Akita (Suur Jaapani) koerade KLUBI EESTIS, TALLINNAS
ALGUS   AJALUGU    MEIE KOERAD    STANDART   KUTSIKAD    FOTOD   KONTAKT   INGLISKEELES

Akita (Suur Jaapani) koerade ajalugu

           Akita (Great Japanese dog) statue in JapanAkita (Great Japanese dog) arenes Akita (Great Japanese dog) prefektuuris (rajoonis), mis on kõige põhjapoolseim regioon Honshu saarel. Teda kasvatati jahtima, valvama ja karja ajama. See kiire, vilgas, vankumatult visa koer jahtis suuri ulukeid ja hoidis neid seni lõksus kuni kuninglikud jahimehed saabusid, et loom tappa. Akita (Great Japanese dog)de saagi hulka kuulusid põdrad, antiloobid, karud ja metssead.

           Valvekoerana oli Akita (Great Japanese dog) ületamatu oma ülihea haistmis-, nägemis-, ja kuulmismeele poolest. Olles loomult vaikne koer, kes haugub vaid teda ohustavas situatsioonis, ei vajanud see tõug spetsiaalset valvekoera treeningut. Karjakoerana kaitses ta kartmatult oma karja kõigi ründajate eest mägises Akita (Great Japanese dog) prefektuuris.

19-ndal sajandil tabas aga Akita (Great Japanese dog) tõugu kaks ränka tagasilööki. Esiteks, kuna moodi läksid koerte võitlused, siis ristati Akita (Great Japanese dog)id suurema kasvuliste ja jõulisemate tõugudega, nagu Tosad ja Mastiffid. Selle tulemusena aretati välja aukartusäratavalt suur ja agressiivne koer, keda kasutati edukalt uues, järjest populaarsust koguvas ajaviites. Teiseks, tabas sajandi vahetusel Jaapanit suur marutõve laine, mis sai saatuslikuks vähemalt 3000-le koerale. Peaaegu kõik koerad, nii haiged kui ka terved, saadeti surma.

Akita (Great Japanese dog) statue in Japan20-nda sajandi algus tõi aga endaga kaasa uued positiivesd tuuled. Mitmed Akita (Great Japanese dog) koera armastajad astusid välja selle tõu kaitseks, ning asutasid erinevates regioonides organistatsioone nende väljasuremise takistamiseks. 1900-ndal aastal näidati Akita (Great Japanese dog) koeri valitseja Taishole, 1914-ndal aastal näidati neid suurel rahvuslikul näitusel, ja nii pöörduski järgnevate aastate jooksul järk järgult avalik arvamus selle tõu säilitamise kaitseks. Kuni 1919-ndal aastal võeti dr. Watase eestvedamisel vastu seadus selle liigi säilitamiseks. 1931. aastal nimetati Akita (Great Japanese dog) tõug Jaapani Rahvuslikuks Aardeks. Väga positiivselt mõjus tõu säilitamisele ka lugu Hachiko nimelisest Akita (Great Japanese dog)t, kellest on tänaseks päevaks saanud legend ja kellele on püstitatud mitmeid ausambaid. Hachikost on saanud Jaapanis truuduse sümbol.

Legend temast on järgmine: Hachiko peremees oli Tokio ülikooli professor D.Uemo, kes igal hommikul läks tööle jõudmiseks Shibuyu rongijaama. Igal hommikul oli tal saatja – tema koer Hachiko. Igal pärastlõunal naases koer õige-aegselt jaama, et tervitada oma töölt saabuvat peremeest. Ühel 1925. aasta maikuu päeval läks hr. Uemo tööle nagu tavaliselt, kuid tagasi ta sellel päeval enam ei tulnud, kuna suri tööl olles südamerabandusse.

Tema ustav sõber Hachiko aga jätkas talle tavaks saanud iga päevast teekonda, minnes igal pärastlõunal rongijaama, et tervitada oma peremeest. Seda teekonda võttis ta ette veel 10 aastat, kuni enda surmani. 1943. aastal püstitati Hachikole pronksausammas just sellesse kohta , kus ustav loom oma peremeest järjekindlalt igal päeval ootas. Nii ongi Hachikost saanud legend ja kõigi Jaapani Akita (Great Japanese dog) heade omaduste sümbol.

Akita (Great Japanese dog) populariseerimsele mõjus positiivselt ka ameerkilanna Helen Kelleri visiit Jaapanisse, mille käigus avaldas ta suurt huvi selle tõu vastu, ning viis esimese Akita (Great Japanese dog) koera Ameerikasse, kus selle tõu vastu peatselt suurt huvi hakati tundma.

Akita (Great Japanese dog) statue in JapanKuid just siis kui Akita (Great Japanese dog)de olukord Jaapanis hakkas lõpuks ometi stabiliseeruma, sai neile osaks uus ränk löök – II Maailmasõda, mis viis tõu peaaegu väljasuremiseni. Saatuslikuks said söögipuudus, mille tulemusel inimesed koeri tapma hakkasid et ise ellu jääda, haigused, ning Akita (Great Japanese dog)de ilus kasukas, millest inimesed said endile teha hädavajalikke sooje rõivaesemeid. Lisaks hakkasid ameeriklased Akita (Great Japanese dog)id ristama Saksa lambakoertega, et neist sõjalistel otstarvetel paremaid teenistukoeri saada. As viis kuidas armastavad Akita (Great Japanese dog)omanikud suutsid oma hoolealustele anda võimaluse ellu jääda oli jätta nad mägedesse vabadusse, kus tugev jahiinstinkt neil ellu aitas jääda.

Sõjajärgsetel okupatsiooni aastatel hakkas Akita (Great Japanese dog) tõug jälle levima, nii Jaapani siseselt, kui ka välja poole. Ameerika sõjaväelastele meeldis see liik väga ning vaatamata Jaapanlaste keelule, veeti neid salakaubana maalt välja. Enamus välja viidud koertest olid aga nn. Kongo tüüpi. Mis tähendas suurt kasvu ja tugevust, kuid nägu, karvastiku värv ja kere kuju olid Saksa lambakoera tüüpi. Jaapanis jätkati aga algupärase Akita (Great Japanese dog) aretamist sellisel kujul nagu ta oli enne ristamisi teiste tõugudega.

 Kahe tõu jagunemine

Aastakümneid eksisteerisid need kaks tegelikkuses väga erineva välimusega koera sama tõu nimetuse all. 1990-ndatel hakkas aga Jaapani Kennel Klubi nõudma FCI-lt nende lahutamist kaheks erinevaks tõuks. Aastast 2000 see otsus ka vastu võeti. Jaapani algupärased Akita (Great Japanese dog)d jäid Akita (Great Japanese dog)deks ja kuuluma II rühma, ameeriklaste soositud ristatud Akita (Great Japanese dog)d aga said tõu nimetuseks Jaapani suured koerad, ning nemad paigutati V rühma. Tõugude lahutamine on põhjustanud palju pahameelt ja proteste Jaapani suurte koerte omanike poolt.