MERLE KARUSOO

KONVERENTS KOOLKONNAST (artikkel on avaldatud ajakirjas Teater. Muusika. Kino1/1998)

24. ja 25. novembril 1997 toimus Eesti Teatriliidus teatri tegijate ja vaatlejate kokkusaamine, teemaks "Koolkonnad eesti teatris. On neid üks, mitu, või pole neid üldse?"

Jututoa algtõukeks oli Reet Neimarilt paberile pandud küsimustering:

* Mis õpitust praktiliselt tänini "töötab"? Mis on igapäevaselt tarvitusel?

* Mida pean koolkonna tunnuseks? Mille järgi tunnen ära, et see või teine teatritegija kuulub minuga samasse koolkonda? Või teise koolkonda? Millest tunnen ära koolipuuduse?

* Kas "võõras koolkond" on sama, mis koolipuudus?

* Mida teen teisiti, kui tegid või õpetasid mu õpetajad? Kas mu taotlused on aja jooksul muutunud?

* Millega olen omal ajal õpitut täiendanud, liitnud, ristanud? Kust olen seda "muud" õppinud — millistelt lavastajatelt või kolleegidelt, mis raamatutest, mis teatrist, lavastustest jne? Kas see muudab põhimõtteliselt minu teatritaotluste sisu ja suunda?

* Kas see muudab koolkondlikku kuuluvust? Kas see saab elu ja teatripraktika jooksul muutuda? Kas on üldse vaja tajuda (tunnistada) koolkondlikku kuuluvust?

* Mis piirini (kas) koolkondlik kuuluvus aitab? Ahistab?

* Kas on vahet, mis oli õpitust tähtis eile, mida pean tähtsamaks täna? Või on mingi puutumatu/ muutustele allumatu osa teie "baasis", mistõttu eelnev küsimus on mõttetu?

* Kas koolkond on teie tunnetuses seotud eelkõige isikutega, kellega olete õppetöös kokku puutunud (õpetajad, kursuse- või stuudiokaaslased, teie õpetaja õpetajad), või seostub see mõiste pigem mingite professionaalsete tunnuste ja erijoontega? Töö metoodikaga? Näitlejatehnikaga? Etc.

* Kas tajume alati vahet mõistetel: koolkond — kool (koolitus, väljaõpe) — kool (õppeasutus, kursus, õpperühm, stuudio kui üksus)?

* Kas Eestis on üks (kaks-kolm-neli) või palju rohkem koolkondi?

* Kas Eestis on oma koolkond(i) või on koolkonna mõiste rahvusvaheline?

* Kas koolkond võiks väljenduda kogu rahvusliku teatrikunsti alal kui lihtsalt mängulaad, rahvuslik iseloom jms?

* Koolkond kui sekt? Sallimatus — fanatism või piiratus? Kas seda esineb?

* Kas mõistega "koolkond" seostuvad teil mõisted "professionaalsus" ja "diletantism"?

* Kas koolkonna kaudu on võimalik otsida oma teatriidentiteeti?

* Individuaalne, isiklik, isikupärane (andelaad, kallak, huvid — üldse ja teatrikunstis eriti) ja ühtne koolitus, ühtne tööoskuste alus, ühtne koolkond? Proportsioonid, dominandid, tendentsid?

* Kas mõni koolkond saab aeguda, vananeda?

* Kas ma arvan, et õppisin hästi, kas ma olengi omandanud selle koolkonna põhialused, mille hulka olen harjunud end liigitama? Kas ma ikka tean hästi, millest räägin?

* Kas üks "keel", ühed terminid tähistavad ühte koolkonda?

* Kust olen leidnud hilisemat kinnitust oma kooli või koolkonna tõdedele?

* Kas ühe koolkonna näitlejad saavad töötada teise koolkonna lavastajaga? Ja vastupidi? Mis siis juhtub?

* Kuidas saan aru M. Tšehhovi nõudest, et näitleja peab iga viie aasta järel uuenema (nahka vahetama)?

* Mida otsin, kui otsin "midagi muud"?

* Mis on "koolkonna reetmine"? On see mõiste ajast ja arust?

* Kas maailmas on praegu kindlaid koolkondi, kindlaid teatrimudeleid? Kas kõikehõlmav postmodernism on ka selle mõiste hävitanud? Kui kauaks?

Kahe Teatriliidus veedetud päeva jooksul võttis koolkondade-teemal ja teemast tõukudes sõna 26 eesti teatritegijat. Oma mõtteid avaldasid kõigi Eestis näitekunsti õpetavate koolide juhid — Ingo Normet, Lembit Peterson, Andres Noormets ja Toomas Lõhmuste. Monoloogidega astusid üles ka Merle Karusoo, Evald Hermaküla ja Tõnu Tepandi. Enn Lillemets rääkis Liina Olmaru assisteerimisel kunagisest Toominga ja Vilimaa stuudiost "Vanemuises".

Olulise osa kokkusaamisest moodustasid koolkondlik-temaatilised vestlusringid. Panso kooli VII lennu kogemust sõnastasid Priit Pedajas, Merle Karusoo, Lembit Peterson, Ago-Endrik Kerge ja Külliki Saldre. Eraldi vestlusringi koondusid lavakunstikateedrist pärast Pansot tulnud lavastajad ja pedagoogid: Elmo Nüganen, Jaanus Rohumaa, Katri Kaasik-Aaslav, Andres Noormets, Ain Mäeots ja Anu Lamp. Samuti "Vanemuise" Irdi-aegsete stuudiote lõpetanud: Raivo ja Kais Adlas, Raine Loo, Ao Peep, Kersti Neem ja Evald Aavik. Omaette vestlejate-kolmikuks koondusid Kersti Kreismann, Andrus Vaarik ja Mati Unt.

Kahepäevast arutelu juhtis Reet Neimar, keda küsijatena toetasid Lea Tormis ja Ülo Tonts.

Avaldame Merle Karusoo 24. novembril ette kantud mõtteavalduse.

Tere kokkutulnuile ja tänu ülesande eest põgusaltki läbi mõtelda õpitu, tehtu ja tahtmised. Püüan vastata võimalikult kõigile Reet Neimari esitatud küsimustele ja palun kannatust — mul läheb umbes pool tundi.

Raske öelda, mis Panso koolis õpitust tänini "töötab", sest ma ei tea midagi, mis ei töötaks.

Tähtsaim minu töös ja mõtlemises on sündmuste analüüs. Analüüsi kontrollib etüüd, see käib kokku, seepärast ma etüüdist eraldi ei räägi.

Tegevusliku analüüsi meetodi kohta on öeldud, et see sobib ainult sotsrealismi lahkamiseks. "Sots" on mõeldud muidugi sõimusõnana, aga väljaspool reaalsust on ainult virtuaalne reaalsus ehk libategelikkus. Ma ei ole tõesti kindel, et see meetod sobib libategelikkuse analüüsiks.

Ma olen töötanud mitut sorti tudengitega ja igas vanuses harrastajatega. Sündmuse määramine ja sõnastamine on põhiline, mida püüan neile õpetada. Paljudel distsipliinidel on oma terminoloogia selle kohta, mida meie nimetame sündmuste analüüsiks, aga arvatavasti pole olemas võrdlevat käsitlust, sest teised meie oma ei tunne.

Me ei räägi sündmuste analüüsi tähtsusest teatriproovide ajal. Me analüüsime. Mõnigi näitleja võib sattuda kimbatusse, kui paluda tal põhitermineid defineerida, aga kui ta kirjeldab oma praktilist tööd teatris, räägib ta sellestsamast. Iga lavastaja räägiks, ma arvan, isemoodi.

Õpetus, mida mina edasi kanda ja samas jätkuvalt õppida püüan — Panso ütles, et seda õpitakse kogu elu — on sõnades lihtne:

Sündmus vastab küsimusele mis juhtus? Sündmus muudab tegevuse käiku. Põhisündmus puudutab võimalikult paljusid (praktiliselt kõiki) näitemängu tegelasi. Mida suurem sündmus, seda kauem oleme vait.

Sündmusest saab alguse tegevus, mis viib uue sündmuseni.

Tegevus on see, mida inimene teeb, sisetegevus vastab küsimusele, mida ma tahan? (Või ei taha.) Tegevus ja sisetegevus ei pruugi kattuda.

Karakter on see, kuidas inimene sündmusele reageerib.

Kõik.

Ma võin vastuseid mitte leida, aga ma tean, kuidas neid otsida.

Veel on mulle olulised sama süsteemi juurde kuuluvad õpetused, nagu: tähtis on mida, mitte kuidas. Kuidas sünnib proovis. Tähtis on miks, kuigi just seda me tavaliselt ei sõnasta. Ärge otsige kontseptsiooni, kontseptsioon sünnib ise.

Kui meie jutuajamised on tõesti ka kriitikute harimiseks, siis valdav puudujääk uue aja "tegijate" kirjatöödes on see, et paljude puhul ei saa aru, millest nad räägivad, mis see oli, mida nad nägid, mis juhtus ja mis on nende endi eesmärk.

Arvake, kes selles tsitaadis keda kiidab?

"Ja siis (...) ilmus äkki idee. Ja lavastaja võttis idee ja tegi sellest kolmanda vaatuse. Ja see sai hea. [- - -] Lavastaja mõte liikus ja otsis uut väljendust ja leidis selle. Lavastaja mõte on võimeline (...) staatikat paigalt kangutama."

(Andrus Laansalu, "Tarre ja tinglikkus. Lavastaja kangutab staatikat" ("Tosca"), "Postimees" 7. 12. 96).

Kirjutaja ei ütlegi välja, millise idee ta arvas ära tundvat. Mis te arvate, miks? Mina arvan: kartusest mööda panna. Julgem on jääda postulaatide juurde.

Tegelikult on kõige parem tagasiside nähtu ümberjutustus. Meile oleks silmapilk selge, mis lavastuses töötab, mis mitte. Et suuta kolme minutiga (või siis poolteisel leheküljel) näitemäng ümber jutustada, nagu meid treeniti, on tarvis materjali tunda. Meil nimetatakse pealkiri, nagu oleks kõik kõigile selge ja hakatakse hinnanguid andma. Tehakse nimelt seda, mida meie teha ei tohiks — hakatakse "suurt varvast välja joonistama".

Edasi õpitust. Praktika tõestab iga päev, et 50% õnnestumisest sõltub õigest näitlejate valikust. See kehtib kogu meeskonna kohta. Kui lavastaja ei saa valida, on ta juba ette kaotanud vähemalt töörahu kui mitte tulemuse.

On reegleid, mille järgi ma käitun, aga pole teadvustanud, et õppisin seda koolis. Tekst tuleb omandada julma täpsusega. Oluline on süstematiseerida vigu, et nad ei korduks. Röövlid ja näitlejad vajavad kõva käega juhte.

Eetikast. Ma ei suuda täita kõiki reegleid, aga ma pole neist loobunud. Üks, mida ma pidada suudan ja nõudmast ei lakka, on elementaarne kord, kella tundmine ja nii-öelda vahetusjalatsid. Kord on lugupidamine oma töö vastu, ei muud.

Üks reegel, mida püüan igas töörühmas kehtestada, ei ole otseselt koolis õpitud, aga tuleneb ikkagi õpetusest. See on: sellest, mis toimub proovis või tunnis, ei räägita väljaspool, ei arutata muudes ringides, see on meie ühine looming ja kellelgi eraldi ei ole sellele õigust, enne kui oleme lõpetanud. Niisiis saame rääkida ainult sellest, mida ja kuidas tegime, mitte kunagi, mida me teeme.

Olen õppinud norima keelekasutuse, III välte, diktsiooni, kuuldavuse pärast. Olen õppinud, et kandma peab mõte.

Olen õppinud lugupidamist õpetajate vastu.

Mulle on selgeks saanud esimesel koolipäeval öeldud sõnade tähendus: õpetada ei oska me siin mitte midagi, aga õppida võite küll. Kättpidi kedagi taevasse ei vii!

Niisiis ei saa rääkida: kool õpetas mulle..., vaid ainult: koolis ma õppisin... Ja kui ei õppinud, siis kahju muidugi, aga see pole kooli süü.

OMA KOOLI tunnuseks pean teatud märksõnu, slängi, kui soovite. "Pann pole kuum", "valmisolek on kõik", "sünnib siin", "rääkimise ja ütlemise vahe", "ei kanna", "ära sõida nurki maha", "nihestatus", "teki enda peale rebimine", "esimese ja teise repliigi seadus", "parema käega vasaku kõrva sügamine", "lati alt läbi minemine", "resultaadi mängimine" jne. Päris põnev oleks neid kollektsioneerida. See, kes pole minu koolist, ei saa tõlketa aru, muud midagi. Kooli puudumise tunnused on näiteks kella mittetundmine, kontsentratsioonijõuetus, arutlemine proovimise asemel, "suure varba joonistamine" ja vastumeelsus etüüdi ees. Muide, sellest vastumeelsusest. Mitte keegi pole pärast esimest etüüdi üle pika aja korranud, et ta ei oska või ei taha ja nii edasi. Vastupidi — mitmed inimesed on taibanud alles siis, kui nad on nn vabad, etüüdi tegelikke võimalusi ja võlu. See on arusaadav. Koolis hinnati etüüdi, mõnes mõttes oli ta eesmärk, nüüd on ta vahend, mis ta ju ongi.

Kooli puudumise märk on minu jaoks ka Stanislavski või Panso "küsimuse" ülestõstmine, püüd teisi tegijaid neile vastandada. See, mida mina olen õppinud, ei välista mingeid suundi teatris ega esinda ka mingit suunda. (Kui, siis on põhimärksõna "inimvaimu elu", ja välistab need teatrisarnased nähtused, mis inimvaimu eluga ei tegele, aga millised need oleks?)

KOOLKONNAST. See, mida ma õppisin, on meetod, teatritöö ja mõtlemise tööriist ja ma pole kokku puutunud teatrinähtustega, mille loomiseks nad ei sobiks. Sellepärast ei oska ma seda koolkonnaks pidada. Peaksime siis kõigepealt kokku leppima, mida me koolkonna all mõistame.

Panso on nimetanud tegevusliku analüüsi meetodit algebraks. Algebrast me teame, et kuni neljanda astme võrrandite lahendamiseks on olemas üldised valemid. Kõrgema kui neljanda astme võrrandite jaoks ei ole üldisi lahendusvalemeid olemas. Stanislavski on ütlenud ja Panso kordas seda tihti, et süsteem on andekate jaoks, geeniused seda ei vaja.

Geeniused — või ütleme sündinud tegijad — ei kuulu ühegi kooli alla ja koolkondi neil ka ei ole. See ongi geeniuse tunnus, et ta vahel rohkem näitab, kui isegi näeb. (Konspektist.)

Meie kooli kohta on Panso ütelnud, et õpetab meile ükskordühte. Kas korrutustabel on koolkondlik mõiste? Kas esineb veel mingeid korrutustabeleid? Võib rääkida erinevatest teatrikeeltest, suundadest, nähtustest, eeskujudest, kindlasti erinevatest koolidest, aga erinevatest koolkondadest teatris ma rääkida ei oska, kui me ei võrdsusta tinglikult kooli ennast, seda konkreetset lavakooli koolkonnaga. See on kokkuleppe küsimus.

Mulle tundub, et meie kõneaineks on pigem Stanislavski süsteem; ja see on igav kõneaine, sest räägitakse Stanislavskist, ja kui süsteemini jõutakse, siis selgub, et süsteemi ei tuntagi. Peaaegu sama lugu on Pansoga. Ehk tuleb meie tänastest juttudest pisutki kokku sellest, mida Pansolt võis õppida.

Ma ei saa ise otsustada, MIDA MA TEISITI TEEN KUI MINU ÕPETAJAD. Teeksin meeleldi nn tavalist teatritööd, aga ma ei leia dramaturgiat, mis käsitleks mulle olulisi sündmusi. Mind huvitavad eestlaste elulood. Ma ei oska inimesest mõtelda, kui tal ei ole elulugu, ja väljamaa näitemängude tegelastel minu jaoks tavaliselt ei ole. Ma ei tunne konteksti sel määral, et saaksin oma peaga mõtelda, ja see teeb abituks.

Mind on alati seganud kunstimõiste müstifitseerimine. Minu arvates kunsti ei tehta, tehakse tööd, kunst kas sünnib või ei sünni ja see sõltub vaataja peas tekkivatest või mitte tekkivatest tähendustest.

Kunst on minu jaoks see, mis puhastab — see ongi katarsise tähendus, eks, ja ülendab. Ta puhastab kõigepealt mind ennast, kui see ulatub näitlejateni ja sealt edasi vaatajani, siis ta ongi see õige. Ma võiksin ütelda ka korrastab — see on minu jaoks suures osas samaväärne.

Olen tegelnud rohkem dokumentaalmaterjaliga: sotsioloogide ankeedid, elulood, päevikud jne, mul on lavastajana suurem interpreteerimisvabadus kui teadlasel ja

rangemad raamid kui kunstnikul. Ma muutun alati nõutuks, kui mult hakatakse nõudma kunsti. Või teadust.

Ma ei tea, KAS MA OLEN ÕPPINUD "MUUD". Ma õpin jätkuvalt sedasama. Kooli ajal õppisin palju Kaarin Raidilt — teatrikujundit, mängulisust —, aga ma ei oska analüüsida, kas ja kuidas ma seda kasutanud olen. Õpin ju kõigest: Jaan Toominga ja kursusevendade Priit Pedajase ja Lembit Petersoni lavastustest näiteks. Õpikodadest, festivalidest, magistrantuuri õppeprogrammist, ajakirjast "Akadeemia", raamatutest, mis ei pruugi rääkida teatrist, viimasel ajal meie kujutavast kunstist... Kõige rohkem olen õppinud eestlaste elulugudest, näitlejatelt, kellega töötan ja tööst enesest.

MUUTUNUD on võib-olla see, et olen kogu aeg häbenenud, et ei tee "päris teatrit", nüüdseks olen häälestatud sellele, et leida üles inimesed, kes tegelevad sama asjaga mis mina, ja arendan oma fantaasiaid ühest teatrisarnasest nähtusest, mida minu arvates hakatakse vajama XXI sajandil. Seda enam, mida tugevamalt hakkab meid endasse imama libategelikkus.

Teine muutus — ja eelnevaga seotud — on see, et varem ma ei tegelnud harrastajatega, aga "Circulusega" 1993. aastal Otepääl kogesin 300 inimese nii suurt jõudu ja loomingulist energiat, et enam ei ole minu jaoks olemuslikku vahet, kas töötan etendust luues professionaalsete näitlejate või tavainimestega. Vahe on muidugi etenduses eneses.

KAS ON VAJA TAJUDA (TUNNISTADA) KOOLKONDLIKKU KUULUVUST?

Jah, muidugi. Kool on nagu päritolu — sa võid seda mitte tunnistada, mida see muudab? Kõige lihtsam tee tasakaaluni, ja võib-olla ainus, on just nimelt teadvustada nii kooli kui päritolu, ka siis, kui sa seda häbened või pole selle tasemel.

MITU KOOLKONDA ON EESTIS? Nagu öeldud, on kokkuleppe küsimus, mida koolkonnaks nimetada. Ma ütleksin, et teatris ei ole koolkondi. Kas me oleme kuulnud räägitavad Grotowski koolkonnast? Brooki? Meierholdi? Vahtangovi? Moli?re’i või Shakespeare’i koolkonnast? Oleme rääkinud ühe või teise mehe koolist. Ka meil siin täna. Võime rääkida Komissarovi koolist, Raidi koolist, Karusoo koolist ka.

Kui me võtame nimetada koolkonnaks Panso kooli, siis saab seda põhjendada koolide omavahelise suhestuse teel. Komissarov ja mina oleme ühest koolist, aga kanname edasi kindlasti erinevaid asju õpetusest. Komissarovi erialaõppejõud oli Kromanov, Komissarov ise on jumalast antud andega näitleja, mina olen Panso viimaselt kursuselt, kus esimest korda koolitati spetsiaalselt lavastajaid. Ma ei söandaks meie kahe õpetusi koolkonnaks nimetada, seega oleme mõlemad Panso koolkonnast, ja meie õpilased ka.

Tegelikult valitseb suurt osa maailmast see teatritarkus, mida Stanislavski süstematiseerida püüdis, selle osiste edasiarendused, täpsustused, sügavkünnid. Ja tavaliselt seda ei teadvustata, sest Grotowski, Brook, Efros on olnud sajandi teises pooles kuumemad nimed. Nemad ise ei eita oma seotust, seda kipuvad tegema jüngrid. Stanislavski süsteemi vormistaja ja õpetaja on suures osas Knebel. Nii et koolkonda võiks otsida siit. Sama arengusuuna õpilased on eesti teatris Kaarin Raid ja Ingo Normet. Raid lavastaja jumala armust ja Normet Efrose õpilane. Aga et Stanislavskit koolkonnaks nimetada, oleks vaja ühte teist nime ka, vastandnime, olemuslikult teistsugust. Pakutud on Brechti. Aga Brechti teooria ja lavapraktika on erinevad. Teooria üksi ei loo teatris koolkonda, Brecht on selles mõttes pigem teatrifilosoof, nagu Artaud’gi.

Eraldusjooneks on pakutud etendamise/läbielamise telge. Ma ei näe võimalust puhta erinevuse kirjeldamiseks. See on filosoofiline vaidlus, kuulub mängu kui niisuguse valdkonda, praktilise teatritööga on sel vähe pistmist. Need sisse-, välja- ja läbielamised, niisamuti nagu ümberkehastumine ja kõrvaltvaatamine, on kõik üsna abitud terminid, korralikult defineerimata ja nõuaksid eraldi konverentsi. Mitte selleks, et aru saada, kuidas neid täpne tõlkida oleks või mida üks või teine esmakasutaja selle all mõtelnud on, vaid et ühtlustada tänast sõnakasutust.

Kui me Panso kooli ühise tagapõhja välja jätame, siis EESTIS EI OLE OMA TEATRIKOOLKONDA. Kui me lepime kokku, et eesti mõõtmetes on koolkond iga õpetaja/lavastaja, keda saab selgelt eristada teistest ja kellel on endale nime teinud õpilaste/näitlejate grupp, siis on meil mitmeid koolkondi, kohe oma 6—7 tükki. Aga kui me õpilaste poolt vaatame, tulevad teised tehted. Naljaga pooleks: Taarna + Komissarov + Raid = Nüganen. Komissarov + Karusoo + Unt = Avdjuško. Kui meil on sellist mehhanismi teatriprotsessi kirjeldamiseks tarvis — miks mitte? Ma loodan, et seda ei põlistata. Aga kui me täna siin otsustame nimetada oma teatrikoolkonnad, siis ei tohi unustada Aarne Üksküla — palju õnne sünnipäevaks veel kord! Tema koolkonnast on väga edukas ja õpetajakeskne X lend, kellest mitmed on juba ise õpetajad: Anu Lamp, Laine Mägi, Katrin Nielsen, Andrus Vaarik, Andres Lepik, Elmar Trink.

Aga ma arvan, et meile piisab korrutustabelist ja headest õpetajatest. Mina tõlgin kõik "koolkonnad" kooliks ja pean silmas Panso kooli algusest tänase päevani välja, sest järjepidevus ei ole minu subjektiivsel hinnangul katkenud. Mul ei ole vahet, kas töötan oma, Raidi, Üksküla, Komissarovi või Normeti juures õppinud inimestega. Rääkimata Priit Pedajase omadest, kes alles õpivad.

Ma tahaksin tähelepanu juhtida ühele erinevusele rahvuste vahel siinsamas Eestimaal, mis peaks meie jutuga kokku käima küll. Wismari haigla psühhiaater Vladimir Kirejev, kes teeb noortele laagreid "ei"-ütlemise õpetamiseks, tegeleb ka psühhodraamaga. Tal oli kahe grupiga paralleelselt agressiivsuse-harjutus (ma eeldan, et USAst pärit). Selles on 11 astet. Eesti grupp tegi kõik 11 silmagi pilgutamata läbi, mis tähendab, et nende jaoks see mudel ei töötanud. Vene grupp 4. astmest kaugemale ei jõudnud. Välja nägi see nii, et eestlased tegid oma agressiivsuse etüüdid rahuldava agressiivsusega ära ja hakkasid sõbralikult sünnipäeva pidama. Venelased ei saanud ega saanud agressiivsust mängida ja pärast tundi peksid omavahelisi arveid klaarides moosipurgid vastu seina puruks. Psühhiaater järeldab sellest, et eestlased ei ela läbi, venelased aga ei saa ilma läbi elamata. Ma ei tea, mida teatriinimesed sellest järeldama peaksid, aga küsimus "eesti teatrist kui koolkonnast" on omal kohal selles mõttes, et ka ühesuguse meetodi järgi töötades jõuame meie teiste rahvustega võrreldes erinevate tulemusteni. Aga pigem on tegemist rahvusliku või koguni geopoliitilise eripäraga, mida me ise võib-olla teadvustanud pole.

KOOL EI OLE SEKT. Sekt on suletud ühendus üheainukese vaimse liidriga. Teatri puhul on selleks tihtipeale ühe-mehe-stuudio. Tavaliselt uuritakse põhjalikumalt üht või teist süsteemi komponenti. Kui jätta välja mõiste "sekt" halvustav tähendus, on see teatriprotsessi kui terviku jaoks vajalik täiendava uurimissuunana. Iga töögrupp muutub konkreetse töö ettevalmistamise, ka õppimise ajal mõnes mõttes sektiks, ma pean seda loomulikuks. Aga kool on orienteeritud baasile, peab olema avatud ja õpihimuline.

SALLIMATUS on üks neist mõistetest, millega minu arvates vastutustundetult ümber käiakse. Kes see näiteks sallib, et teda tema tegemistes segataks? Või peaks sallima tühja juttu, distsiplineerimatust või lauslollust? Ei salli muidugi. Elus on mitmeid nähtusi, hoiakuid, käitumisi, tegusid, mida ma ei salli. Ka enese juures muidugi. Kas see ongi sallimatus?

Ma ei ole kunagi tundnud, ka mitte mõttes sõnastanud, et ma ei salli ühte või teist inimest.

Muidugi seostub mõistega "KOOL" mõiste "PROFESSIONAALSUS". Professionaalsus on teatritööks hädavajalik käsitööoskus, ei muud. Pealisehitus on andekuse küsimus, aga kas maja püsti seisab, on meetodi küsimus.

Meetod ei ole kedagi andekaks teinud. (Konspektist.)

See ei määra, kui kõrgele keegi hüppab, aga see määrab, mis kõrguse ta kindlalt ületab. (Vabandan Maria Klenskaja ees, kes on allergiline spordist võetud võrdlusaluste suhtes ja tänan hea intervjuu eest TMKs.)

Ma ei tea, mida mõtelda DILETANTISMI all tänases teatris. Mina mõistan selle all hämamist. Oskamatust oma mõtteid arusaadavalt väljendada. Võib-olla käib selle juurde ka piisake pretensioonikust või edevust. See puudutab tööprotsessi, ei pruugi puudutada tulemust. Väga paljud asjad võivad olla teatriks nimetatud, sellel mõistel oleks tarvis uut definitsiooni.

Ühe kooli näitlejad saavad väga hästi töötada teise kooli lavastajaga. See on tavaliselt väga rikastav. Küsimus on tõlkimises, nagu eespool öeldud. Ja muidugi kooli kui niisuguse, st teatud keelesüsteemi olemasolus.

KAS MA ARVAN, ET ÕPPISIN HÄSTI, KAS MA OLENGI OMANDANUD SELLE KOOLKONNA PÕHIALUSED, MILLE HULKA OLEN HARJUNUD END LIIGITAMA? KAS MA IKKA TEAN, MILLEST MA RÄÄGIN? See on väga hea küsimus, aga vastus ei tähenda mitte midagi. Mida tähendab, et ma õppisin viitele? Kus on sõnastatud need põhialused, et võiksin end mõõta? Mida tähendaks, kui ma arvan, et olen omandanud? Ma tunnen ennast nende inimeste seas hoituna, võib-olla on see liigituse alus? Ja loomulikult ma arvan, et tean, millest räägin. Kes ei arvaks?

HILISEM KINNITUS OMA KOOLI TÕDEDELE? Ma oskan analüüsida, ma oskan küsimusi sõnastada, see ongi kinnitus.

Ma ei tea, KAS ME PEAKSIME IGA VIIE AASTA JÄREL MIDAGI ÜMBER ÕPPIMA, küll aga peaksime õppima. Võib-olla sedasama, sest nüüd saame teisiti aru. Ma ei mõista, miks see meie kultuuris enesestmõistetav pole. Meil on üksteiselt palju õppida, see on meie tõeline potentsiaal. Ma ei mõista, miks me ei korralda endile õpikodasid. Teatrid peaksid puhkust kahe nädala võrra pikendama, et saaksime keset suve kokku tulla ja õppida kord ühe, kord teise meie oma lavastaja või näitleja käe all. Ma ei ütle seda mõtet esimest korda välja. Meil peaksid olema regulaarsed kordusõppused. Praktiliselt on igas töötsüklis kordusõppuse periood, aga seda ei saa kunagi lõpuni maitsta, sest tähtaeg on kukil.

Veel kord. MINU ARVATES EI OLE MAAILMAS KINDLAID TEATRIKOOLKONDI; koole on küll, neid sünnib ja seguneb ja varsti filtreeruvad välja erinevad teatrivormid. Võib-olla saavad mõned vormid teise nime, võib-olla jääb kõik ühepajatoiduks nagu praegu kujutavas kunstis. See teema huvitab mind väga ja selle käsitlus peaks algama teatri definitsioonist. Siis saaks ehk aru, mille alusel eristuvad vormid: baasmaterjali, funktsiooni, näitleja—vaataja suhte, mängukoha, vaatemängulisuse, improvisatsioonielemendi, kaaskunstide kaasamise või näiteks tehniliste vahendite kasutamise järgi. Vaevalt küll, et ükski teatrisarnane nähtus nii kauaks püsima jääb, et teda teistest samalaadsetest lausa eraldi seisvaks võib pidada, aga definitsiooni olemasolu korral saaks neid paremini kirjeldada.

See, mis on praegu, see jääb kindlasti. Ütleme, et see on saksa teatri mudel Stanislavski tegevusliku analüüsi meetodi baasil ehk eesti teater. Pole tähtis, kas ta püsib parasjagu sõna või kujundi peal. Aga tema proportsioon teiste teatrisarnaste nähtuste reas väheneb umbes ühele kümnendikule. Ja SEE teater muutub märgatavalt elitaarsemaks.

Vähemalt sama elitaarseks kui Linnateater praegu. See, et muud suunad nii visalt arenevad või püsima ei jää, tuleb eelkõige sellest, et meil siin toimib ainult repertuaariteatri süsteem. See on tänase päeva ja tänaste tegijate jaoks liiga paindumatu. Enamik meist teeks "midagi muud", aga selle jaoks pole organisatsioonilist struktuuri.

Me nimetame neid tegemisi projektideks ja neid finantseerib Kultuurkapital, mis tähendab, et enne munemist tuleb nii palju kaagutada, et muna ise jääb päris pisikeseks, energia kulus kaagutamise peale ära. Minu teatrinägemuse järgi mahuks enamik "projekte" ja "alternatiive" riigiteatri raamidesse ja peaks olema samadel alustel finantseeritud.

Lõpetuseks peotäis tsitaate koolikonspektist:

Igast talutarest võib teha Vargamäe, on vaja mõttehaaret.

Ei õpetata mitte "isme", vaid aluseid. Kui me vormi ei valda, ei saa hakata deformeerima, see on diletantism ja šarlataansus. Ükskordüks peab peas olema.

Analüüs on selleks puhuks, kui välja ei tule; kui tuleb, ei vaja me mingit analüüsi.

Tänapäeva näitleja peab valdama tegevuslikku analüüsi. Me ei mängi rolle, vaid tükki.

Need on üpris halvad näitlejad, kes tahavad üksinda head olla.

Sündmus muudab kõik, muidu ta poleks sündmus.

Sündmusi näha, neid mängida osata — see on meie ülesanne.

Talendi tundemärk ongi — kui laialt oskame sündmust mängima panna. Sündmust kantakse endas aastakümneid.

See tundub teile võib-olla üllatusena, aga see on peamine viga rezhiikunstis. Mängitakse maha terve vaatus, aga sündmust ei ole.

Ühendav jõud on alati peamine sündmus.

Meid kokku toonud jõud on kooli sünnipäev. Kui see konverents oleks olnud aasta tagasi, juubeli ettevalmistuseks, oleksin pakkunud välja, et suvel koguneks iga lend omaette ja tooks koolile kingituseks, mis tal sellest kokkusaamisest tuua on. Nüüd peame piirduma lillede ja sõnadega. Palju õnne siis, kool! Ja pikka iga.

Tagasi esileheküljele | Arhiiv