"Studia archaeologica in memoriam Harri Moora" / 1970 / lk. 237

Kuude leiu võimalikust seosest Viljandi ülestõusuga 1223
(A. Vassar)

Hiliste arheoloogiliste muististe ühendamine ajalooliste sündmustega, mis on teada varajaste kirjalike allikate kaudu, on oluline mitmes suhtes. Kõigepealt aitab see siduda kahte erinevat allikaliiki, ühtlasi aga neid vastamisi rikastada. See võimaldab anda muistisele isikulise näo ning kronoloogilise kinnispunkti, parimal juhul teda seostada isegi ajaloolise isikuga, kirjalikele teadetele aga sugeneb sellest eluolulist konkreetsust. Seostatuina kõnelevad mõlemad tunduvalt rohkem kui üksikult, avades sügavamalt hõredates faktides peituvad mitmetahulised aspektid.
Alles siis, kui H. Mooral õnnestus Lõhavere linnus lõplikult samastada Sakala vanema Lembitu kantsiga ning usutavalt siduda selle põlemiskihid preester Henriku kroonikas kirjeldatud sõjasündmustega, võis ta jõuda järeldustele, millest need erinevad allikad eraldi täiesti vaikivad (H. Moora ja O. Saadre / Lõhavere linnamägi / Muistse Eesti linnused. 1936.-1938. a. uurimiste tulemused , Tartu 1939 / lk. 181).
Muidugi võivad sellised katsed ka luhtuda või halvemal juhul isegi valepärimusi sünnitada. Nii juhtus näiteks asjaarmastaja J. Luiga oletuste puhul seoses Madisepäeva lahingukoha mõistatamisega.
Palju on juttu olnud sellest, et aarde- ja peitleiud on suurel määral seostatavad poliitiliste sündmustega, eelkõige sõdade ja sisevõitlustega. Kuivõrd see nii on, vajab muidugi laiema materjali võrdleva analüüsi põhjal selgitamist (Tulemuslikult on seda tehtud: 1) G. F. Korzuhina, "Russkie kladõ IX-XIII vv". Moskva-Leningrad 1954; 2) E. Tõnisson, Eesti aardeleiud 9.-13. sajandist. "Muistsed kalmed ja aarded-arheoloogiline kogumik II", 1962 / lk 238). Igal juhul: nagu linnusedki, on just see leiuliik peale ühiskondlik-majandusliku külje kõige lähemal poliitilisele ajaloole. Kõiki neid seostamisvõimalusi tuleks uurida koos laiemal ajal läbi mitme sajandi, et jõuda vähegi tõenäolistele järeldustele.
Esemeliste leidude hulgas esineb kõikjal peale müntide ka teisi asju, mis kindlasti on väljastpoolt sisse toodud. Peamiselt on need seotud kaubandusega, eriti klaasist ja väärismetallist nõud, ehted jm. esemed, samuti relvad. Nende kõrval tuleb ette ka üksikuid unikaalseid asju, mille sattumine hoopis kaugele oma valmistamis- või päritolukohast pole enam seletatav kaubavahetusega. Võiks arvata, et just unikaalsed importasjad (ükskõik mis materjalist või mistahes leiuliigist) on ajaliselt täpsemini määratavad ning seostatavad mingi erakordse sündmusega. Nende registreerimine ulatuslikumal alal, leviku, leiutingimuste ja ajalise  jaotumise analüüs aitaksid peale mitmesuguste muude külgede, nagu välissuhted, nende iseloom, ühiskondlik tähendus, tõenäoliselt välja selgitada ka teatud poliitiliste sündmuste piirjooni. Eestis võiks see tulemusi anda võib olla juba I aastatuhande teisest poolest alates.
Üheks sääraseks leiuks on nn. keiser Otto kauss, mida korduvalt on publitseeritud ja käsitletud:
1) Kõige üksikasjalikuma analüüsina vt. H. v. Bruiningk, Ein liturgisches mittelalterliches Bronzebecken, die sogenannte Kaiser-Otto-Schale, im Dommuseum zu Riga. Sitzungsberichte der Ostseeprovinzen Russlands aus dem Jahre 1902, Riga 1903, lk. 108-149 (2 tahvliga);
2) Tallgren /  ZAE II, lk. 137;
3) P. E. Schramm /  Die Magdeburger Patenen mit dem Bilde Ottos des Grossen / Thüringisch-Sächsische Zeitschrift für Geschichte und Kunst, XVII, Halle a.d.S. 1928, lk. 1-8;
4) T. Poklewski / Misy brazowe z XI, XII i XIII wieku. / Acta Archaeologica Universitatis Lodziensis Nr. 9 /  Lodz 1961, lk. 39, 85.
Riia Ajaloomuuseumist viidi kauss 1940. aastal Saksamaale ja tema praegune asukoht on teadmata, vt. T. Pavele, Latvijas 11.-13. gs. bronzas blodas. Arheologija un etnografija. Rakstu krajums VI, Riga 1964, lk. 127, 132.
Tänaseni on see Eestis jäänud ainulaadseks esemeks. Kauss (vt. fotot) on tehtud õhukesest pronksplekist ja suure oskusega töödeldud; rikkalikult ilustatud sisepinnale on joodetud neljast metallribast rist medaljonidega otstes ja keskel. Täpsema valmistamiskoha ja -aja määramine on  tekitanud lahkarvamusi. Kõige tõenäolisemalt on tegemist siiski Magdeburgi metallitööga 12. sajandi esimesest poolest (eri uurijad on kaussi dateerinud 10. sajandi keskpaigast kuni 12 sajandi teise pooleni (Schramm / lk. 3 ja 6 // C. A. Nordman / Karelska järnaldersstudier / Suomen Muinaismuistoyhdistyksen Aikakausikirja-Finska Forminnesföreningens Tidskrift / Helsinki 1874-.) Ollakse üksmeelel, et kauss oli kasutusel katoliikliku liturgilise nõuna, kusjuures H. v. Bruiningk veenvalt tõestas, et ta oli määratud kiriku sisseõnnitamisel püha õliga salvimise juures tarvitamiseks.
Nõu otstarbest lähtudest jõudis sama autor arvamusele, et kuigi kauss oli tema poolt ettetoodud kaalutlustel valmistatud juba 10. sajandil, sattus ta Liivimaale alles 13. sajandi alguskümnendeil. "Tollal, ühel paljudest sõdadest pärismaalastega või paganlike naaberrahvastega, võidi see juhuslikult röövida ja matta, võib olla päästis selle meie jaoks maa sees aga mingi muu juhus hoopis hilisemast ajast (Bruiningk, lk. 143 jj.; hiljem avaldatud arvamus, et kauss on maha maetud umbes 11. sajandil (R. Indreko, Viljandimaa muinasaeg. Tartu 1935, lk. 43. vrd. lk. 47) pole lähemalt põhjendatud)". Viimase võimaluse vastu räägib asjaolu, et nõul puuduvad tuntavamad kulumise jäljed, mis oleksid paratamatud sagedase või äga pikaajalise kasutamise korral. Bruiningki arvamust vaagna Liivimaale toomise aja ja viisi kohta püüdis konkretiseerida P. Johansen, kelle järgi nõu on võinud siia tuua Lippe Bernhard, kes oli mõni aeg Dünamünde kloostri abt ja hiljem Seloonia-Semgallia esimene piiskop. Johanseni arvates võis nõu võitlustes Magdeburgi peapiiskopi vastu sattuda saagina Bernhardi kätte, kes selle siis patulunastuse korras Viljandi Risti kabelile annetas (P. Johansen, Lippstadt, Freckenhorst und Fellin in Livland. Werk und Wirkung Bernhards II zur Lippe im Ostseeraum. Westfalen-Hanse-Ostseeraum. Münster Westf. 1955, lk. 147). Hüpotees on esitatud siiski vaid kõrvalpõrkena, ilma et oleks kaalutud üksikasjade ajalist ja muud sobivust.
Mõlemad uurijad on jätnud kasutamata need küsimuse selgitamise võimalused, mis peituvad vaagna leiutingimustes.
Kuidas võis selline omal ajal hinnatud kiriklik ese sattuda talupoeglikku ümbrusse (Kuude kausi ainuke, kuid mõnevõrra lihtsam vaste, mis on valmistatud samas töökojas, leiti 1913. aastal Halle linnas ehitustöödel. M. Sauerlandt, Ein frühmittelalterliches Bronzebecken. Zeitschrift für chrisliche Kunst 32, Düsseldorf 1919, lk. 49 jj. Bruiningk (lk. 133) märkis õigusega, et Eesti kalme- ja peiteleidudes kuni 13. sajandini pole peale Kuude leitud ühtegi eset, mida võiks kaheldamatult pidada mingiks kirikunõuks), paika, kus kunagi pole asunud kirikut ega kabelitki? Nõu otstarve välistab võimaluse olla sinna sattunud kaubanduslikul või muul rahuliku suhtlemise teel, isegi pärast ümbruskonna rahva ristiusustamist. Seda kinnitab samuti Bruiningki tähelepanek, et koduse tarbenõuna pole vaagnat ilmselt kunagi kasutatud. Järelikult tuleb eeldada mingit erakordset sündmust, millega ühenduses säärane nõu sattus talupoegade kätte ja vajas peitmist. Leiusuhted näivad andvat selleks mõningase pidepunkti.
Vaagna leidis 1886. aasta suvel Viljandist umbes 9 km (otsejoones 7,5) ida pool asuva Kuudevita (ka Mati ehk Madise) talu peremees Matt Anton talust pool kilomeetrit eemal endise nn. Katariina kanali lähedal kündmisel. Tegemist oli madalamal asuva uudismaaga, mis eelmisel aastal oli karjamaast üles haritud. Et rukis tuli halvasti üles, künti põld ümber uuesti külvamiseks. Seejuures sattus ader vaopõhjas, maapinnast umbes poole jala sügavuses mingile ümmargusele kõvale asjale, mille kündja kiviks pidades labidaga välja kaalus, sellega nõu serva rikkudes. Takistus osutus kummuli asetatud pronksvaagnaks. Selle all olnud pronksist lahtine käevõru, mille otsad ulatunud teineteisest mööda. Leidja oli võru minema visanud, sest see oli must ja paistis väärtusetu. Järelotsimisel seda enam ei leitud. Vaagnast 3-4 jalga eemal vaopõhjas leidnud kündja veel raudkirve, mis tookord jäi leidja kätte, sest tasu suhtes ei jõutud kokkuleppele. Viljandi pastori L. Krügeri kirjelduse järgi oli kirves mingi lai-ja kitsaskirve vaheline keskvorm neljakandilise allapoole tugevasti kitseneva varreauguga, ilma silmalappideta. Kirve lehe pikkus oli 19 cm, suurim laius 9,3 cm, tera kaarjas, välisserv veidi kumer, sisemine tugevasti nõgus. Samasuguseid kirveid olevat suurel hulgal leitud ka Viljandi lossivaremetes teostatud väljakaevamistel (Bruiningk, lk. 110 ja 111). Suure erinevuse tõttu vaagna ja kirve vanuses kaheldi nende leiulises kokkukuuluvuses. H. v. Bruiningk esitas siiski mitu võimalust: vaagna ja kirve kokkukuuluvuse korral määrab matmise aja kirve vanus; leidja püüdis mujalt leitud kirvest hiljem kõrge tasu lootuses siduda hinnaliseks osutunud kausiga; võib olla maeti kirves juhuslikult samasse kohta, kuhu varem oli maetud kauss; kausi peitja pani sinnasamasse hiljem ka kirve. Nendest võimalustest osutub mitmesugustel kaalutlustel kõige tõepärasemaks esimene.
Omaaegseid uurijaid viis segadusse suur vahe vaagna ja kirve vanuses, mis ulatus kahe-kolme sajandini. Ometi asetas H. v. Bruiningk vaagna mahamatmise samuti 13. sajandisse, sidumata seda aga kirvega. Kahjuks on kirvest teada ainult kõige üldisem kirjeldus, kuid selle järgi otsustades ei ole võimatu tema kuulumine 13. sajandisse. Kirikunõuga üheaegse mahamatmise poolt räägib seegi, et sealtsamast pole saadud mingeid muid leide, kuigi sealt otsis juba leidja ning 1895. aasta augustis teostas R. Hausmann kohapeal hoolika järelkaevamise. Viimane ei andnud vähimatki, millest Hausmann järeldas, et "kuulus kauss pidi olema sinna sattunud puht-juhuslikult" (Jahresbericht der Felliner litterar. Gesellschaft für die Jahre 1890 bis 1895, Fellin 1898, lk. 29 ja 30.
Kolme eseme leidmine ühest kohast ja samas sügavuses viitab pigemini kas peiteleiule või hauale. Tõsi küll, mingeid luid ei märgatud 1886. ega 1895. aastal, niivõrd madala matmise puhul aga võis luustik olla täielikult hävinenud. Esemete asetus - vaagen koos käevõruga, kirves 90-120 cm eemal - sobiks nende kokkukuuluvuse korral rohkem laibahaua kui peitleiuga. Leiukoha eraklik asend ja luude puudumine räägivad ometi rohkem peitleiu kasuks. Miks pidi keegi maetama üksikult eraldi, samal ajal kui kogukonna kalmistu oli vaid pool kilomeetrit eemal? Pealegi matsid sakalased oma surnuid vabadusvõitluse ajal põletatult, eriti protestiks vallutusega kaasaskäiva ristiusu pealesurumise vastu. Asjaolu, et kündja leidis kirve vaagnast veidi eemal, ei tarvitse olla primaarne, sest kirvest märkas ta alles pärast pronksnõu väljakaevamist. On mõeldav, et kirves asus algselt vaagna peal, kuid juba uudismaa tegemisel jäi adratera ette ning kanti kündjale märkamatult veidi eemale. Kirve kuulumine peitleidu on haruldane, kuid siiski esineb kirveid vähemalt kahes Vene aardes 10.-13. sajandil, nimelt Smolenski lähedal Gnjozdovos ja Kiievis (Korzuhina, lk. 11, 89, 116). Viimases oli kirves asetatud aaret sisaldava savinõu alla, nõu aga kaetud pannitaolise rauaga. Kuude peiteleius võis kirves olla ühtaegu raskuseks vaagnal ning selle maagiliseks kaitsjaks, käevõru aga sümboliseerida vaagna peitjat kui omanikku. Igal juhul ei saa leiu koosseisu pidada juhuslikuks.
Vaagna peitmise põhjuste selgitamisel peame leiukoha ümbruskonnas eeldama mingit sündmust, millega seoses eriotstarbeline kiriklik ese võis sattuda talupoegade kätte ning seda tuli peagi tagaotsijate eest varjata. Sääraseks sündmuseks on kõige suurema tõenäosusega sakalaste ülestõus Viljandis 19. jaanuaril 1223, mil nad pühapäevase messi ajal linnuse kiriku sisse piirasid ning sundisid sakslased alistuma. "Sõnamurdjad võtavad nad kohe kinni, seovad neid käsisit ja jalust, röövivad kogu nende vara, raha, hobused ja jagavad selle omavahel... Mõned neist läksid veel teise linnusesse, mis oli Pala ääres, ja käskisid seal teha samuti ja tapsid teel oma preestri koos teistega." (Heinrici Chronicon Livoniae. Editio altera. Recognoverunt Leonid Arbusow et Albertus Bauer. In usum scholarum ex Monumentis Germaniae Historicis separatim editi. Hannoverae 1955, XXVI:5)
Viljandi linnus koos Maarjale pühendatud kirikuga oli Sakalas vallutajate esimene kindlustatud keskus, mis alles veidi aega enne ülestõusu oli valmis saanud. Esimese Sakalas ehitatud  kiriku sisseõnnistamiseks oligi nähtavasti Viljandisse toodud nn. patena chrismalis, talupoegade kätte võis see aga kõige tõenäolisemalt langeda ainult kiriku minekuga ülestõusnute täielikku võimusesse. Just selline olukord kujuneski jaanuari lõpul 1223. Nagu Henriku kroonika kinnitab, kasutasid eestlased samuti ära kõik sakslastelt võetud relvad (mille hulka arusaadavalt kuulusid ka sõjakirved).
Järelikult pidi Kuudest pärit meeste kätte sattuma ka muud saksa sõjameeste ja kaupmeeste vara. Kuude kalmistu rikkaliku leiumaterjali hulgas leidubki üksikuid katkendeid esemetest, mis ei ole kohalik toodang. Nendest kõige olulisem on mingi kollakasrohekast iriseerivast pressitud klaasist ampulli servakatkend, mis leiti 1895. aasta väljakaevamistel (Vilj. M, tahv 47:8). M. Schmiedehelmi andmetel on üks saksa eriteadlane Berliinist kindlaks määranud selle päritolu varaislami kultuuripiirkonnast 8.-10. sajandil, seega tooduks võib-olla kuskilt Mesopotaamiast või Pärsiast. On usutav, et nii kauget päritolu klaasampull võis jõuda Viljandisse alles 13. sajandi algul koos ristisõdijatega. Oma kujult sobiks see väga hästi püha õli hoidmiseks ning oleks samuti kui pronkskausski liturgilise otstarbega. Tähelepanu väärib, et vaagna medaljonil kujutatud keiser Otto hoiab paremas käes keraja kujuga õlinõu, mis võiks sarnaneda kõnesoleva ampulliga, kui sellele lisada kõrgem kaas (Vrd. Bruiningk, lk. 115 ja 116; Hallest leitud nõu medaljoni vt. Schramm, tahv. I ja II:1.). Kiriku sisseõnnistamise juures eeldabki H. v. Bruiningk vaagna kõrval veel päris õlinõu (chrismatorium, ampulla, pyxis) olemasolu (Bruiningk, lk. 142; kahjuks puudub Kuude klaasampulli katkendil põhjaosa, et otsustada, kas see oli kerajas, mingi madala jalaga või nõgus - viimasel juhul oleks ühtekuuluvus vaagnaga veelgi ilmsem.). Nagu näeme, leidubki viimase vaste tõepoolest ka Kuudes, ainult et kalmistu panuste (või ohvriandide?) hulgas. Lahtiseks jääb, kas sellest sinna meelega vaid üks kild pandi.
Kuude kalmistus esineb veel mõningaid teisigi ebatavalisi leide, nagu arvatava soomusrüü katkendeid, võõrapärane kaheteraline nuga ja hoburaudsõlg, mis võivad kuuluda vabadusvõitluse aega (Viljandi Rajoonidevaheline koduloomuuseum, tahv. 34:31; 28:15 ja 35:18).
Kalmistust saadud leidude järgi otsustades on Kuudes asunud põline sugukondlik keskus, mis käesoleva aastatuhande algsajanditel kujunes kohaliku üliksuguvõsa asupaigaks. Piirkonna kaitsekeskuseks oli ilmselt Naanu linnus, eesti feodaliseeruva üliku kants 12. sajandi lõpul ja järgmise algul (H. Moora, Muistsete linnuste uurimise tulemustest Eesti NSV-s. "Muistsed asulad ja linnused. Arheoloogiline kogumik I / 1955). Võimalik, et siin on tegemist sama ülikusuguvõsaga, mis vajab edaspidi detailsemat väljaselgitamist. Kuude on Naanuga võrreldes igal juhul vanem ja põlisem keskus, mille jõukus avaldub ka 13. sajandi algul. Kahe liturgilise nõu leidimine just siit kinnitab selle keskuse aktiivset osavõttu võitlusest saksa vallutajate vastu.
Ülestõusu ajal äravõetud varade jagamisel vähemalt kahe kirikunõu sattumine Kuudesse - kui see oletus on paikapidav - võimaldab teha mõningaid muidki järeldusi.
Kõigepealt tähendaks see seda, et Kuudest pidi keegi (või mõned) kuuluma ülestõusu ettevalmistavate ja läbiviivate vandenõulaste hulka. Henriku "Liivimaa kroonikas" mainitaksegi, et pärast alistumist ja ristimist elas sakalasi koos ordurüütlitega Viljandi linnuses ja et just need sakalased panidki toime linnuse ülevõtmise. Konspiratiivsuse ja ootamatuse säilitamiseks ei saanudki ülestõusjad siia tolleks pühapäevaks suuremaid abivägesid kokku tõmmata. Isegi Pala kants vallutati alles Viljandi ülestõusjate poolt. Kroonikast ei selgu, kes olid need sakalased, kes koos ordurüütlitega linnuses elasid. Tolle aja tavasid arvestades olid need valitud mehed, kes üksikute kogukondade esindajatena pidid kindlustama rahva alistumises-oleku, järelikult ülikute hulgast.
Ülestõusjad jagasid omavahel ordurüütlitelt ja kaupmeestelt saagiks saadud relvad, hobused, rõivad, rahad. Erakordsem saak, mille hulka tuleb arvata ka kirikuvara, läks aga arvatavasti eeskätt väljapaistvama asendiga isikute, mõne vanema või juhtivama üliku-vandenõulase kätte. Püha õli nõud võisid omada erilist tähtsust võimusümbolitena. Niisiis kinnitaks seegi asjaolu Kuudest pärineva vandenõulase (või mitme) ühiskondlikku asendit Viljandi ülestõusus.
Sellega seoses väärib tähelepanu veel üks koht "Liivimaa kroonikas", kus ühelainsal korral, kuid kõrvuti Lembituga mainitakse Sakala vanemat nimega Vytamas (Henrici Chronicon Livoniae, XXV:2). Kroonika väljaandjate arvates langes too koos teiste vanematega Madisepäeva lahingus (Henrici Chronicon Livoniae, XXV:2, lk. 143). Meeste mas-lõpuga  isikunimesid esineb 13.-15. sajandi allikates Sakala alal teisigi, kuid nime esiosa on üldse haruldane (D.-E. Stoebke, Die alten ostseefinnischen Personennamen im Rahmen eines urfinnischen Namensystems. Hamburg 1964, lk. 1964, lk. 81; mas-lõpu kohta lk.121). Ainulaadse nime esiosa säilis Kuudevita (-viita) põlistalude nimes. Kas tohime sellest oletamisi järeldada, et Lembitu võitluskaaslase ja ühe Sakala vanema asupaika tuleks otsida Kuudest?
Teatavasti vallutati Viljandi ja Pala linnus sakslaste poolt juba 1223. aasta augustis ning ülestõus Sakalas suruti  lõplikult maha mõni aeg hiljem. Tartu langemine võttis viimased vastupanulootused. Ordurüütlid ja vaimulikud kindlustasid end Sakalas uuesti, eestlasetel tuli hakata maksma kümnist. Peale selle said sakslased täielikult tasutud kõige eest, mis neilt oli ära võetud ja kahju tekitatud (Henrici Chronicon Livoniae, XXVIII:9). Sündmuste selline kulg sundiski saagiks saadud kiriklikku vara kas tagastama - see võis aga kaasa tuua karistuse - või peitma. Igal juhul ei olnud allaheidetutel sääraste asjadega enam midagi peale hakata.
Arusaadavalt jääb arheoloogiliste leidude ühendamise katse kirjalikes allikates toodud südmustega ikkagi vaid tõenäolisuse piiridesse. Ühtlasi toob ta kohe kaasa uusi küsimusi ja tööhüpoteese. Nende lahendamine ja usutavaks tegemine, kogu kirjutise algul mõlgutatud kavatsuse teostamine aga nõuab kavatsusi ja uusi leide.

Allikas: "Studia archaelogica in memoriam Harri Moora" / 1970 / lk. 236-240