Panso kirjadest Lauterile, Saulile ja Reegile

Maris Balbat   (Maaleht  30. 11. 2000  nr. 48 )

Voldemar Pansost, kes täna oleks saanud kaheksakümneaastaseks, pole monograafiat ega põhjalikku mälestusteraamatut. Ka Panso fond Tartu Kirjandusmuuseumis, kus tõenäoliselt leidub muu hulgas põnevat kirjavahetust, on veel mõnda aega teatriuurijatele suletud. Mõningaid tema kirju leidub aga teiste teatriinimeste fondides Tallinnas Teatri- ja Muusikamuuseumis.

Panso läks 29aastase mehena õppima Moskvasse teatriinstituuti ning kirjutas sealt Tallinnasse oma õpetajale Ants Lauterile. Neliteist aastat hiljem läks Moskvasse filmirezhiid õppima 28aastane Jaan Saul ja kirjutas sealt oma õpetajale Voldemar Pansole. Need kirjad on säilinud.

Ants Lauterile

Esimese kirja saadab Panso Lauterile 1950. aastal, paar kuud pärast Moskva GITISesse minekut. Panso elab sel ajal suures ühiselamutoas Tšaikovski tänaval vene teatriteoreetiku, näitleja ja lavastaja Vsevolod Meierholdi endises korteris.

“Kaks kuud on möödunud, kui jõudsin Moskvasse ja alustasin üliõpilase elu. (---) Mu elu väline liin on väga monotoonne, sellest ei ole midagi kirjutada. 8tunnine koolipäev, õppimine, lugemine, teatrietendused, söögitegemine(!), rahamured, 20 sigaretti, mõttemõlgutused ja 6 tundi magamist. Elu sisemine liin on väga rikas ja muljeterohke, aga sellest saab rääkida, raske on seda kirjavahetuse korras edasi anda. (---)

Palju muret valmistab vene keel. Olen proovinud mitut süsteemi, ei edene, ei edene. Praegu on N.S.V. Liidu ajaloo tund, kirjutan paber põlvel. Õpetaja räägib suure vaimustusega vanadest vängetest sõdalastest ja kirub tatari iket. Kuulen palju tuttavaid sõnu, aga mõtet ei saa kätte. Vahel teeb meele päris kurvaks, õpetajaid on haruldasi oraatoreid, ja kui kuuled nende sõnadevoolu ja vaatad säravaid silmi, mõtled nagu Põrgupõhja Jürka: “Millest küll räägitakse, kui räägitakse nii pikalt ja ilusti.” (---)

Hüppan mõtetega siia ja sinna ja kirjal puudub süsteem. Süsteem puudub ka mu igapäevases töös. Olen niisugune meeleolu-inimene ja ahmin siia ja sinna. (---) Kui mul on tähtis või huvitav ülesanne, ma võin ennast kohutavalt kokku võtta, aga ainult teatud ajaks, siis vajab ihu ja vaim suurt lõtvust. (---)

Selle nädalaga lõpetasin Toomile kuuldemängu Uptiti “Haljendavast maast”, sest elada on ka ju tarvis. Siis panin kõik raamatud kinni ja hakkasin loomaaias käima. See on meilt mõnisada meetrit. Hulkusin päevade viisi seal, sõin viinamarju ja vaatasin, kuidas elevandid armastavad. Imepärased kolossid, naera puruks. Ja ahvid! – see on ju sama huvitav kui vana Kreeka. (Varem oli kirjas juttu Panso taasärganud huvist Vana-Kreeka vastu. Vahemärkused siin ja edaspidi M. B.-lt.) Vahel on nii kibekiire, aga mina jään Arbatil seisma ja vaatan elu, uitan ja mõlgutan mõtteid ja hilisõhtul jõuan väsinult koju pagan teab kust Moskva servast.

Sinu Osnap”

(Osnap oli noore Panso pseudonüüm vestekirjanikuna.)

1969. aasta 13. juulil saadab Panso Lauterile kirja Kivimäelt, kus ta elas. 49aastane Panso on sel ajal täistöömehe eas, juhib lavakunstikateedrit ja Noorsooteatrit, lavastab, dramatiseerib, kirjutab ja mängib ka filmis.

“Kulla Ants!

Oled vist juba juubeliväsimu-
se esimese poole välja puhanud? Ka mina jõudsin suvepäevadega Hiiumaale ja magasin paar päeva Kassari kadakate vahel, jõin piima, vestlesin Lepa Annaga. S.t tema rääkis ja mina kuulasin. (---) Siis sukeldusin “Tõde ja õigusesse” ja siis tuli ema teade, et “Mosfilm” ootab. (Tõenäoliselt on tegemist kutsega filmi “Nõukogude Liidu suursaadik” võtetele, kus Panso kaasa tegi.) Telegramme on nad saatnud mitu ja iga telegramm isemoodi. (---)

Sõidan täna lennuki asemel rongiga. Loodan, et ka sina saad mitu desorienteerivat telegrammi (Lauter mängis sel ajal Lenfilmi “Kuningas Learis”.) – tead ju, milline udune tööstiil on film, eriti kui sellega tegeleb vene lai hing.”

1973. aasta aprillis saatis infarktiravil olev Panso haiglast kirja Hiiu onkoloogiahaiglasse, kus viibis vähihaige Lauter.

“Kulla Ants

Kirjutan Sulle Suurel Nelja-
päeval Neljandast Haiglast, kuna kuulsin täna dr. Sepolt, et sa enam siia tagasi ei tule. Ja nüüd me pikad jutud jäid kõik ära. Sa olid sel ajal liiga delikaatne ja mina liiga uimane pidevaiks vestlusteks, aga nüüd oleksime olnud nagu Eckermann ja Goethe (Eckermann – Goethe erasekretär, kes avaldas “Kõnelused Goethega tema elu viimaseil aastail”.). Võibolla isegi sama sisukad. Pealegi on mul väga igav, sest lugeda selili ma ei saa ja Mari-Liiski (Panso naine, lavakujundaja Mari-Liis Küla.) on juba nädal aega Soomes. Selili kirjutan seda kirjagi, küllap sul on raske teda välja lugeda. Päevad on igavad ja nad annavad vist niisuguseid tablette, mis teevad totakaks.

Kavandan mõttes üht väikest raamatut isast, aga mõte on väheliikuv: küllap see tuleb neist tablettidest või pudelisse kusemisest. See ajab nii naerma, võiks niisuguse lühikese ameerika naljapildi teha.

Praegu tehakse juba massaazhi ja võimlen, järgmisel nädalal katsetan istumisega. Siis saab ehk paremini lugeda ja kirjutada.

Soovin Sulle, kallis Ants, head paranemist. Ja kui Hiiul kehv on, tule siia tagasi. Või kohtume äkki Pirital (seal asus ravisanatoorium kultuuritegelastele), mu teekond lõpeb seal.

Häid munade pühi!

Volts”

Panso viimane kiri Lauterile pärineb 26. oktoobrist 1973. Loomulikult teadlikuna Lauteri raskest seisust, peab Panso õigemaks kirjas teise haigust siiski mitte sõnagagi puudutada.

“Kulla Ants ja õpetaja Mihkli poeg!

Nagu kirja lõhnast võid tunda, tuleb see Pärnust, kus Sa kunagi näitleja oled olnud. Linn on peenikene; vana Jannsen ütles: noobel. Ja eriti noobel on see sanatoorium, mille kolmandal korrusel tuba 328 ma elan. (---)

Ravi käib siin nii, et arst mõõdab üle, siis prits “peesse” ja linna. Toidu järgi tabletid, nagu Tallinnaski.

Kuna ma Pärnus olen vähe olnud, siis on mul huvitav linna ja jõe ääri pidi hulkuda, kuulata mere ja kõrkjate laulu, orava ronimist ja sügise äraminekut. Oma toas istud ja kuulad, mis kogu suures majas tehakse. Nii hea on istuda ja kuulata ning pole vaja pingutadagi – kõik kostab läbi. Nii et kuula, kui kõrvad on loodud. Aga kõigil olenditel on kõrvad, peale usside, ja seintel ja tassidel ka. Sedasi!”

Panso lõpetab oma viimase kirja Lauterile teatrimuljetega Pärnu teatri Ibseni-lavastusest “Naine merelt”, ironiseerides selle sentimentaalsuse ja happy endi üle. Lõpetades rõõmsalt: “Hurraa ja tervist!”

Selle kirja ülaäärel on kellegi märge: “Seda kirja Ants Lauteri jaoks enam ei olnud.”

Ants Lauter suri 30. oktoobril 1973. aastal Tallinnas 79 aasta vanuses. Lauteri ärasaatmisel tegi tagasivaate tema tähendusele järelejääjate jaoks Voldemar Panso.

Jaan Saulile

Panso üks lemmikõpilasi lavakunstikateedri esimeses lennus oli ilmselt Jaan Saul. Pärast lavakunstikooli lõpetamist läks Jaan Saul Vanemuisesse, kus mängis muu hulgas peaosa Panso lavastuses “Kuningas Oidipus”. Kuid koostöö Epp Kaidu ja Kaarel Irdiga ei klappinud, nende töömeetod ja Irdi suhtlemisstiil olid Panso kooli lõpetanud noorele maksimalistile vastuvõetamatud ning Saul läks Vanemuisest ära Moskvasse, õppima kõrgematele filmirezhissööride kursustele.

Sealt kirjutab ta Pansole oma tööprobleemidest, koduigatsusest, kahtlustest oma lavastajaande suhtes. Panso vastab pikkade kirjadega.

“Jaanike, ae!

Väga tore, et kirjutasite. Ma ei saanud kohe vastata ja nüüd püüan selleks ära kasutada vennalikku Riia linna. Olen siin teatrikonverentsil.

Tööd on käed täis ja kevadet tahaks ka näha. Ei jõua nii palju teha, kui tahaks. Kõige hullem on see, et süstemaatiliseks lugemiseks ei jää aega. Pealegi on maja raamatute jaoks kitsaks jäänud, need on hunnikus ja ma ei orienteeru enam. Otsisin “Malenovelli” (Jaan Saul tahtis oma diplomifilmi teha Stefan Zweigi “Malenovelli” põhjal, mis aga ei õnnestunud.) ja ei leidnud. Suvel plaanitsen mitte reisida ja maja ehitada. (---)

Nüüd siis Teist, Jaan.

Lülitage kodu ja kodumaa välja. Lähtuge sellest, et kodus ja kodumaal saate olla vähemalt teist niipalju, kui olete olnud, aga Moskvas saate olla ainult kaks aastat. Tehke need aastad omale rikkaks, avastage iga päev uusi maailmu. Selleks vaadake uute silmadega kõike enese ümber ja iseeneses. Teil on see võimalik, sest Teie ei joo viina ja seega suudate jääda virgeks. (---)

Aga kahtlused – need las olla. See nn “püha kahtlus” – see on loominguline jõud. Ainult ärge laske teda minna enesesöömiseks. Püha kahtlus on suurem õnnistus kui patune enesekindlus, mis võib mõjuda naeruväärselt või isegi vaimuvaeselt. (---) Ärge kahelge, kas saab Teist rezhissöör. Elu näitab: veri on see, mis rähnapoja puu otsa viib. (---) Püüdke teha ära I kursus. Viige oma ellu treening ja drill.”

Vahepeal tuleb suvi. Rahulolematus Vanemuises on viinud Irdi-vastase “mässuni”, mille üks eestvedajaid on Saul. Juuni lõpus toimub Vanemuises sel teemal suur koosolek. Sõna võtavad ka Jaan Saul ja teised “vandeseltslased”. “Mäss” ei anna siiski loodetud tulemusi.

Kõigest sellest kirjutab Saul Pansole kirjas 26. juunist 1964, kus kurdab ka, et üks tema elu unistusi – mängida Hamletit – jääb ilmselt teostumata, kuna Ilmar Tammur kavatseb “Hamletit” lavastada, mis tähendab, et järgmise 15 aasta jooksul seda enam ei tehta.

Tegelikult Tammur “Hamletit” ei lavastanud, “Hamleti” lavastas 1966. aastal hoopis Panso, Hamletit mängis Ants Eskola.

Panso vastab Sauli kirjale juba 29. juulil 1964.

“Tere, Jaan!

Elus peab õnne olema. Näi
teks meil teiega kahekesi. Korraldasin täna hommikul Kunstinõukogule proovisaali “progunni” ja pärast seda pidin veoautoga mööda püha Venemaad 800 kilomeetrit Harkovisse sõitma. Aga auto läks rikki. Käisin ujumas ja vaatasin “Vennad Karamazovid” ja pidin rekvisiidituppa magama keerama, sest hotellinumbri andsin hommikul ära. Kuid siis öeldi mulle, et mingu ma hotelli tagasi ja nõnda leidsingi praegu Teie kirja eest. Sõidan homme hommikul. Teised lähevad lennukiga, aga ma ei tahaks lasta juhust mööda minna: Kursk, Orjol jne. – kõik Isamaasõjast tuttavad nimed. (---)

Vanemuise sündmustega pole ma päris kursis. Kui Rootsi kuningriigist tulin, kuulsin, et rahu pandi kehtima. Aga ma liikusin Hiiumaal, siis suvepäevadel, siis võtsin vastu uue lennu (tugev konkurss oli, vist saime päris hea materjali!). (1964. a võeti vastu lavakunstikateedri III lend, kuhu kuulusid Jaan Tooming, Kalju Komissarov, Raivo Trass, Mari Lill ja teised.) Ja selle järgi kohe Venemaa põhja. Koju tagasi jõudes tahan rännata naisega nädal aega Õhtu-Eestis. See oleks mu puhkus.

Siimiskerilt sain kirja, ta pisut informeeris. Küllap olete kõigi nende sündmustega palju targemaks saanud.

Aga Teile võin öelda: on võitudel ja kaotustel erikvaliteet. Õppige möödunud päevadest, selleks, et olla homme. (Panso meenutab siin Pyrrhose võitu, kes kaotusrohke lahingu järel ütles: “Veel üks selline võit ja me oleme kadunud!”)

Teie olete teatri homne päev. Varsti on teid kaks korda rohkem, siis kolm korda jne. Ja see on kõige tähtsam. Eile oli tore, täna veel huvitavam. Aga oi, kuidas ma armastan homset. Homset iseendas ja oma ümber.

Aga Hamletiga on aega. Küpsete. Eskola katsetab, ja on üle viiekümne. Aga tema võib, sest tema ei sõida eilsetes tõldades ja armastab pisut homset.”

Paraku ei pidanud Panso ennustus Sauli võimaliku tuleviku-Hamleti kohta paika. Saulist saab pärast Moskvast tagasitulekut küll veel lühikeseks ajaks näitleja ja lavastaja Panso asutatud Noorsooteatris, kuid 1966. aasta suvel murrab kauaaegne südamehaigus 30aastase mehe. Tema ärasaatmisel räägib Panso lootustest, mis temaga seostusid, ja sellest, mida ta juba teha jõudis.

Salme Reegile

Panso üks viimaseid kirju on ilmselt Salme Reegile, saadetud 2. detsembril 1977 haiglast.

“Kulla Salme!

Saadan Sulle täiesti eraviisi-
lise povestka siit neetud haiglast, et hingest tänada kimbutäie ilu ning mälestuste kutsekaardi eest. Et just neiks päevadeks tervis uue mõõna tegi! Magasin oma sünnipäeva maha. Õhtul nägin, et laud ja aken olid lilli ja õnnitlusi täis.

Tahan soovida Sulle jõudu ja vastupidavust kaheks juubelietenduseks. See päev ei saa kerge olema (Salme Reek pidas oma 70. sünnipäeva.) Kergenduseks on vaid rahva tänu 50 aasta külvi eest.

Viibime Mari-Liisiga mõttes Sinuga.

Peame vastu

Volts.”

Kirjas mainitud mahamagatud sünnipäev jäi Voldemar Pansole viimaseks. Surm tuli 27. detsembril 1977.

Sellist meest, keda nii mõtte suuruselt kui mitmekülgsuselt võiks võrrelda Voldemar Pansoga, pole eesti teatrisse siiani veel ilmunud.

VOLDEMAR PANSO

• Sündinud 30. novembril 1920 Tomskis
• Surnud 27. detsembril 1977 Tallinnas

Haridus
• Nõmme gümnaasium 1938
• Tallinna Konservatooriumi Lavakunstikool 1941, näitleja
• Moskva Riiklik Teatriinstituut (GITIS) 1955, lavastaja
• Kunstiteaduste kandidaat 1965

Töö
• Draamateatri näitleja ja lavastaja 1941–50 ja 1955–58
• TRK lavakunstikateedri juhataja 1957–77
• Noorsooteatri rajaja ja peanäitejuht 1965–70
• Draamateatri peanäitejuht 1970–76