Lühendid:
Am - Ainekogu: Eesti NSV Riiklik Ajaloomuuseum
MKA - Kirjandus: "Muistsed kalmed ja aarded". Arheoloogiline kogumik II
AI - Ainekogu: Eesti ENSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut
SMYA - Kirjandus: "Suomen Muinaismuistoyhdistyksen Aikakauskirja
MAP - Kirjandus: "Materjalõ po arheologii Rossii, t. 3-37. S.-Peterburg 1888-1918
AA - Kirjandus: "Acta Archaeologica I -. Kobenhavn 1930-.

1965. aasta sügisel leiti Kumna ehk Knoobuse külas endise  Poolaka talu maal (praeguse Keila sovhoosi Partisani osakond), Keilast 1,5 km põhja pool, Tallinnast umbes 20 km edelas põldu kividest puhastades hõbeaare. Leiukoha juures on suur lõhenenud kivi. Aardesse kuuluvad 18 rinnalehte, 4 hoburaudsõlge, 3 käevõru, ristripats, mõned ehete katkendid, hõbekang (joon.2) ja 20 münti (Am 18136:1-51). Esemed olid asetsenud lähestikku, osalt koos, 20-30 cm sügavuses. Sealtsamast leitud savinõukillud pärinevad kahest käsitsi vormitud nõust, milles aare oli nähtavasti peidetud.
1968. aasta kevadisest põllutöödel tulid umbes samast kohast nähtavale veel kaks käevõru, kee koos loomapeaotsalise ripatsi ja medaljoniga, katkine spiraalvõru ja pronksist kaalukapsel (joon.3) (AM 19093:1-5). Kuigi pole päris kindel, kas mainitud esemed olid peidetud eraldi või koos eelmistega, võib mõlemaid leide siiski tinglikult üheks aardeks pidada.
Keila ümbrusest on aardeid leitud juba varemgi. Mainitagu nendest eriti üht, mis avastati 1929.aastal Metsakülas, Kumna aarde leiukohast umbes 1 km põhja pool. See sisaldas 51 (25 araabia, 20 hedeby, 4 saksa, 1 böömi, 1 itaalia) 9.-10. sajandi münti ja hõbeehete (sealhulgas rinnalehe) ning hõbekangide katkendeid (A. Friedenthal, Der Münzfund von Kumna. Beiträge zur Kunde Estlands XVIII, Reval 1932/34, lk. 5-13; E. Tõnisson, Eesti aardeleiud 9.-13. sajandist. MKA, lk. 188).
Kumna leiu hõbeehted esindavad suurelt osalt tüüpe, mis on tuntud teistest Eesti aaretest. Sellisteks on kõigepealt õhukesed ümmargused mõnevõrra varieeruva läbimõõduga r i n n a l e h e d -> (AM 18136:1-19). Ornament on geomeetriline. Domineerivad rist, romb silmusenelinurk, s.o. motiivid, mis korduvad üldiselt teistelgi Eesti alalt leitud rinnalehtedel. Eraldi nimetatagu kaht suhteliselt suuremat ja kumeramat ristikujutisega eksemplari (AM 18136:2, 3). Koos tavaliste ümmarguste rinnalehtedega kuulub aardesse ka üks trapetsikujuline eksemplar (AM 18136:1). Kõigil rinnalehtedel on neediga külgekinnitatud pronskand.
Otsustades Kostivere, Muhu linnuse jt. vastavate aarete vanuse järgi, kodunesid rinnalehed Eesti alal eriti 13. sajandi algusest alates. Nende peamiseks levikualaks 13.-14. sajandil oli esijoones Põhja-Eesti. Halvast hõbedast või pronksist rinnalehti on leitud ka kalmistutest (Näiteks Kaberla kalmistust Harju rajoonis - AI 4116:139 jt.). Rinnalehtede arvukust ja ornamenti arvestades pole kahtlust, et nad on tehtud kohapeal ja et neid võib pidada üheks iseloomulikumaks eestipäraseks ehteliigiks (Võrdlemisi arvukalt tuleb rinnalehti ette ka Karjalas ja Soomes. Vrd. K i v i k o s k i, EZF II, joon. 1049-1055; C.A. Nordman, Karleska järnaldersstudier. SMYA XXXIV, Helsinki 1924, joon. 44, 45, 47, lk. 70 jj.). Nad püsisid kasutusel 16.-17. sajandini, kusjuures hiliseimaid rinnalehti on teada üle kogu Eesti.
Eesti rinnalehed on tõenäoliselt kujunenud mõnevõrra väiksematest, kaelakee küljes kantud ümmargustest, mida on teada juba 11. sajandist mitmelt poolt Läänemere ümbruse maadest, sealhulgast Soomest (K i v i k o s k i, EZF II, joon. 747-749) ja liivi aladelt Lätis (E. T õ n i s s o n, Liivlaste muistised Vidzemes- 10. saj.- 13. saj. algus). Tallinn 1968, lk. 372, joon. 22:6, 91:3, 4 (Käsikiri asub AI-s)). Mainitud ripatsid on nähtavasti omakorda arenenud müntidest, mida samuti on tihti ripatsitena kaelakee külge kinnitatud. Eestist on leitud ainult üksikuid selliseid ripatseid (Näiteks üks eksemplar Munalaskme kalmest (Harju raj.). Vt. J. S e l i r a n d, Eesti mandri kalmed 11.-13. sajandil, Tallinn 1966, tahv. XXXI: 2 (käsikiri AI-s) ja paistab, et need ei olnud eriti levinud. Tõenäoliselt mõjutasid meie rinnalehtede kujunemist mitte niivõrd kohalikud, kuivõrd vastavad "välismaised", esijoones nähtavasti liivi ripatsid. Öeldut võiks kinnitada kaks suhteliselt varajast, umbes 3,5-cm läbimõõduga rinnalehte - oma mõõtmetelt on need alles lähedased ülalmainitud ripatsitele - Painvere aardest (Pärnu raj.), millesse kuulus veel neli õhukest hõbeplekist õõneskumera ristlõikega liivipärast käevõru (T õ n i s s o n, Eesti aardeleiud, joon. 27:3, 4, 7, lk.202) . 12. sajandi rinnalehtedest mainitagu veel nelja eksemplari Paunküla II aardest (Harju raj.) (AI 4289:109-112; T õ n i s s o n, Eesti aardeleiud, lk 191).
Mis puutub trapetsikujulistesse rinnalehtedesse, siis on neid lisaks Kumna eksemplarile (joon. 2:6) Eestist teada veel kaks: Üks Liikva aardest, teine Kaberla kalmistust (mõlemad Harju rajoonis) (Esimene T a l l g r e n, ZAE II, tahv. V:17. Teine E. K i v i k o s k i artiklis käesolevas kogumikus, joon.5) . Ornamendilt, milles esinevad stiliseeritud taimeväädid ja plettmotiiv, on kõik kolm eksemplari omavahel üsna sarnased. Kumna rinnalehe erinevuseks on selle keskosas kaks väätidest moodustuvat stiliseeritud palmekujutust. Viimastes kajastub side eriti vene aladelt, aga samuti Skandinaaviast jm., Ida-Baltimaadel esijoones liivi aladelt teada oleva taimornamendiga (Trapetsi- resp. kirvekujuliste rinnalehtede leviku ja päritoluga seotud küsimusi on lähemalt vaadeldud E. K i v i k o s k i artiklis, vt. käesolev kogumik lk. 88 jj. E. Kivikoski arvates on see rinnalehetüüp tekkinud Eestis. Võib nõustuda sellega, et Eestist leitud vastavad eksemplarid on tõepoolest kohapeal valmistatud. Kas aga mujalt leitud seda tüüpi rinnalehed on Eesti päritolu või valmistatud siinsete eeskujude järgi, pole siiski kindel. Nii on Soome rinnalehtedel esinev joomasarve kujutus võõras mitte ainult Eesti rinnalehtedele, vaid kogu siinsele muistsele ornamentikale. Joomasarve kujutuse esinemine mõnedel Eesti hauakividel on tõenäoliselt seotud hilisemate välismõjudega.).
Kumna aarde k ä e v õ r u d e s t -> kuulub neli (AM 18136:26, 27; 19093:1,2.) Eestis ulatuslikult levinud suhteliselt laiade, enamasti õõneskumera ristlõikega, kitsenevate otstega, õhukesest hõbeplekist väljataotud võrude tüüpi. Mõõtmete, proportsioonide, ornamendi jm. tunnuste järgi võib nende seas eristada mitut rühma. Tüübi kujunemiskäik ei ole veel päris selge. Vastavate aarete vanuse  järgi otsustades levisid õhukesed õhukesed hõbekäevõrud Eestis 12. sajandi lõpust või 13. sajandi algusest alates. Umbes samal ajal või mõne aastakümne võrra varem tulid kasutusele ka pronksplekist väljataotud käevõrud. Kõnesolevat tüüpi hõbe- ja pronksvõrusid esineb võrdlemisi arvukalt Põhja-Läti alal, kusjuures nende lähtevormiks paistavad seal olevat kitsamad, tugevasti õõneskumera ristlõikega, juba 11. sajandist esijoones liivi aladelt tuntud käevõrud. Et viimaseid on leitud Eestistki (Vt. viide 12), siis pole võimatu, et nad mõnevõrra avaldasid mõju ka Eesti käevõrude edasisele kujunemiskäigule.
Vaadeldava võrutüübi ühe rühma moodustavad umbes 4 cm laiused hõbedast eksemplarid, mille ornamendis esinevad omapärased geomeetrilised kujundid. Sellised käevõrud on levinud esijoones Rävala-Harju alal. Sellesse rühma kuuluvad ka Kumna võrud. Kõik kõnesolevad käevõrud on omavahel niivõrd sarnased, et võib oletada nende valmistamist ühes või paaris keskuses. Tõsi, nad ei ole täiesti üheagsed. Kui näiteks 1968. aastal päevavalgele tulnud kaks Kumna käevõru on peaaegu uued, siis 1965. aastal leitud eksemplarid on tugevasti kulunud ja ilmselt pikka aega kantud. Ka ornamendidetalilidelt on mõlemad võrupaarid omavahel veidi erinevad.
Viies Kumna käevõru (AM 18136:24) on keeratud kolmest traadist; eseme mõlemas otsas on väike nupuke. Eesti aaretes esineb üksikuid teisigi mitmest traadist keeratud või punutud käevõrusid, mis üldiselt osutavad idapoolsetele ühendustele.
Katkine s p i r a a l v õ r u ->  (Am 19093:3) on valmistatud plekiribast, mille välisküljel on madal hari. Võru säilinud ots lõpeb S-kujulise konksuna. Sellised konksud on iseloomulikud eriti rombilise ristlõikega spiraalvõrudele-hõbekangidele, mida on eriti arvukalt teada Ojamaalt (M. S t e n b e r g e r, Die Schatzfunde Gotlands der Wikingerzeit II. Lund 1947, joon 35:2-4; 36:3-10; 39:9; 40:3-6 jt). Üksikuid eksemplare on leitud ka Eestist (Vrd. T õ n i s s o n, Eesti aardeleiud, lk. 214, tahv. XXV III:1).
H o b u r a u d s õ l g e d e s t ->on kolmel rombilise ristlõikega kaar ja fasseeritud  nuppotsad (AM 18136:21, 22, 23. Lisaks Eestist varem teada olevaile oli rida seda tüüpi sõlgi Angerja aardes (AI 4340, Rapla raj.), mis tuli päevavalgele 1963. aastal). Seda tüüpi sõled on hästi tuntud nii Eestist kui ka mujalt Läänemere-äärsetest maadest. Kahel Kumna sõlel on kaarel pahk koos kolmnurkse, tõenäoliselt kirvest imiteeriva laiendiga. Kuigi võib nõustada H. Salmo arvamusega, et selline sõletüüp tekkis algselt Ojamaal (H. S a l m o, Finnishe Hufeisenfibeln. SMYA 56; Helsinki 1956, lk. 61.), on ometi tõenäoline, et järgnevalt valmistati neid nii Eestis kui ka mujal kohapeal. Otsustades vastavate aarete ja haudade vanuse järgi, levisid rombilise ristlõikega ja fasseteeritud nuppotstega sõled Eestis 12. sajandist alates (T õ n i s s o n, Eesti aardeleiud, lk. 219; S e l i r a n d, lk. 439. A. Kustini arvates võivad siiski mõned Saaremaalt leitud seda tüüpi sõled kuuluda juba 11. sajandi teise poolde. Vt. A. K u s t i n, Saaremaa ja Muhu muistised feodalismi tärkamise perioodist (11. sajandist kuni 13. sajandi alguseni). Tallinn 1962, lk. 379 (käsikiri AI-s.). Mõnevõrra varem, nimelt 11. sajandi teisel poolel, esines neid aga juba liivi aladelt Lätis (T õ n i s s o n, Liivlaste muistised, lk. 352). Võimalik, et kõnealuse sõletüübi väljakujunemisel eestis ongi kaasa mõjunud vastavad liivi eeskujud.
Neljas Kumna hoburaudsõlg on suhteliselt suur, lameda pikiharjalise kaarega ja õhukeste plaaditaoliste otstega (AM 18136:20). Selliseid hoburaudsõlgi esineb ka mitmes teises Põhja-Eesti, eriti Virumaa aardeleius. Nende enamik on valmistatud ilmselt kohapeal. Vastavate aarete vanuse järgi otsustades levisid nad alates 12. sajandi lõpust (T õ n i s s o n, Eesti aardeleiud, lk. 219). Võimalik, et seesuguste, Ida-Baltimaadel üldiselt võõrapärase kaarekujuga sõlgede kujunemist on mõjustanud idapoolsed eeskujud.
Hõbetraatidest punutud k e t t-> loomapeaotsalise ripatsiga (AM 19093:4) - nagu ka samalaadne kett ja ripatsid Padiküla aardes (T õ n i s s o n, Eesti aardeleiud, tahv. XVIII) - on tõenäoliselt Skandinaavia päritolu. Ainulaadsemaks esemeks on keti juurde kuuluv hõbedast medaljon, mille pealmisel, eraldi külgejoodetud plaadil on niellotehnikas teostatud loomakujutus (joon. 3:1, 5). Analoogilist loomakujutust esineb näiteks Skandinaavia päritoluga ümmargustel sõlgedel, mida mõned eksemplarid on leitud ka Eestist (T a l l g r e n, ZAE II, joon. 177, 178). Loomakujutust tuleb ette ka üksikutel rinnalehtedel (Eestist: T a l l g r e n, ZAE II, tahv. XIII:6; praeguse Leningradi oblasti territooriumilt: A. S p i t s õ n, Kurganõ C.-Peterburgskoi gubernii v raskopkah L. K. Ivanovskogo. MAP 20, C.-Peterburg 1896, tahv. VI:19). Kumna medaljonil oleva figuuriga sarnane tagasipööratud peaga looma kujutus esineb ühel Haapaslust leitud katkisel hõbeplaadil (T a l l g r e n, ZAE II, tahv. XVII:10). Eriti lähedase analoogina mainitagu loomafiguuri ühel Soomest leitud hõberistil (K i v i k o s k i, EZF II, joon. 1062. C. A. Nordmani järgi oli rist pärit Ojamaalt. C. A. N o r d m a n, Gotländisch oder deutsch - ein Silberkruzifix von Halikko im Eigentlichen Finnland. AA XV, Kobenhavn 1944, lk. 29 jj.). Jättes kõrvale Kumna medaljoniga seotud probleemide üksikasjalikuma arutelu, võib siiski arvata, et nii nagu kogu kett koos ripatsiga on ka medaljon Skandinaavia päritolu.
Kumna aarde r i s t r i p a t s ->(AM 18136:25) esindab nii Ida-Baltimaadel, Soomes kui ka Venes ja Skandinaavias laialdaselt levinud tüüpi. Selliseid riste - enamik pronksist - on valmistatud ilmselt mitmel pool, sealhulgas ka Ida-Baltimaadel.
Koos kirjeldatud ehetega kuuluvad Kumna aardesse veel s õ l e n õ e l -> ja kaks s õ r m u s e -> katkendit (AM 18136:28, 29, 30.). Viimastest on üks keeratud kahest traadist, kuna teine on valmistatud plekiribast.
Lisaks ehetele on Kumna aardes veel k a a l u k a p s e l (AM 19093:5), hõbedakang ja 20 münti. H õ b e d a k a n g ->(AM 18136:31) kuulub nn. valatud kangide hulka, mis olid laialdaselt levinud Läti ja Leedu territooriumil, Vene aladel, samuti Ojamaal. Eesti alalt on neid seni leitud võrdlemisi vähe (T õ n i s s o n, Eesti aardeleiud, lk. 226).
M ü n d i d ->pärinevad ligi kahte sajandit hõlmavast ajavahemikust (AM 18136:32-51.Mündid määras Eesti NSV Riikliku Ajaloomuuseumi teaduslik töötaja V. Sõerd, kellele autor avaldab siinkohal tänu lahke kaasabi eest. Alljärgnevalt Kumna müntide loetelu:
1. saksa, Konrad II, 1027-1039, Mainz;
2. saksa, Konrad II, 1027-1039, Duisburg;
3. alamsaksa, tundmata müntla, 11. saj. I pool;
4.saksa, Heinrich III, 1046-1056, Worms;
5.-6. saksa, Heirich IV, 1056-1105, Dortmund;
7. saksa penn, 1170.a. paiku, Münster;
8. brakteaadi katkend, saksa, 12. saj. lõpp?;
9.-10. brakteaat, saksa, lähemalt tundmata, 12. saj. lõpp;
11.-12. saksa, Kölni peapiiskop Dietrich, 1208-1212;
13.-19. rootsi, Knut Eriksson, 1167-1196 (Kalmaris või Visbys? vermitud brakteaadi tüüpi mündid);
20. taani, Valdemar II 1202-1241 ja peapiiskop Anders Sunesson).
Vanimad mündid kuuluvad 11. sajandi esimesse poolde. Hiliseim münt pärineb 13. sajandi algupoolelt. Enamik münte on saksa, osa rootsi, üks taani päritolu. 6 saksa münti kuuluvad 11. sajandisse, ülejäänud mündid 12. sajandi teise poolde-13. sajandi algupoolde. Viimastest moodustavad kompaktsema rühma Knut Erikssoni (1167-1196) aegsed rootsi mündid. Üht saksa penni (vermitud 1170.a. paiku) on kasutatud ripatsina, mida tunnistab mündis olev neediauk pronksist kanna jäänusega.
Kumna aarde ehted-> esindavad üldiselt tüüpe, mis on iseloomulikud 12. sajandi lõpule ja 13. sajandile. Kui arvestada ka hiliseima mündi vermimisaega, siis võib  aarde tõenäoliseks peitmisajaks pidada 13. sajandi teist või kolmandat aastakümmet.
Kumna aare koosneb enamikus ehetest, vähemal määral (mündid, hõbedakang) maksevahendina kasutatud hõbedast. Enamik ehteid on sealjuures ilmselt kohalikku päritolu. Oma koosseisult sarnaneb Kumna aare teiste, esijoones Põhja-Eestist tuntud 12. sajandi lõpu - 13.sajandi aardeleidudega, mis samuti koosnevad enamikus ehetest, kuna maksevahendina kasutatud hõbeda osatähtsus on suhteliselt väiksem. Loomulikult võidi  vajaduse korral ka ehteid kasutada maksevahendina. Sellele osutavad nii Kumna kui ka mitmes teises aardes esinevad katkiraiutud ehted. Kogu kõnesolev aareterühm erineb selgesti varasematest, 10.-12. sajandi esimese poole aaretest, mis koosnevad valdavalt müntidest, kuna ehteid esineb neis ainult üksikuid ja needki on enamikus võõra päritoluga.
Kumna ja teiste samaaegsete aarete koosseis tunnistab, et Põhja-Eesti ülikuperede kätte oli 12. sajandi lõpul ja 13. sajandi algul kogunenud silmapaistvalt palju hõbedat. Kuigi hõbeda sissevool siia algas juba varem, hoogustus see eriti nähtavasti 12. sajandi teisel poolel. See kõneleb kahtlemata kaubitsemise ja välisühenduste osatähtsuse märkimisväärsest kasvust Põhja-Eestis. Seda kinnitab ka tõsiasi, et Põhja-Eesti rannikul oli välja kujunenud rida rahvusvaheliselt tuntud sadama- ja kaubitsemiskohti, millest mitmete kaitseks oli rajatud linnused .
(H. Moora. Einige Ergebnisse der Burgbergforschung in Ostbaltikum. SM 1967, Helsinki 1967, lk. 95, 96; H. Moora, Über den ostbaltischen Handel im 12.-13. Jahrhundert. Archeologia Polski XIII:2, Wroclaw 1969, lk. 523, 524.)
Kesksemaks nendest oli ilmselt sadam ja kaubitsemiskeskus koos linnusega praeguse Tallinna kohal. Vastavalt põlistele kogukondlikele rannakasutustavadele kuulusid mainitud mainitud sadamad, turukohad ja linnused ümbruskonna külade valdusesse.-
(P. Johansen, Die Estlandliste des Liber Census Daniae. Kopenhagen-Reval 1933, lk. 262 jj., eriti lk. 265)
See aga tähendas, et faktiliselt kontrollisid neid ümbruskonna ülikud (Moora, Über den ostbaltischen Handel, lk. 524), kelle kätte oli üha enam koondumas kõigi kogukondlike küsimuste otsustamine.
Paistab, et suur osa Põhja-Eestisse kogunenud hõbedast pärineb Skandinaaviast, eriti Ojamaalt. Seda kinnitab skandinaaviapäraste ehete esinemine nii Kumna kui ka Kostivere, Padiküla jt. Põhja-Eesti aaretes. Sidemed Skandinaavia ja Ojamaaga on jälgitvad eriti Rävala aaretes. On põhjust arvata, et enamik siinsest hõbedast on saadud Tallinna sadama ja kaubitsemiskoha kaudu. Osa hõbedat on nähtavasti saadud ka karjala, isuri ja vene kaubitsejatelt (Tõnisson, eesti aardeleiud, lk. 235, 236). Et hõbe oli maksevahendiks, ei jäänud loomulikult kogu saadud hõbe Põhja-Eestisse pidama, vaid rändas siit edasi. On tõenäoline, et Põhja-Eesti ülikute kaubitsemises etendas märkimisväärset osa vahendus väljastpoolt tulnud kaubitsejate ja ja kaugemal sisemaal elava rahvastiku vahel. Hõbeda ringlemise lähem selgitamine vajaks kahtlemata põhjalikumat eriuurimust. Põhja-Eesti sadamakohtade kaudu väljaveetavate saaduste hulgas olid nähtavasti tähtsal kohal teravili ja kariloomad (H. Moora, H. M. Ligi, K istorii selskogo hozjaistva v Pribaltike v period obrazovanija feodalnõh otnoshenii (XI-XII vv.). Ezhegodnik po agrarnoi istorii Vostotshnoi Evropõ 1963, Vilnius 1964, lk. 88). Sisseveetavatest kaupadest mainitagu hinnalisemate riidesortide, relvade, hõbeda jm. kõrval eriti soola. On tõenäoline, et osa soola ja muid kaupu läks Põhja-Eesti sadamakohtade kaudu Soome ja Karjalasse.
Kumna ja teised samaaegsed aardeleiud tunnistavad, et Põhja-Eesti etendas juhtivat osa eesti hõbesepiste arengus, eriti selle silmapaistvas esiletõusus alates 12. sajandi lõpust. On märkimisväärne, et suurem osa kohalike hõbeehete tüüpe kujunes just siin. Ühtlasi nähtub aaretest, et Põhja-Eesti ülikute kätte oli selleks ajaks hõbedat kogunenud rohkem, kui seda vajati vahetult kaubitsemiseks, s.o. ringlemissfääris.
Kõigest eelöeldust võib nähtavasti teha järelduse, et Põhja-Eesti, esijoones Rävala ülikute ühiskondlik ja varanduslik seisund tugines mitte ainult maavaldusele, vaid üsna suurel määral ka kaubitsemisvõimalustele ning välisühendustele. Sellega kaasnesid tõenäoliselt teatud erijooned kogu siinses ühiskondlik-majanduslikus korras. Paistab, et maavalduse ja maaviljelusega seotud küsimused ei olnud siin niivõrd ainuotsustavad kui eesti sisemaal.
Põhja-Eesti ühiskondlik-majanduslikust olukorrast tingituna pidid siin ilmselt teravamini avalduma taani-saksa vallutuse tagajärjed. Suhteliselt kiiresti kulgevale maade läänistamisele ja mõisate tekkimisele lisandus olulise tegurina kohalike ülikute seniste rannakasutamise ja kaubitsemisega seotud võimaluste ja õiguste piiramine. Esimeseks raskeks löögiks oli kahtlemata Rävala eestlaste senise tähtsaima sadama ja kaubitsemiskeskuse Tallinna vallutamine. Tallinnast sai mitte ainult vallutajate tähtsaim sõjaline tugipunk Põhja-Eestis - geograafiliste eelduste ja juba varem väljakujunenud ühendusteede süsteemi tõttu kujunes Tallinnast ka saksa kaupmeeste tähtsaim keskus Soome lahe ääres.Vallutajate sõjalist jõudu kasutades püüdsid saksa kaupmehed enda kätte haarata esijoones kogu siinse ülemerekaubanduse. Tallinna esiletõusu tõttu kaotasid teised Soome lahe lõunaranniku sadama- ja kaubitsemiskohad senise tähtsuse. On loomulik, et kõik see ei toimunud vastupanuta. Võimalik, et just sellest kokkupõrgete ja sisemise pinge situatsioonist tulebki otsida põhjusi, miks Põhja-Eestis alates 13. sajandi teisest ja kolmandast aastakümnest peideti terve rida suuri aardeid.

Antud materjalid on võetud 1970. aastal välja antud raamatust "Studia archaeologica in memoriam Harri Moora". Selle teose lehekülgedel 218-225 kirjutab Evald Tõnisson lähemalt Kumna aardeleiust. Artikli lõpus on lühikesed sisukokkuvõtted vene- ja saksa keeles.