3. veebruar 2006
Ma ei hakka Sulle töö ajal helistama. Kirjutan niisama, kuidas meil läheb.
Meil läheb hästi, isegi toredasti.
Külmad möödusid kenasti. Vannitoa kanalisatsioon külmus ära ja Uku oli laiguline. Köögi kanalisatsioon külmus ka. Kanalisatsiooni kohta ütlesid torumehed, et oodaku ma kevadet, siis sulab lahti.
Ukuga jäin haiguslehele, et arstide juures käimiseks aega leida. Perearst ei osanud arvata, mis põhjus. Kahtlustas psoriaasi ja saatis nahaarstile. Nahaarstilt sain teada, et lööbega nakkushaigus see pole, allergia pole, psoriaas pole ja isegi seen ei ole see mitte. On ebaselge reaktsioon ei tea millele. Saime mingit rohtu ja poole nädalaga sai laigulisest Ukust jälle mittelaiguline Uku ja läks kooli ja mina tööle.
Kanalisatsiooniga maadlesin siis ka ise, kui torumehed ei aita. Vedasin õue vanni, sinna sisse ämbriga kuuma vett ja sealt pumba ja vooliku abil külmunud kanalisatsiooni kaevupoolsesse otsa. Surusin aga kuuma vett jäässe ja voolikut mööda jääd edasi. Kaks minutit pumpasin ja siis oli jälle vann tühi ja läksin uut vannitäit vett tassima. Nii umbes 4 vannitäit, siis oli vesi boileris külm ja ka pliidil ei jõudnud nii kiiresti vett soendada. Paar tundi oodata ja sama korrata. Kolm päeva nii ja saigi umbes 5-6 meetrit toru sulatatud ja vannitoa kanalisatsiooni jälle jooksma nädal peale jäätumist. Nojah, vahepeal olin ühe päeva ka ise jalutu - jalg valutas, traumapunktis arvati, et väänasin seal mätaste vahel kanalisatsiooni ümber sõjatantsu tantsides jalga ja kästi rahu anda.
Köögikanalisatsioon on siiani jääs, nõusid pesen vannitoas. Vannitoa oma on lahti, aga kuskil vundamendi all on auk sees, osa vett voolab kohe maase. Suvel saan hakata ehitama.
Nii et läksin jälle tööle. Pühapäeval hakkas Rasmus kurtma, et põlv valutab veidi. Midagi hullu ei tundunud ja väga ei kurtnud, läks esmaspäeval kooli. Koolist helistas, et valutab väga, ei saa muusikakooli minna. Helistasin arstile. Arst arvas, et võiksime kolmapäeva hommikul näitama tulla. Jätsin poisi eile koju ja sõitsin ise tööle. Päeval helistades ütles, et väga valutab. Helistasin uuesti arstile, käskis kohe näitama tulla. Sõitsin siis koju, võtsin Rasmuse ja nelja paiku arsit juurde. Vaatas jalga ja leidis, et midagi näha ei ole, põletik vist mitte, paistes pole, igaks juhuks traumapunkti. Nii et jälle suund Tallinna poole ja traumapunkti. Traumapunkti arst ka midagi kahtlast ei leidnud. Arvas, et põrutus ja jalg peab paigal olema, fikseerime kipsiga ära. Pani jala pahkluust kuni reieni kipsi, kõverdada ei tohi. Toppisin poisi kuidagi auto tagaistmele (kahe uksega autos see raske ülesanne) ja viisin koju. Juba kell 8 olime koju ja andsin päev läbi söömata olnud lastel
e süüa. Edukas päev. Tööd tehtud, 200km autoga sõidetud, laps kipsi pandud ja isegi süüa said lapsed lõpuks.
Tegime Rasmusele pesa elutoa põrandale - madrats seal, telekas, telekamäng, raamat, kooliajsad ja nüüd on tema kodus ja mina tööl.
Vot nii. Aga üldiselt läheb meil hästi, isegi toredasti. Piilun küll kahtlustavalt üle õla, et kas uuel aastal veel meile üllatusi varuks ja loodan, et ehk ei ole rohkem. ;)
Nädal hiljem
Rasmusel oli tegelikult liigesepõletik. Kipsipanek oli arsti viga, mis tegi ta olemise veel hullemaks. Nüüd on ta haiglas ratastoolis.
24. märts 2006
Uku kukkus eile kodu juures tellingult alla. Helistas mulle nuttes, et kõht valutab. Kutsusin kiirabi, mul endal oleks koju sõitmine kauem
võtnud.. Viidi haiglasse, tundub, et kondid on terved. UH näitas, et vist on kõik korras, aga "nagu oleks põie taga mingit vedelikku". Jäeti jälgimisele, täna otsustatakse, kui hästi läheb, saab koju. :(
Nüüd nutab mul seal toru otsas pool aega :(
Tead, üksikult võttes pole ükski asi ju eriti hull. Aga kui neid jamasid pidevalt ja järjest tuleb, siis jookseb vahel juhe kokku.
Minu selle nädala tegemiste logi:
Esmaspäev: Hommikul oli auto lumes kinni. Rookisin lund, lahti ei saanud, hääletasin linna, tööle jõudsin umbes tunnise hilinemisega.
Teisipäev: Auto kolises, auto all oli miski osa lahti, kutsusin treileri, veeti garaazi, keerati kinni. Tööle jõudisn umbes kahe unnise hilinemisega
Kolmapäev: Olin terve pika päeva tööl, isegi 45 min kauem kui 8 tundi läks tööle.
Neljapäev: Hommikul oli Rasmusega endokrinoloog, (umbes pool tundi tööajast ülemuse loal). Lõunal minu silmade konroll - see meil ka töö poolt ette nähtud, töö ajal ka lubatud. Siis Uku kiirabi ja mina haigla vahel pendeldamas.
Reede: Uku helistab iga natukese aja tagant, millal ma juba tulen. Osa aega läheb kindlasti arstide ja haigla peale. Vahepeal teen aktiivselt uue projekti plaani.
Hmm, kuidas mul selle eraelu kõrvalt küll töö jaoks aega jääb? :P