(Artikkel ilmus ajakirjas Teater. Muusika. Kino. 1/1994)
Küsinud ja koostanud REET NEIMAR
1969. aasta jaanuaris toimus Tallinnas Kirjanike Majas teatriajalooline sündmus. Kuus meest, JAAN TOOMING, EVALD HERMAKÜLA, TÕNU TEPANDI, KAAREL KILVET, LEMBIT ULFSAK ja RAIVO TRASS esitasid Gustav Suitsu luulet pealkirja all "Ühte laulu tahaks laulda". Seda pealkirja ei mäleta küll enam paljud, aga "SUITSU- ÕHTU" ise (selle nime all sai lavastus kuulsaks) on legend, millega seostatakse üht eesti teatri kuldaega, 1960. aastate lõpu - 1970. aastate teatriuuendust ja nn noore režii laine algust. Mis protsess see õieti oli, mille algpunkt oli 25 aastat tagasi? Mis on sellest nüüd saanud? Ja kus näeme täna homse teatri lätteid? Neist kuuest mehest on nüüd igaüks sootuks omal teel, aga tutvustada pole neist vaja õnneks ühtki - kõik on teada ja tuntud persoonid. Palusime nad "Suitsu-õhtut" ja tänastki teatrit kommenteerima, aga nagu ikka, ei läinud korda erinevate töögraafikute tõttu neid ühte linna ja ruumi kokku kutsuda. Vastuseid õnnestus hankida lõpuks kahel viisil: lakoonilisemad - kirja ja telefoni teel (Hermaküla, Trass, Tooming), üksikasjalisemad - makilindile jäädvustatud vestlusena (Ulfsak, Tepandi, Kilvet). Sellest ka suured lahknevused proportsioonides. (Või kas ainult sellest?). Nii või teisiti - jutt olgu lühike või pikk, peaasi, et on õpetlik.
Mis tuleb
meelde "Suitsu-õhtust"?
Evald Hermaküla: Rõõm, puhas selge rõõm. Rõõm proove teha, etendusi mängida. Kokkusaamise rõõm - ennekõike Jaan Toomingaga, aga ka kõigi teiste asjaosalistega. Rõõm, et paljud pahandasid ja sõimasid ja mõned laitsid ka.
Raivo Trass: "Suitsu-õhtu" ei olnud lihtsalt luuleõhtu Kirjanike Majas, järjekordne kõrgluule esitamine ja mälestus klassikust, vaid põhimõttelisem, ühte maailmamõistmist vahendav, kõigis komponentides haarav rituaal: "Ühte laulu tahaks laulda, ühte ainukest, mis kui vägev merelaine kerkiks südamest..." Lugege see luuletus lõpuni, vahest siis mõistate, et aegruum, kus me elame, nõuab alati suuremat haaret, "kandvamat ideed", rikkamat fantaasiat, sügavamat tunnetust ja erutavamaid emotsioone, kui tol ajal pakkus ja pakub tänapäevalgi riigitruu repertuaariteater.
Tõnu Tepandi: Mis oli taotlus? Et saaks näitemängu tegemisele elu sisse! See oli liikumine igava ja harjunud-halli teatri vastu. Oli üks tore intervjuu Vene Draamateatris (klassikalise teatrihoone näidismaja!) televisioonile: Hermaküla oli intervjueerija ja meie Toomingaga vastajad. Jaan rääkis seal midagi eesti teatri peegelsiledast pinnast, millesse tuleb tekitada laineid sisse. Aeg-ajalt pistis Evald mulle mikrofoni nina alla ja mina ütlesin sügavamõtteliselt: "Jah. Nii see on. Jah!" (Naerab.) Eks poisid ise tea paremini oma taotlusi, aga mina ütlen küll: et saaks asja elusaks, saaks teatrile hinge sisse!Meil oli tookord oma teooria publikuga suhtlemiseks; selle kohta, kuidas me valmistume, kuidas me saabuvat publikut luba saalis ees ootame, aga temast välja ei tee... Küsisime seal midagi üksteiselt, ajasime "häirimatult" omavahel juttu, jõime teed-kohvi... Rahvas oli juba koos, aga me veel ei alustanud. Ükskord keegi (vist keegi Hintidest?) küsis, kui kaua see publiku mõnitamine siin kestab, astudes sellega ka tegelikult nagu mängu sisse. Meie jõime ikka kohvi edasi. Publik ootas, tundis end vist kehvasti. Lõpuks panime tassid käest ja hakkasime peale...
Lembit Ulfsak: Kõigepealt tuleb
meelde esimene avastus: Suits ise - mina ei teadnud eelnevalt
Gustav Suitsu luulest õieti midagi. Minule avasid Suitsu Jaan ja
Evald. Samuti oli mulle avastuseks, et luulet saab üldse nii
visuaalselt projitseerida ja teatraalselt lahti mängida. Jutt ei
ole muidugi sõnasõnalisest lahtimängimisest, vaid kujunditest.
Ja mida mina sel ajal üldse teadsin vaimu ja võimu
vahekordadest? Ma ei teadnud isegi seda, kuidas lavastused välja
tulid, välja v õ i d e l d i, mis instantse pidi läbima,
kellele meeldima, keda ninapidi vedama. Alles tagantjärele olen
aru saanud kui tihti kas või näiteks Panso pidi oma asjadega
põrutama läbi kõige selle ministeeriumi ja Keskkomitee põrgu.
Ka "Suitsu-õhtuga" hakkas see tants peale. Meil oli
tükk valmis, aga välja seda ei lastud, pidime neli-viis korda
mitmesugustele ametimeestele ette näitama. Ja mida raskemalt asi
liikus, seda rohkem, mäletan, käisid Jaan ja Evald kogu aeg
mitmel pool "kohvil". Kui nüüd mõelda, siis nad olid
ju nii hirmus noored tol ajal, aga nad olid enda peale selle asja
võtnud ja vastutasid. Ja ma mäletan, et inimene, kes meil
tõeliselt aitas selle loo välja tuua, oli Nigol Andresen meie
kõige suurem abimees ja ka kõige täpsem kriitik. Mina tollal
Andresenit kui nähtust ei teadnud, aga "Suitsu-õhtu"
eelarutluste ajal sain ma küll aru, et see on üks hinnus tark
ja hirmus kaval mees. Sest ta ühe käega andis hoogu, andis
mõista, et “tehke-tehke, poisid, pange!", ja teisega oli
sunnitud ütlema: "No nii ei saa, poisid mis nalja te siin,
selle koha peal, teete!" Ühesõnaga, niisuguse kuuma-külma
mänguga lükkas ta meid sellest kummiseinast läbi. Kui asi
lõpuks välja tuli ja me avalikult publikule mängida saime
alles siis hakkasin mina taipama ja tajuma, mis supi sisse ma
sattunud olen. Esmakordselt nägin sellist eksalteeritud
kaasaelamist, sellist hingede ärategemist, mida see etendus
suutis. Mäletan mingeid poolsegaseid naisi, kes tulid nutetud
nägudega, ise värisedes, kätt suruma. Mäletan üht plikat,
kes jooksis pärast etenduse lõppu meie juurde ja karjus, et
nüüd tuleks tulistama hakata – laskma...Ta oli nagu
hüpnoosi all, ära tehtud. Jumala eest, mina ei osanud meie
etendust seostada Eesti vabadusvõitluse või dissidentlusega.
Siis ei tuntudki veel selliseid väljendeid. Mina olin
lojaalne, naiivne riigikodanik ja need reaktsioonid olid minu
jaoks täielik üllatus. Vist paar korda käisime
"Suitsu-õhtut" Tartus mängimas, kus kogunesid
peamiselt üliõpilased ja õppejõud. Mäletan seda mõistmise
atmosfääri, seda põletavat, erutavat suhet - see oli
tõepoolesi kuum lugu tollal. Oligi ju kuuekümnendate lõpp,
kõik see toimus 1969. aasta kevadtalvel.
Kaarel Kilvet: Kust tuli mõte
lavastada Suitsu luulet? Miks just Suitsu luulet? Faktiliselt ma
ei teagi seda. Aga ju ehk aeg vastas sellele küsimusele, noore
Suitsu luule on ju niisugune, et tuleb hästi kõvasti midagi
katki lüüa... Minu meelest see ei olnud niipalju vastuhakk
tolleaegsele teatrile või klassikalisele teatrikoolile, tähtis
oli ikka sotsiaalne taust. Sotsiaalne protest oli see õhtu
vahest kõigepealt, ühe põlvkondliku elutunnetuse vahendamine.
Pealegi oli kõik juba tulnud, oli olnud eesti noor luule, eesti
noor muusika, eesti noor maalikunst... Aeg lihtsalt jõudis
lõpuks teatri kätte. Kuidas "Suitsu-õhtut"
kirjeldada? Ütleme, et see oli etüüdide ahel, iga luuletus
võis moodustada täiesti omaette tegevusliku ploki, kuid need
plokid või etüüdid olid siiski ühendatud mingi selgema, üht
ideed kandva niidiga. Võiks ju arvata, et see ahel oli väga
improvisatsiooniline ja etendused võisid üsnagi muutuda, aga ei
-need plokid olid siiski üpris valmis, see ei olnud happening
või, nagu nüüd öeldakse performance. "Suitsu-õhtu"
oli ikkagi küps etendus. Endal oli mõnu teha küll, sest
publiku huvi oli suur ja etendus tekitas teatavat eufooriat.
Arvamused olid diametraalselt erinevad, äärmuslikud. Leidus
suur hulk inimesi, kes leidsid, et see oli tõeline plahvatus
eesti teatris, uue epohhi algus. Ja samas arvasid mõned
autoriteetsed teatriinimesed, et midagi nõmedamat annab välja
mõtelda, et see on teatri kui pühaduse rüvetamine.
Jaan Tooming: See oli karje vabaduse
ja parema maailma järele. Igatsus. Meeletu protest. Elamus
endalegi - järsku selline leidmine! Seisund, mida on võimatu
analüüsida. Elamus, mille üle pole vaja arutleda.
Kellelt tuli algatus? Kuidas sündis(id) idee(d)? Kuidas moodustus just see meeskond?
Evald Hermaküla: Küllap Jaan
Toomingalt. Ideid teatritegemiseks sündis nii palju, et neist
oleks jätkunud vist terveks eluks - noh, muidugi, paljud neist
kõlbasid vaid paariks prooviks.
Jaan Tooming: Minule oli see oluline
aeg veel sellepärast, et me saime kokku Hermakülaga. Need on
olnud ühed kõige rõõmsamad teatrihetked - temaga koostööd
teha. Mingil eeletapil kindlasti oli juures Tepandi... Luule
avastamine muutus luule lavastamiseks. Igatsus - innustuseks.
Tõnu Tepandi: Jaan Toominga korteris
Kirjanike Majas me ikka vahel koos käisime. Alguses olime Evaldi
ja Jaaniga kolmekesi. Katsetasime luuletusi - et mida nendega
teha saaks. Evald ja Jaan olid just siis hirmus rõõmsad, et
leidsid teineteises mõttekaaslase - avastasid, et ei pea iga
asja pikalt seletama, et ideed klapivad... Ega see rõõm nii
väga üürike olnudki - alles mitme aasta pärast läksid
lahku... Mina olin neile siis katsenäitlejaks ja sääraseks
intuitiivseks ideede genereerijaks. Kolmekesi mõtlesime, siis
mina kohe mängisin ja möllasin, ning nemad vaatasid, kuidas on.
Või siis laulsime seal, kitarr oli mul kaasas... Lõplik
meeskond moodustus nii, et mina vist tõin oma kursusevennad
Ulfsaki ja Kilveti sinna punti. Trass oli Toominga kursuselt,
teda kutsus ilmselt Jaan. Loobujaid minu teada ei olnud. Ideede
sünni kohta võiks vastata, et need sündisid vastastikku
karjudes: "Teeme nii" - "Jah, teeme nii!" -
"Ja siis teeme nii!" - "Ja sealt edasi läheb
nii!" Kirjanike Maja saalis me neid lahendusi ja võtteid
katsetasime, mõnda luuletust mängisime keskpõrandal, mõnda
laulsime, mõnda sosistasime, ühe puhul tulin ma kardina vahelt
välja, idioodi naeratus näol, palju oli füüsilist tegevust,
liikumist, rabelemist.
Lembit Ulfsak: Selle pundi liidrid olid Tooming ja Hermaküla, neil olid paljud asjad eelnevalt läbi mõeldud. Ülejäänutest oli võib-olla kõige krapsakam Tepandi, tema oli meil sel ajal "abstraktsionist" ja sai juba paljudest asjadest aru. Tepandi teadis juba vähemalt kahte "in"-iga sõna. Mäletan, kuidas sõber Tepandi mind ükskord hämmastas, öeldes jutu sees ülima endastmõistetavusega "introvertne". Nagu baptist räägib ateistiga, ja järsku ütleb vahele midagi täiesti arusaamatut! Mina olin teada-tuntud konservatiiv-realist, minule meeldis lihtsalt mängida, mängida näärivana või näidendit või niisama natuke pulli teha...
Aga see oli aeg, kus hakati rääkima Grotowskist ja Artaud'st, ning Tepandi, muidu samasugune hea isuga lõmpsija, kellega sai igasugust plära aetud ja nalja tehtud, oli äkki nii tões ja vaimus nende asjade sees, see isegi ehmatas mind natuke. Aga meie, noorema kursuse kuttide läbikäimine Jaan Toomingaga algas vist õieti ühest Jaani kursusetööst, kuhu ta kutsus kaasa tegema ka meid. Ta tegi siis oma naturalistlikke katsetusi. Mäletan, et peaosa mängis Enn Klooren, kes näitemängu sees lava peal oksendas. Näitasime seda lugu üks kord juba Pansole ettegi ja kui läbimäng lõppes, siis ütles Panso ühe meeldejäänud ajaloolise lause: "Jaan, teie ei ole seda asja teinud, ja mina ei ole seda asja näinud." Ma ei tea, kas sealt või kusagilt veel varasemast ajast oli õhus tunda nende konflikti. Panso ilmselt tajus, et Jaan läheb ülekäte, ja talle ei meeldinud, et Jaan juba ka nooremaid oma sekti meelitab. Aga meie pidasime tookord Jaanist tohutult lugu. Jaan oli üle kooli särav täht. Varsti üle linna, üle Eesti täht - täiesti erakordne võimas lavastajaanne, niisuguseid ei sünni Eestimaal iga päev. Ja Tooming oli ju ka suurepärane näitleja, metsiku stardikiirendusega näitleja. Muidugi, Evald oli ka fantastiliselt hea näitleja. Miks me ei pidanud minema, pea ees, ükskõik kuhu, kui need kaks meest kutsusid? Nendel oli nägemus, ideed, teadmised. Meie asi oli ainult ara tabada ja pihta saada.
Ma ei usu, et me
seda kõik nii surmtõsiselt võtsime, aga põnev oli küll.
Luuletuste valik ja paljud konkreetsed lahendused olid
Toomingal-Hermakülal eelnevalt juba kokku lepitud, aga osa
luuletusi vist ei lasknud ennast päris niimoodi teha, seetõttu
mõtlesime palju välja ka kohapeal. Oli üks luuletus, mille
ajal me Jaani venitasime ja peksime. Tema vist ainult karjus sel
ajal, Evald kõrvalt luuletusega utsitas ja meie peksime. Mul oli
teksapükste peal rihm, proovides selgus, et see püksirihm oli
pehme, seda sai kokku panna, ja kui Jaan oli keeratud publiku
poole nii, et sai lüüa vastu poodiumi äärt, siis tegi rihm
hea plaksu ja tekkis mulje, et me peksame Jaani tõsiselt. Väga
lugupeetud olid kõik lollused, mida vaid välja pakuti. Ma tulin
ükskord proovi, mul oli hea tuju, hüppasin üle mitme plaadi,
mis seal olid... Kohe võeti see hüpe mängu sisse. Kilvet oli
vana trummilööja, vahel, kui tal parajasti midagi teha polnud,
tekitas ta omaette niisugust rütmilist sahinat - pst, pst, pst,
pst -, see võeti ka kohe lavastusse. Kasutati soojalt seda, mida
keegi teha oskas. Tepandi kui selleks ajaks juba tuntud bard,
mängis kitarri ja laulis vist ka etenduses. Tervikust oli töö
ajal ettekujutus ikka ainult lavastajatel, võib-olla eriti
Evaldil, sest tema seisis ühisaktsioonidest-misanstseenidest
vahepeal nagu kõrval, jälgis, utsitas, kommenteeris, lõpus oli
tal üks suur omaette soolo.
Raivo Trass:
Millalgi kooliaja keskel, nii 1966. aasta paiku tekkis meil huvi,
mismoodi nüüdsama mujal maailmas ka teatrit tehakse. Üht-teist
informatsiooni sai Tallinna raamatukogudest. Oli üksikuid
ajakirju, eriti Poola ja Tsehhi omi. Mäletan, Jaan Tooming luges
peamiselt "Divadlot". Saime jaole, et Moskva
Välismaise Kirjanduse Raamatukogust saab tellida meid
huvitavatest raamatutest ja näidenditest koopiaid ehk
mikrofilme. Toompeal, kateedris tegime siis öösiti filmidest
fotosid, kaadrite kaupa. Ikka oli eestvedaja Jaan. Nii kogunes
meil mitme aasta jooksul küllaltki suur artiklite ja näidendite
fotokogu. Samal ajal käidi ka Moskvas tolles raamatukogus
lugemas ja uut infot hankimas.
Tõnu Tepandi: Sel ajal tõesti neid
asju loeti ja otsiti, aga - tähelepanu! - mitte selle konkreetse
tüki või kava jaoks. Loeti niisama uudishimust ja maailma
avastamise rõõmust. Aga see oli alles algus. Isegi Carl Gustav
Jung ei olnud siis vist veel meieni jõudnud. Jooga-asjad olid
küll, sellega siis just tegelesimegi. Jung jõudis alles Tartu
ajal, kui "Vanemuisesse" läksime. Vahing tõi meile
Jungi. Kuid mis tähendab teatritegemise juures teooria ja loetud
eeskujud? Mõtted paneb muidugi liikuma, aga teater on ikka üks
väga katseline ja praktiline värk Kõik asjad on vaja näpuga
järele katsuda, et teada saada, kui head või halvad need on.
Kaarel Kilvet: Tänu ühele hirmus paksule raudsemale ei olnud maailma XX sajandi teatriuuendus jõudnud meile sünkroonselt, tema õigel ajahetkel. Aga 1960. aastate teisel poolel, kui hakati juba natukene ringi sõitma ja hakkas kirjandust liikuma, tulid kõik kuidagi korraga: Artaud ja vaimustumine eksistentsialistidest (Camus, Sartre) ja absurdinäidendid ja Poola teatriuuendus. See tõi endaga kaasa tunde, et ei ole ainult see üks suletud maailm su ümber, vaid et on palju maailmu, millest igaühel on oma võlud. Ja see avastus tekitas mulje meie ühtsusest, otsekui unest huvisuunast. Tegelikult, kui mõelda kas või ainuüksi Poolast, sealgi ei olnud ju mitte ainult Grotowski, vaid ka Szajna ja Wajda jt. Ja igaüks tegi isemoodi! Tookordne Poola teater oli ju tõeline mitmekesiste võimaluste mudel. Ettekujutuste amplituud läks tunduvalt avaramaks. Poola oligi ühel hetkel Euroopa teatrieksperimendi keskus. Ja sinna siit juba pääses!
Muidugi ühte meest sellel taustal ei tohi
iialgi ara unustada - tema nimi oli Tõnu Kõiv. Julgeksin
öelda, et mõnelegi uutmoodi teatrit nuusutanud noorele. Jaan
Tooming kaasa arvatud, oli ta pisut varem olnud tõeliseks
ideoloogiks. Ta valdas keeli, tõi kätte palju materjali,
refereeris kirjandust. Tõnu Kõiv oli üks väga eriskummaline
inimene. Ta oli õppinud Tartus prantsuse filoloogiat, see oli
tal vist pooleli jäänud ja ta töötas niisuguses veidras
ajakirjas nagu "Küsimused ja Vastused". Seal töötas
üldse vahel isevärki seltskonda - Hellal, Vanapa, Vetemaa,
Ehin, Kõiv... Seal hakkas ta tõlkima, tellis välismaa
ajakirju, "Divadlod” tulid peamiselt tema kaudu. Sealt
tekkis huvi happening'ide vastu. Tõnu hakkas liikuma noortes
teatri- ja kunstiringkondades. Edaspidi oli ta elutee veel õige
iseäralik. Ta sõitis Leetu ja sai Miltinise juures kuulsa
Panevezysi teatri kirjandusala juhatajaks. Abiellus seal, jäigi
Leetu. Kuid hiljem ta ei tegelnud teatriga enam absoluutselt ning
ei võtnud ka Eestimaaga mingit ühendust, nii palju, kui mina
tean. Viimased kümme aastat oli ta seal olnud juba täiesti
ülalpeetav... Aga omal ajal, n-ö teatriuuenduse eeletapis, veel
enne "Suitsu-õhtut" oli tema mõju ikka päris suur.
Tõnu Kõivust on seni ehk liigagi vähe räägitud.
Kas see o l i siis Eesti "avangardteatri" algus? Kuidas hinnata tagantjärele "Suitsu-õhtu" tähendust? Ja kuidas tajusite seda tollal?
Evald Hermaküla: Eks vist jah.
Vähemasti üks esimesi selles üsna pikas reas, eks lainehari
tuli hiljem - ma mõtlen Jaan Toominga, Lembit Petersoni ja
Kaarin Raidi parimaid töid. Ei oska mõelda küll, et mis siis
oleks olnud, kui "Suitsu-õhtut" ei oleks olnud. Kui
kohtumist Toominga ja teistega ei oleks olnud. Ei tea, mis siis
oleks olnud. Midagi oleks kindlasti olnud, aga kus ja millal ja
mismoodi - ei mõista arvata.
Jaan Tooming:
Ei, ei, me ei teinud mingit teadlikku eksperimenti ega avangardi.
"Suitsu-õhtu" lihtsalt sündis niisugusena, seesmisest
vajadusest. Me otsisime väljapääsu. See tuli südamest.
Tõnu Tepandi: See tundub nüüd
tagantjärele avangardina ja selle uuenduse alguspunktina. Mulle
endale ka tundub. Tollal sellele ei mõelnud. Võib-olla ehk üks
käibemõte meie keskel liikus: ainult mitte seda
psühholoogilist teatrit! Aga selle nimetuse all mõeldi siis
lihtsalt halli-igavat teatrit. Psühholoogiline, vastupidi, on
väga huvitav teater, nagu me nüüd teame. Tollal, jah,
tähistas see sõna miskipärast seda kehva teatrit, mis meile ei
meeldinud. Aga no mis avangard! Lõpuks sai “Ansi Jukk" ka
samal ajal tehtud... Minu jaoks oli see lihtsalt avalike
esinemiste ja teatritegemise algus. Seesama, mis praegustel
noortel, kes hakkavad juba koolis kohe II kursusel, hiljemalt
kolmanda õppeaasta algul avalikkusele mängima. Meie mängisime
siis n-ö oma käe peal ja saime selle eest veel sõimata.
Ei, tollal me ei teadvustanud seda kuidagi.
Kui käisid need mitmekordsed ettemängimised Ja arutelud, sai
imestatud, et miks nad küll meist nii huvitatud on, et mis seal
nii lõputult arutada on. Ja, mäletan, mind pani imestama, et
vana Nigol Andresen kaitses meid. Et miks talle seda vaja on või
mis teda meie etenduses huvitas? Andresenist teadsin mina varem
ainult seda, et ta on olemas. See oli just see aeg, kui avastati
ja räägiti, et näe, pool või kolmandik 1940. aasta
valitsusest olid eesti kirjanikud, eesti haritlased... Aga mitte
midagi rohkem. Ei teadnud üldse, et ta Suitsu-uurija oli või
omal ajal Hommikteatri ja Gleseriga oli koos olnud. Ei, minu
meelest ei osanud me end tookord sugugi ka selle 20. aastate
ekspressionismiga siduda ega võrrelda. Tuleb välja, et
küllaltki teadvustamata protsess. Ja see oli just nimelt
protsess. "Tuhkatriinumäng" oli ikka ehk see päris
algus. Ja alles siis "Suitsu-õhtu". Ainult et
"Suitsu-õhtut" nägi publik varem - nii kujunesid
asjaolud. Ideed liikusid, mehed olid värsked, väge täis.
Pärast "Suitsu-õhtut" tegime ruttu veel paar katset.
Teles oli "Armastus, armastus, armastus...", pooleli
jäi Valtoni "Salmonella". Ja kui Evald tegi juba varem
oma "Tuhkatriinumängu", siis Jaani taust oli jälle
Gorki "Põhjas" 1968. aastal. Satini monoloog
"Inimene, see kõlab uhkelt" kibeda sülitamise saatel.
Niisugused avaldused... Nendel oli juba oma käärimine. Minul
polnud sel ajal mingit oma asja või tausta. Olin aga tudeng ja
lasin aga laulu...
Kaarel Kilvet: Mina julgeksin öelda,
et selle teatriuuenduse alguspunkt oli tükk maad varasem. Ma
meenutan fakti, millest paljud üldse midagi ei tea. 1966. või
1967. aastal oli aeg, kui konsi muusikud, eesotsas Arbo Valdma,
Toomas Velmeti ja Jüri Gerretziga, saanud tugevasti kihutust
"Varssavi sügistest", kus nad käisid, hakkasid ka
Tallinnas korraldama sääraseid happeninge. Jüri Arrak tegi
kutsekaardid, õhtud toimusid 21. keskkoolis. Mängiti Becketti
"Sõnadeta mängu". Ja mängis seda (näitlejana!)
Tõnu Kõiv. Ja mina ning Väino Uibo lavaka I kursuse
tudengitena, ja meiega koos Jüri Arrak Kunstiinstituudist, olime
nööritõmbajad lava taga, kes kõiki neid asju talle ette
riputasid, millega ta tegeles. Meie esinesime õhtu lõpuks, enne
seda põletasid noored muusikud seal viiuleid ja sooritasid muid
sokke. Nii et seda sorti asju tegelikult juba oli. Ka Eestis.
Ainult et siis ei teadvustanud keegi (ka meie ise mitte) seda kui
suurt pööret eesti teatrielus. Küllap Tartuski midagi
ebatavalist tehti - ülikooli klubis näiteks. Ma ei tea kuigi
palju Paul-Eeriku või Mati Undi ideedest ja tegemistest
väljaspool "Vanemuist", aga midagi seal vist oli...
Küllap on õige, et kutseliste teatriinimeste maailma puudutas
(ja šokeeris) alles "Suitsu-õhtu”.
Lembit Ulfsak: Küsimus peaks olema:
kas me tajusime, et "Suitsu-õhtu" on mingi teistmoodi
teatri algus? Ja et Tooming ja Hennaküla seda suunda veavad?
Kindlasti. Paralleelselt sellega käis ju vastavate teooriate ja
kirjanduse liikumine. Aga minus tekitas see teooria teatud
kahtlusi. Olin sel ajal kindel pansoist ja teadsin juba tükk
aega, et lähen tööle Noorsooteatrisse. Minul ei tulnud kõne
allagi nendega koos Tartusse minna. Võib-olla just selle
distantsitunde tõttu tajusin, et sündimas on tõesti uus,
Eestimaal senitundmatu teater. Aga minust ei saanud selle suuna
jüngrit.
Kas "Suitsu-õhtu" kogemus on mõjutanud teie edaspidiseid tegemisi ja teatrivaateid? Kui kaua? Kui üldse mitte, siis - miks?
Lembit Ulfsak: Minu osavõtt sellest lainest jäi episoodiliseks. Näitlejana ei saanud ma sellest vist rahuldust. Ma ei olnud loodud säärasteks asjadeks. Olin Panso teatris juba varem kaasa teinud ja teadsin, et mul hakkab sees kõik varisema, kui ma hea juhendamise ja hea dramaturgia najal suudan asjaga kaasa minna. Muidugi oli hetkeks põnev tutvuda ka teistsuguste taotlustega, seni oli olnud ju ainus koolkond ja teooria, mida teadsime, Stanislavski kool. Aga Stanislavskit saab siiski päriselt tajuda alles siis, kui oled tema terminite taga peituva protsessi tõesti läbi teinud. Kui sa ise oled ümber kehastunud ja ise oled laval läbi elanud, alles siis saad tegelikult aru, mis on Stanislavski. Niisama kõrvalt lugedes on see nagu seksoloogia õpik impotendile - ta ei taju, mis asi see on. Ma pidasin vist juba tollal seda kipskuju joonistamise oskust olulisemaks, arvan praegugi, et sealt võib alati abstraktsete vormide juurde põigata. Tollal ma lihtsalt tundsin intuitiivselt, et traditsioonilisel teatril on tohutu nüansside rikkus. See uutmoodi teater oli minu jaoks kohati alasti või kõle...
Ei osanud siis kohe ka vahet teha päris
õigete, loominguliste katsetajate ja teisejärgulise,
jäljendusliku vahel. Tollal oli veel üks proovija, kes võttis
mind oma punti. Tegime siis mingeid näitemänge, kus üks
ütles: "Tere!" ja teine vastas:
"Neljapäev", ja üks ütles: "Oi!" ja teine:
"Ahah" Ja selle kõigega pidi jube emotsionaalselt
kaasa minema, aga mind ajas hirmsasti naerma... Ma sain aru, et
see on üks jora...Minus tekitasid mõnikord vastuseisu ka Jaani
ja Evaldi lavastused, ma nägin, et näitleja ise ei tea, miks ta
just midagi teeb. Jaan ütles: "Lõuga!" ja ta lõugab.
Esimest korda, kui ma hakkasin lõplikult aru saama, mida Tooming
õieti taotles ja kuhu suundus, oli "Põrgupõhja uus
Vanapagan".
Tõnu Tepandi: Mind
"Suitsu-õhtu" loomulikult mõjutas. Kui kaua see võis
kes-ta? Umbes 30. eluaastani. Kolmkümmend-kolmkümmend üks,
siis toimus terve hulk asju mu elus, hakkasin taipama ja ümber
mõtlema ühte, teist ja kolmandat... Aga see esimene rida oli
selle ajani ka juba õige pikalt töötanud. Kümmekond aastat.
Kaarel Kilvet: Muidugi, Tartus oli
seda mõju piisavalt pikka aega. Epohh on ehk liiga suur sõna,
aga "Vanemuises" tegeldi ju seda laadi teatriga päris
aktiivselt. Hiljem tekkis seal veel omakorda hargnemine, mitu
rühmitust. Aga eemalt vaadates oli see kõik ikkagi üks
protsess, selle erinevad variandid - Hermaküla trupis ja
Toominga stuudios. Mine tea, oleksin ma koos nendega Tartusse
läinud, oleksin võib-olla möllanud hingega kaasa, ja sama
pikalt. Tallinnas, Panso selja taga, oli see laad praktiliselt
keelatud. Välistatud. Oleks pika puuga minema löödud. Mitu
aastat hiljem, kui tegime Kaplinski "Põgenikku" Tõnu
Saare monotükina, oli küll abiks "Suitsu-õhtu" jm
sellelaadse teatri, ka Tartus nähtu, kogemus. Me tegime seda ka
täiesti plaanivälise tööna, kolm kuud. Siin lisandus seegi
asjaolu, et Tõnu Saar tahtis endise sportlasena viia ennast
nendeks etendusteks heasse füüsilisse vormi. Et seda tükki
mängida, käis ta suisa jooksmas, viisteist km päevas,
taastades nii oma kunagise sportliku vormi. Ka häälega tegi ta
kõvasti tööd. Tähendab, selline teatrilaad eeldabki pidevat
treeningut, see oligi nagu stuudiotöö. Lisandus veel Jaan
Kaplinski vaim, Jaan oli ka füüsiliselt meil tihtipeale
proovides juures. Pluss veel Jaan Sarv oma rahvamuusikaga. Ja mis
puutub folkloori uurimisse ja käsutamisse, siis selle avastasid
ju kõhe järgmise võimalusena ka needsamad
"Suitsu-õhtuga" seotud poisid - Tooming, Hermaküla,
Trass. Mina tegelesin hiljem uuema rahvalauluga. Ka see asi - oma
rahvaluule uue ringiga avastamine - oli tegemata, ka selleni pidi
järjekord jõudma. Teatri taustaks peab meelde tuletama, et just
siis hakkasid tegutsema ju kaks rühmitust - Kristjan Torop
"Leigaritega" ning Igor Tõnurist ja Jaan Sarv
"Leegajusega".
Kas 1960. lõpu - 1970. aastate teatriuuendusel õnnestus eesti teatri uuendamine? Mis suunas? Mis valdkonnas?
Tõnu Tepandi: Vaata, nagu see
luuleuuenduski oli - korraks käib üks vool läbi, aga hiljem
tuleb jälle mingi teine mood, ja siis tehakse päris rahumeeli
õige vanal tuntud viisil seda luulet edasi. Sel ajal, kui kosk
voolab, öeldakse, et näed, voolab. Meie teatriuuendusega oli ka
nii... Küllap ta muidugi oli ja toimis, ma arvan, et tuli õige
mitu "põlvkonda" lavakaid, nii näitlejaid kui
lavastajaid, kes sellest värgist midagi õppisid, selle suunaga
liitusid ja seda edasi arendasid. Ta ei olnud uuendus uuenduse
pärast, vaid teater oli lihtsalt sinnamaani jõudnud. Rohkem
füüsilist tegevust, rohkem kujundlikku mõtlemist, rohkem
teksti lahtimängimist, rohkem häale-treeningut, kontraste - eks
see kõik oligi selle "halli ja igava" vastu. Varsti
tüütas selline teater omakorda ara ja ükskord hakkas vool
uuesti tagasi minema.
Raivo Trass:
"Suitsu-õhtule" järgnenust pean kõige olulisemaks
Jaani lavastatud "Laseb käele suud anda". Minu jaoks
kulmineerus selles teatriõhtus kogu põlvkonna unistus
meie-näolisest teatrist, selles teos peegeldus meie kreedo ja
usk. MÜÜT ja RITUAAL olid "Suitsu-õhtu"-aegse
teatritegemise märksõnad, hiljem lisandus MÄNG, kuid see oli
juba uus etapp, ...kuigi elemente, st mängulisuse teadlikke
võtteid kasutasime ka "Suitsu-õhtus". MÜÜT ja
RITUAAL, maailma mõistatamine, mõtestamine ja tunnetamine
tervikuna, ja mis oluline veel eestikeelsele teatrile - meie oma
rahva loomingu, rahvalaulude, luule kaudu.
Lembit Ulfsak: Ma mäletan, et kui
Evald Hermaküla ja Jaan Tooming Tartus agarasti tegutsesid, oli
kogu eesti "progressiivne näitlejaskond" kaua aega
meelestatud nende vastu: mis kuradi nalja nad teevad, nad on kogu
teatri mõtte ja professionaalsuse ära solkinud. Karjuvad,
teevad hääli, seisavad pea peal ja mõnitavad inimesi. Mina
sain poistega endiselt hästi läbi, käisin tihti nende
esietendustel Tartus. Ma püüdsin siis Tallinnas, kolleegide
ees, neid kaitsta. Noorsooteatri näitlejatega oli nii suuri
dispuute, et pidin peaaegu peksa saama. See suhtumine hakkas
aastatega märkamatult muutuma, nii et kui tuli välja
"Põrgupõhja uus Vanapagan", siis võeti see lõpuks
vastu. Ja vaimustuti. Siis oli Jaan tehtud mees. Tähendab, ta
tõestas oma tegudega, et ta on ikkagi võimekas ja et see laad
õigustab end. Tähendab, see uuendus siiski õnnestus, muutudes
resultatiivseks alles aastatega, "Vanapagana" ajaks.
Kaarel Kilvet: Tartu kaudu
loomulikult tuli mingi murrang, toimus muutus arusaamades.
Avastati, nähti, veenduti kas või lihtsalt muude teatrilaadide
olemasolus. Kolm-neli, isegi rohkem aastaid kestis seal see
käärimisprotsess. Ja tolleaegne Tartu tudengkond oli sellele
muutusele ju tugevaks toeks. See oli nende publik ja ühtlasi
nende toitepinnas, ringkond, kellega suheldi, kellelt ammutati
ideid. Sama protsessi osa on ka tookordne ERKI oma
happening"idega, ka Leo Lapin, Vilen Künnapu jt. Sama aja
nähtus on Tartu bioloogid oma "Rajacaga". Kui ei oleks
olnud Hermaküla-Toominga suuri tegemisi Tartus - ma ei kujutaks
ette näiteks tänapäevast Priit Pärna. Need nähtused on
omavahel kõik mingite niitidega seotud. Pööre teadvuses ikkagi
toimus. Võimaluste paljusus algas nendest aastatest.
Meie teatriinimeste väljaõpe oli tulnud
siis ja on tulnud senini teise baasi pealt ja, jumal tänatud,
see alusmüür ON olemas. Ja kas me tunnistame seda endale või
ei, kas me tahame ise niimoodi teha või ei, aga ühe asja, ühe
põhilise teatrisüsteemi oleme tänu Panso kui pedagoogi
visadusele ja tema kui kunstniku suurusele läbi kombanud, seda
tundma õppinud, vähemalt pealt näinud (kui palju keegi omaks
võttis, on iseasi). Panso küllalt jäika seisukohta tollases
uuenemisprotsessis on praegu kohutavalt raske seletada. On tunne,
et kui nüüd seletad, siis mõtled midagi välja. Tollal polnud
meile endale ju ka see pilt kaugeltki nii selge.
Võibolla "Suitsu-õhtule"
järgnenud "teatriuuenduse" järelmõju on kõige
rohkem tunda praegu hoopis Mati Undi lavastustes, kes alustas
praktikuna tunduvalt hiljem, kogus kogemusi ja julgust, ja, näe,
nüüd ei saa enam lahti... Mati oli pikka aega erinevate
rühmade ideoloog, vahetas rühmi ja kaastöölisi, korjas ja
kogus... Matiga kaasneb muidugi üks asi, mis teda teistest
eristab - väga tugev kirjanduslik taust. Olgu ta küll siis
teise astme rakett - hiljem startinud -, aga sel raketil on teine
kütus.
Jaan Tooming: Veel kord - ei olnud mingit pretensiooni teatriuuenduseks. Võibolla just seetõttu teatri keel ja meel mõnevõrra ehk uuenesid, see teater toimis. Ju oli siis "Suitsu-õhtul" kui etendusel ka oma mõju. Tean inimesi, kes seda nägid ning mäletavad praegugi. Kaudselt jätkab seda teed eelkõige Hermaküla. Viimasel aja nähtud asjadest meeldis mulle "Raudtee". Tal on vähemalt oma rühm. Mina olen püüdnud koondada üheks tööks erinevaid näitlejaid, tema töötab rühmaga.
Evald Hermaküla: See on minu jaoks
väga keeruline küsimus. Vastus peaks olema korraga jah ja ei.
Midagi kindlasti muutus. Ja kindlasti ei olnud see muutus piisav.
Aga keeruline on see küsimus sellepärast, et minu jaoks seostub
see palju laiema taustaga - kas sellel põlvkonnal, kuhu enamik
"Suitsu-õhtu" tegijaid kuulus, on õnnestunud siin
ilmas midagi ära teha, midagi püsivamat ja pikemaealist luua?
Kõik see kuuekümnendate-seitsmekümnendate värk -
üliõpilasrahutused, hipid, Woodstock ja mis kõik veel.
Pingutus oli kahtlemata tõsine ja aus, ükskõik mis vorme ta ka
võttis. Aga see tunne on ka, et lootusetus ja ahastus on aina
suuremaks läinud, mitte kahanenud - ja vist üle kogu ilma. Ju
on asi palju tõsisem nii meil kui mujal ja tahab hoopis
põhjalikumat vastust kui kuldsed
kuuekümnendad-seitsmekümnendad anda suutsid. Sfinks vahib otsa
ja ei ole rahul.
Kas on kahju, et see rühm kokku ei
jäänud? Kas uus omaette teater oleks üldse olnud tollal
võimalik?
Evald Hermaküla: Ei tea, ei ole, seda
enam, et nagu nüüdseks on selgunud, oli liiga palju lavastajaid
korraga koos, need ei klapi hästi ühte teatritruppi. Aga uus
omaette teater oli täiesti võimalik - "Vanemuise” sees.
Tänu Irdile, olgu muld talle kerge.
Jaan Tooming: Meie avastused olid
ühised, aga kooslus juhuslik. See rühm sai kokku ainult üheks
korraks. Pärast me tulime Evaldiga juba Tartusse, Tepandi
jõudis varsti järele, aga teistega ei olnud hiljem enam
kokkupuutumist. Hargnemine oli loomulik.
Tõnu Tepandi: See vaim läks Tartus
edasi küll. "Suitsu-õhtu" seltskond tervikuna ei
oleks suutnud koos püsida, seal olid juba sellised märgid sees.
Liiga erinevad maailmanägemised.
Kaarel Kilvet:
"Suitsu-õhtu" oli üks põnev kokkutulemine, aga seda
võeti vist rohkem kui üht katset paljude hulgast, kui üht
proovimist. See ei olnud väga sihipärane tegevus. Ulfsak teadis
juba pool aastat enne seda, et ta läheb Noorsooteatrisse. Minule
pakuti hiljem ka seda võimalust, kui selgus, et kursusetööd,
"Don Quijotet", publikule teatrilaval mängima
hakatakse. Võib-olla tegin valesti... Võib-olla et
"Vanemuises" ma ei oleks vanemalt nii totakalt kiviga
pähe saanud. Ird kaitses ikka noori kõvasti. Oma noori.
Tallinnas ei olnud mingit kaitset. Tallinnas oli mõnel isegi hea
meel, kui sulle kiviga pähe virutati.
Lembit Ulfsak: Irdist võib ilmselt
rääkida igasuguseid asju, suurte pöörete ajal on ikka mõni
huvitav, keeruline isik jalgu jäänud, võime ju kiruda, et
kuradi kommunistijurakas jne, aga ei saa kuidagi väita, et Irdil
teatriilmas tähtsust ja teeneid ei oleks. Ja üks tema suuremaid
teeneid on see, et ta tookord need poisid
"Vanemuisesse" võttis ja neil möllata lasi. Mis
ajenditel - kas olles opositsioonis Pansoga või protesti
märgiks mingite ülemuste-keelajate-õiendajate vastu (ka see
võis tema puhul täiesti vabalt arvesse tulla) või tahtest
uuendada "Vanemuist" või kavalast auahnusest - me ei
tea seda. Tont teab, mis ajenditel, aga on see nii tähtis?
Võib-olla ta tundis, et poisid teevad seda, mida ta ise oleks ka
teha tahtnud. Või mida oli nooruses tahtnud. Fakt on see, et ta
lasi poistel möllata, kaasa arvatud teha ka igasuguseid lollusi.
Mitte üheski muus teatas poleks see olnud võimalik. Nad oleks
ara söödud. Provintsis oleks neid ümbruskond ära söönud,
Tallinnas oleks neid ära söönud instantsid - ministeerium ja
Glavlit ja Keskkomitee. Aga Irdi selja taga said neist välja
kujuneda meistrid. Nad on eesti teatri tänane päev ja nad ei
kadunud ära.
Kui prooviks sõnastada, mis on nüüdseks muutunud? (Teis eneses? Teie elu- või teatriteel? Vaadetes-taotlustes? Aga ka teatrisituatsioonis? Ühiskonna vaimulaadis?)
Tõnu Tepandi: No mine põrgu! Kõik
on muutunud. Kõige lühem vastus oleks, et ma olen vanemaks
saanud. Ja viimaste aastate jooksul on mul tohutult
mängumaterjali kogunenud. Olen näinud nüüd lähedalt tõelist
reetmist ja võimujanu ja rahakirge. Õigem oleks öelda - olen
ise selle sees olnud. Paljudest asjadest, mida varem olen
mänginud, olen alles nüüd hakanud aru saama. Olukordades, kus
on ikka kõhe veri taga. Ja kui lihtsalt need asjad käivad, kui
möödaminnes... See on saanud selgemaks. On väga oluline, et
näitleja teab, mis ta teeb. Et ta tajuks struktuuri, milles
liigub, teaks, millest räägib. See annabki mängule mahu ja
laval rääkimisele sisu; siis toimib informatsioon ka vaataja
jaoks, kui sõnadel on sisu taga. Selle äratundmine ongi juurde
tulnud, siin ongi üks muutusi,
Ja teine asi. Tollal ma ikka lugesin
igasuguseid teooriaid, võtsime kasutusele uusi moodsaid
termineid ja väljendeid, aga tihtipeale - nii ma taipan nüüd
tagantjärele -ma ise ka ei teadnud täpselt, mis see on. Ma
oskasin rääkida teatrist, aga mul puudus oma sisemine vaste
sellele, millest rääkisin. Alles pikapeale on see hakanud
tekkima. Olen meelega loobunud igasugustest terminitest, püüan
eesti keeles hakkama saada. Nüüd räägin seda koolis
tudengitele, püüan neid-veenda ja äratundmisele viia, et tuleb
respekteerida iseennast, oma "sisikonda", tuleb leida
isiklik vaste asjadele, mida õpetatakse ja seletatakse. Et
ainult lähtudes iseendast te suudategi seda tabada.
Ühiskond on praegu katsetamisel. Väga raske
aeg, kus joonistub teravalt välja, kes on kes. Seni hästi
varjatud ja alla surutud mölaklus lööb välja. Ja vastupidi,
väga head iseloomujooned tulevad praegu välja just rasketes
olukordades. Puhas katseaeg eesti rahvale. Varem ma arvasin, et
kogu see 50 aastat oli ka korralik katseaeg, aga praegu on antud
veel hullem katseaeg: kui palju keegi inimeseks olemist, seda
väikest Kristust enda sees reedab.
Evald Hermaküla: Kõik on muutunud.
Teater on muutunud, publik on muutunud, ühiskond on muutunud.
Ise vist ka. Üks asi on küll nagu selgemaks saanud kui enne -
uus ei ole tingimata parem kui vana. Mõnikord on, mõnikord ei
ole. Progressiusk ei ole tõsiselt võetav. Selge on ka see, et
muutumine on paratamatu. Ainuke kindel asi on vist see, et midagi
kindlat ei ole, kõik muutub kogu aeg. Pendel kõigub, laine
lainetab.
Kaarel Kilvet: Ei ole kogu maailmas
enam mingit lainet. Kõik on äkki võimalik, st mitte äkki,
vaid juba õige tükk aega. See neetud sajand on jõudnud oma
arengus sinna, et on ilmselt ara killustanud kõik suurt mõõtu
asjad. Kas või ühe suure kolaka riigi kokkuvarisemine
siinkandis. Ka see sai lõpuks võimalikuks, see teater lõppes
ka ara. Asemele tekkis palju väikseid veriseid teatreid. Umbes
nii on vist ka päris kunstis. Kasutatakse korraga igasugust
kogemust. On vist kombinatsioonide ajastu.
Kelles näete järeltulijaid? Kas oleks nüüd vaja uut "tormi ja tungi"? Kas seda saabki praegu olla? Milles näete uuenemise eeldusi? Mis suunas võiks liikuda praegusaja Eesti teatriuuendus?
Kaarel
Kilvet: Praegu ei ole noortel maailmast midagi sellise
rõõmuga avastada kui meie nooruses. Ei ole vaja käia salaja
lukuaugust piilumas, anda käest kätte mingit kirjandust,
paljundus! - kõik on avalik. Palju on Eestiski nähtud, läbi
proovitud. Maailm on lahti, mine vaata mis avangardi või
jaburust tahes. Mine rända mööda Euroopat kas või
jalgrattaga, jalgsi... Ja kui sa seal Euroopas ringi tatsad, siis
näed, et absoluutselt kõik on üheaegselt võimalik, aga samas
- midagi ennenägematut pole nemadki enam leiutanud. Mida siis
avastada, järgida, meie juures uuendada? Mille vastu protestida,
mida eitada? Siin Eestis on ka kõik võimalik. Tule ja tee!
Selles asi ongi - ei ole enam võitluse objekti. Objektiks võib
muutuda mingi kunstlikult otsitud vastane - kohapealne vanem
põlvkond, konkreetne teatrijuht või õppejõud, kes ei meeldi
või kellega on tekkinud isiklik konflikt. Aga see ei tähenda
veel mingit suuremat lainet või põhimõttelist suunamuutust
teatrikunstis.
Hiljuti, kui
istusime Elmar Maripuu juures Kanadas, küsis tema ka, et mis
suunas areneb eesti teater, milline teater võiks Eestis minna,
olukorras, kus otsene poliitiline allegooria või peidetud
vihjetega teater enam "ei tööta" ja igasugune
vigurdamine, vorminihestus samuti mitte. Ja mina kehitasin õlgu
ning oletasin kõheldes, et võib-olla siis väga realistlik
tekstiteater, inimsuhete teater, väga selge, lihtne, igaühele
arusaadav sfory-teater. Aga ma ei ole ka päris kindel, et see on
tõesti ainus, mida kõik Eestimaa inimesed praegu vajavad ja
soovivad. Mitmekesisus ikka eelkõige! Aga suur šanss võiks ehk
tõesti olla just väga mõistvalt (mitte tigedalt, mitte
patoloogiliselt) sügavaid inimlikke väärtusi puudutaval
teatril. Aga kas see nii ka läheb, ei tea. Minule endale
meeldiks.
Lembit Ulfsak: Ei, miks eeldusi ei
ole, teine aeg küll, aga ega see ehitusmaterjal, millest lapsi
tehakse, siis muutunud ei ole. Andeid võib alati tulla. Minu
meelest tekkis vahepeal küll eesti teatris kohutav stagnatsioon,
lootusetu igavus. Ise olin ma end ara tüüdanud, Tooming ja
Hermaküla ja sõber Mikiver olid mind ära tüüdanud. Ja ma
ootasin, et tuleks keegi, kes teeks mingi pöörde. Ei tulnud.
Õigemini - ei jäänud. Tuli nõrku inimesi. Või liiga suure
egoga inimesi, kes lasid jalga ja tegelevad nüüd millegi
muuga...Ta valib teise tee ja läheb. Need inimesed olid
võimekad, aga nad ei murdnud läbi. Me võime öelda, et
vastupanu oli tugev, aga Hermakülale ja Toomingale oli omal ajal
veel tugevam vastupanu. Nad murdsid sellest läbi. Tähendab,
see, mis rähnipoja puu otsa viib, on mingi tugev salajõud.
Mitte ainult anne ja tarkus, vaid mingi salajõud, armastus ja
andestus teatri vastu, mis sisaldab kõike - äärest ääreni.
Usk teatritegemisse ja teatrifluidumisse enesesse, mitte usk, et
teatrit peab muutma ja parandama kui organisatsiooni, kui
asutust.
Nüüd ma näen, et on taas tulnud paar-kolm
inimest, kelle töö mind huvitab, kellesse mina usun. Jutt on
muidugi lavastajatest, sest nendes uuenemisprotsessides on
liidril otsustav osa. Kuigi on väga tähtis, et nende oma
põlvkonna näitlejatest ka piisavalt kaasatulijaid oleks. Ma
räägin ainult etenduste põhjal, kahte kolmest isikust ma
isiklikult ei tunnegi. Esimene, keda huviga jälgin, on Pedajas.
Ta on pikalt katse-tanud, harjutanud ja jõudnud nüüdseks
peaaegu elava klassiku kuulsusse. Aga kui ma nägin
"Punjaba" lugu, siis ma sain aru, et tegemist on
tõesti arenemisvõimelise andega, kel kõva vedru sees. Väga
maitsekas lavastaja, suure üldistusvõimega kunstnik.
"Tagasitulek isa juurde" on sama rida, aga mitte
kordus. Ma näen ta sammudes mingit süsteemi ja minu meelest
astub ta üsna oma teed.
Algajatest äratab suurt lootust see tüdruk,
kelle tükis ma mängin, - Katri Kaasik-Aaslav. Ta meeldib mulle
oma austusega traditsioonide ja asja sisu vastu. Ta on veel noor
ja arglik, aga tal on maitset ja kannatust. Seda viimast tal
jätkub, nägin oma silmaga. Aga kannatlikkus - see on
lavastajale jumala kingitus. Ta puutus esimest korda elus kokku
väljakujunenud näitlejatega, kellel on oma stambid, oma hirmud
ja metsik vastupanuvõime lavastajale. Selliseid näitlejaid on
väga raske murda, aga Katri sai kohati sellega hakkama. Arvan,
et läheb veel mõni aasta, ta õpib sisu kõrval rohkem ka vormi
ja välise lahenduse peale mõtlema, kogub julgust ja paneb
parimadki näitlejad ilusasti vaikselt oma pilli järgi tantsima.
Võrdlemisi huvitav tundub mulle ka Nüganen. Aga ta meeldib
praegu kohutavalt paljudele, ja see teeb õige pisut
ettevaatlikuks. Neist kolmest tundub ta välisel vaatlusel
kuidagi kõige kavalam, kõige osavam. Jätab vana kala mulje.
Vist ongi üks kaval poiss ja suur juht. On selliseid
õnnesärgis sündinuid, kes aina lähevad ja lähevad... Nad
sobivad oma ühiskonda. Ju siis sobivad hästi ka inimestega. Aga
elu on tal sees, ja see salavedru.
Evald Hermaküla: Tühja neist
tormidest ja tungidest. Millegipärast ootan tõesti huviga
järgmist suuremat muutust, ei tea isegi miks. Lainepõhja või
laineharja. Praegune on nagu nähtud. Nooremate kohta ei taha
suud täis võtta - arusaadavatel põhjustel. Pealegi, eks neil
ole tükk maad raskem kui meil, küsimused, millele vastata,
palju tõsisemad.
Tõnu Tepandi: Noh, minu arust seda
"tormi ja tungi" praegu näha ei ole. Ei saagi olla,
sest elu ise on praegu torm ja tung. Võib-olla peaks praegune
teatriuuendus olema siis vastupidine - taielik ärapööramine
elust, n-ö kloostrisse minek. Meil on ju see kurjuse möllamise
aeg. Saatan möllab. Ja ta möllab mitte sellepärast, et midagi
oleks kohutavalt valesti, vaid et inimene on nõrk ja
pingesituatsioonides - kuna kurja struktuur on lihtsam kui
headusel - töötab kurjus kiiremini ja jõulisemalt.
Vajadust elust teatri kaitsva müüri taha
saada - seda olen ma praegu paljude teatriinimeste puhul tähele
pannud. Mitte ainult noortel, ka minuealistel on selline vajadus.
Mul endalgi, kui ma nüüd jälle ühes "Ugala" tükis
kaasa mängin, on tihtipeale tunne, et saaks selle elutormi
keskelt ainult ära lavale, saaks teatrimajjagi varjule. See on
nagu täiesti omaette reaalsus.
Jaan Tooming: Eeldused on alati, igal
ajal. Võib-olla iga kord ainult omamoodi. Mis vajaks praegu
teatris eeskätt uuendamist? Tõeliselt uut pole võimalik
teadlikult ette näha.