KATRI AASLAV-TEPANDI 

Teine psühholoogiline teater

Ettekanne Teatriuurijate konverentsil 15. detsembril  2004. aastal. Vaata ka artiklit "Erna Villmer ja läbielamiskunst".

      Kuna sõnapaar “psühholoogiline realism” assotsieerub  tihti igava ja halli teatriga, tähistab igapäevasuse igavaid  stampe näitleja mängus,  see sõnapaar on saanud tihti arvustustes sõimusõnaks, siis püüan kõigepealt uuesti sõnastada, mis on psühholoogiline realism minu jaoks  oma tõelises tähenduses ning nimelt näitleja mängus.  See on  näitleja mängulaad, mis seostub minu meeles ja ainult  läbielamisega - “läbielamiskunstiga.” Kõigepealt, mis on “läbielamiskunst”?  Vastusena toon selle  mängulaadi ehk lähenemise põhipostulaadid:  näitleja on tegutseja ning  ta tegutseb rollis alati enda nimel, see tähendab,  et mängides ta  samastub rolliga, ta   elab rollis läbi tegelase tunded-mõtted. Eesmärk on  mängus  kätte saada tõeline rolli elu. Mängida tõeliselt. Läbielamiskunst on päris mäng, tõeline mäng.  

Kindlasti tuleb  seostada läbielamiskunsti kui ühe näitlemistehnika ja teatrilaadi sündi eelkõige Moskva Kunstiteatriga ja selle loojate  Vladimir Nemirovitš-Dantšenko,  Konstantin Stanislavski ning tema sõbra-kaastöölise Leopold Suleržitski  otsingute ja  katsetustega.

     Läbielamiskunst on jõudnud Moskva Kunstiteatri koolist (võib ka öelda Stanislavski koolkonnast) Eestisse mitut teed pidi.  Vanim tulek on meie teatri algusaegades – 1910. aastas, kui noor näitlejanna Erna Villmer saabus “Estonia” teatrisse  Moskva Kunstiteatri juures tegutsevast Adaševi stuudiost,  kus tema õpetajad  olid  Vladimir Nemirovits-Dantšenko õpilane Niina Katšalova ja  Konstantin Stanislavski lähim kaastööline  Leopold Suleržitski.  Järgmisena  tulevad  Moskvast 1953. aastal  24 GITIS-e (Gosudarstvennõi Institut Teatralnogo Iskusstvo) Eesti stuudio lõpetajat, näitlejad Ita Ever, Silvia Laidla, hilisemad lavastajad-pedagoogid Kaljo Kiisk,  Grigori Kromanov, Vello Rummo, Endla Hermann, Tõnis Kask jt. Selle kursuse juhendajaks oli Stanislavski õpilane, assistsent ja kaastööline  Ilja Sudakov. Järgmine  on  1955. aastal lavastaja Voldemar Panso  tulek  GITISEest,  Stanislavski õpilase Maria Knebeli kursuselt, veel järgmisena tulevad 1967. aastal   Knebeli õpilane   Kaarin Raid ja  1969. aastal  Knebeli  õpilase Anatoli Efrose õpilane Ingo Normet,  mõlemad ka  GITISEST.   (Olgu öeldud, et nimetan siin vaid Eesti teatrit enam mõjutanud inimesi, kes GITIS-es Stanislavski õpilaste õpilaste juures teatrikunsti  õppinud)

     Sellest loetelust valgustan  täna välja “läbielamiskunsti” kõige vanema tee Eestisse,  st  Erna Villmeri oma,  ja  selle õpetuse, mille ise aastal 1988 - 1992. aastal teatrikoolis  sain.  Minu näitekunsti õpetajateks  Tallinna Konservatooriumi Lavakunstikateedris  olid Voldemar Panso õpilased  Aarne Üksküla (1. lend) Kalju Komissarov (3. lend), Tõnu Tepandi (4. lend),  Merle Karusoo (7. lend), ka Knebeli õpilane  Kaarin Raid. Olime 15. lend, näitlejate lend.

     Jaotan oma edasise ettekande  kahte ossa.  Kõigepealt, esimeses osas,  on kõne all Erna Villmeri õpingud Moskva Kunstiteatri juures tegutsevas Adaševi stuudios.

    Villmeri üheks  õpetajaks Adaševi teatristuudios oli   Leopold Suleržitski. Saatus viis Villmeri 1909. aastal kokku Konstantin Stanislavski lähima kaastöölise, sõbra ja mõttekaaslasega.  Esimesed Stanislavski “süsteemi” otsingute tunnid toimusid Suleržitski tundides. Niisiis oli noor Villmer  ühe alguse pealtnägija:  läbielamiskunst — “läbielamisteatri” süsteemse näitlejaõpetuse juurte juures. Adaševlased said õpetusest osa enne, kui 1911. aastal avasid Stanislavski ja Suleržitski kuulsaks saanud Kunstiteatri Esimese Stuudio. Selles stuudios õppis edasi ka  osa Adaševi kooli õpilasi (Vahtangov, Birman),    seal õppis ka näitleja Mihhail Tšehhov. Hiljem avas ta oma näitlejastuudio, kus alustas teatriteed enne Stanislavski juurde jõudmist Maria Knebel, kes nimetab M. Tšehhovit oma esimeseks õpetajaks.

      Stanislavski ja Suleržitski idee seisnes selles, et otsingutega tuleks alustada just ühes erateatrikoolis, n-ö vabal maal, sest pingeliselt töötavas teatris oli katsetamine võimatu, -  ja selleks ülesandeks valitigi Adaševi stuudio. (Stuudio asutaja ja juhataja Aleksander Adašev oli Kunstiteatri näitleja, ja oli avanud 1906. aastal Moskva südalinnas, Kunstiteatrist mitte väga kaugel, Tverskaja- Jamskaja tänaval Jezerski majas erateatrikooli, kuhu kutsus õpetama Kunstiteatri parimad jõud. Kool saavutas Moskvas kohe suure populaarsuse.) Stanislavski tunnistab: Koos L. A. Suleržitskiga otsustasime  katsetada oma süsteemi ühes  erateatrikoolis, (Adaševi koolis) ja seal  moodustati õpperühm minu juhiste järgi.[1]        

     Villmeri õpinguajal 1909-1910 terminit “Stanislavski süsteem” loomulikult  veel ei kasutatud. Otsingud olid algfaasis ja “süsteem” alles loomisel.  “Süsteem” pidi haarama kogu kompleksi, mis aitab näitlejal rolli luua — alates teatri üldistest printsiipidest (eetika) kuni näitleja rolliloomise protsessi väikseima detailini ja rolli taasloomiseni igal etendusel. (Seda meetodit nimetasid nad “uueks sisemiseks tehnikaks”.  Eesmärk oli: tõelised tunded, tõeline läbielamine, absoluutne ühtesulamine (samastumine) rolli eluga. See tee sai näitleja ümberkehastumise lähtealuseks. See oli tõelise mängu tee, mis vastandus näitlejalikele stampidele, mängitsemisele.Suleržitski viis oma õpilased selleni, et loomeprotsess oli loomulik, tõeline, orgaaniline. Mitte mängida rolli vaid elada rollis, õpetas[2] ta. Otsida tõelisi tundeid, osata kutsuda endas  esile tõelised elamused. Kuulata partnerit päriselt, vaadata  päriselt.  Ikka seesama “ei usu”, oli tema põhiline märkus.

    Villmer  räägib  õpetusest:   Mina väljusin oma töös seesmisest elust, otsides omas isiklikus elus vastavaid elamusi, nagu õpetab Stanislavski. [3] Ainult tunde ehtsus oli tähtis. Selles oli ka mu kooli pealisülesanne. [4] Oma kooliõpingutele vastavalt uurisin mitte kirjateksti, vaid elamuste ridu. Hoidusin üldse end liialt sidumast sõnalise tekstiga — kui aeg seda lubas, sest päheõppimine sünnitas kohe külmuse ja kunstlikkuse hõngu. Et otsida kuju, katsusin alul libiseda nagu omal sõnadel.[5]

    Villmer õppis Adaševi koolis õppis ta  poolteist aastat, 1909. aasta  jaanuarist  kuni 1910. aasta maikuuni.  Kevadel, kui ta oli edukalt teise kursuse eksamid sooritanud,  sõitis ta  tagasi Eestisse ja asus tööle “Estonia” teatrisse. Küsimuseks jääb ikkagi,  mis laadi oskused  näitleja Villmer  konkreetselt Adaševi koolist omandas? Ta  õppis just sel ajal stuudios, kui tema õpetajate – eeskujude põhitähelepanu all oli rolli elamuste loomine näitleja isiklike emotsionaalsete elamuste kaudu, -  ja see  tee  sai Villmerile mängimise aluseks.  Enda elust ja kogemusest luua rolli elu. Ümberkehastumine on kõigepealt uue tegelase siseilma loomine.   Kindel on aga see, et Moskva Kunstiteatri hoovuses,  Suleržitski   tundides,  sattus ta erilisse atmosfääri,  mis erines tavalisest  teatrikooli  väljakujunenud  süsteemist.  Tundides toimus (võis toimuda)  see plahvatus, juhtus Villmeriga see “miski”, mis juhib  tema “näitlejat” kogu  lavaelu. Pühendumine. Tõeline mäng.

     Järgnevas osas kõne all need ahela lülid, millest mina osa sain. Minu näitekunsti õpetajad oli lavakunstikateedris  Voldemar Panso õpilased Aarne Üksküla, Kalju Komissarov,  Tõnu Tepandi, Merle Karusoo, Kaarin Raid. 

     Näitlejakunst on ses mõttes eriline, et ta on õpetaja ja õpilase kooselu, koosmäng, koostegu, ja  õpetus antakse edasi inimeselt inimesele  suuliselt, mänguliselt, hingeliselt,  - õpetaja annab  nii edasi oma oskused, eluhoiaku, pühendumise,  ka vaimsuse. Et anda  teile aimu, mida teatrikoolis nimetatud õpetajad õpetasid, kuidas suunasid – toon  ära  märkmeid proovipäevikuist aastal 1988-1992. 

     Kalju Komissarov. Esimene semester.  Etüüdid, harjutused, suhtlemisetüüdid, esemeteta tegevuseetüüdid,  sündmusele seljaga etüüdid,  tegevus ja vastutegevusetüüdid.  Kõige enam tunnis korduvad märkused:   ära vääna endale lõustu ette, ära tembuta, mine isiklikumaks! Mina antud olukorras.  Ära kannata vaid tegutse, enda nimel, nii, kui mina oleksin antud olukorras, mismoodi ma siis käituksin.  Mida sa tahad?  Miks sa maasikaid korjad? Kas vanaemale. Või lähed  turule? Motiiv on see, mis huvitab. Vaadake elu, õppige elust, kuidas inimesed suhtlevad. Andke aega  suhelda. Üksteist jälgida.  Eesmärk on, et ma alati orgaanilisel tegutseksin  antud olukorras ja alateadvuses peab tiksuma, et mind vaadatakse. Tuleb kätte saada õige lavaline enesetunne ja sealt loogiline  tegutsemine.  Õige lavalisest enesetundest sai rääkida küll  alles järgmisel, Teeme ka katkendeid näitemängudest, igaüks  lavastab. Kui raske on laval rääkida, olen kirjutanud hüüumärgiga! -  Kuuled enda häält – õõnsat ja valet, ega ka teised  paremini  oska. Mitte dialoog pole tähtis, vaid see, mis on selle sees, mis tegevused, mis elu – olen kirjutanud.

     Tõnu Tepandi.  Tepandi tunnid olid kooliaja jooksul ühed  pingevabamad harjutamised. Erialapäeviku  hääletunnid on märkidega ülestähendatud: 15 minti -  OH, 15 minti -   vana koer, 15 minti - lehm, – need on registrid.  Siis: hääl ülevalt alla, suu kinni, alt üles, suu lahti.  Tunnis tuli   kätte saada omaenda hääl, see hääl, mis looduse poolt antud, rääkisime kõik alul, kuis juhtub, kes kriiskas, kelle kõri krambis, kes piiksus, kes kärises.  Poisid proovisid häält alla ajada, mehisemaks, tüdrukutele tegi see nalja. Tepandi mängis tundides ette igasugu  tüüpe, et näidata meile, hääles on inimese loomus ehk karakter sees. Teeme järgi: täitsamees, kass kapi otsas, jutlustaja...Olen esimesel semestril kirjutanud: täna  tegime naeru ja nutukoori,  päris naer ja nutt vaheldumise,  sattusime sellest vaimustusse. Lõpuks kõigil pisarad jooksid, ja naeru enam pidama ei saanud. Ja nii päeva lõpuni. See on  tõeline, olen hüüdnud päevikus.  Harjutused hääleregistritega (mis olid tõesti  lõbusad otsimised) olid  tõelise mängu otsimised ja koos mänguga   toimus pingetest vabanemine. Ikka seesama märkus õpetajalt:  ütle tõeliselt, mida sa tahad, ära plärise niisama, ära laula, hääl peab  jooksma vabalt. Kõri on krambis, õlad pinges, lase end lõdvaks!  Suuna kõnet,  häält, räägi tõeliselt.  Need olid psühhofüüsilised harjutused tõelise mängu – hääle loomiseks, õige lavalise enesetunde. Ikka: usu endasse, sina ütled, sina teed, ära karda ja mine. Lavale.

      Aarne Üksküla.  Tema aitas tudengeid jõuda tõelise lavalise suhtlemiseni, üksteise tõelise tajumiseni. Mida  neis tundides konkreetselt tegime? Katkendeid näitemängudest, suhtlemisharjutusi, mille sisuks oli partneri tõeline mõjutamine ja tema vastuvõtmine. Ja ütles ikka, suhtlemist saab õppida elust, inimeste omavahelisest suhtlemisest, et tuleb õppida tegema vahet lavalise stampeerunud, markeeritud suhtlemise  ja tõelise suhtlemise vahel, mis väljendub selles, et näitleja vaatab partnerit, aga ei näe, ütleb talle midagi, aga ei tea, miks ja mida. Üksküla märkused oli peamiselt: kuulake, tajuge üksteist, võtke vastu partneri pakutud mäng ja arendage seda edasi – see ongu suhtlemine...Tajuge seljaga, teiste meeltega... Hakkame otsast tasapisi minema.  Ära kiirusta! Vaata teda, ära tee midagi,  vaata...lihtsalt. Laval ei pea alati midagi tegema.   Ja sellele lisaks aitas Üksküla enese tähelepanelikkus, ta võis unustada end nii laval toimuvat vaatama, liikumatult ja  ainiti jälgima (me ju vaatasime tunnis  teda  rohkem kui lavale),  ta tardus ajuti nii, nii et terve suits põles  ta näppude vahel filtrini.  Ja tema siiras vaimustus, kui laval midagi tõelist sündis, mingi tõeline hetk, kas paus, või hingamine, pilk. Siis ta pärast küsis meilt: kas te nägite , kuidas ta vaatas, kuidas ta jälgis.

      Merle Karusoo.  Esimene tund saadab Karusoos meid igaüht lavale:  “Rääkige kes oled. Kui sa ei oska ennast määratleda, kuidas saad sa siis tegelast määratleda!” Analüüsime Shakespeare “Romeot ja Juliat”, kirjutame kodus sündmuste analüüsi,  proovime kolme minutiga rääkida näitemängu storyt ehk lugu ehk faabulat. Köögitüdruku kombel! Kui raske see on! Analüüs on  alus, teatrikunst on sündmuste mängimise kunst,  tuleb leida  sündmuste rida – nii olen erialapäevikusse kirjutanud.  Tunnis, küsimus: “Kus on siin stseenis sündmus, toob meil hirmuhigi otsaette. Kus on näitemängu põhisündmus?”   Aitab Karusse  vihje:  põhisündmus puudutab võimalikult  kõiki  näidendi tegelasi. Mida suurem sündmuse, seda kauem olema vait.  Edasi: mis siin stseenis juhtub?  Sõnastame koos stseeni sündmuseid! Märkus: mitte  segamini ajada sündmust ja tegu.  Sündmuse vastab küsimusel mis juhtus. Tegutsemine sünnib sündmusest. Küsimus: mis tahad? Karakter on suhe sündmusesse. Tõlkige  lugu, tegelane omaenda keelde, leidke enda isiklik vaste. Kui oleme  kolm nädalat  analüüsinud, kirjutanud kodus tegelase elulugu,  kirja pannud sündmuste rea, siis  proovime stseene mängida.

      Kaarin Raid. Raid loob proovi vaba mängimise atmosfääri. Naerda saab palju.  Tunnis analüüsime Shelagh Delanay “Meemaiku” ja teeme seda  etüüdides. Loeme stseeni läbi, ja enne proovimist küsib Raid:  mida tahad? Mida lähed tegema.  Enne ei ole mõtet lavale minna, kui sa ei tea, mida sa lähed proovima.  Sõnastame  selle. Siis Raid: mine ja tee. Ilma mõtlemata. Raske on alguses oma sõnadega mängida,  igasuguseid lollusi tuleb välja, saab kõvasti naerda. Raid ise  vappub  tihti naerust.  Tegelase tahtmine ja tegu, sõna peab saama sinu omaks. Algul oma sõnadega, ja siis juba kui tead, tõeliselt sisimas, siis võib üle minna autori tekstile.  Märkused: võta vastu partneri mäng, mine sealt edasi, vaata teda tõeliselt, kuula tõeliselt. Ära mängi üksi! Ärge jõllitage  üksteisele otsa, ega see pole ee  suhtlemine. Taju, mida  ta sinust tahab. Kogu kehaga. Otsige rolli sisetegevust. Mida ta tahab ja millest ta ei räägi, mis on sõnade taga.  On tegelase sisemised sündmused ja välised sündmused.  

    Nagu  nägite, on eri aegade õpetajate soovitused  eri  aegade õpilastele oma põhiolemuses sarnased. Siin on  tegemist sarnase mõtteviisiga, sarnaste taotlustega. Koolkond on  tingimata mõtteline ahel, ideaalide ahel.      

     Psühholoogiline realism on mu jaoks ikka see päris mäng,  tõeline mäng. Tähistab mu jaoks ülimat eesmärki. Psühholoogiline realism haarab selles tähenduses ka  kõike irreaalset, mis  peitub inimeses.  Ei ole midagi vapustavamat ja erakordsemat kui päris elu, inimene  oma tungide  ja teadvustamata sügavamate motiividega, unenägude, fantaasiate,  igatsuste ja unistustega,  hirmude ja vägivaldusega.   Teatrikunsti  keskmes on inimene – näitleja, kes loob teist inimest.  Küsimus on alati  selles,  kuidas proovis ja laval  inimest oma tõelisuses  avada,  sügavuti luua, kuidas  mängida tõeliselt. Kuidas  luua laval uus  elu, uus maailm, mis on sama reaalne, vapustav ja tõelisemgi veel  kui päriselu?

[1] K. S.  Stanislavski, Sobranije sotšinenii. Tom 1. Moskva, 1954,  lk  348.  Autori tõlge.

[2] S. Birman, Put aktrisõ, lk 33. (Autori tõlge)

[3] E. Villmeri kiri K. Kasele, oktoober 1959. (Autori valduses)

[4] E. Villmeri kiri K. Kasele, 4. 11. 1959.

[5] E. Villmeri kiri K. Kasele, 4. 11. 1959