MUHU LINNUSE AARDELEIUD

< mine  pealehele

Leiust:
 Leius oli: 2 kaelavõru, kahekordse punutud kaarega; 8 laia õhukesest plekist käevõru, 8 rinnalehte, hoburaudsõlg, 4 sõrmust ja 3 hõbehelmest filigraanilustustega. Hõbeesemete kõrval oli leius rida pronksist esemeid: traatidest keeratud käevõru, hoburaudsõlg, 2 sõrmust, naast, kaalud ja kaalu kapsel, 68 klaasist helmest. Aardesse kuulus 24 münti  12. sajandi teisest poolest ja 13. sajansi algusest. Hiliseim münt on löödud ajavahemikus a. 1203-1223. Münte on kantud ripatsitena. Näib tõenäolisena, et aare on peidetud ühenduses Muhu linnuse piiramise ja vallutamisega sakslaste poolt 1227.a.(vt.allpool)
  Aare leiti Muhu linnusest mulla võtmisel tammi ehitamise ajal üle Väikese väina 1894. ja 1895.a. Esemed olevat saadud kahest kohast. Selle järgi otsustades võis siin tegemist olla kahe aardega. Kuna aga esemed on segamini läinud, ei ole neid võimalik enam eraldada.
  Osa esemeid on Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi Arheoloogiamuuseumis Tallinnas. Teine osa Riiklikus Ermitaazis Peterburis 984. Aare on lühidalt kirjeldatud Otsjot Imperatorskoi Arheologitseskoi Komissii za 1895 god. Sankt-Peterburg 1897, lk 67jj (vene keelest tõlge: 1895.a. Imperaatorliku Arheoloogilise Komisjoni 1895.aasta aruanne. Peterburg 1897, lk 67). Ermitaazis olevaid esemeid on osaliselt pildistatud m.t. 165: a-d. Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi Arheoloogiamuuseumis Tallinnas olevaid esemeid on kirjeldatud ja osaliselt pildistatud RK 850 (Katalog der Ausstellung zum X. archäologischen Kongress in Riga 1896. Riga 1896.) ja tahvel 28:11 ning koguteoses Saaremaa ja Muhu muinasjäänused (Tartu 1924, joon. 53, lk 136). Üks kaela- ja üks käevõru pildistatud M o o r a, Vorzeit, joon. 52. Leid on kirjeldatud ja osa esemeist kujutatud ka A. K u s t i n Saaremaa muistsed linnused ( Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised, Tallinn 1956-.) lk 59 jj. ning joon.1.


Originaallehekülg "Henriku Liivimaa kroonikast"


Muhu maalinna piiramine


Selline pilt Muhu Linnuse maalinna vallidest ja hoovist avanes Legendiotsijale 1999. aastal. Autost vasakul paistab 1227. aasta sündmustele pühendatud mälestuskivi.

Peatükk “Henriku Liivimaa kroonikast”, milles räägitakse Muhu maalinna vallutamisest ja sealsete võitlejate ja varjul olnud inimeste hävitamisest saksa ristisõdijate poolt 1227.aastal. “Henriku Liivimaa kroonikas” kirjutatakse Muhu linnuse vallutamisest järgmist.
/.../ “Niisiis juba üheksandal päeval, tulles Muhu linnuse juurde lubavad nad üheainsal ööl puhata, kusjuures neil on kokkupõrge linnuse omadega.
Need, kartes ähvardavaid lahinguid, tõmbuvad tagasi oma linnuse eluhoonetesse, läkitades öösel sõnu täis pettust ülempreestrile ja teiste sõjaväe vanematele, öeldes, et nad võtavad vastu Kristuse usu ja kristlaste rahu, et nad sõjaväe edasi liikudes tooksid sellele lüüasaamise ja taganttulijaile lahingu kaotamise. Ja ülemkarjane koos teiste vanematega tahtis neid vastu võtta ja rahu anda, kuid neid takistasid nende pettused ja kuritööd, sest ei aita tarkus ega nõu issanda vastu; tahtmata oma võltse kombeid maha jätta, ikka veel janunedes juua kristlaste verd ja ihates korda saata muid nurjatusi, polnud nad oma väga kurja meelega püha ristimise kingitusi ära teeninud; pannes lootuse oma linnuse tugevusele ja rahu soovimata ja igasuguseid häbematuseid rääkides, olid nad ära teeninud pigem mahatapmise kui ristimise. Ja sest et nad rahu vist küll ei tahtnud, rahu neil pages eest, kättemaks üksinda jäi.
 Esmalt niisiis ründavad sakslased valli, loodavad ronida üles linnusesse, kuid lüüakse nende poolt tagasi, saavad vigastada kivide ja odade heidetest, mistõttu nad on sunnitud võitlema niihästi nõuga kui jõuga. Nad ehitavad masinaid, heidavad paterellidega nende paterellide vastu kive linnusesse, valmistavad sea, mille all nad kaevavad linnust, kuni jõavad valli keskpaigani. Eemaldavad siis sea, panevad nad asemele tugeva puutorni; sellele ronivad üles vaprad relvastatud ja ammukütid, saates oma ammunooli, piike ja odasid nonde pihta. Pärast seda kui on koitnud kuues päev, esimene nimelt pärast Maarja puhastamise püha, et puhastamise päev ise ei muutuks ebapuhtaks tapetute vere läbi ägenes varahommikul võitlus veelgi, nad lammutasid juba kõvera rauaga ehk raudkonksuga kindlustist, kiskudes sellest välja ükshaaval kõik
kõige suuremad puud, mille varal kindlustis püsis, nii et mõningane osa kindlustisest tuli juba maani maha. Kristlaste vägi rõõmustab, nad karjuvad, paluvad jumalat. Karjuvad ka need, rõõmustades oma Tarapitha üle. Need hüüavad appi hiit, nood Jeesust, kelle nimel ja kiituseks nad ronivad vapralt üles, jõuavad valli harjani, aga lüüakse ka nende poolt väga vapralt tagasi. Seda, kes esimesena üles ronib, surutakse paljude odalöökidega ja kivihoopidega, igatahes ainuüksi jumal hoidis teda vigastamata keset nii palju raevutsevaid vaenlasi. Sest kui ta üles ronib, tõukab vaenulik hulk ta kohe tagasi, ja kui ta jälle ja veel mitu korda üles ronib, tõrjuvad vaenlased ta nii mitu korda tagasi, kui mitu korda ta püüab ülespoole ronida, kuni seesinane sakslane lõpuks küll pika mõõgaga tõrjudes vaenlaste piike, igatahes jumala ingli kergitusel jõudis kõige kõrgema kindlustiseni, mis oli vaenlaste peade kohal, ja et ta ei saaks viga vaenlaste odadest altpoolt, paigutas ta kilbi jalge alla ja kilbil seistes üksinda vaenlaste vastu ta võitles, kuni jumal saatis teise ja kolmanda. Kolmas, oh häda, tõugatakse tagasi ja libises kõrgelt tagasi alla. Kaks kaitsevad endid sellest hoolimata vaenlaste hulga vastu, nende vastu ronib seljatagant viis saarlast samuti kõige kõrgema kindlustise otsa, heites nende pihta oma odasid. Esimene neist tõugatakse odaga tagasi, sakslane mõõgaga lõi, kukkudes surma ta sai ja teised pöörduvad põgenema. Muud sakslased järgnedes ronivad vapralt üles, et tulla esimestele appi. Ehkki vaenlaste raev tõrjub neid väga vapralt tagasi ja paljud neist saavad haavata, saanud haavatan ning teised tapetakse, nad siiski, lootes issandale ja tõrjudes suure vaevaga vaenlaste hulga eemale, hõivasid lõpuks kindlustise tipu.
  Ülesronimine oli niisiis väga raske, sest mägi oli kõrge ning jäätunud ja kividest müür müür mäe otsas külmunud nagu jää, nii et jalga ei saanud kuskile toetada. Kuid mõned redelit mööda, mõned köit mööda, ennast kinni hoides, tõesti issanda ingli kergitatatuna, jõuavad nad nad üles ja suruvad igalt poolt põgenevatele vaenlastele selga. Kristlaste hõiskamise ja võidurõõmu hääl! Hääl Ramas, paganate segaduse ja hukatuse nutt ja halamine! Nad tungivad linnusesse ja tapavad rahvast,
Saaremaa paganarahvale armu nad ei saa anda,
sest maha löövad nad muist, vangideks võtavad muist.
Liivlased koos lätlastega, käies ümber linnuse ringi, ei lase kedagi neist põgeneda. Vaenlaste üle võidu saavutanud, rõõmustavad võitjad, lauldes jumalale kiitust. Kes ikka kaitses Taavetit vilistlaste eest, see päästab ka omad, andes võidu vaenlaste üle. Nad vallutavad linna, röövivad saaki, riisuvad vara, toredaid asju, ajavad hobused ja karja ära, mis üle jääb, põletavad nad tules. Saarlaste linnust neelab tuli, aga kristlased riisuvad rõõmsasti saaki.
  Teinud Muhu linnuse tuhaks, tõttab sõjavägi teise linnuse juurdem mida kutsutakse Valjalaks”/.../

Allikas: “Henriku Liivimaa kroonika” lk. 267-271.Tõlkinud Richard Kleis.Trükk 1992