Frederick Matthias Alexander (1869-1955) 1869 sündis Tasmaanias Austraalias, Wynyardi linnas 1885 töötas Bishofi mäe tinakaevandusettevõttes kontoriametnikuna 1894 pühendus õpetamisele 1899 kolis Sydneysse, töötab Sydney Draama ja Ooperi Konservatooriumi direktorina 1904 sõitis Londonisse, kus jätkab eratundide andmist, algul peamiselt näitlejatele ja lauljatele 1910 kolis Londonis Ashley Place’i; ilmub esimene raamat Man`s Supreme Inheritance (Inimese ülim pärand) 1914 jätkas praksist, töötades osa aega New Yorgis 1920 abiellus Austraalia näitlejanna Edith Page’iga, ostab Kenti krahvkonnas maja 1923 ilmus Constructive Conscious Control on the Individual (Indiviidi konstruktiivne teadvuse kontroll) 1930 Ashley Place’is alustas tööd õpetajate koolituskursus 1932 ilmus The Use of Self (Enese kasutus) 1941 ilmus The Universal Constant in Living (Elamise universaalne konstant) 1955 suri Londonis 86-aastaselt Algusaastad Frederick Matthias Alexander sündis 20. jaanuaril 1869 Tasmaania looderannikul, Wynyardi linnas. Ta oli pere kaheksast lapsest kõige vanem. Väiksena oli ta üsna nõrk ja haiglane. Kuna tema vanemad pidasid talu, viibis ta palju aega õues ja kasvas kokku loodusega. Teda peeti andekaks lapseks, ta luges palju ja sai kohalikult koolmeistrilt Robert Robertsonilt eratunde, kus ta huvitus eriti näitlemisest, deklameerimisest ja viiulimängust. Kõige rohkem meeldis talle lugeda luuletusi ja Shakespeare’i töid. Kuna tol ajal pidi pere vanim laps aitama peret ülal pidada, läks Alexander kooli lõppedes, 16-aastasena, tööle Waratahi tinakaevandusettevõttesse, kus ta sai koha kontoriametnikuna. Ta õppis arvepidamist, jätkas aga samal ajal enda harimist kunsti alal. Nelja aasta jooksul õppis ta viiulimängu ja osales amatöörnäitlejate rühmas. Samal ajal kogus ta raha, et minna elama Melbourne’i ja saada professionaalne haridus. Alexanderi tehnika sünd Ta sõitis Melbourne’i, kus elas onu ja tädi juures. Pool aastat kulutas ta enda harimisele, käis teatris, kunstinäitustel ja kontsertidel ning võttis kõnekunsti, draamakunsti ja viiulimängu tunde. Kui raha hakkas lõppema, tegi ta mitmeid juhutöid. Need jäid kõik aga lühikesteks, kuna lapsepõlves põetud haigus hakkas ennast jälle tunda andma. Samal ajal jätkas ta esinemist näitleja ja deklamaatorina. Esinemisest saigi ta teine amet, eriti kuulsad olid tema Shakespeare’i monoloogide esitused. Vahel tegi talle muret tema “kähenev hääl ja vähenev elujõd”. Kuna ta saavutas peagi edu, sõitis ta esinema Tasmaaniasse, sealt edasi aga juba kümnekuulisele reisile Uus-Meremaale. Ringreisi ajal hakkas teda hääle kadumine üha enam vaevama. Alexander konsulteeris erinevate arstidega ja nende soovitusi järgides andis aeg-ajalt häälele puhkust kuni nädalateks. Tulemused olid ajutised. Kuna igapäevases rääkimises hääl teda ei vaevanud, järeldas ta, et teeb esinedes midagi valesti. Ta hakkas end proovide ajal peeglist jälgima ja märkas üsna pea, et tegi kolme asja teistmoodi kui tavaelus: ta pea liikus taha ja alla, ta surus lõuga kõri peale ja ahmis enne järgmist fraasi kuuldavalt õhku. Süstemaatiliste katsetuste abil püüdis ta leida hääle käheduse tekitajat neist kolmest ülearusest liigutusest. Tasapisi selgus, et kui ta lõpetab pea vedamise taha ja alla ning laseb peal suunduda ette ja üles, jäävad ära kaks ülejäänud lisaliigutust ära. Ta hääl paranes! Töös iseendaga sündis leid esmasest kontrollist ja suundadest: kael on vaba, pea mõtteline suund ette ja üles, nii et keha saaks pikeneda ja laieneda. Järjepidevate uuringute ja katsetuste tulemusel jõudis ta inimese enesekasutuse põhimõteteni. Tema töö andis juba algusjärgus häid tulemusi, nagu täheldasid tema kuulajad ja vaatajad, ning ta otsustas Aucklandi edasi jääda ning hakata avastatut ka teistele õpetama. 25-aastasena sai temast oma tehnika õpetaja, tal oli palju õpilasi ja ta maine levis. Melbourne’is alustas ta praksist. Kõigepealt töötas ta lauljate ja näitlejatega, varsti hakkasid aga arstid erinevate kaebustega patsiente tema juurde saatma. Ka arstid ise hakkasid ka tema juures tunde võtma. 1899 kolis ta Sydneysse, kus hakkas koos temaga õpetajana tööle tema vend. Edu saatis teda sealgi. Ta kohtus kuulsa kirurgi dr Steward McKayga, kes kannustas teda kolima Londonisse, kus ta töö pälviks teenitud tunnustust. London ja esimese raamatu ilmumine 13. aprillil 1904 sõitis Alexander Inglismaale. Ta üüris ruumid jala- ja mereväe majas Victoria tänaval ja pidas seal edukat praksist 1910. aastani, mil kolis lähedalasuvasse majja Ashley Place’is (maja on nüüdseks hävinenud). Londonis, mis oli tol ajal tsiviliseeritud maailma keskus, levis tema õpetus kiiresti ja kuulsaimadki näitlejad hakkasid talt tunde võtma. Sel ajal avaldas ta oma esimese raamatu, Man’s Supreme Inheritance (Inimese ülim pärand), et kinnistada oma avastused enda nimega (kuna oli tekkinud mitmeid epigoone). Londonis liitusid temaga vend ja üks õde, kes hakkasid samuti õpetama. Siis aga segas tööd Esimene maailmasõda, mille tõttu kadusid tema õpilased, ja et tagada pidevat harjutusvõimalust, mida F. M. Alexander pidas käteosavuse, teadlikkuse ja tundlikkuse jaoks esmatähtsaks, hakkas ta sügiseti ja talveti töötama Ameerika Ühendriikides. Pärast sõda Pärast sõda naasis ta Londonisse ja käivitas uuesti eraõpetuse ja õpetajate koolituskursused; 1947. aasta lõpus halvenes ta tervis aga järsult ja nädal hiljem sai ta rabanduse, mille tulemusena jäi halvatuks vasak käsi, vasak jalg ja pool nägu. Arstid andsid talle vähe lootust, oli ta ikkagi juba 79 aastat vana. Oma tehnika abil paranes F. M. Alexander aga täielikult ja hakkas 1948. aasta märtsis jälle õpetama. Ta jätkas oma igapäevast tööd kuni äkilise surmani 10. oktoobril 1955.