Rasmus ja Uku, üksikud kaksikud

Rasmus ja Uku

Rasmus ja Uku on vennad. Rasmus on 1,5 aastat kauem ilmas elanud kui Uku. Uku kasvab kiiremini. Kui Uku on umbes viiene ja Rasmus kuue ja poole aastane, on nad ühte kasvu. Nii mõnigi kord küsitakse tänaval, kas lapsed on kaksikud. Emme vastab ikka, nad on üksikud kaksikud.

Kord bussiga kolmekesi koju sõites istus Uku ühe tädi kõrvale. Tädi küsis tema vanust. Uku, hea laps, seletas põhjalikult. Mina olen kuueaastane. See on mu vend, Rasmus, tema on 8-aastane. Aga mina olen suurem. Olen noorem aga suurem, sest ma söön kõike. Rasmus ei söö midagi ja on väiksem.

Kui Rasmus lasteaiast tuli, siis kurtis, et toit ei maitsenud ja sõi ainult leiba. Kui Uku lasteaiast tuli, siis kurtis, et talle kolmandat portsu toitu juurde ei antud.

Rasmus ja Uku on väga erinevad. Rasmus on mõleja-arutleja-kaalutleja, Uku pea ees tormaja-tegutseja.

Rasmuse arutlused

Kui Rasmus rattaga sõidab, siis puud liigutavad talle vastu. Kui Rasmus neile „Tere puud“ ütleb, siis puud jäävad paigale. Nad olid Rasmust oodanud.

Rasmus unistab saada maailma kõige targemaks teadlaseks, kes teab kõigest kõike. Kuna ta on praegu juba professorlikult hajameelne, siis emme usub, et see õnnestub tal kindlasti. Rasmus ise arvab, et ta on juba praegu natuke teadlane.

Kui Rasmus koolis loodusõpetusega hätta jääb, siis helistab ta vanaisale. Nad arutlevad pikalt, kui vaja võtavad ka teatmeteosed appi, et uurida, kas tigu on putukas või ei. Järgmisel päeval koolis võib Rasmus ka õpetajale selgitada, et nad vanaisaga uurisid ja tema teab kindalt, et ämblik ei ole putukas. On hoopis ämblik.

Loen 8-aastasele Rasmusele ja 7-aastasele Ukule õhtul unejuttu „Janne, mu sõber“ - veidi liiga raske ja mitmetähenduslik veel nende jaoks. Pärast unejuttu tuleb Rasmus koos minuga alla ja arutleb veel veidi raamatu üle. Lõpuks jääb vaikseks. Küsin, et kas ta ei tahaks nüüd magama minna. „Ma mõtlen“, vaikib veidi ja jätkab „Ma lähen parem üles ja mõtlen seal, siis võibolla näen neid asju, mida ma mõtlen, unes ka.“

8-aastane Rasmus: emme,mul on pea kogu aeg mõtteid täis.. sellepärast ma olengi nii tark.. ja aeglane ka, sest on niipalju mõtteid, mida mõelda..

8-aastane Rasmus: mis sa arvad, kui ennast muuta selliseks nagu maailm tahab, äkki siis maailm muutub selliseks nagu mina tahan?

8-aastane Rasmus köhib õhtul ja teatab emmele enne magamajäämist: "Aja mind hommikul ikka üles. Ma vaatan, kuidas mu seisund on ja otsustan kas ma lähen kooli."

Ema: Kuidas sul inglise keele sõnad nii hästi peas on, sa pole neid ju õppinudki?

10-aastane Rasmus: Kui mul on vaja midagi meelde jätta, siis ütlen ajule, et ta selle salvestaks,s iis jääbki meelde.

Ema: aga sa unustad ju tihti igapäevaseid asju ära – ranitsa kooli ja võtmed koju, miks sa neid nii ei salvesta?

Rasmus: aga mälu saab ju täis ja muud enam ei mahu. seepärast ma ei tohi neid niimoodi salvestada. Kustutada on juba palju raskem kui salvestada.

Uku esimene „endapüütud“ kala

Uku on umbes kaheaastane. Lähme perega Taevaskotta jalutama. Jõe ääres püüab onu kala. Mina jalutan Rasmusega allikaveega nägu pesema, issi jääb Ukuga. Uku läheb onu kõrvale ja seletab: „Minu issil on ka õng. Õnge otsa on konks“. Onu saab kala kätte, paneb selle väikese oksa otsa ja kingib Ukule. Ja nii me siis jalutamegi tagasi auto poole, Uku kannab uhkelt endapüütud kala. Aidata ei luba kellegi, ise kannab, tema ju püüdis.

„Porgand“ Annelinnas

Uku on kolmene ja mina käin esimest suve tööl. Issi on kodus puhkusel ja ka lapsed on lasteaiast issiga kodus. Tulen õhtul töölt. Oma majale lähenedes, näen, et kaugemal on üks roosas riietuses põngerjas. Paar sammu lähemale jõudes vaatan, see laps on ju alasti. Mis vanemad need on, kes oma last niimoodi alasti paneelmajade vahel joosta lasevad?! Veel veidi lähemale, oo õudust, see on ju Uku! Suur veelomp, riided on märjaks saanud, Uku on need veelombi servale pannud ja sulistab rõõmsalt ihualasti veelombis.

Pahandused on päritavad ehk salat (või kilud) laes

Meile tulevad külalised. Joome toas kohvi, samal ajal lapsed lõpetavad köögis kahekesi oma õhtusööki. Lähen kööki vaatama ja leian, et köögilaud ja -diivan on salatit täis loobitud. Kurjustan ja käsin neil enda järel segaduse ise ära koristada, millega poisid ka kohe rõõnsalt tegema hakkavad. Veidi aja pärast tulevad nad tuppa ja Uku teatab süütu näoga, et laud ja diivan on koristatud, aga laeni nad ei ulatu. Tormame kööki vaatama. Tõepoolest, laes ripubki salatit. Poisid olid salatit lakke loopinud ja see, mis sinna kinni ei jäänud oligi lauale jõudnud. Emme saab kurjaks, aga seekord tuleb vahele issi, kes võtab kähku lapi ja hakkab lage koristama. Pärast kohvitassi juures meenutab issi, kuidas nad ise põngerjatena olid kilusid lakke loopinud.

Uku kadumised

Uku on umbes 2 aastane. Oleme perega Tartus e-kaubamaja teisel korrusel. Ütlen issile, et vaataks last ja jään ise korra lasteriideid vaatama. Järgmine hetk lähen järgi, last pole.. no miski minut olin eemal.. mitte kuskil pole last. Otsime terve teise korruse läbi, siis esimese korruse mängunurga ja mänguasjade poe, ikka pole. Lõpuks lähen toidupoodi ja leian poisi kassajärjekorrast kaupa lindile ladumas oma väikesest kärust: üks limonaad, shokolaad, jäätis, kommid. Ainult seda ta vaeseke veel ei tea, et lisaks kauba ladumisele tuleb maksta ka. Kuri emme võtab kogu kauba lindilt ära ja viib poes oma kohtadele tagasi ja ei osta midagi. Poiss on väga solvunud, karjuv ebaõiglus! Ta ju käis ISE poes! Ja ega ta ju kadunud ei olnud, ta ju teadis kogu aeg, kus ta on. See, et emme ei teadnud, ei olnud ometi probleem, TEMA ju teadis.

Mõni kuu hiljem. Oleme perege Vanemuises laste kontserdil. Kontsert saab läbi, nagu alati on garderoobis suur tunglemine. Kuna oleme juba kogenud lapsevanemad ja teame ette Uku kommet omapäi jalutama minna, läheb issi numbritega riietehoiu järjekorda, mina seisan lastega melust veidi eemal ja hoian Ukul käest kinni. Ise jälgin pilguga issit, kus maal ta oma riietega on. Uku korraks laseb käest lahti ja võtab kohe kinni tagasi, ilmselt kohendas kätt. Järgmine hetk vaatan alla. Mu käest hoiab kinni Rasmus ja Ukut ei ole. Otsin, ei paista kuskil. Kuna rahvast palju, seisan sama koha peal ja katsun teda pilguga leida, rahvamassis ringitormamine ei ole mõistlik. Mõne minuti pärast tulebki Uku rahulikult ja teatab, et tal oli vaja WC-s käia.

Oleme koos 6-aastase Uku ja 8-aastase Rasmusega Vabaduse väljakul vabariigi aastapäeva paraadil. Pärast paraadi lubatakse lapsed sõjamasinaid uurima. Poisid turnivad ja on õnnelikud. Hakkame ära minema, Uku ronib veel korra ühele masinale. Hetke pärast ma teda enam ei näe. Otsime teda kõik kolmekesi, aga ei leia. Inimesi ja lapsi on ka väga palju. Mingil hetkel vaatan korra seljataha. Platsi servas on üks üksik sõjaväe veoauto, mis lapsi eriti ei huvita. Uku seisab seal kastis ja jälgib meid. Väidab, et oli meile enne minekut öelnud, et sinna läheb ja lihtsalt ootas meid seal. Tema nägi meid kogu see aeg.

Elame Kiius, seitsmeaastase Uku enamus sõpru on Kuuslaus. Luban Uku jalgrattaga Kuusallu sõprade juurde mängima. Just saadud mobiiltelefon on tal kaasas. Kell pool kaheksa helistan Ukule, ütleb, et on lasteaia juures ja lubab kohe hakata koju tulema. ootan 45 minutit ja helistan uuesti. Telefon on välja lülitatud. Proovin veel mõned korrad ja sõidan autoga teda otsima. Kiius ei ole, jalgrattateel Kuusalu-Kiiu vahel ka mitte. Poe juures ja mänguplatsil ei paista, lasteaia juures ka mitte. Olen juba paanikas. Telefon ka väljas, on õnnetus juhtunud? Mõtlen veel korda keskusesse poe juurde vaadata ja kui ei leia, siis tuleb vist küll politseisse helistada. Poe juures trepi peal istub Uku ja sööb rahulikult kartulikrõpse. Emme ma unustasin, ma kohe pidin tulema hakkama, ma ei osanud telefoni sisse tagasi lükata. Njah, seekord valib noormees endale karistuse ise ja saab päevaks arvutikeelu.

Uku pangakaart

Uku saab 7-aastaseks ja soovib kohe endale pangakaarti. Emme ja Uku käivad kahekesi pangas ja avavad Ukule arve. Kaard saab kätte nädala pärast. Emme unustab selle kohe, aga Uku ei unusta. Uku läheb üksi panka kaardile järgi. Saab kaardi ja ümbriku koodiga, paneb kaardi automaati, sisestab kolm korda ümbriku peal olevat numbrit ja automaat neelab kaardi alla. Siis tuleb Ukule meelde, et kuskil on ka emme, kes võib teda aidata. Lähevad kahekesi panka, tädi annab kaardi tagasi, vaatavad koos ümbriku sees olevat koodi ja saavadki kaarti kasutada.

Muusikakool

Sügisel enne Rasmuse muusikakooli leiab Rasmus poe seinalt kirja, et toimuvad katsed muusikakooli. Teatab väga konkreetselt, et tal on ka vaja muusikakooli. Ma lihtsalt pean ta katsetel viima. Uku teatab, et tema tahab ka. Vaideleme talle vastu, siis kui kooli läheb, saab ka, vara veel. Lähme katsetele, Uku tuleb kaasa. Rasmus teeb katsed ära ja saab sisse. Tahan ära minna, aga Uku pole nõus, läheb ja räägib ise tädiga. Tema tahab ka. Tädi paneb ta laulma ja rütmi koputama. Veidi mööda ju läheb, aga tädi muigab ja arvab, et võib eelkooli tulla küll. Hakkabki käima eelkoolis.

Peale esimest aastat muusikakoolis on kevadkontsert, kuhu erandkorras lubatud ka mõned väiksemad lapsed esinema. Kaheksaaastane Rasmus on üks kahest esimese aasta õpilasest oma plokkflöödiga. Istume koos Rasmusega saalis. Tema kord esineda. Läheb saali ette, keerab ennast poolviltu ukse poole, teebi uksele kummarduse, mängib oma loo ära, teeb jälle uksele kummarduse ja jookseb kiiresti minu juurde tagasi, saatmas pealtvaatajate plaksutamine ja turtsatused.

Projektijuhi raskeim projekt: laste haldus ja logistika

Koolibuss pidi varem liikuma ja seepärast pidi Uku peale muusikakooli minema arvutiklassi emmet ootama. Kell pool 4 helistab Rasmus: „emme, ma unustasin koolikoti kooliõuele ja võti seal, ma ei saa sisse“. – „Mine siis rattaga kooli järgi“ – „Ei saa, külm, olen Kaspari juures“. Ok. Emme teeb pahandust, kastutab ära seda, et ülemusel vaba päev ja laseb töölt pool tundi varem jalga. Võtab peale Rasmuse ja sõidab kooli juurde. Kotti ei ole. Ukut arvutiklassis ei ole.

Sõidavad Kuusallu - muusikakool, mänguväljakud, sõprade kodud. Ukut ei ole. Uuesti arvutiklassi, ehk on poiss seal (jalakäijate tee läheb muusikakooli juurest kooli juurde nii, et võib autoga mööda sõita). Ukut ei ole, aga selle asemel on Uku klassis Uku õpetaja ja Rasmuse ranits

Noh, hea seegi, ranits on käes. Aga Ukust ei tea ka õpetaja midagi. Tagasi Kiidu, mänguplatsid - last ei ole. Masendunud, peaaegu nuttev emme koju, ise vaevu lootes, et laps seal. Aga just seal ta on. Oli arvutist ära tüdinenud ja 5km jala koju marssinud sel ajal, kui emme paanikas mööda kõikvõimalikke kohti kihutas ja last otsis. Ja seda laps, kes muidu juba kilomeetrise maa vantsimise peale virisema kipub.

Emme leiab seepeale, et uue töökoha ükski projekt ei saa raskemini hallatav olla, kui need kaks last õigel ajal õigesse kohta ilma asju mahaunustamata saada.

Uku pannkoogitegu

Uku nurub pühapäeva hommikul pannkooke. Lubab ise taigna teha. Emme teeb omletti ja samal ajal õpetab Ukule pannkoogitaigna tegemist. Saabki liitrine kannutäis tainast valmis. Uku tõmbab miksril laba küljest ära ja lükkab küünarnukiga kannu kummuli põrandale. Kogu tainas on põrandal ja pettunud Uku tormab üles arvutiga mängima. Emme algul saab kurjaks, aga siis meenutab, kuidas vanaema süldiga põrandat pesi ja asi ei tundugi enam nii hull. Püüab Ukut alla meelitada, aga see ei õnnestu. Rasmus teeb uue pannkoogitaigna ja küpsetab pannkooke niikaua kui emme taigent köögipõrandalt kokku korjab. Uku soostub siiski kooke sööma tulema ja siis räägime ka vanaemast ja süldipotist põrandal.

Kadunud Flöödi Saladus

Neljapäeva hommikul paanika - Rasmuse flööt oli õhku haihtunud. Lõpuks laenas ta flöödi muusikakoolist ja sai oma tunni tehtud. Mitu päeva otsisime, nii Rasmus kui mina, tulemust ei olnud. Flööti pole. Küsisin ega kotis ole? - Ei. Aga koolis? - Ka ei. Lõpuks palusin tal veel koolis sahtlid läbi otsima, äkki ikka on. Leidiski siis flöödi. Ranitsast, kui sealt raamatut võtma hakkas. Njah, ranits oli tõesti ainus koht, mida ma oma silmaga üle ei kontrollinud.