Katri Aaslav-Tepandi, Tõnu Tepandi

Kas näitleja mängimist on võimalik teaduslikult käsitleda?

Kas on näitleja mängimist võimalik teaduslikult käsitleda? Mis on näitleja mängimise teaduslik käsitlus ehk mis on teatriteaduse see osa, mida võiks nimetada – näitleja mängimise uurimine, kirjeldamine ja analüüsimine?

Selleks, et kirjeldada teatriteadust, mis käsitleb näitleja mängimist laval, võiks seda võrrelda teiste teadusaladega. Et selgitada, miks teatriteaduse see osa võib teiste teadusharudega võrreldes tunduda ebamäärase ja laialivalguvana. Näiteks: reaalteadused tegelevad andmete kogumisega, klassifitseerimisega, uurimisega, analüüsimisega, kausaalsete seoste leidmisega, uurimistulemuste najal üldistuste sünteesimisega. Nad tegelevad reaalsete, käegakatsutavate objektidega. (Objektiivsed andmed: puuleht on roheline, edasi – miks ta on roheline? Algab uurimine, algab analüüs, laboratoorne töö, - millised protsessid toimuvad puulehes? Kõiki neid uuringuid saab käegakatsutavalt toimetada. Teha keemilised analüüsid, leida koostis,. Kõike saab mõõta, kaaluda, näha, kuulda, haista, puutuda. Ja nende objektiivsete näitajate analüüsi põhjal jõutakse järeldusele, et see asi on nii.) Või näiteks rakendusteadus. On vaja leida minimaalse takistusega energiajuhtija. Selleks tehakse suur hulk käegakatsutavaid katseid, sobitatakse erinevaid aineid erinevatel temperatuuridel. Kõik tulemused on mõõdetavad ja kontrollitavad. Ka lõpptulemus, see, kas takistus on vähenenud või ei ole. Või kirjandusteadus - kirjandusajalugu. On olemas autorid, on olemas tekstid, neid võib kirjeldada, analüüsida järjestada, grupeerida. Ja lõpptulemusena tõdeda – et sellel perioodil töötasid need ja need kirjanikud, kirjutasid seda ja seda. On olemas täpsed daatumid, saab öelda, millest kirjutati, milline oli üldine tendents, mis oli parasjagu moes. Kõik järeldused on kontrollitavad. Jne., jne...

Ja nüüd teaduslik lähenemine näitleja mängule. Selle teemal on kaks poolust. Üks pool on loomisakt. Teine pool on tee loominguaktini. Loomisakti käsitledes tuleb tegeleda inimese psüühikaga. Uurimisobjektiks on inimene, tema käitumine, mõtlemine, emotsioonid, tajud jne. Loomepsühholoogiaga on tegelenud psühhiaatrid

Sigmund Freud, Carl Gustav Jung, Alfred Adler, Lev Võgotski, Vaino Vahing jpt Teatriinimestest oli Konstantin Stanislavski üks esimesi, kes püüdis teaduslikult –metoodiliselt läheneda näitleja mängule, olles ise näitleja ja lavastaja. Tema põhiküsimuseks oli: kuidas näitleja mängus käivituks looduse, inimloomuse enda süsteem. Ta püüdis avastada universaalseid loomisseadusi näitlejatöös ja neid kasutada, leida teed inspiratsioonini. Kuidas läbi teadliku loomingu jõuda alateadliku juurde, läbi tahtele alistuva tahtele alistumatu juurde. Nii Freud kui ka Stanislavski jõudsid vanemas eas tõdemusele, et nende uurimiste tulemused on oletuslikud, hüpoteetilised ja neid on väga raske kontrollida, veel vähem empiiriliselt tõestada.

Kui nüüd püüda teaduslikult käsitleda teekonda loomisaktini, inspiratiivse plahvatuseni (mis on loomingu sisu). Siin me saame rääkida mitmesugustest reaalsetest tegevustest: katsetest, tehnikatest, psühhotehnikatest, mille tulemusi on võimalik kontrollida. Näiteks keha liikuvus, hääl, kontsentratsioonivõime, lauluoskus, rütmika, tundlikkuse tõstmine, intensiivsuse tekitamine jne. Aga mängutehnikatest rääkides tuleb alati arvestada, et inimene on tervik, et inimese psüühika ja füüsis on koos. Kõik näitlejatreeningu tulemused on teatud maani kontrollitavad, teatud piirini sobivad igale näitlejale. Kuid sel hetkel, kui kontrollitavad – mõõdetavad tegevused, käsitööoskused viivad loomisaktini – inspiratsiooniplahvatuseni, siis läheb kogu teadustegevus käest ära. Sel hetkel, kui käivitub tõeline mängimine. Ja seal toimuvaid protsesse on võimatu täpselt kirjeldada, määratleda, klassifitseerida. Saab öelda ainult, et midagi sündis, ja et, kas see on halb või hea. Aga, mis teadus see on!!!

Järelikult teatriteaduse see osa, mis tegeleb näitleja mängimise uurimisega, saab ühelt poolt tegeleda, jah, objektiivselt mõõdetavate käsitööoskustega, nende klassifitseerimise ja kirjeldamisega; ja teiselt poolt intuitiivsete, tajumuslike, raskesti kontrollitavate, hüpoteetiliste järeldustega. Ja kokkuvõttes see järeldus saab olla ainult: kas oli huvitav või ei olnud, kas toimus loomeakt või ei toimunud, kas loodi maailm või ei loodud.