KATRI AASLAV-TEPANDI

MÄNGIMINE  JA PSÜHHOANALÜÜS

Teatrikunst on sündmuste mängimise kunst, 

näitleja on tegutseja,

sõna on tegu, 

näitleja tegutseb rollis enda nimel, st samastub rolliga.

Mängus tuleb kätte saada tõeline rolli elu. Mängida tõeliselt.

Proovides  tuleb avastada näitemängu tegelaste siseelu, nende nähtavad ja varjatud motiivid, ja need "lahti mängida". (Ainult teada on vähe, tuleb teada ja osata oma teadmist väljendada!)

      Teatrikeeles oleme palju üle võtnud psühhonalüüsi kui inimese psüühika uurimise meetodi termineid: alateadvus, teadlik, ebateadlik,  tung, iha, ambivalentsus, libido, kaitsereaktsioon, hüsteeria, skisoidne jne. Tihti kasutame neid mõisteid teadmata, kust nad pärit on, ja  mis on nende  tegelik tähendus – niivõrd on  nad muutunud käibefraasieks. (Sigmund Freud, Carl Gustav Jung,  Alfred Adler tulid oma psühhokeelega me teatrikeelde ja meelde 1970.ndail Tartu teatriuuenduse ajal. Vaino Vahing, Evald Hermaküla, Jaan Tooming, Mati Unt, Tõnu Tepandi uurisid  nende  psühhiaatrite töid, said sealt impulsse ja  vastuseid oma küsimustele)      

Olulisemad ühenduspunktid  näitemängu tegevustiku analüüsil ja   psühhoanalüütilisel uurimismeetodil: 

1.      Uurimisobjektiks mõlemi  puhul inimene, nii hingehaiguse lahkamisel kui ka  tegelase konflikti avamisel:  inimese tegevus,  tema käitumine, suhted teiste inimestega, tunded, emotsioonid, tajud, mõtlemine.

2.      Sündmustel ja tegudel on sisemised, varjatud  põhjused.. Analüüsi siht on: tuleb avada inimese käitumise tagamaad, ja põhjused avanevad sündmustes. Psühhoanalüütiline vaatepunkt: psüühilised traumad  ehk traumaatilised sündmused on inimese välis-ja sisekonflitide tagajärjed. 

3.      Teatris toimub analüüsimine  mängu kaudu, sest just mängides (tõeliselt rolli läbielades) avab näitleja inimeses-tegelases varjuloleva konflikti.

4.      Inimese  hinge- ja kehaelu on  üks, neid saab uurida koos. Alati on käitumise uurimisel tähtis “kuidas”: kuidas inimene sündmusele reageeris, kuidas sellest rääkis, mismoodi kahvatas, mismoodi käsi värises, mismoodi liigutas huuli, neelatas.  Nii nagu  psühhiaatrias on  vaatluse all inimese väline käitumine, ming selle kaudu on võimalik öelda inimese sisemiste protsesside kohta, - nii on teatris teisipidi:  näitleja sisemised impulsid  peavad leidma välise lahenduse, väljenduse.

5.      Kui psühhoanalüüsi uurimisobjektiks on unenäod, vabad assotsatsioonid, siis teatrimängus oleks nende vasted: etüüdid, harjutused,  vabad improvisatsioonid näitemängu sündmuste ja suhete teemadel. Just vabas mängus võib kõige paremini avaneda  näitleja- tegelase tõeline siseilm.

6.      Analüüsimine ja mängimine on mõlemad  teadvustamisprotsessid. Sündmuste ja tegude põhjustest teadlikuks saamine. Näitleja peab teadma, mis ta teeb (mida ta mängib?) ta peab teadvustama enesele oma tegelase  siseilma, koos sellega teadvustama ka ennast. Et ta suudaks proovis leitut etendustel taasaluua.  Tagasisideme andjaks teatriproovis on lavastaja, nii nagu psühhoanalüüsi puhul analüüsija.

KOKKUVÕTTEKS: 

     Teatritöö keskmes on näitleja ja tema töö rolliga, kehastumine rolliks, samastumine – kuidas me seda ka ei nimeta.  Proovis,  uurides koos näitlejatega  näitemängu sündmusi, põhjusi ja tagajärgi,  tegude motiive – luuakse uus maailm, uus elu – lavastus. Mängus  toimub näidendi tegelaste, sündmuste,  konfliktide   avamine ja  läbielamine, ja selle tegevuse käigus saavutatakse puhastumine – katarsis.