Allika puhketalu lugu algab juba 70 aastat tagasi. Noor ja tubli Eesti Vabariik oli juba jalad alla saanud. Inimesed hakkasid peale töörabamise mõtlema ka täisväärtusliku puhkuse peale, eemale lärmakast linnast, Emakese Looduse rüpes.

Ei läinudki kaua aega, kui juba olid esimesed supelsaksad avastanud Allika talu – vaikse rahuoaasi tervisliku männimetsa all, allika ja jõe naabruses.

Linnasakstele meeldis, et mõnusa puhkuse järele ei pidanud seitsme maa ja mere taha sõitma. Jutud Allika talust levisid ja varsti pidi Allika peremees Julius majapidamist laiendama hakkama.

Võib olla oleks sealt alguse saanud mõni suuremat sorti puhkekodu, kui mitte Nõukogude korra viljastavad tingimused eestlaste mõtted puhkusest mõneks ajaks eemale poleks viinud.

Ometi mõistis ka uus kord varsti puhkuse vajalikkust ja Allika talust sai korralik nõukogude puhkebaas. Õnnelikul asjaolude kokkusattumisel ei saadetud pererahvast külmale maale, vaid nad jäid oma tallu edasi. Nüüd juba nõukogude tööinimeste täisväärtusliku puhkuse eest hoolitsema. Vedamine oli see sellepärast, et nii ei pääsenud võõrad käed kena kohta lagastama. Nii et kui Eesti jälle iseseisvaks sai, võis kunagine perepoeg Ants, jätkata isa tööd ja plaane, sealt, kus need kunagi katkesid. See aga on hoopis teine lugu.
Aastakümnete pikkused kogemused on Allika talu elanikele õpetanud kuidas oma klientidele korralikku puhkust pakkuda. Tulge ja vaadake!