Eestikeelne väljaanne, mis koondab endas ühtede kaante vahele kolm raamatut skandaalsest muusikust, näitlejast ja nüüd ka juba kirjanikust nimega Madonna. Keskmine, kogu maailmas korraliku moraalijüngrite vihapurske tekitanud raamat "Sex" sisaldab ka hulganisti homoerootilisi fotosid ning viiteid homomaailmale.

Eesti keelde tõlgitud teatmeteos, mis selgitab mitmeid seksiga seotud termineid, sealhulgas käsitleb mitmel pool ka homoseksualismi.

Kogumik araabia muinasjutte, kus nt. lehekülgedel 368-370 retsiteeritakse mitmeid homoseksuaalse sisuga värsse.

Meisterlik, ainulaadne ja fiktiivne Oscar Wilde'i päevik ülemaailmselt skandaalse kohtuprotsessi läbi vanglasse sattunud homoseksuaalse kirjaniku viimastest eluaastatest Pariisis.

Väga hea (ja samas väga kurb) raamat elust Pariisi homoseksuaalses "miljöös".

Iiri kirjanik John Banville on võtnud oma raamatu aluseks Cambridge'i spioonide tegevuse, eriti aga Anthony Blunti elu. Tema tegelane Victor Maskell paljastatakse, kui ta on seitsmekümne aastane ja põeb vähki. Raamat kujutab endast tema monoloogi, mille käigus ta püüab leida vastust sellistele küsimustele, nagu: mille nimel on ta oma elu ohverdanud, kes ta üldse on, kas ta elu ongi olnud üksnes näivus. Tegemist on suurepäraselt üles ehitatud romaaniga ühe mehe reeturlikkusest, armastusest, kunstist, 1930. ja 1940. aastate boheemlikest liialdustest ning oma minevikuga leppimisest. Ühe mehe elu kaudu on antud pilt ka kogu ajastust ja briti tolleaegsest ühiskonnast.

Anthony Blunt (1907-1983) oli Cambridge ülikooli kunstiajaloolane, kellest sai üks XX sajandi tuntumaid topeltagente, spioneerides Teise Maailmasõja ajal nii Briti kui Nõukogude Liidu luure kasuks. Lisaks kõigele muule oli Blunt ka gei.

Rikkalikult illustreeritud Oscar Wilde elulugu.

Kümne päeva jooksul jutustatud sada pikantset lugu, mille seas ka näiteks viienda päeva kümnes novell, mis räägib biseksuaalsest abielumehest, kes, sattudes peale oma naisele kui see parajasti valmistub ühe kena noormehega hullama, korraldab endale, oma naisele ja tolle armukesele ühe korraliku kolmiku.

"Dekameronist" on ilmunud ka varem valitud novelle (1908, 1930 jne) kuid minu teada nendes valimikes homo-teemat sees ei ole.

Raamatu tutvustusest: Ametiasjus Pariisi sõitnud Harvardi sümboolikauurija Robert Langdon saab hilisõhtul pakilise telefonikõne. Louvre'i eakas kuraator on muuseumis mõrvatud ning tema keha lähedalt leiti kummaline shiffer. Veidraid mõistatusi harutavad Langdon ja andekas prantslannast krüptoloog Sophie Neveu avastavad üllatusega terve hulga da Vinci taiestesse peidetud saladuse võtmeid – kõikide pilgule avatud vihjeid, mis maalikunstnik on ometi leidlikult maskeerinud. Panused kerkivad, kui Langdon avastab jahmatava seose: hukkunud kuraator oli seotud Siioni abikloostriga – mõjuka salaühinguga, mille liikmete hulka olid kuulunud ka Sir Isaac Newton, Botticelli, Victor Hugo ja da Vinci. Langdon hakkab aimama, et nad jahivad vapustavat ajaloolist saladust, mis on ühtaegu sügavalt hariv ja ohtlik. Pöörases võidujooksus Pariisis ja sellest kaugemalgi leiavad Langdon ja Neveu ennast mõistuste võitluses mingi varjudesse peituva väga mõjuka jõuga, kes näib iga nende liigutust ette aimavat. Kui nad ei suuda lahendada ülima keerukusega põimunud mõistatust, võib abikloostri saladus – ja plahvatusohtlik muistne tõde – igaveseks kaduda.

Raamatus mainitakse mitmel korral Leonardo homoseksuaalsust, samuti on "tippmeeste nimekirjas" lisaks da Vincile ja Botticellile ka Jean Cocteau.

Ports lõbusaid ja kohati ka kõhedavõitu tõestisündinud lugusid, mis juhtusid kui mitte sinu sõbraga siis vähemalt sinu sõbra hea tuttava tuttavaga. Ja nagu ikka, ei saa autorid ka selles linnalegendide kogumikus minna mööda seksiteemast, sealhulgas loomulikult ka homoseksuaalsusest.

Raamat mis püüab lahata Disney multifilmistuudio üheksakümnendate aastate toodangut, "leides" muuhulgas neist ka homoseksuaalseid alatoone... Minu tagasihoidlikku arvamust mööda üks sellistest mõttetutest raamatutest nagu neid Läänes lõputult ilmub ja mis targutavad mingi teema ümber, ainsaks eesmärgiks nende kirjutajatele raha teenida.

Puhas pornograafia, esimeses jutus on sees ka tublisti homoseksuaalsust.

See raamat on õigupoolest lugu ühe transseksuaali elust ja võitlustest oma õiguste eest kuid samas kirjeldab autor mõnel pool ka gay-community't.

Üks kolmest Durrelli lapsepõlvemälestuste raamatutest. Siinses on ühes episoodis värvikateks tegelasteks veider kunstnikepaar Lumy-kallike ja Harry-tuvike. Nagu Durrell ikka, pööraselt lõbus lugemine.

Muhedate autobiograafiliste lugude seas on ka "Havelocki haardes" kus autor kirjeldab jantlikku olukorda mis tekkis kui Durrell peatus ühes hotellis, ise samal ajal üheksaköitelist "Seksi psühholoogiat" tudeerides.

Benoit Duteurtre on tänapäeva prantsuse kirjanik, kes oma teravmeelsete ja lõbusate kirjutistega on endale kogunud nii austajaid kui vaenlasi. Tema seni viimase romaani "Reis Prantsusmaale" peategelaseks on ameerika noormees David, kes unistab Prantsusmaast, mis tema kujutlustes on "kunstnike ja poeetide maa", ta põlgab kõike moodsat ja loodab sealt leida vana hea Euroopa, tema kujutlustes on Pariisis ikka veel "belle époque"'i ajastu. Tänu imelisele loteriivõidule saab ta ühel päeval oma unistuse teoks teha.
Paralleelselt Davidi looga jutustatakse ka ühe keskealise prantsuse mehe lugu, kellel vastupidi pole mingeid illusioone ei oma kaasaja ega kodulinna Pariisi suhtes, tema unistus on hoopis pääseda Ameerikasse, sinna, kus tema meelest otsustatakse inimkonna tulevik.
Ühes episoodis kirjeldatakse ka kahe noore mehe ühist, tormilist ja mõnevõrra veidrat suguelu.

Mis seob tsaar Nikolai II, Stalinit, Picassot, Apollinaire'i, Cocteau'd ja Stravinskit?

Kõik need 20. sajandi poliitika ja kunsti ajalukku sügava jälje jätnud isikud olid innukad vene balleti austajad. Paljud neist leidsid sealt oma elu armastuse. Tegemist ei olnud ainult põgusate seiklustega, sest nii mõnedki suhted paisusid tõeliseks kireks ning kujundasid saatusi. Nikolai II armastus kuulsa baleriini Mathilda Kshessinskaja vastu peegeldub vastu tema poliitika vigades; Stalini puhastuskampaania algus langeb ajale, mil suur juht kohtus ühe Suure Teatri tähega; Picasso muutis Djagilevi balletitrupi tantsijanna Olga Hohlovaga kohtudes maalimisstiili...

Toetudes seni avaldamata dokumentidele ning Nurejevi, Chagali ja teiste artistide ja poliitikategelaste mälestustele, vaatab autor balleti kulisside taha ajajärgul, mil KGB kasutas baleriine spioneerimiseks ja Montparnasse oli artistide kohtumispaik. Ta jutustab, kuidas vene balletitrupi saabumisega Pariisi 1909. aastal sõlmusid ja tugevnesid Vene-Prantsuse kultuurisidemed.

Ja loomulikult räägib ka selles seltskonnas leegitsenud kirgedest, mis olid tingitud meeste omavahelistest armuafääridest.

Imeilus lugu noorte meeste vahelisest armastusest, taustaks Edwardi-aegse Inglismaa negatiivne suhtumine homoseksuaalsusesse.

Rootsi tänapäeva ühe populaarseima kirjaniku romaan inimese üksindusest moodsas ühiskonnas ning võimalusest seda üksindust ületada. Absoluutselt kohustuslik lugemine!

Orvu, kurjategija, homoseksuaalse mehe ja samas ka maailmakuulsa kirjaniku autobiograafiline romaan.

Eessõnast: "Ja kuidas ka "Pastoraalsümfooniat" ja "Immoralisti" ei tõlgendataks (aga neid tõlgendusi on ülikeerukaid), on esimene puhtal kujul armastusromaan, teine aga homoseksuaalse noormehe siiras pihtimus Jean-Jacques Rousseau moodi..."

Nii üllatav kui see ka pole, on eesti keeles ikka häbematult vähe biitnike raamatuid välja antud (ja need vähesedki on kiiresti suureks defitisiidiks muutunud). Arvestamata siin-seal ilmunud katkendeid ja jupikesi, on see siin niisiis esimene eestikeelne Ginsberg.

Tsitaat tagakaanelt: "Märksõnade all, nagu näiteks "Aadam ja Eeva", "homoseksualism", "kannibalism", "prostitutsioon", "tsölibaat" ja "surm" leiab lugeja inimkonna ajaloo tabude ainulaadse kogu".

Dokumentaalne romaan autori võitlusest AIDS'iga.

Raamat ühest kõigi aegade suurimast rockbändist ja selle liikmetest, sealhulgas loomulikult ka karismaatilisest Freddie Mercury'st.

Hea kogumik Vana-Kreeka ja Vana-Rooma autorite poolt talletatud ning Hamiltoni poolt ümber jutustatud antiikmütoloogiast. Loomulikult on tegu ilmumisaja ja -koha pitserit kandva raamatuga, mistõttu osade lugude tagamaad jäävad veidi segaseks kuid sellest hoolimata sisaldab raamat põgusalt vihjeid nii Zeusi ja Ganymedese, Heraklese ja Hylese kui ka Achilleuse ja Patroklose armulugudele.

Raamatu tutvustusest: "On 1983. aasta suvi ja nooruke Nick Guest on kolinud Feddenite – auahne vastse toorist parlamendiliikme Geraldi, tema jõuka abikaasa Racheli ning nende laste Toby ja Catherine'i Notting Hilli kodu pööningukorrusele. Oxfordis oli Nick Tobyt jumaldanud, kuid Londonis saab hoopis häiritud psüühikaga Catherine, pere terava keelega mässaja tema sõbraks ja kohustuseks. Tormiliste 1980-ndate edenedes takerdub poliitika- ja rahaasjus võhiklik Nick Feddenite maailma suursuguste pidude, üllatavate liitude ning koomiliste ja ähvardavate koletisteparaadide võrku. Sel lõpmatute võimaluste ajajärgul leiab Nick võimaluse järgida oma salakirge – ilu –, mis lummab teda niisama tugevasti nagu võim ja rikkus tema sõpru. Armulugu noore mustanahalise linnanõukogu ametnikuga pakub talle esimesi romantikakogemusi, kuid vahekord nägusa miljonäriga on see, mis muudab tema elu ja paneb kahtlema halastamatu kümnendi ulmades.

Raamat võitis 2004. aastal Man Bookeri auhinna."

Nõukogude-aegset suhtumist edastav "seksiõpik" noormeestele mis sisaldab klassikaks kujunenud lõigu müütilistest "alaealisi poisse ja noorukeid rikkuvatest homoseksualistidest".

Möödunud sajandi ühe olulisima inglise kirjaniku romaan biseksuaalse mina-tegelase elust Hitleri-eelsel Saksamaal. Ja loomulikult on siin võrratu Sally Bowles kelle loost valmisid hiljem muusikal ja film "Cabaret".

Leonardo da Vinci faktitruu kuid siiski ilukirjanduslik elulugu, sealhulgas puudutab autor veidi pikemalt ka kõmulist kohtuprotsessi mida peeti Leonardo üle ta homoseksuaalsete suhete pärast. Autori arvates on küll tegu laimuga.

Ilmumishetkest momentaalselt defitsiidiks muutunud, teaduslik raamat, mis (minu mäletamist mööda Nõukogude Eestis esmakordselt) käsitles homoseksualismi kui täiesti normaalset seksuaalkäitumise vormi.

Hea kogumik Vana Testamendi lugudest. Lisaks otsesele ümberjutustusele annab autor ka täiendavat infot nimetatud sündmuste tagamaadest ning seostest teadaolevate ajalooliste faktidega. Sisaldab ka Taaveti ja Joonatani loo ja muuhulgas tsiteerib autor Taaveti kaebelaulu, nn. "Ammulaulu", mille Taavet lõi peale Sauli ja Joonatani surmast teadasaamist:
"Mul on sinu pärast kitsas käes,
mu vend Joonatan!
Sa olid mulle väga kallis!
Naiste armastusest imelisem
oli su armastus minu vastu!"

Sisaldab ka näiteks peatüki "Edward II - Inglise kuningas petab kuningannat meestega".

5 novelli, milledest nimiloos armub Gustav von Aschenbach (kelle prototüübiks oli üldlevinud veendumuse kohaselt helilooja Gustav Mahler) saatuslikult Tadzio'sse, teismelisse poolakasse, kes kaudselt põhjustab Aschenbachi surma.

Tagakaanelt: "Florence Lawrence (maailma esimene filmistaar) lõpetas 1938. aastal oma elu surmava annuse sipelgamürgi pastaga... 60 aastat hiljem avastavad ägedalt võistlevad Sheenani kaksikvennad Richard ja Ben salapärase vanadaami Florence Bridgewoodi, kes jutustab lugusid McKinley alatust mõrvamisest ja Titanicu uppumisest. Kaksikvendadel on vähe ühist, välja arvatud identne välimus ja põletav kirg edu saavutada. Lihaseline kuldjuukseline Richard on geist ajakirjanik paljude krediitkaartide ja lavastamata filmistsenaariumiga kirjutuslauasahtlis. Mässuline Ben on kurikuulus naistekütt ja sõltumatu filmiprodutsent, kelle edu kümme aastat tagasi peeti tema kindlaks shansiks kuulsuse saavutamisel."

Sisaldab muuhulgas ka Marlowe' näidendi "Edward II", tragöödia inglaste homoseksuaalsest kuningast, tema õnnetu elukäiguga favoriitidest ning intriigidest tollases kuningakojas mis lõpuks viisid kuninga mõrvamiseni.

Raamatu tutvustusest: "James Dean oli vaevalt poisieast väljas, kui ta suri. Ta suri teel autorallile kahekümne nelja aastaselt Californias. Ta jõudis mängida kolmes filmis. Deani peeti lootustandvaks näitlejaks, kes oli muutumas üha populaarsemaks. Tema surmapäevast peale jäi mulje, et noored ei lase mehel surra. Spetsiaalne fännpostiagentuur tegeles stuudiosse saabuvate kirjade uputusega. Paljud kirjad olid adresseeritud surnud staarile. Temanimeline plaat müüdi ära nädalaga, samasugust punast jopet, nagu Dean kandis filmis "Mässaja ilma põhjuseta", osteti sadade kaupa. Mõned fännid keeldusid uskumast, et Dean on tõepoolest surnud."

Autor räägib valehäbita ka Deani homoseksuaalsusest.

Piinatud geenius, rahutu hing, igavese täiuse otsija...

Rudolf Nurejev oli vene-tatari päritolu tantsukuulsus, kes põgenes 1963. aastal ringreisil olles Nõukogude rezhiimi ahistusest Lääne ahvatlevasse vabadusse. Ta oli väsimatu loominguinimene, kes tõi taas au sisse meestetantsu ja pimestas miljoneid inimesi oma kütkestava andega, ent teisalt shokeeris maailma oma provotseeriva käitumise ja rohkete homoseksuaalsete suhetega. Olles alati kuskile teel, puudus tal aeg liigseteks tunneteks, ta armastas kõrgseltskonna luksust ja ülepakutud elustiili, kuid jäi teisalt elu lõpuni lihtsaks inimeseks, kes ei vaevunud oma tunde- ja vihapuhanguid eales varjama. Tants ja Nurejev kuulusid alati kokku - ka siis, kui temast sai tantsumaailma hirm.

Arvatavasti möödunud sajandi suurima (ja kindlasti ühe parima!) kunstivõltsija memuaarid mis kirjeldavad olukorda Saksamaa kunstiturul XX sajandi teisel poolel. Paljude teiste värvikate sulide ning lihtsalt kunstikaupmeeste kõrval kirjutab Mrugalla ka kahest gay'st oksjonipidajast. Tsiteerides autorit: "Ka eraviisilistel kohtumistel käitusid nad rõhutatult homodena, vedasid oma noori lustipoisse igale poole kaasa ning ajasid tormilise pildikaubanduse kõrval usinasti ka oma salaäri."

Darwini auhinda antakse teatavasti inimestele, kes on teise ilma läinud omaenda rumaluse tõttu ja on tänuks selle eest, et oma õigeaegse lahkumisega parandati genofondi kvaliteeti. Huvitaval kombel on Darwini auhinna komitees olnud arutluse all ka võimalus anda auhind preestritele ja homoseksuaalsetele inimestele (vt.lk. 107-109).

Tagakaanelt: "Johan Alexander käib üheksandas klassis. Ta on üks poistekamba liidreid, mängib korvpalli ja kitarri, on tüdrukute seas populaarne ning elab näiliselt muretut elu. Kuid selle välise muretuse all peitub deemonitest lõhki rebitud isiksus. Sest teda huvitavad teised poisid, mitte tüdrukud. Kuidas ta oma probleemid lahendab? kas ta julgeb astuda otsustavat sammu ning rääkida?"

Veneaegne ülipopulaarne "seksiõpik", mis muuhulgas sisaldab mõnelkümnel leheküljel nõukogulaste ideaalidega sobiliku ettekujutuse seksuaalperverssustest, sealhulgas ka sellistest jubedatest asjadest nagu onanism ja homoseksualism...

Moodne klassika!

Pikim tervikuna säilinud fragment Petronius'e (Gaius Petronius Arbiter) "Satiiridest". Loo peategelasteks on minajutustaja Encolpius, tema kambajõmm ja samas ka võistleja Ascyltos ning nende ühine armuke, poiss Giton. Ka "Trimalchio pidusöögis" ei saada üle ega ümber vihjetest tollases ühiskonnas laialt aktsepteeritud homoseksuaalsusele (nt. lk 28, 82 jne).

Raamatu tutvustusest: "Platon (428-348 e. Kr) oli üks kuulsast Vana-Kreeka mõtlejate triost -- Sokrates, Platon, Aristoteles -- kes andsid oma õpetusega olulise aluse Lääne kultuuri mõtteloole.

«Pidusöök» (Symposion) on olnud läbi aegade üks Platoni loetavamaid teoseid ja kuulub üheaegselt nii vanakreeka filosoofia- kui ka kirjanduslukku. Selles dialoogis ülistatakse Erost, lahatakse ilu ja armastuse teemat.
«Sokratese apoloogia», kaitsekõne, milles Sokrates esineb kohtus oma süüdistajate ees ning põhjendab oma tegevust, samas selgitab ka oma elutöö mõtet.
Need dialoogid ei piirdu ainult Platoni õpetuse edasiandmisega, vaid annavad ettekujutust antiiksest elukorraldusest, Ateenast ja selle elanikest. Kuna Platon oli suur sõnameister, siis pakuvad tema dialoogid nauditavat lugemiselamust kindlasti ka tänastele lugejatele."

Raamatu tutvustusest: "Platoni «Teoste» I köitesse on koondatud kõik seni eesti keeles ilmunud Platoni tervikteosed ja uusi tõlkeid (Phaidon, Phaidros). Raamat annab pildi Platoni eesti keelde tõlkimise ajaloost ja hetkeseisust. Sokratese apoloogia on Platoni kirjanduslik versioon Sokratese kaitsekõnest ateenlaste kohtu ees 399. a. e.Kr. Kriton kajastab Sokratese surma-eelset vestlust sõber Kritoniga, kes püüab teda veenda vanglast põgenema. Pidusöögi vestlusteema on armastus -- dialoogil on olnud tohutu mõju õhtumaisele erose mõistele. Charmidese keskmes on vooruse olemus, Euthyphroni keskmes jumalakartlikkus ja -vallatus. Esmakordselt eesti keeles ilmuv Phaidon, kreeka proosa meistriteoseid, kirjeldab samuti Sokratese viimast päeva enne surma ning on põhiallikaid Platoni hinge- ja ideedeõpetuse tundmaõppimisel. Phaidroses avaneb «metafüüsika algne situatsioon» (T. Luik)."

Raamatu tutvustusest: "Kuigi Terry Pratchett on öelnud, et ainult Rincewindi seiklustest pajatamine oleks ta tõenäoliselt varsti hulluks ajanud, pöördub ta aeg-ajalt selle saamatu võluri juurde tagasi. Sedapuhku tegutseb Rincewind mandril, mis sarnaneb kahtlaselt Austraaliaga, on väga palav ja kuiv ning enamik taimi ja loomi on seal mürgised. Tema saabumine on rikkunud aegruumi pidevust ning tal tuleb see viga ära parandada, enne kui kogu manner ära kuivab ja olematusse kaob. Asja teeb pisut raskemaks seegi, et tegelik probleem paikneb 30 000 aasta taguses minevikus. Samal ajal aga on Rincewind pääsenud terve nahaga hullematestki olukordadest ning tema ja Pagas teevad, mida suudavad, et eelkõige Rincewindi nahka päästa."

Ja et tegemist on Austraaliaga sarnase kohaga, siis ei saa terava keelega vanameister loomulikult üle ega ümber kahtlaselt Priscillat (seda va Kõrbekuningannat) meenutavatest stseenidest. Näiteks sellisest: "Lilla vanker veeres mürinal minema. Vankripärale oli rohmakalt maalitud sõnad "Kõrbeprintsess Petuunia"." (lk. 143). Kogu lugu on niivõrd nakkav, et isegi Pagas harrastab vahepeal drag-queen'iks olemist (vt. nt. lk. 248)

Praegu Soomes elava Kulle Raigi raamat Georg Otsast ilmus algselt soome keeles. Käesolev teos pole siiski niivõrd tõlge kui raamatu ümber kirjutamine eesti lugejale. Kulle Raig on töötanud läbi suure hulga arhiividokumente ja vestelnud paljude inimestega, et anda huvitav ja elav pilt Eesti ühest karismaatilisemast lauljast ja näitlejast. Puudutab põgusalt ka (autori arvates valesüüdistustel põhinevat) skandaali Otsa väidetava homoseksuaalsuse ümber.

Georg Otsast on eesti keeles veel raamatuid ilmunud, nt. Helga Tõnsoni sulest ilmunund biograafia (mitu väljaannet) või näituse kataloog (1986) kuid need puudutavad pea eranditult Georg Otsa loometeed, eraelust juttu praktiliselt pole.

Raamatu tutvustusest: "Kes olid keskajal salapärased templirüütlid ja kuidas eristada fakte väljamõeldistest? Mis on saanud sellest müüdist tänaseks?
Võimsad templirüütlid, ristisõdadeaegsed kuulsad munksõdalased, on olnud kaua salapäraga varjatud. Usuti, et nad korraldavad müstilisi riitusi, valvavad Püha Graali ja et nende valduses on Jeruusalemma kadunud varandused. Nad olid ka kuningate pankurid, usaldatud diplomaadid, põllumehed, ärimehed ja meresõitjad. Alates Wolfram von Eschenbachi "Parzivalist" kuni Hollywoodi filmideni nagu "Indiana Jones ja viimane ristisõda", on templirüütlid kütkestanud inimeste kujutlust ja teevad seda praegugi.
Dr Karen Ralls maalib pildi templirüütlite draama arengust läbi aegade ning uurib paljusid uskumusi ja teooriaid nende väidetava võimu ja teadmiste kohta. Ta kasutab nii teaduslikke kui ka rahvalikke allikaid ning annab põhjalikult läbiuuritud, tänapäevase ülevaate, tutvustades lisaks ka keskaegset Rosslyni kabelit Shotimaal. Lugu on põnevusega loetav ning annab tõhusa panuse templirüütlite ajaloo ja nende kestva vaimse pärandi tutvustamisse."

Räägib ka paavsti süüdistustest Templiordu vastu; üks neist oli teatavasti süüdistus katoliikliku kiriku poolt keskajal avalikult nii taunitud homoseksuaalsuses.

Saksamaalt Teise maailmasõja ajal Pariisi põgenenud kirurg Ravic kohtab Pariisis teda kunagi piinanud Gestapo ohvitseri ning otsustab ta tappa. Remarque'i ühes tippteoses arenevad okupeeritud Pariisis ühe inimese ümber nii kirglik armulugu kui külmavereline kättemaksuplaan, romaani liikumapanevaks jõuks on aga siiski autorile omane ja tema loomingut läbiv humanism. Kõrvaltegelastena vilksatab läbi ka üsna mitu homo.

See Marquis de Sade poolt kirjutatud raamat, sadismile nime andnud mehe peateos, ei vaja vist mingeid kommentaare...

Raamatu tutvustusest: "Tuntud saksa ajaviitekirjaniku J.M. Simmeli hoogne ja humoorikas romaan Londoni kõige noorema ja sarmikama erapankuri ning tõelise gurmaani Thomas Lieveni peadpööritavast salaagendikarjäärist. Autor pakub lugejale nö Bondi saksa moodi, kelle edu näib peituvat - kokakunstis. Tema hõrgutavatele roogadele nagu talle eneselegi ei suuda vastu seista karastunumgi inimene, alates FBI shefist E. Hooverist ning lõpetades viimase kui ühe õrnema soo esindajaga. Autor rõõmustab oma maiasmokast lugejat muu hulgas ka 106 isuäratava toiduretseptiga."

Oma seikluste jooksul puutub naistemees Thomas paar korda kokku ka homoseksuaalsete kurikaeltega.

300 aastat Romanovite ajalugu, sealhulgas räägib autor väga põgusalt (ja teiste allikate järgi otsustades kaugeltki mitte täielikult) ka Romanovite dünastia ning neid ümbritsenud suguvõsade homoseksuaalsetest esindajatest.

J. Edgar Hoover oli Ameerika Ühendriikide salateenistuse, Föderaalse Juurdlusbüroo direktor selle loomisest 1924. a. kuni oma surmani 1973, tegutsedes seega seitsme presidendi ajal ja saavutades erakordse võimu. Raamat tungib selle võimu mehhanismi saladustesse, avab lugejale, kuidas Hooveril õnnestus tasakaalustada kolm suurt jõudu -- maffia, FJB ja ametlik presidendivõim -- ning hoida neid kõiki ühe lõa otsas. Raamat räägib avameelselt Hooveri homoseksuaalsetest kalduvustest ja mõnegi teise kuulsa poliitiku intiimelust. Paratamatult tuleb juttu ka president John F. Kennedy mõrvast ning filmitäht Marilyn Monroe enesetapust.

Romaan Rooma keisririigi algusaastatest, tseesarite Tiberiuse ja Caligula aegadest.

Tshehhi kirjanikest abielupaari versioon ühe kuulsaima antiikaja filosoofi elust.

Autor ise on nimetanud oma peateost "nekroloogiks hukkumisele määratud inglise kõrgklassile". Suurepärane lugu biseksuaalsest peategelasest, ta sõbrast, homoseksuaalsest Sebastian Flyte'ist ning tolle perekonnast.

2004. aasta lõpul lavastas Jaanus Rohumaa selle raamatu alusel Tallinna Linnateatris suurepärase lavatüki "Sebastian".

Skulptor Auguste Rodin'i elulugu, peatub põgusalt ka omaaegsel skandaalil kui alasti koos magavatele Rodin'ile ja ta toonasele modellile, balletitantsija Nizhinskile sattus peale Sergei Djagilev, Nizhinski protezhee ning armuke.

"Twyborni lugu" on lugu Eddie Twybornist, kohtuniku ja alkohoolikust ema biseksuaalsest ja ilusast pojast. Nobeli kirjanduspreemia laureaat Patrick White kasutab oma androgüünset kangelast, Eudoxia/Eddie/Eadith Twyborni, et näidata ühe inimese eneseotsingute kaudu inimese seksuaalseid, psühholoogilisi ja hingelisi otsinguid ja võimalusi.

Kohati on tõesti veider mõelda, mida kõike sotsialismi viljastavates tingimustes meil raamatutena välja õnnestus anda. Igatahes on siin 19.sajandi Ameerika kirjanduse ühe olulisima esindajana tuntud ja sealjuures üsna varjamatut homoseksuaalset elu elanud poeedi peateos.

Readingi vanglas kirjutatud pikk armastuskiri lord Alfred Douglasele.

Rooma keisri Hadrianuse (76-138) kujuteldav autobiograafia, mille juba surmahaige mees paneb kirja oma noore järglase Marcus Aureliuse tarvis. Tsitaat sellest: "Mind hurmas yks kaunis nägu. Kiindusin kirglikult noormehesse, keda keiser oli samuti tähele pannud"