Olen 52-aastane alkohooliku naine. Minu lugu on üpris tavaline, kui välja arvata see, et minu lapsepõlvekodus ei olnud alkoholismi. Abiellusin 1969. aastal ja me elasime umbes seitse aastat minu meelest normaalset perekonnaelu. Ent pärast kolmanda lapse sündi hakkas juhtuma kõiksugu imelikke asju.

Ühel päeval helistas mu mehe tööandja ja küsis, miks mu mees ei ole tööle tulnud. Olin üllatunud ja segaduses, sest ta oli hommikul tavalisel ajal tööle läinud. Umbes samal ajal tuli esimene peksmine. Olime saunas, nagu ikka, ilma et meie vahel oleks mingit riidu olnud. Pesin algul kaks suuremat last puhtaks ja saatsin nad riidesse panema ning hakkasin just kõige nooremat poega pesema, kui sain rusikahoobi vastu käsivart, ja siis läks lahti. Üritasin oma kehaga poega kaitsta. Mingi ime läbi pääsesin ilma riieteta põgenema, laps süles.

Olin lehest lugenud, kuidas mõni mees oma naist peksab, aga ma ei osanud ettegi kujutada, et see võiks ka minuga juhtuda. Algul toimusid peksmised harva, aga siis üha sagedamini. Ma ei saanud aru, milles on asi. Olin oma murega üksi. Ma ei teadnud Al-Anoni rühmadest midagi. Mu mees oli ehitusinsener ja sai alati häid töökohti. Ent ta kaotas need kõik üksteise järel. Püüdsin nö. koduste vahenditega meie elu korda seada. Viimane katse oli see, kui ma mõtlesin, et tema joomine võiks olla "geograafiline" probleem, ja me vahetasime elukohta. Mu mees sai jälle hea töökoha (seekord ehitusõpetajana). Kuid joomine ja peksmine jätkus. Ma ei arvestanud sellega, et kuigi elukohta võib vahetada, tuleb su oma pea ikka sinuga kaasa. Pead ju vahetada ei saa. Olen väga hea alkohooliku naine: kui mees peatäit välja magas, läksin mina tema eest tundi andma, et keegi meie probleemist teada ei saaks. Nii keerles oravaratas edasi, kuni meie suuremad lapsed mulle teatasid, et kolivad vanaema-vanaisa juurde elama, kui ma ära ei lahuta.

Minu esimene abielu kestis kümme aastat ja selle aja jooksul haigestusin ma lähisõltuvusse. Seega oli endastmõistetav, et minu teele sattus nüüd uus alkohoolik. Minu lahutusest oli möödas neli aastat, kui ma oma praeguse abikaasaga kihlusin. Kuid ma olin siiski nii palju õppinud, et päris kõigega ma enam ei leppinud. Meil oli nö. suurpere. Minu mehel oli tütar, kes tuli samuti meile elama. Mõne aja möödudes avastasin, et olen nelja lapse ja ühe mehe üksikema. Nimelt kaotas mu mees umbes pool aastat pärast meie kokkukolimist joomise pärast töökoha.

Olin teinud vapralt "kainestamistööd", kuid tulemusteta (kainestusmajad, kliinikud...). Kui ta järjekordselt ühest hooldusasutusest joomise pärast välja visati, sain teada, et on olemas niisugused asjad nagu Al-Anoni rühmad. Jõudsin rühma umbes seitseteist aastat tagasi. Pärast seda toimus minu ja sedakaudu ka minu laste elus otsustav muutus. Olin umbes kaheksa kuud rühmas käinud, kui minu mees AAsse jõudis. Käisime mõlemad koosolekutel ja elasime hoopis teistsugust elu.

Joomine oli juba kauge minevik, kui minu mees pärast kolmeteistaastast kainust uuesti jooma kukkus. Olen alati teadnud, et jooma hakkamiseks on vaja vaid üht napsi, aga kui see päriselt juhtub, on see ikkagi suur šokk. Märkasin, et teen praegu neidsamu vigu, mida seitseteist aastat tagasi. See tähendab, et nutt ja karjumine ja "kainestamistöö" ei aita. Mina ei saa teist inimest kaineks teha. Saan aidata vaid iseennast. Pean meeles pidama, et Al-Anoni programm kestab terve eluaeg – pausi panemisest ei tule midagi head välja.

Praeguseks hetkeks on minu mees kolm kuud kaine olnud. Ta sai raske haiguse tõttu pidama. Soovin, et suudaksin käed tema asjadest eemal hoida ja teda seejuures siiski kaineks saamisel toetada.

Olen Mari, alkohooliku naine Pärnust.