Anarhism (kreeka keelest an-eitus,
arche- “võim”) on õpetus ühiskonnast,
kus puudub otsene ülemvõim, järelikult on anarhismile esmatähtis prioriteet
vabadus. Vabadus (igasugune vabadus) välistab võimukesksest ühiskonnast
tingitud väärastumised ja loob aluse otsustusvõimelise indiviidi arenguks,
kelles on piisavalt mõistust olemaks vabale ühiskonnale kasulik. Võimukeskne
ühiskond loob ise inimtüüpe, kelle (kuri)tegudele toetudes põhjendatakse
valitsemise vajalikkust ja ainuvõimalikkust. Ühelgi võimustruktuuril ei ole
ühiskonda arendavat ja parandavat funktsiooni, kuna on võimetu rahuldama kõigi
huvigruppide vajadusi. Järelikult kogevad vähemuses või arvestamatud
huvigrupid vägivalda, mis on kas füüsiline, moraalne või mõlemad korraga.
Taoline ühiskonnakorraldus ei ole enam sobilik inimkonnale, mis on saavutanud kõrge
eneseteadvuse ja otsustusvõime ka üksikisiku tasemel (kui seda võimaldataks).
“Rahval ei ole sellest sugugi kergem, kui piitsa, millega teda pekstakse,
nimetatakse rahva piitsaks”(Mihhail Bakunin).
Vaatamata lugematutele võimu väljendusvormidele läbi ajaloo, on
inimese olemuseks olla vaba. Vabadus tähendab võimaluste rohkust. Järelikult
sõltub inimese vabadus tema valikute tunnetamises, maailma tunnetamises. Suurem
osa meist tunnetab maailma, kui Kodu
– Tee Töökohta – Töökoht – Kodu, nägemata enda ees laiuvat võimalusteruhket
keskkonda ja selle nägemist takistatakse meile teadlikult, sest “vaja on ka
alamat klassi”. Igal inimesel on oma ihad, kired ja unistused, et saavutada
nn. “eluõnn”, mille mudel meile ette dikteeritakse, et me Selle Millegi
nimel rügaksime. Kuid iga inimene on mõnes mõttes maailmas üksinda ja oleks
väär oma eluplaane samastada kellegi teisega. Iga intelligentne elusolend peab
uurima oma kirgesid ja neid
tunnetama. Tänu teadlikkusele oma kirgedest ja nende tagamaadest, vabaneb
inimene nende kütkeist ja on võimeline enda tahte allutama ehk iseennast
“vallutada” ja seega enese jaoks ka kogu maailma. Selline inimene on võimeline
nägema olulisi asju, mis viivad teda
edasi sinna, kuhu vaid soovib…
Vajalik on vaid see, mis kellelgi on iseendas, tähtis on olla enda päeva
peremees. See, mis on oluline süsteemile (võimule), ei pruugi olla oluline üksikisikule
ja tuleb jätta tähelepanuta. Arukas on olla enesekeskne, rahvahulk
toodab vaid hammasrattaid, suhtudes ükskõikselt arengusse indiviidi tasandil.
Iga inimene on kordumatu ja ära kadumine massi on võrdeline surmaga.
Mõnele meeldib olla massis, kuna ta hoidub vabadusest, kartes
vastutada, sest iga vabadusega kaasneb vastutus. Sellisele inimesele ei ole
kunagi elu jooksul antud võimalust vabalt hingata ja ta on ehe näide
“organiseeritud rahvahulga” naiivsest sisemusest. Too inimene kardab olla
akommunikatiivne ehk üksi jäädes on ta nagu väike laps pimedas tundmatus
metsas, julgemata ise midagi ette võtta.
See on orjamoraal.
Orjamoraal tekib paratamatult igas rahvahulgas ja see takistab inimesel
kasutada oma loovust, see on nõrkade moraal, alandlikkus, elukartus ja iseenese
häbenemine.
Järelikult, kui keegi meist peaks tundma , et meil on uusi väärtusi
vaja, siis peaks ta teadma asjaolu, et nõrgad ja alandlikud ei ole võimelised
neid looma, nõudes enda eest otsustamist.
Inimhingetundja, filosoof Karl Jaspers on edukalt paika pannud inimese
20. sajandil ja edaspidi:
Indiviid on lagunenud funktsiooniks. Olemine tähendab asjalik olemist;
kui saaks tajutavaks isiksus , oeks asjalikkus läbi murtud. Üksikisik elab
sotsiaalse eksistentsiteadvusena. Äärmisel juhul tunneb ta töörõõmu ilma
eneseusalduseta, kollektiivis on elu; seda,mis üksikisikule tunduks igav,
koguni talumatu, suudab ta taluda kollektiivis, nagu hingestaks teda mingisugune
teine stiimul. On vaid “meie”- olemine.
Et
üldine asjalikkus nõuab kõigile mõistetavust lihtsuse kaudu, viib see
välja kõigi inimlike käitumisviiside maailmakeele tekkeni. Ühtlustuvad nii
moed kui ka suhtlemisreeglid, êestid, kõnepruuk, suhtlemise viis. Üldiseks
saab üks suhtlemisharjumus: viisakas
naeratus, rahu, ei kiirustamist ega pealetükkivust,
huumor pingelistes olukordades; selleks ei tule ennast ülearu
pingutada; inimestevahelise kokkupuute vältimine eraelus, ülddistsipliiniga
tagatud kord, kui koos on suured rahvamassid
- seda kõike peetakse suure hulga inimeste kooselu puhul
Praktiliseks
ja seda ka rakendatakse.
Muutes
üksikisikud funktsiooniks, lahutab elukorralduse eest hoolitsemise tohutu
aparaat nad olulistest eluväärtustest, mis varem ümbritsesid inimesi
traditsioonidena.
On
öeldud, et inimesi puistatakse segamini nagu liivaterad. Üleseshituseks on
aparaat, kus neid paigutatakse suvaliselt siia-sinna. Üha rohkem inimesi elab
seda juurte
küljest
lahti rebitud elu. Suvaliselt pillutatuna, töötuna ja kogu maisest varast
ilmajäänuna ei ole neil tervikus enam tervet kohta. See, mida inimene saab
teha on lühiajaline . Ta saab ülesandeid, ent see ei taga tema elu järjekestvust.
Töid ja tegemisi
korratakse
mõnda aega täpselt ühtmoodi, kuid neid ei ole võimalik korrata süvendatult,
nii et nad saaksid omaseks sellele, kes neid sooritab; ei kogeta iseolemise
kumulatsiooni. Tähtsust ei ole enam olnul, vaid ainult praegusel. Kaob armastus
asjade
ja inimeste vastu. Valmistehtu on nagu ära kadunud, jääb vaid masinavärk,
milles tehakse üha uut ja uut.
Keegi
pole asendamatu, sellisena nagu ta oli, on ta midagi üldist, mitte tema ise.
Hetkel on taoliseks eluks ette määratud inimesed, kes ei tahagi olla nemad
ise; nemad on eelistatud. Näib, et maailm peab sattuma keskpäraste inimeste kätesse,
saatuseta, tasemeta ja tõelise inimlikkuseta inimeste kätesse.
Individuaalsus
on 21. sajandil funktsionaalsust ületähtsustavas ühiskonnas teisejärguline
ehk isegi mittevajalik neile, kes kummardavad võimu. Inimene peab endas ja
temas peetakse tähtsaks nimelt jõudlust, seda, millega ta on suuteline kõigile
kasulik olema. Ise olemine ei ole hea näitaja. Mõtleja on “teisitimõtleja”.
RIIK,
MEIE TAHTEAVALDUS?
Iseenda
ja oma soovidega loome enda ümber
mikrokeskkonna, mis on otseses sõltuvuses üldise arvamuse ja heakskiiduga.
Sellega astume sotsiaalsesse ringmängu, mis keerleb juhitamatult, tallates üksteist,
alludes madalatele soovidele. Meie ülimas õigustloovas aktis on mustvalgelt
paberkandjal kirjutatud rahvast, kui kõrgeima
võimu kandjast. Ilus fantaasia, nagu kaunis luuletus… Küsida võib
ainult; millest tuleb see, et need samad “kõrgema võimu kandja esindajad”
on kaitsetud kehtiva võimu ees?
Kuidas on võimalik, et kehtiv võim surub nurka ja korrigeerib kodanikku, seda
ühiskonna alustuge, tahte ja õigusloome allikat? Vastus lihtne.
Ei ole seadusi, on kuningad. Kuningad, kes on seadusega volitatud ja oma volitusi kasutavad kõige alatumal ja räigemal moel. Ei oleks liialdus nimetada nt. riigiametnikku; kelle tegevuse tagajärjel tekib liigseid kulutusi (aga seda juhtub iga päev!); riigireeturiks, kuna ta on meie töö ära raisanud!
Milles
peitub riigi otstarbekus? Kas ekspluateeritud kodanikes? Hiiglaslikes
administratiivkuludes (vaesuse põhjus?)? Sellepärast, et mujal on ka riigid,
et nii on üldtunnustatud organiseeritus? Jah, muidugi, sest vastasel juhul
tembeldadakse meid terroristideks ja pühitakse maa pealt! Kõik? Kuritegevuse vältimiseks?
Kas oleks üldse kuritegevust, kui seda ei näitaks ette sanktsioonid?
Riik ja seda juhtivad türannid ei saaks eksisteerida, kui puuduks riigi ja seadusevastane tegevus. Järelikult on vaja see välja kutsuda, soodustades teatud sotsiaalsete vähemusgruppide hälbivat tegevust. Ja kuidas saaks kodanik kahelda riigi eksistentsis, kui oma masendava olukorra tõttu psühhodroopsetest ainetest sõltuv inimene ründab teda pimedal tänavanurgal? Süsteem töötab paremini, kui eales varem. Hajunud vastutus ei lase võimukandjatel kukkuda. Kukuvad ja hukkuvad need, kes asuvad verikaalselt allpool, alamad; aga mida on väärt üks ettur? Isegi kaastunnet mitte. Veri voolab ja jääb voolama, et toetada totalitaarsust ja hegemooniat.
Riigi
alustoeks ei ole kodanikud vaid tapmised, orjastatus, ähvardused ja piinamised,
seega kõik ebainimlik. Riigi tekke eelduseks on hirm.
Valitsus
(või hegemooniline riik) kasutab oma võimu, kontrollimaks alamate klasside (või
riikide)vastupanu pealesunnitud vaesusele. Toimub varjatud genotsiid, mida
nimetatakse “terrorismiga” võitluseks, kuigi selle taga peituvad
lihtlabased majanduslikud huvid ja võimuiha. Globaalses olukorras, mida
iseloomustavad majandusliku ja sotsiaalse võimu äärmuslikud erinevused
valitseva vähemuse ning järelvalve ja sunni abiga valitsetava enamuse vahel,
on süüdi üllatavalt väike grupp inimesi. Inimesed, kes omavad vähe
teadmisi, kuid oskavad nõrgemaid ära kasutada, manipuleerivad avaliku
arvamusega, et tugevdada oma legitiimsust. Selleks on propaganda, mille
valikuline informatsioon on kasulik võimulolijatele. Propagandat levitatakse kõigi
võimalike riiklike vahenditega ja selle finantseerimiseks kasutatakse
loomulikult kodanike tööga loodud kasumit.