SOKIMAAILM

Heleril on jalas sokid

soojad, tutised.

Millest lõngajuppe nopib,

vaikselt pusiseb.

Kisub sokitutist riba,

viskab ära üles.

Mitte istuda ei taha

oma emme süles.

Sokimaailm tutte täis,

muud ei teha taha.

Sokituteist karvaseist

narmad jäivad maha.

TAEVAUNI

On vaikne, mahe õhtutund,

ju magab linnupaar.

Nad kõrvu oksal näevad und,

et on´vad Uuel Maal.

Et lendavad seal üheskoos,

koos rõõmsalt laulvad ka...

Nad ootavad, et uueks loob

kord Jeesus selle Maa.

Me nagu väike värvupaar

siin lendaksime veel.

Ja ootame, et uueks saab

me Maa, ja SÜDA sees.

LINNUTEE

Üle helkja, vaikse taeva

sõitis saanitee.

Saanitee peal palju tähti

nimeks Linnutee.

Kes on Puistand Linnuteele

tähti väikseid, säravaid.

Kes on loonud tähevankrid,

täheväravad.

Jumal loonud taevatähed,

helkja Linnutee.

Kuu ja päikse, et mul oleks

sellest rõõmus meel.

JÕULUVANA KIRI

Kui on väljas külm ja pime.

Hirm ja tühjus hinge poeb.

Kaminasse läidan tule,

Jõuluvanalt kirja loen.

"Tere, Sõber! Tulen varsti.

Kingikotti kaasa vean.

Tahan maitsta jõuluvorsti,

kuulda luuletust nii head."

Küll on hea, et taat see tuleb

peagi aastal uuel.

Kui on läbi kevad, sügis,

möödas suvekuud need.

Jõulutaat käib jõulu ajal,

talve alguses.

Jõulupuu kui igas majas

särab valguses.

&&&

Tere kallis elunoor

tänan et mind kaed.

Ons sul mure, ons sul hool

et mind vaatad, näed.

Kuula oma südant sa

see ei ole tühi.

Vaiksel õhtul vaikida

iialgi ei tohi.

Räägi juttu, puista südant

jaga pool sest ära.

Leiad õnne, armsa, suure,

leiad õnnekera...

KAKS TRIINU

Üle karikakrais niidu,

üle põllu, mäe,

lendas väike lepatriinu

punakuues sääl.

Lendas üle ojanõlva,

õietuttide,

Pille-Riinu kleidihõlma

narmanuttide.

Rõõmsalt väike Pille-Riinu

kahlas läbi õitemere.

Püüdis kinni lepatriinu,

silitades ütles: "Tere!"

"Kuidas elad? On sul kodu

kuskil kauni õie sees?"

Lepatriinu lendu kadus

tal veel toimetusi ees!

Lendas koju, lilleõide,

vastutuules siis.

Korjates veel lilleõisi

õhtu saabuski.

Läbi õitemereniidu,

üle põllu, mäe.

Astus koju Pille-Riinu

lapsepõlves sääl.

KISSU - LISSU

Sä tulit tasaa, hiljaa, hiipien,

kun tipupoikanen all kanan siipien.

Sun viikset olit koossa kermalla,

sä tulit tasaa, askel kerrallaan.

Sun tassut pehmeästi tulit ruohossa

selkä notkeasti vähän kuohossa.

Sit' hyppäsit sä, sydän särkien...

Pois kukkaselta lensi kärpänen.

(Soome keeles.)

NÄÄRIMEES

Tee peal astub näärimees

valge habe on tal ees.

Astub siia, astub sinna,

mõtleb kuhu kinki viia.

Äkki tärgatab tal mõte

vits on tarvis võtta kätte.

Ja siis lõikab võsast Ta

vembla päris paraja.

(Vanaema Helmi)

&&&

Jõuluõhtul hambakiks

lõhub pähkleid krõps-krõps-krõps.

Ja kui kausis tühemik

kostab äkki kops-kops-kops:

ukse taga päkapikk

seljas priske pähklikott.

&&&

Süüta see pimedus valguseks teel

näha et saaksime radu.

Valguseleegiks me südame sees

leidmaks veel taevasse kodu.

&&&

Igatses keegi üht päikesekildu,

saagis talt tüki ja teisegi veel.

Pimedas taevas jäänd järele hilbud

kõledaks muutund me südamed.

Patuga koormatud hingedeasel

tantsivad deemonid pilkases öös.

Pimedas himudes heituda lasen

valgusekartlikust hoorusetööst.

Päikesekilludki peeneks saand, liivaks

teemanditolmuna tuules kaob…

Valguse soovides taipadki viimaks -

tulle läind viimased maailmahaod.

Viivuks vaid loidab veel valguseleek

kustudes jäädavalt tuhaks.

Maailma pimedus viimasel teel

tuules meid tühjusse uhab.