Naeratusega
penil on kaks silma
Miski ei pane enam imestama,
kui oled näinud rahulolu ülimas kasinuses,
veetnud tunde puujalgse poisiga palli mängides,
saanud pureda naeratusega penilt.
See, mis enne oli kiviga visata,
istub nüüd massiivse kaljuna Sinu õblukestel õlgadel.
Ja ainus asi, mis on sama ere kui varem,
on lootus.
Lootus, et Maa külgetõmbejõud ei toimi.
Või et oled mõnel muul planeedil,
kus mittemiski ei toimi.
Nii, nagu Sina ei tahaks.
Kui ongi koht,
mida kaardilt ei leia, ka luubi abil mitte,
oled õhtuti une ja ärkamise piiril
enda teadmata
kogu maailmale otsa vahtinud, muianud ja pilganud.
Mõelnud,
et võib-olla Suur Pauk polegi väljamõeldis,
ja Jeesuski ehk oli olemas.
”On alles elu...” pomised
kõditavat juuksesalku ninalt eemale lükates.
Juba Sa magad.
Maha magad, nagu magatakse maha hilisõhtused uudised,
sest äratundmisrõõm(utus) tuleb Sinusse,
aina ja aina,
teiste tundmistest.
Läbi nimetute ja näotute silmade.
Keegi kuskil nägi...
nägi läbi.
Sina ”nägid” ka.
Tegelikult pole Sa
kümne aasta pärastki märganud,
et naeratusega penil on kaks silma.
(Et üks nendest on roheline, mitte pruun.)