mõtted. See minu esimese kursuse töö meeldis Pansole vist sellepärast väga, et võtsin ülesannet tõsiselt.

Mis mind Panso juures vaimustas, oli dialoogirezhii. Kuidas teksti kompamine ja helisema panemine käis. Kuidas ta oskas ennast teksti sisse kuulata. Ja teisi kuulama panna. Kuidas ta luges teost.

Analüüs oli assotsiatiivne. Ta oli juba kõik valmis mõelnud, aga samas võis teda proovis tabada inspiratsioon, mis saab tulla ainult siis, kui on tugev baas. Inimesena ja kunstnikuna. See tuleb, aga seda ei suuda vahendada, kui puudub baas ja tehnika. Panso põhirõhutus oligi, et s e e — pealisülesanne — kasvab m i n u s t. Ise olen oma koolkonna põhjal seda mõtet niiviisi edasi arendanud, et s e e kasvab m e i s t. Sellest koolist lähtuvalt olen katsunud kätte saada seda, et iga näitleja saab aru tervikust, milles ta mängib, tajub tervikut ja teab oma osa selles. Ta teab, mille eest välja läheb. Mõtestus peab läbi kõigi ja kõige voogama. Kui seda pole või see ära kaob, ei ole mõtet etendusega välja tulla.

Teie seitsmendal lennul oli Pansoga väga hea vahekord, aga oli ju ka mingeid vastasseise. Kas need möödamõistmised võisid olla peamiselt meetodi või eluvaate pinnal?

Need olid eluvaate pinnal. Oma kunsti nimel oli Pansos teatav hoolimatus. Ta võis haiget teha. Sellest, miks Jaan [Tooming] ära läks, pole ma tema endaga rääkinud. Aga see ei olnud Pansost tingitud. See oli tingitud sellestsamast, mis minugi puhul. Huvitav, hakkasin sellele alles praegu mõtlema. See oli tingitud keskkonnast, mis sisuliselt häiris, mis töötas vastu… Võib-olla ütlen väga rängalt, aga Panso vaimse otsinguga oskasid vähesed kaasa minna. Mõistmatuse mets oli nii tugev vastas.

Pansos võis olla autoritaarsust, et ühe käega loob, aga teise käega võib ka hävitada. Ego oli tal ikkagi kaunis suur. Aga teistpidi — tal oli tohutu missioonitaju ja ta vedas seda kooli isiksusena. Aegade side oli suures osas tema peal. Tema missioon oli mitmene. Ma arvan, et kohe pärast Moskvat ei saanud tal eestimeelsust nii väga tugevalt olla. See kujunes. Niipalju kui ma Mari-Liisi [Küla] käest kuulnud olen.

Miks on Panso õpilased nii palju rääkinud hirmust? Et ta pani nagu kinni. Et teiste õppejõududega oli vabam olla?

Hirm oli, minul ka. Võib-olla oli Pansol nii tähtis oma mõttega edasi minna, et tal ei olnud aega vaadata, kuhu see mees seal tagapool jäi. Sellel mehel võttis natuke rohkem aega. See mees tahtis ise oma jalad kõhu alt välja ajada. Aga tempo näis nii üüratu, mõttemaht sedavõrd suur ja selle haardes teatavat hoolimatust. Bernhardi “Harjumuse jõudu” tehes nägin, kui palju on selles tegelases, keda mängib Üksküla — ürgkunstnikku. Meest, kes analüüsib ennast kunstnikuna. Geniaalsed mõtted sind külastavad… Panso oli nendega kogu aeg piiri peal. Võib-olla tekitas see hirmu. Aga võib-olla oli ka temas endas mingi suur hirm. Peab mõtlema, millest see hirmusisendus tulla võis. Kui inimene ise kardab, siis paneb ta ka teised kartma. Tal tekkisid alati lemmikud, kellega ta sai kontakti ja kellega töötas edasi. Teisi ei pannud ta nii väga tähele. Võib-olla need lemmikud läksid lihtsalt tema nägemusega kokku, haakusid tema maailmapildiga. Ehk mõtles ta neid mingitesse rollidesse. Talle meeldisid maalähedased lapsed. Metsade vahelt tulnud, metsade hingust endaga kaasas kandvad, rikkumatud puhtad inimesed. Samas aktjor aktjorovitÓ id. Omamoodi vastuolu.

Räägitakse Panso muutumisest päikesepoisist murelikuks meheks. Aga teie ajalgi oli tema isiku ja loomingu rõõmus pool veel olemas?

Oli. Oli. Ta ei lõpetanud tundi ära, mingu see kas või 10—15 minutit üle, enne kui leidis mingi puändi või naljaka loo. See oli reegel. Iga tund oli sündmus. Nõudlikkus, mis kõigega kaasas käis, oli ainult tervitatav. See oli su enda tahte küsimus, kas võtad selle nõudlikkuse omaks ja püüad seda rakendada. Tuli minna mängima, tuli teha. Polnud ju, et kogu aeg oleksid kartnud. Rõõmu- ja vaimustusehetki oli samuti. Mida suurem hirmuoht, seda suurem õnnestumisrõõm. Kui etüüd ei õnnestunudki, ta tuli ikka ligi ja hakkas suhtlema… ja kui siis talle silma vaatasid, olid need silmad soojad, sõbralikud, toetavad. Siis läks hirm ära. See oli midagi muud kui teda eemal näha suure kunstnikuna suuri mõtteid rääkimas. Ta armastas filosofeerida, luua igasuguseid teooriaid, arendada oma fantaasiaid või tuletada meelde seda, mida oli kunagi rääkinud või lugenud. Kõik see jooksis tundi kokku. Meie tunnid olidki paljus rääkimistunnid. Tegemise pool tuli suures osas kätte isikliku praktikaga. Kui hakkan praegu mõtlema, oli tunnis kommentaaride osa väga suur. Ta ütles, et kui ta töötaks teatris, siis teeks ta selle asja kiiresti valmis, aga siin teeme niimoodi. Käsitööoskuse kallal ironiseeris ta vahel vaimukalt.

Te tegite ka loomaetüüde. Millised need loomad olid?

Mäletan küll neid loomi. Need olid normaalsed, lõbusad. Loom inimeses ja inimene loomas huvitas Pansot. “Popi ja Huhuu” meeldis talle pööraselt. Ta käis meiega Peterburis ja Moskvas kaasas ja esines alati enne etendust pooletunnise sõnavõtuga. Tutvustas loomaetüüdide meetodit ja kogu looma-inimese — inimese-looma metodoloogiat.

Kui vaatasin teie “Pelléast”, nautisin selle huumorivarjundeid. Millegipärast mõtlesin siis ka Pansole.

Olen Maeterlincki traktaatide ja näidenditega kaua tegelnud. Tajun, et seal peab mingi kergus olema. Maeterlincki naeratus kumab “Pelléasist” läbi. Pansos oli vaimukust. Sellepärast ta Juhaniga [Viiding] ja Juhani luulega nii hästi kontakti sai. Osnapi värsid on väga vaimukad. Esimene hea kokkupuude Pansoga oli mul siis, kui tegime koolitööna Raudsepa “Siinai tähistel”. Raudsepa tragikoomika meeldis Pansole. Sealt ka üks minu ahaa’dest. Sain äkki aru, milline on lavastuse võti. Panso hindas paradoksaalsust ja inimese mitmetahulisust. Siinsamas võis ta olla kurbtõsine, siinsamas kohutavalt naljakas. Ta tajus jube hästi veiklemist mõtte ja mõttetuse vahel. Seda on temalt vähesed õppinud, kui seda õppida saabki…

Veiklemine mõtte ja mõttetuse vahel… miks Panso ei tahtnud lasta teil diplomitööks “Godot’d oodates” teha?

Ta kartis. Ta ütles, et see ei lähe ministeeriumis läbi. Ta kartis, et me ei saa sellega hakkama. Ega polekski saanud, kui poleks olnud kaht asja, mis mind toetasid. Need olid “Popi ja Huhuu”, mille tegime Merlega [Karusoo], kasutades tegevusliku analüüsi meetodit või täpsemini — tegevuste loogikat. Merle on selles väga tugev. Ja teiseks — Pirandello “Kuus tegelast autorit otsimas”. See inspireeris samuti.

Alguses pidid õpilased ise kõik “Kuue tegelase” osad ära jagama. Enamasti määrati mind isa rolli peale. Seda osa mängis lavastuses Endrik [Kerge]. Panso pööras kõik osad pea peale ja ütles: nii päris ei saa, siin on ka vanus tähtis. Olin sada protsenti nõus. Siis tuli suunamine ja Panso tahtis, et kaksteist inimest läheksid Draamateatrisse. Kõhklesin tükk aega. Aga siis ei lasknud ta teha “Godot’d” ja seal oli ka muid põhjusi. Olin koolist tohutu palju õppinud, aga tahtsin nüüd oma käe peal olla. Ei kujutanud ette, et peaksin minema samas voolus edasi. Võib-olla oli see viga. Võib-olla oleksin ka Draamateatris kohanenud. Aga mul oli teine kutsumus, ma ei tahtnud enam sellist elu. Võib-olla oli Noorsooteatrisse minekus lootust stuudioteatrit tegema hakata. Seda, millest olin unistanud ja mida tänaseni püüdnud realiseerida.

Panso hakkas olema demiurgi staatuses. Ega see, kui keegi teise raja peale läks, talle ei meeldinud. Aga lõpuks, kui “Godot” oli välja tulnud… oli meie viimane kohtumine Draamateatri trepil väga [soe]. Kogu kooliaja vältel oleksime me nagu piilunud teineteist. Panso ei saanud aru, mis mees ma olen. Vaatas, mida mõtlen, kuidas reageerin. Tahtis minust aru saada. Olin küllalt kaval kaasa mängima. Ja kui ta siis lõpuks arvas minust aru saavat, oli tohutult avatud. Siis tuli temalt äkki midagi niisugust, mida ei oskagi kirjeldada. Tema käepigistus trepil… ta andis sellega äkki nagu midagi edasi. Seda, mida vanemate näitlejate põlvkond, Eskola ja Lindau, endaga kandis. Liisuga olin Noorsooteatris kogu aeg loomingulises kontaktis. Tema oli saareke, millele sai toetuda. Mulle tundub, et kuskil teises plaanis saime me ka Pansoga teineteisest aru, aga tema, Panso, sai ka sellest aru, et ma ei olnud temaga mitte alati nõus.

Ta tahtis, et oleksite?

Just, just. Aga ma ei saanud olla. Põhiline, milles ma olen opositsioonis, on seesama kunstniku ja inimese vahekord. Kui kunstnik neelab minus inimese, on tegelikult traagika ja natuke Fausti probleem. Jääb küsimus, kust läheb piir.

Ja seda mõistsite te juba kooliajal?

Ma ei mõistnud seda niimoodi. Ma rohkem tajusin läbi omaenda konkreetse elu. Läbi sündmuste ja konfliktide, mis hakkasid elus tekkima. Et millest pead loobuma. Elus on väärtusi, millest lihtsalt lahti ütelda ei tohi. Ka kunsti hinnaga mitte. Pigem olgu see kunst kahvatum ja olgu temas vähem sära.

See, mis mind hirmutas, oli alateadlik hirm minna jäägitult, saba ja sarvedega kunsti. Seda ma ei taha siiamaani. Tahan olla vaba, siis saan ka kunstnik olla. Jääda kunsti vangiks oleks hirmutav. Mulle tundub, et siin võib olla ka Panso hirmu põhjus. Hirm sajaprotsendiliselt sisse minna. See on oletus, ainult mõtted.

Panso kui lavastaja ja Panso kui pedagoog — võis neis olla erinevusi?

Ma ei oska hinnangut anda. Ma ei ole teda lavastamas näinud. Olen näinud ainult tema lavastusi. “Inimeses ja inimeses” ja “Seitsmes vennas” oli tinglik mängulaad, aga teistpidi oli see ka väga elus teater. Psühholoogiliselt oli kaetud viimne kui samm. Eks ta niisugune uusromantik natuke oli, kahtlustasin, et tal sealt Novalise kandist midagi puhus. Saksa koolkond kõikide nende Gründgensidega mõjus tugevalt. Kogu saksa ja Viini teatri mõjud.

Nägin “Ehitusmeister Solnessit”. Seal oli kunstnikuks olemise teema, seal see hirm sees oligi. Mingites otsingutes kaldus Panso äärmusse. Eesti ja soome materjalide põhjal tehtud lavastused kandsid rohkem soojust. “Kevadet” mäletan hästi. Artistlik, tinglik, mänguline. “Tants aurukatla ümber” oli omamoodi… huvitav lavastus.

Mida ütleksite Panso raamatu kohta “Töö ja talent näitleja loomingus”?

See on väga nõudlik raamat. Ta seab ideaalid, kuhu poole ja kuidas pürgida. See peabki nii olema. Selles mõttes oli Panso geniaalne inimene, et ta julges püstitada ideaale ja nõudmisi. Niisuguseid inimesi, kes julgeksid nõuda, on hädasti vaja. Et pürgige sinnapoole — need asjad on tähtsad. Eetika on tähtis ja kontsentratsioon on tähtis. Panso oskab oma raamatus tuua fantastilisi näiteid. Ta on suurepärane kirjanik. Aga mulle isiklikult on lähedasem Maria Knebeli raamat. Mõistetavam on olnud ka Mihhail TÓ ehhov. See ärkab nagu rohkem ellu. Panso suuruses on samas midagi lämmatavat. Kunstimaailmas ei tohiks päris nii olla. Võib-olla oleksin vajanud — tagantjärele rääkides — rohkem sellist… tegelikult see oligi koolis olemas, see tuli Karl Adra kaudu. Panso oskas Adra ja Helmi Tohvelmani targalt enda kõrvale võtta. Ader Helmiga nagu toetasid ja katsid sind, et sa päris ära ei kustuks selles suures ideaalide metsas.

Kas tundsite koolis ka millestki puudust?

Ei, seda ei olnud. Saime kogu vajaliku informatsiooni koolist kätte ja võtsime kõrvalt lisa. See, mida Panso kogu aeg rõhutas ja millele olen püüdnud truuks jääda, on — koolkond. Olen püüdnud aru saada ja omaenda arusaamist sellest edasi arendada. Muidugi tekkis kooliajal kokkupuude Tartu inimestega, Jaan Toomingaga. Toominga kaudu tuli vaimse kirjanduse lugemine. Mulle oleks meeldinud, kui oleksime ühe semestri saanud õppida Knebeliga. Kui ta meil paar tundi oli, märkasin, kui tähtis on see, mida inimene endas kannab, kuidas ta vaatab, kuidas kommenteerib. Knebeli tunnis läksin lahti. Tundsin ennast hästi. Panso puhul vaatasin ennast nagu kõrvalt… Seda Knebeli-igatsust oli küll, jah.

Panso armastas sõna — kummaline.

Ta oligi kummaline mees. Kui temaga kontakt tekkis, oli ta tohutult soe. Võib-olla oli ta liiga kärsitu, tahtis kõike kiiruga kätte saada. See lööb kinni. Ja kui kinni lööb, siis teeb närviliseks. Selle tõttu kujunesid tema lemmikuteks sageli need, kes resultaadi kohe välja tõid. Teistpidi ta nagu hindas seda, kui sa kohe valmis ei ole. Panso oli vastuolusid täis. Meie õnnetus on see, et tahetakse kohe isiksusi saada ja isiksuse märk on see, et ta peab tingimata vastanduma. Tegelikult on isiksus kõrgemal tasandil see, kes on võimeline koostööks teise isiksusega. Aga sellele tasandile jõuavad väga vähesed.

            Mida rääkis Lindau Pansost?

Ta rääkis muutusest, mis Pansoga oli toimunud, kui ta Moskvast tuli. Ta oli äkki muutunud lavastajaks. Aga vanad näitlejad panid ta paika. Ei lasknud nii väga lavastajat mängida. Mäletasid teda sellest ajast, kui ta teatrisse tuli. Aga Pansost Lindau pidas, pidas küll. Ikka väikese muigega kogu asja juures. Tema silmadest paistis üks teine Panso, see, kes ta oli enne Moskvasse minekut.

            Kust tuli selline näitlejaplejaad, nagu need vanad olid?

See oli see vaimne õhkkond, mis valitses esimeses Eesti Vabariigis. Tegelikult ärkamine. Eestikeelne haridus, vabaduse õhkkond. See, mis toimus kirjanduses. Ja mujal ka. Kõik plahvatas. Sellega ka see sõjajärgne raske aeg üle elati.

Kas kujutlete Pansot meie aega?

See oleks mõeldamatu. Panso oli heas mõttes pateetiline isiksus. Ta kandis ühtpidi saksa teatri vaimsust ja teistpidi oli tal — ma ei tea, kust pärit — võib-olla vene teatri, Stanislavski paatos. Aga eestlasel tekib paatosega vastuolu.

Kui suur teatrimees oli Panso?

Minu jaoks piisavalt suur, et teda ei suuda ära varjutada keegi varasemast eesti teatrist. Ka hilisemas teatris on temast tunda midagi olulist. Aga ta oleks nagu mulla alla vajunud. Kas Panso nimega ei spekuleerita liiga palju? Kas Panso vaimu ei omistata sageli kuulekatele? Kas seda ei nähta nendes, kes natuke rõõmsamad on? Ega Panso nii väga rõõmus mees olnudki. Ta oli — ausalt öeldes — keset kogu seda nõukogude võimu traagiline, hirmunud kuju. Muidugi, päikest ja elaani oli temas palju, aga samas ka mingi teine sügav traagilise taju. Ehkki ta seda välja ei tahtnud näidata. Ta oli kogu aeg nagu püssirohutünni otsas. Ma arvan, et eesti ja maailma teatri sidumise mõttes on ta üks olulisemaid sõlmisiksusi üldse.

Elus puutusin ma Pansoga vähe kokku. Olin tal külas, kui filmi “Teatri vang” tehti. Olime kogu kursusega Kivimäel. Ja veel enne ta ema matusel. Lugesin Liivi luuletust “Üks laevuke läeb üle vee”, Ader andis selle mulle. Panso tunnis aeg-ajalt meenutas, kuidas ma seda lugesin. See oli meelde jäänud.

On teil näitlejapäevikud alles?

Süstemaatiline ülesmärkija ma ei ole kunagi olnud. Päevikud on alles küll, aga ei ole neid praegu üle sirvinud. Kui õpilastega töötan, olen neid vaadanud.

See, mida Panso püüdis kätte saada, oli: sündmus. Põhiline probleem oligi sündmuste mängimine. Sündmuste mängimise, nende suhestamise läbi tuleb kätte filosoofia ja kõik muu. Sündmused ongi selle süsteemi juures kõige raskem asi. Minu jaoks vähemalt. Mulle tundus, et sündmuste loogika loomine oli Pansole endale samuti probleem. Knebel räägib sellest, et kui iga päev võtad ühe näidendi ja püüad luua selle sündmuste sõrestikku, läheb analüüs nagu kergemaks. Panso ise rääkis, et sündmusi välja märkides võis ta öid üleval istuda. See sündmuste juurde raudse järjekindlusega tagasitulek oli tänuväärne kool. Laval on kogu aeg tegemist sündmustega — ükskõik mis zhanris teatrit tehakse. Sest kogu aeg juhtub midagi. See, mida Panso rõhutas, oli sündmuse-tegevuse ahel. Igal tegijal, igal lavastajal on oma vaatenurk, ühele on tähtis üks, teisele teine näidendi peamine sündmus. Vastavalt sellele, missugune sündmus kellelegi oluline on, loob ta ülejäänud sündmuste rea. Peamine sündmus, nagu õpetas Panso, on see, mis haarab kõiki teisi sündmusi, milles peegeldub etenduse kõige olulisem konflikt, ning puudutab võimalikult suurt hulka tegelasi.

Alguses tuli minna faabula liini pidi ja sealt välja noppida suuremad sündmused. Aga esimene, elementaarne tasand, millest Panso meile rääkis, on fakt. Puhta fakti leidmine. See, “mille miilits protokolli kirjutab”, nagu ta ütles. See on kõige raskem. Ikka tahaks rääkida, mida mina asjast arvan. Panso õpetas, kuidas keskenduda, kuidas tulla raudse järjekindlusega faktide loogika juurde. Luua [etenduse] karkass. See on ka üks meetod või tee näidendi konkreetseks analüüsiks.

Kuidas te koolis sündmusi praktiliselt leidsite või avastasite?

Igati. Vahel ka Panso mängis ette. See, mis ta tegi, oli suures osas etendus. Sai vaadatud, kuidas tema teeb. [Võrdlusest] nägi, kes hakkas ja kes ei hakanud sündmust mängima. Panso tajus kohe, kui näitleja mängus tekkis sündmus.

Saite koolis ka alateadvuse juurde jõudmise tunde kätte?

Mul on mõned etüüdid meeles, kus see tuli. Ka Huhuu tegemisel. Ja Raudsepa “Siinai tähistel” tegemisel. Eks neid oli rohkemgi.

Kas Panso ütles sel puhul midagi?

Jah, ta reageeris kohe. Kogu Stanislavski süsteem selleks mõeldud ongi, et inspiratsiooni vastuvõtmiseks ja edasiandmiseks valmistuda.

Kuidas vaataja selle hetke ära tunneb?

Kõik jääb vaikseks. Näitlejale tuleb nagu elu sisse. Inimene hakkab elama. Roll hakkab ise elama. Kuidas tekib ja mille peale tekib, ei tea, see on tabamatu asi. Välja seda pressida ei saa, tuleb meelitada, peibutada.

Panso olevat rääkinud, et igaühel on oma nipid?

Jaa: “teile teada olevad vahendid”.

Mis teil selleks on, kui see saladus pole?

Ma ei tea, ei oska seda seletada. Võib-olla kujutlus. Rääkisin Kimiga [nimeka Korea teatrimehega]. Ta võttis kõik lühidalt kokku: kõigi näitlejatehnikate aluseks on — kujutlus. Kõik oleneb fantaasiast. Pansol oli pöörane fantaasia. Võib-olla see reaalsuse, näivuse ja kujutluse segiajamine, mängud ja paradokslemised oligi Panso põhistiil.

Põhilised inspiratsioonihetked tekkisid siis, kui me tunnis ei olnud. Minul vähemalt. Tunnis oli raske inspiratsiooni saavutada. Aga vahel juhtus ka. Huvitav, need hetked olid siis, kui Knebel oli tunnis. Ja Knebel hindas seda. Aga põhiliselt juhtus see proovidel, kui me Merlega omavahel tegime. Siis hakkas asju sündima.

Neid alateadvuse avanemise või inspiratsioonihetki on raske eristada. Võib-olla on need tegelikult kardetavad momendid. Võib-olla tekib teataval hetkel hirmutav identifitseerumine. Lummus saab äkki niivõrd tõsiseks, et sa ei tea enam, kes sa oled. Olen veidi uurinud kiriku ja teatri suhete ajalugu. See on põnev. Ega kirik teatrit ei keela. Keelatud on see, mida ka teatrikriitikud ei hinda: labasus, madalus, rõvedus. Seda taunitakse. On veel üks moment, mille pärast kirikuisad mures on. See on seotud vanade kreeka-rooma mängudega, mis olid avatult provokatiivsed. Ja üksteise hävitamisele suunatud. See räigus on ka meie ühiskonnas olemas. Siin on tegemist inimese hävitamise, surmakultuuriga. Selle vastu seisab kirik. Aga kui on tegemist vaimsete ja moraalsete eesmärkidega, selge intentsiooniga, siis on pigem vastupidi. Näiteks enesekaotamise, identiteedi kaotuse, segimineku moment on see, mille puhul valvsad ollakse. Mõnikord on romantiliselt idealiseeritud seda, kui lõhki üks või teine näitleja elus minna võib ja kui huvitav ta seetõttu laval on. See on ohtlik suhtumisviis.

Panso aitas meid eritleda, mille pealt fantaasiad ja kujutlused tekivad. Kui fantaasia sündima hakkas, tuli tal sädemeke silma. Aga kui oleksid läinud selle fantaasiaga üksüheselt kaasa, hakanud seda reaalsuseks pidama, oleks klõps ära käinud.

Kas Pansol ei juhtunud seda kunagi?

Ei, ta teadis, mis ta tegi. Ta teadis, mis on teater. Ta oskas fantaasiat reaalsusest eraldada. Fantaasiad võisid teda piinata ja väsitada, tal ei jätkunud nende jaoks piisavalt energiat, et tasakaalu hoida, aga ta ikkagi teadis, et ta teeb teatrit. Lolliks ta ei läinud. Selles mõttes oli ta terve.

Panso jaoks oli fantaasia põhiline. See sajand oli lavastajate sajand ja Panso oli sajaprotsendiline lavastaja. Selles mõttes, et ta toitis näitlejaid oma fantaasiaga. Näitlejad võivad ühtpidi lavastajat eitada, arvata, et saavad kõik ise valmis, aga samas on need fantaasiasüstid, mis lavastaja annab, väga tähtsad. Kujutluse töölepanemiseks on tegelikult vaja välist impulssi. Ühtepidi — vaadata seestpoolt, teistpidi — väljastpoolt. Seda andis Panso vaieldamatult.

Mis etendamis- ja läbielamisteatrisse puutub, siis need piirid tõmbas ta nii rangelt tänu Moskva koolile, kust ta tuli. Seal sai nii üks kui teine eetilise hinnangu, etendamisteater oli natuke nagu paha ja läbielamisteater see tõeline, õige. Üks läbielamisteatri reegleid on, et emotsioon, tundmus on tegevuse resultaat. Me saame tundmusi väljendada läbi kaunilt ja loogiliselt sooritatud füüsiliste tegevuste rea. Nii proovist proovi, igal etendusel uuesti. (Ka aloogikas on oma loogika. Panso armastas väga korrata: selles hulluses on süsteemi! – vrdl Polonius.)

Etendamisteatri olemus oleks nagu selles, et ma hakkan tunnet etendama. Et minu füüsiline tegevus seisab selle tunde kujutamises. Räägitakse, et etendamiskunstnikud elavad läbi ja pärast imiteerivad selle hetke välist vormi. Aga välise vormi imiteerimine toob teistpidi tundmuse jälle kaasa. Kui seda õigesti teha. Teoreetiliselt hoidis Panso etendamis- ja läbielamisteatri lahus. Aga tunnis andis välise vormi tihtipeale ette ja sinu kui näitleja asi oli selle vormi kaudu läbielamine tekitada.

Panso kooli mindi ju sageli ka selle vaimu pärast?

Jaa. Panso oli pühendunud. Ta ei olnud kontra… Nagu see vastuvoolu ujumise preemia!… Ta ei ole kunagi teadlikult vastu voolu ujunud. Kallas on seal, ta ujub selle poole. Kas vool on vastu või mitte, see ei ole tähtis. Ta tahab lihtsalt kaldale jõuda. Mõni otsib kogu aeg, kuidas nimme vastuvoolu minna. Panso tahtis jõuda lavalise olukorra tõeni. Läbi selle tuleb ilu ja headus ja mängulisus kõik kätte. See vallandub. Ja on kõikide kunstnike eesmärk. Selles vale maailmas jõudis Panso oma kaldale aeg-ajalt päris lähedale. Selles olukorras ja ajas sai ta ikkagi midagi ilmutada. Sai ilmutada mingisuguseid kõrgemaid väärtusi, ja seda mitte ainult ratsionaalsel, vaid ka hingelisel, ka vaimsel tasandil. Tasandil, mis lõi inimese seesmise elu. Panso võis ka kõrgustesse tõusta, aga inimese mõistmise tasandid jäid tal kõik alles.

Mihhail Tehhov ütleb, et lavakuju on meie ees viimse nüansini avatud. Me saame oma fantaasias, oma kujutluses tema viimasele kui sisemisele liigutusele ligi. Aga elus inimene on peidetud, me ei saa tema saladust kätte. Pansol on sees samasugune saladus, millest püüame aru saada. Talle peaks liginema kui salapärasele inimesele, kelle üks ots jääb tabamata. Oma missiooni selles ajas, kus ta elas, tajus Panso järjest selgemalt, järjest valulisemalt. Pansole oli tähtis inimhinge muusika kuulamine. Ta oskas kuulata vaikust ja vaikusest välja seda, mis toimub hingede vahel. Seda tundis, kui ta tegi dialoogirezhiid. Oma teatritegemises oli ta muusik. Ta osakas võluda välja helisid ja teisi neid kuulama panna. Selles oli ilu. Ilu puudutas teda. Igaüks läheneb asjadele omast nurgast, oma võtmega. Filosoof lahkab tõde, esteet ilu. Pansol olid need mõlemad koos.

            Kuidas Panso seda õpetas, kuidas ta seda tegi?

Panso ütles ühe sõna ja avas selle sõna kaudu kogu maailma. See, kuidas ta mingis kontekstis midagi ütles… sa võtsid selle nagu õhust. Seda on võimatu fikseerida. Sellepärast ongi vajalik elav õpetamine, muidu võiksid olla ainult raamatud. Konkreetsel hetkel konkreetne impulss, konkreetne ütlemine — selles on pedagoogi või kunstniku tarkus. Kuidas miski sinus kasvama, arenema hakkab, ja kas hakkab või ei hakka, oleneb sellest, kas vajutasid õigel ajal õigele klahvile. Pedagoogitöö on nagu klaverimäng — oskus õigel ajal vajutada õigetele klahvidele.

Tagasipeegelduse saab anda konkreetne peegel. Kui peegel on ähmasem, kui hõbedat taga ei ole, võid vaadata temasse nii palju kui tahad, sa ei näe sealt midagi. Vaatad nagu läbi akna, mis on muidugi ka tore. Mulle kui lavastajale on tähtis, kes istub saalis. Ma pean seda tajuma. Isegi mitte selle kaudu, mida ta räägib, vaid selle kaudu, mis ta on. Sellest tekib kontakt. Ka Panso olemine oli tegelikult õpetlikum kui see, mis ta rääkis. Jutt oli muidugi ka tähtis. Sest kõnelemine, ütlemine on samuti füüsiline tegevus. See, mida ta väljendas sõna, zhesti või muu reaktsiooniga sellele, mida sa tegid, oli iga kord elav. Teatri puhul on see kõige hinnalisem.

Ega pole tark teha Pansot maailma nabaks või keskpunktiks. Panso vaim. Mis see ikkagi on? See on ühe konkreetse inimese vaim. Vaim, mis püüdis peegeldada teisi vaime. Ütleme kas või nendesamade kirjanike vaimu: Shaw'd või Tammsaaret või keda nemad omakorda tabada püüdsid. Kuidas see peegeldub, murdub läbi konkreetse inimese. Ja kuidas see meis peegelduse leiab. Mis oli see tema intentsioon, pealis-pealisülesanne, kuhupoole ta pürgis. See võis eri etappidel olla erinev. Mis moodustab Panso tegeliku pealisülesande, seda oleks huvitav mõelda, uurida. Üks on väline saatus, teine sisemine saatus. Mida ta tahtis järgida ja mida tegelikult järgis.

Küsinud LILIAN VELLERAND
1998. a detsember, 2000. a september