REET NEIMAR

VOLDEMAR PANSO — 80 AASTAT SÜNNIST

VOLDEMAR PANSO — KAAREL IRD DIALOOG
VEEL ÜKS DOKUMENT EHK KUIDAS JÄRGNEVAT LUGEDA? (artikkel on avaldatud ajakirjas Teater. Muusika. Kino11/2000)

Kas on veel üldse olemas Panso või Irdi autentseid tekste, mis pakuksid üldisemat huvi, kuid mis seni veel trükkimata? Tõenäoliselt üpris vähe. Täpselt ei tea, sest pole Kirjandusmuuseumis Irdi arhiivis otsimas käinud ja Panso isiklik arhiiv on veel siiamaani uurijatele kogunisti suletud (miks küll!?).

See siin on üsna omapärane dokument. Tekst helilindilt, millel on säilinud 1968. aastal eetris olnud telesaate jutupool. Pilti loomulikult alles pole, sest uhiuut vahendit, videolinti ei olnud ETVl tookord veel “raisata”. Enamik olid otsesaated. Ja otse eetrisse läks seegi hilisõhtune dialoog. Kuid saade oli iseenesest küllalt erandlik, tehniliselt uudne ja keerukas. Tegemist oli nn telesillaga Tartu—Tallinn: vestlejad füüsiliselt ühes ruumis kokku ei saanudki, ülekandejaama buss seisis Tartus “Vanemuise” juures, kus Ird istus oma kabinetis; Panso aga asus Tallinnas, ETV stuudios. Teineteist jälgiti (saate)monitori ekraanilt. Toimetajana seisin Panso juures kaamera kõrval, eetrisse ütlesin algul vist ühe sissejuhatava lause. Küsimused olid vastajatel käes sedelitena ja nad ise esitasid neid teineteisele kordamööda.

Kes need küsimused välja mõtles? Kardan, et mina — mu praeguse pilguga vaadates ongi need ühe 22-aastase teatrihuvilise telepiiga küsimused, küllaltki ninakad ja pealiskaudsed. Ning professionaalses mõttes vist mitte kõige produktiivsemad, kõige sisulisemaid jätke võimaldavad, nagu nüüd näen. Ega ma olnudki siis veel miski asjatundja, isegi mitte teatri köögipoolele ligipääsenu, kuigi teatriinimestega teretuttavaks saada teletöö muidugi võimaldas. Siiski mäletan, et neid küsimusi ei lasknud ma käiku päris omapead, vaid arutasime-valisime neid koos Evald Hermakülaga, kes töötas sel ajal ETVs ja oligi üks tolle veidravõitu saate initsiaatoritest. Saate ajal istus Evald “Vanemuise” juures ülekandebussis ja oli Tartu-poolse pildi rezhissöör. Tallinnas juhtis puldis saadet Helle Karis (Murdmaa), hilisem filmirezhissöör.

Niisugune noortepunt siis selle asja ette võttis ja, tõtt-öelda, sugugi mitte üksnes korüfeede eneste pärast. Ega me suurte isiksuste kaasaegsetena nende suurust alati mõista ega taipa ka jäädvustada. Oli oma väike asi ajada meilgi. Pean seda lühidalt mainima, et saaks selgeks saate “Teatrikuu repliigid” pisut imelik pealkiri ja olukord, mis üldse tingis jutuajamise lindistamise. Olin 1967. aasta sügisest teinud saatesarja “Teatrirepliik”, milles otse pärast etendust rääkisid oma teatrimuljetest vaatajad, mitte profid (tõsi, hoolikalt ja ühekülgselt valitud publikuesindajad, nooremapoolsed haritlased, näiteks: Rein Saluri, Vaino Vahing, Peeter Tulviste, Kalju Kass, Asser Murutar, Peeter Vihalemm, Toomas Alatalu, Jaak Allik, Ustus Agur, Paul-Eerik Rummo, Enn Roose, Boris Tamm, Kuldar Sink, Rein Marvet jt. Kui mõni nimi siit assotsieerub nüüd siiski teatriga, siis olgu täpsustatud, et nende isikute otsene side teatriga tekkis mõnevõrra hiljem). Kui saatesarja “alternatiivne”, st ametlikku ideoloogiakaanonit eirav sisu muutus ETV juhtidele (ja eelkõige juhtkonnale meie peale kaevanud isikute jaoks) juba häirivalt silmatorkavaks, sai meie esinejaid süüdistada ka lihtsalt teatrialases ebaprofessionaalsuses, mis oli ilmselt õige, kuigi saadete eesmärk oli iseenesest pisut teine. Kunsti- ja kirjandussaadete peatoimetajale Enn Vetemaale tehti igatahes peapesu ja sari taheti ära lõpetada. Kuid Vetemaa, kaval ja liberaalne, tolle aja ideaalne ülemus, pakkus mõlemale poolele, “üles” ja “allapoole” välja kompromissi — varsti tuleb teatrikuu, las sel kuul esinevad meil ainult professionaalid. Nii tehtigi. Et siduda korüfeede vestlusi siiski ka eelnenud muljetamistega, kandsid need saated nime “Teatrikuu repliigid”. Just tänu nimetatud telemajasisesele pingele on meil nüüd olemas see teatrilooline helilint. Tulin vist ise selle peale, et “kui nüüd ka veel kellelgi midagi õiendada on, siis olgu vähemalt tekst sõna-sõnalt olemas”, st saaks tagantjärele mingeid ütlemisi kontrollida ja argumenteerida. Kas ma olin juba nii tark, et mõtlesin ka Panso ja Irdi jutu kui teatriajaloolise väärtuse säilitamisele? Tahaksin loota, aga ei saa olla selles päris kindel — kui palju noor inimene ikka ajaloo peale mõtleb! Vähemalt ei jätkunud mul mõistust seda “eratellimusel” ja, paradoksaalne küll, salaja salvestatud lindikarpi kaasa haarata, kui ma mais 1968 telemajast lahkusin. Lindi leidis Kalju Orro mu juhatuse järgi telearhiivist üles alles 1980.aastal, kui ta hakkas Panso 60. sünniaastapäevaks kassetti koostama (esimene anti välja, teine kassett, kuhu ka see dialoog oli planeeritud, jäi tollasel Teatriühingul tegemata). Õnneks lindistas Kalju selle oma isikliku arhiivi jaoks ümber. Ja kirjutas nüüd maha (originaali pole telearhiivist hiljem enam leitud), Orro on muide mõlema, Irdi (“Vanemuise”) IV stuudio (lõpetamisaasta 1971) ja Panso VII lennu (1976) poiss.

Mis silmadega nüüd seda teksti loen? Kõigepealt — tema väärtus on Irdi ja Panso, tänaseks kultuuriloolise müüdina aina omavahel vastandatud ja ka tegelikult muidugi kahe väga erineva teatrimehe üllatavas unisoonis esinemine. Loen seda dialoogi kui d i p l o m a a t i a kullafondi kuuluvat jutuajamist. Pinged nende vahel olid kahtlemata olemas, kuigi 1968. aasta kevadeks vist veel mitte haripunkti jõudnud. Miks nad üldse nõustusid kahekesi saatesse tulema, mõtlen ma nüüd. Kas peibutas saate uus vorm, “tehniline ime”? Nad mõlemad olid uudishimulikud natuurid — hilisemas elus oli mul õnne seda näha. Või motiveeris neid, vastupidi, oma klassiku-staatuse kohustuste tajumine? Aga äkki meeldisid just “antavad olud”, situatsioon, kus nad ei pidanudki ühes stuudios viibima, said aga ometi meie teatrikogukonnale demonstreerida oma kuninglikku üleolekut sosistatavatest “vastuoludest”? Hermaküla on oma viimasel eluaastal antud intervjuus (ilmub aastaraamatus “Teatrielu ‘99”) küll meenutanud, et meie temaga lootnud tollal neid “vängeid vanamehi” saatesse kutsudes, et ehk lähevad omavahel riidu... Mina nii nooruslikku kahjurõõmu nagu ei mäleta. Mäletan pigem, et saatejuhina ma vist pelgasin seda pisut. Aga tõesti — “nad olid sellest üle”, nagu on Evald sõnastanud 1999. aastal.

Kas saab ainult diplomaatilise viisakusega seletada vastastikuseid pöördumisi täna nii naljakana tunduvas vormis — “seltsimees Ird”, “seltsimees Panso”? Kui ka ajamärgiline “seltsimees” asendada mõttes “härraga” — ikkagi ootamatult tseremoniaalne ja ametlik. Kas kujutleksime praegu kolleegide omavahelisi pöördumisi laadis “härra Normet...” — “härra Komissarov”? Või “härra Pedajas” — “härra Nüganen”? Kas mõjus olukorra “steriilsus”, reaalse vestluspartneri puudumine? Või muutis telekaamera tollal inimesi üleüldse jäigalt pidulikuks? Isegi nii vabalt oma peaga mõtlejaid ja omatahtsi käituvaid isiksusi, nagu siin kõnelejad? Igatahes palun neid pöördumisi lugeda vähimagi irooniata. Ei olnud seda tollal n e n d e alltekstis, ärgu olgu seda nüüd ka meil — asjata üleolekutundena omaaegsetest ässadest.

Kummagi mehe erinev iseloom ja esinemisstiil tulevad siit siiski päris hästi esile: Irdi lahtisem-heietavam mõttekerimine, Panso napim, suletum, sõnastuse paradoksaalsele efektile ja ütluse meeldejäävusele rajatud kõneviis. Mõlema mõttekäikude selgust annab tänaste teleintervjuudega võrreldes päris imetleda, tundub, et eesti lavastajate eneseväljendusoskus on pärast Pansot-Irdi (üksikuid tänaseid erandeid välja arvates) kõvasti alla käinud. Pangem seejuures tähele Panso nauditavalt professionaalset üldistusjõudu ja Irdi ergast avatust ning sagedasti ilmnevat tarvet põigata oma jutus sotsiaalsele, elukorralduslikule tasandile.

Muidugi, küllap nad ehk pisut poseerisid ka, edvistasid näiteks vastastikku oma välismaakogemusega. Ajal, kui enamik nõukogude televaatajaid polnud käinud üheski välisriigis — ja kes oligi, siis ikka kõrvalekaldumist mittevõimaldavate üldturismi marsruutidega gruppides —, lendavad siin kerge enesestmõistetavusega üksteise võidu: London, Berliin, Praha... teatrid, koolid, akadeemiad... Aga teisalt, see ju oli tõepoolest nende ehe isiklik kogemus, nendele meestele oli lai maailm siiski kättesaadav. Ja järelikult — praegustel noortel pole põhjust kahtlustada eesti teatri tookordsete liidrite vaadetes dogmaatilist piiratust või provintslikkust. Neis kahes oli suurt joont. Vahel harva koguni selle suurejoonelisuse eelistamist pisikese faktipuru täpsusele. Imelik isegi mõelda, et minul tuleb nüüd tõe huvides üksikuid Panso ja Irdi väiteid parandama hakata. Seda ma tookord saate ajal küll ei arvanud. Aga nii see on, tollal ma ei teadnud, aga nüüd tean, et Eskola teatrisse jõudmise ajal teatrikool Eestimaal siiski e i p u u d u n u d, nagu Panso efektse vastuse tujus lendu lasi (aastatel 1920—1933 tegutses Draamastuudio teatrikool). Niisamuti näen nüüd, et Ird oma GITISe õppemetoodikat põhjalikult tundvaid assistente m i t m u s e s mainides lihtsalt uhkeldab, tegelikult oli tal niisuguseid assistente I stuudio ajal üks ja ainus — Endla Hermann. Loomulikult ei vähenda seesugused faktitäpsustused Panso ja Irdi haaret. Mis nende arutelust tänapäevalgi kehtib, mis aga mõjub vaid ajamärgina, võib iga lugeja ise otsustada.

Nad olid tookord väga heas vormis. Ird võib-olla elu parimas. 1968. aasta märtsis oli ta 58-aastane, kuid väga vastuvõtlik uutele ideedele. Kohe hakkasid eesti teatris saabuma murrangulised ajad, nn teatriuuenduse aastad. Irdil kui patroonil oli sellega teatavasti pistmist. Panso kooli III lend (lõpetas 1968), kelle kevadist elluastumist õpetaja ise saates mainib, tõi meie rezhiisse J. Toominga, K. Komissarovi, R. Trassi. 47-aastane Panso ise ütles aga tol märtsiööl pärast saadet heatujulisena taksosse istudes: “Täna lõpetasin [või “andsin üle”? — R. N.] “Kevade” dramatiseeringu ja tegin osade jaotuse. Kas tahate teada, kes hakkab Tootsi mängima? Mikk Mikiver... Üllatus, eks ole? Täna oli hea päev. Hurraa!” Ja “Kevadest” (1969) sai mäletatavasti nii Panso enda kui ka üldse 1960. aastate tähtlavastusi.

Loen nüüd saate teksti ja mõtlen: Panso oletused kaugema tuleviku suhtes ehk “aastate perspektiivis” on oma väga täpse sõnastusega hämmastavalt läbinägelikud. Talle endale oli siis häid loomingupäevi jäänud vähem kui üheksaks aastaks. Tänavu 30. novembril tähistame Toompeal lavakoolis juba Panso 80. sünniaastapäeva. Temanimelise preemia peaks saama keegi lavakunstikooli XX lennust, ta õpilase (Komissarovi) õpilase (Nüganeni) õpilane. Panso neljas põlv. “Kaarel Ird — 90” läks mullu augustis õige vaikselt mööda. Ebaõiglaselt vaikselt. Tähistagu järgnev publikatsioon siiski mõlema “kange nuabrimehe” unustamatust.