Kaheteistkümnes traditsioon

Anonüümsus on kõigi meie traditsioonide vaimne alus, mis tuletab meile alati meelde, et põhimõtted seisavad isikutest kõrgemal.

Kaheteistkümnenda Traditsiooni võtmefraasid on anonüümsus, vaimne alus ja põhimõtete asetamine isikutest kõrgemale. Ükskõik kus ja millal uustulnuk ka Al-Anonist abi ei otsiks, me tahame kindlustada seda, et Al-Anon oleks olemas. Kaheteistkümnendat Traditsiooni õppides saame teada, millist vaimset juhatust pakub anonüümsus, mis on anonüümsuse mõte ja kuidas me saame rakendada programmi alandlikult oma igapäevaelus.

Kui me alles Al-Anoni tulime, oli meil tohutu hirm koosolekul mõnda tuttavat kohata. Paljud meist kartsid, et keegi, võib-olla alkohoolik, saab meie rühmaskäimisest teada ja paneb seda pahaks. Kuigi paljud olid anonüümsuse põhimõttega tuttavad, mõistsid vähesed seda jõudu, mida anonüümsus igaühele meist annab. Uustulnukana kuulsime tervitustekstis lauseid: “Al-Anon on anonüümne sõpruskond. Kõike, mida räägitakse koosolekutel või rühmakaaslasega nelja silma all, tuleb hoida enda teada. Ainult nii võime vabalt kõnelda sellest, mis meil mõttes ja südamel, sest just niimoodi me Al-Anonis üksteist aitamegi.”

Koosolekul kuulsime ka teiste käest või nägime laual tahvlit, kus oli öeldud: “Keda sa näed siin, mida sa kuuled siin, kui sa lahkud siit, palun jäta see siia.” See tähendab, et liikmete isiklik tervenemine ja turvalisus sõltub mitmelgi põhjusel anonüümsusest. Just anonüümsus on see, mis aitas paljudel meist avaneda ning leida endas valmisolekut kõneleda ja küsimusi esitada. Uued liikmed saavad teisi kuulates teada, et Al-Anonis on neil koht, kus neil on võimalik rääkida, mismoodi alkoholismihaigusega kõrvuti elamine on neid mõjutanud. Samuti võime rääkida sellest, mida me oma lähedase alkohooliku vastu tunneme. Koosolekutel kõnelevad liikmed oma segadusest, vihast, murest ja vimmast, ning ka oma esimestest sammudest tervenemise teel ja oma isiklikest kordaminekutest. Me saame teada, et kui jagame oma kogemusi, jõudu ja lootust, siis saame turvaliselt kõnelda ja keegi ei räägi meie juttu edasi.

Arusaam, et anonüümsus hõlmab enamat kui ainult liikmete isikuandmete kaitset, kuulub Al-Anoni vaimse aluse hulka. Anonüümsus võtab kokku kõik sammud, traditsioonid ja kontseptsioonid, kinnitades, et Al-Anonis õpitu on meile palju tähtsam kui konkreetne rühmaliige, kes oma kogemust jagab või abi saab. Anonüümsus tähendab, et sõltumata sellest, kes me oleme, kus me elame, millise autoga sõidame või millist raamatut oleme lugenud, on kõige alus ikkagi alandlikkus. Kui me rakendame oma paranemises alandlikkust anonüümsuse läbi, võime olla veendunud, et Al-Anon on alati olemas ning selle järjepidevus säilib kindlalt.

Mida rohkem me koosolekutel käime, seda rohkem saame aru, mismoodi anonüümsuse põhimõte töötab. Meile kui uustulnukale pistetakse sageli pihku nimekiri, kus on regulaarsete liikmete nimed ja telefoninumbrid. Kõigil meist soovitatakse helistada Al-Anoni rühmakaaslasele, kui meil on vaja kellegagi rääkida. Teadmata, kes võib meie juttu lauatelefonil kuulda, õpime jätma automaatvastajale oma nime, telefoninumbri ja lühikese sõnumi, kus ei mainita Al-Anoni, või jätma sama teadet mõnele teisele inimesele, kes juhtub vastu võtma. Ja vastupidi, nii mõnigi liige on teenimisel kokku põrganud probleemiga, et ta ei saa rühmakaaslast kätte, kuna ta ei tea tema perekonnanime. Teised on tahtnud rühmakaaslast haiglasse vaatama minna ja on avastanud, et nad ei oska oma head sõpra nimepidi küsida. Me tohime üksteist tunda. Me lihtsalt ei räägi teineteisest kolmandatele isikutele. See kaitseb meie kõigi anonüümsust.

Miks on anonüümsus kogu meie programmi vaimne alus? Anonüümsuses sisaldub palju tähtsaid vaimseid põhimõtteid. Nende hulka kuuluvad turvalisus ja austus rühmakaaslaste vastu, alandlikkus ja valmisolek usaldada endast suuremat Jõudu, üksteise omaksvõtmine ja valmisolek elada pigem oma põhimõtete järgi kui reageerida kogu aeg ümbritsevate inimeste isikuomadustele. Anonüümsus ühendab meie sõpruskonda, võttes meilt isikliku staatuse, et saaksime kuulata pigem sõnumit kui sõnumiandjat.

Kui me hakkame oma rühma teenima, palutakse meil laiendada oma arusaamist anonüümsusest, arvates sinna juurde ka alandlikkuse ja usalduse Kõrgema Jõu vastu. Kui meid on usaldatud rühma teenima, siis ei ole meie asi valitseda, vaid teenida ja täita meile määratud ülesandeid. Me peame teisi kuulama ja hoiduma kiusatusest võimu võtta. Põhimõtteks saab töötegemine, töötegija isik muutub tähtsusetuks. Nüüd on meil vaja esmajoones arvestada meist suurema Jõu juhatusega.

Meie paranemine ja meie rühmade tervis saab kinnitust, kui me asetame põhimõtted isikutest kõrgemale. Mõndagi nääklust selle üle, kellel on õigus, saab vältida põhimõtetele keskendudes. Isegi kui me vaidleme selle üle, mida need tähendavad, aitab põhimõtete seadmine isikutest kõrgemale meil suure väitluse järel uuesti kokku tulla. Mõnikord jätame sõnumi kahe silma vahele lihtsalt sellepärast, et meile ei meeldi sõnumiandja. Kui meil on meeles keskenduda põhimõtetele, aitab see meil kuulata sõnumit ja mitte hinnata selle sisu sõnumiandja isiku järgi. Asja käigus avastavad paljud meist üllatusega, et me hakkame koguni sõnumiandjast lugu pidama – meis kasvab sallivus. Me ei pea üksteisele meeldima, et pidada üksteisest lugu, olla üksteise vastu viisakad ja armastada üksteist väga erilisel moel.

See pole alati lihtne. Paljud meist on harjunud oma tegude eest kiita saama. Koosolekutel õpime, kuidas jagada oma paranemiskogemust alandlikult. Õpime loobuma ühise heaolu nimel rahuldustundest selle üle, kui erilised me oleme – me kõik oleme erilised. Saame teada, et meie isiklikule heaolule tuleb kasuks see, kui edendame ühist heaolu.

Alandlikkus, mis tekib anonüümsuse läbi, aitab meil ka mõista, et kuigi meil on suur kiusatus olla kogu rühma imetlusobjekt, on see ohtlik meie oma tervenemisele. Kui laseme end teistest kõrgemale asetada, oleme kaitsetud kadeduse, kriitika ja üksilduse ees, siis kui meil endal raskeks läheb ja meil on vaja sõprade tuge. Asi pole seda väärt. Alandlikkus, mida meil on vaja, et keelduda pjedestaalile astumast, tuleb paljudele väga raskelt kätte. Ent kui me püüame ennast kergitada, surudes läbi oma tahet või väites, et meil on kõiges õigus, või ka lihtsalt kõike teiste eest ära tehes, siis lõikame vaenulikkust, isolatsiooni ja kuhjaga õnnetust. Anonüümsuse ja alandlikkuse rakendamine rühma sees kaitseb meie oma tervenemist.

Kaheteistkümnes Traditsioon palub meil kokku võtta kõik Al-Anoni põhimõtted. See on vaeva väärt. Koosolekutel käies paranevad meie elu ja inimsuhted märgatavalt. Meie arusaamine anonüümsuse loodud vaimsest alusest kasvab sedamööda, kuidas meie ise kasvame.