Hõbenõu nn. Taru aardest. Kokkuvõte:
A. V. Banck

Riiklik Ermitaazh omandas 1915. aastal hõbeesemeist koosneva aarde, mis selle müüja andmeil olevat leitud keldri kaevamisel kuskil Tartu linna ääres. Leiu muud esemed avaldas ja analüüsis 1929. aastal M Schmiedehelm (M. Schmiedehelm, Ein Depotfund aus Tartu. ESA (Eurasia Septentrionalis Antiqua, I-XII. Helsinki 1926-1938) IV, lk. 263-271). Tähele panemata jäi aga aardesse kuuluv silmapaistvat kunstipärast tööd esindav hõbenõu (kuna seda säilitatakse  ühes teises Ermitaazhi osakonnas, inv. nr. Y3-876).
Kõnesoleval hõbenõul on alumise osaga kujult ja ornamendilt sarnanev kaas (vt. külgvaade allpool). Mõlemad, nii nõu kui kaas, on tublisti vigastatud. Nõu suurim läbimõõt on 12,2 cm, kaanel - 11,8 cm. Jootmise jäljed põhjal ja kaanel näitavad, et nõul on algselt olnud jalg ja kaanel kas nupp või sang.
Nõu ja kaane kaunistus koosneb eelkõige paelmustrist, mis on kujundatud pinda süvendatud rööbikjoontest. Paela äärjooned ja muude ornamendimotiivide kontuurid on omal ajal olnud täidetud musta massi - nielloga, millest kohati on jälgi säilinud. Paelmotiivide vahele jäävad nõul kui ka kaanel viis nelikõõriku- ehk neliklehekujulist pinda, millest igaühel näeme sõjamehe figuuri (vt. vaade nõu põhjale nr.1 allpool). Sõjamehed on põlvili ja omalaadselt liikumises: ühes (enamasti paremas) käes on neil kilp, kuna teine käsi on tõstetud lühikese mõõgaga löögiks. Iga kahe neliklehe vahel moodustub üksteisest läbipõimuvast paeltest umbes neljaharulist tähte meenutav muster (vt. vaade nõu põhjale nr.1 allpool, sõduriga neliklehest paremal). Selle mustri igas nurgas on väike rosett, keskel aga ristitaoline kujund, mille iga neli haru lõpevad palmetitaoliselt. Paelmustri muid vahesid täidavad graveeritud taimemotiivid, millest ühed meenutavad bütsantsi kunstis (eriti miniatuurides, kuid 11. sajandi ka hõbeesemeis) levinud viisiklehte, teised poolpalmetti või arabeski, mõned aga on stiliseeritud akantuselehe taolist. Samalaadne ornament, kuid pideva väädina käib mööda nõu ja kaane võrikut (ääreosa). Võrikul, aga kohati mujalgi on säilinud kuldamise jälgi. Kullatud on ka nõu põhja siseküljel olevad kujud: kaks täkkelise joonega tähistatud, seljaga ja nokaga teineteise vastu pööratud lindu, kelle vahel näeme jällegi poolpalmetti (vt. vaade nõu põhjale nr.2 allpool).
Kirjeldatavale nõule on kujult kõige lähemaks vastseks Neenetsi ringkonnast leitud 11.-12. sajandist pärinev nõu kaas (Riikliku Ermitaazhi teatmik (Soobshenia Gosudarstvennogo Ermitazha), XV, 1959, lk. 49-52). Autori arvates võiks viimane olla valmistatud kusagil Ida-Euroopas, kuid täpsemalt ta päritolu määrata pole võimalik. Neenetsi ringkonnast leitud kaas erineb käsitletavast nõust siiski oma valmistamistehnika ja lihtsamalt teostatud kaunistuste poolest.
Kui arvestada, et Tartu nõul on olnud jalg, mis allapoole ilmselt tugevasti avardus, siis võiks sellele leida vasteid ka lääne-Euroopas, eriti kultuslike esemete seas (C. R. af Ugglas. Gotländska silverskatter fran Valdemarstagets tid. stockholm 1936, tabel XIII, IX, X, XII. C. Oman, Two Siculo. Norman silver Cups Burlington Magazine, 1959, lk. 350-354, joonis. 58). Kuna vaadeldava nõu ornamendis on suur osa paelmustrit, siis võiks selle poolest talle paralleele otsida Iirimaalt ja Inglismaalt (E. G. Millar, La miniature anglaise du Xe au XIIe siecle. Paris et Bruxelles 1926, tahvel 31, 32, 39, 41, 49, 62, 66; tahvlil 70 on kujutatud sõjamehe kuju, kelle paremas käes on mõõk ja vasakus kilp), samuti Skandinaaviast (I. Roossval, Die Steinmeister Gottlands. Stockholm 1918. Joonis 142, 143, 147, 150, 151, 240 jt.).
Autor on püüdnud leida kokkupuuteid kõnesoleva nõu ja teatavate Rootsist leitud kanneleeritud nõude vahel, millede ülemine osa on ilustatud analoogilise graveeritud akantuse väädiga, kuigi see seal esineb pukteeritud taustal, mis on iseloomulik mõnevõrra hilisemale ajale. A. J. Arne dateerib need nõud 12.-13. sajandisse ja oletab nende päritolu Idamaadelt, eriti Lääne-Turkestanist (T. J. Arne, La Suede e l´Orient. Uppsala 1914, joonis 315-317 leheküljel 170; vaadake samuti tasse joonistel 320-321, mida arne peab idamaade eeskujude jäljendusteks). J. I. Smirnovi poolt avaldatud leidude (eriti nr. 146) sarnasuse järgi otsustades võiksid need nõud tõesti olla idapoolse päritoluga (Ja. I. Smirnov, Vostotshnoje serebro. SPB. 1909, Nr.Nr. 233-240.). Tartu nõud seob Lähis-Idaga ka ilustuste üldine kujundus (kogu pinna katmine graveeritud ornamendiga, muudele motiividele allutatud inimfiguurid jm.) (Vanimatest esemetest vaata näiteks, E. Ettinghausen, The "Wade cup" in the Cleveland Museum of Art, its origin and decorations. Ars Orientalist, Vol. II, Washington 1957, joonis 13.). Tartu nõu erineb aga neist nägude tüübi, ornamendimotiivide käsitluse ja valmistamistehnika poolest.
Akad. I. A. Orbeli suuliselt avaldatud arvamuse kohaselt võiks Tartu nõu olla kõrvutatav ühe kiliikia päritoluga 12. sajandi lõppu kuuluva nõuga, mis leiti 1925. a. Vilgorti küla lähedal Uraali piirkonnas (I. Orbeli, Kilikiiskaja serebrjannaja tshasha kontsa XII v. "Pamjatniki epohi Rustaveli", 1938, lk. 261-274). Vaatamata mõnedele ühistele joontele erineb Taru nõu sellest siiski õige tunduvalt. Viimane on märgatavalt massiivsem, ühtlasi on ta ilustustes suurem osatähtsus kuldamisel. Samal ajal on Vilgorti nõu graveerimise ja nielloga teostatud ornamendimustrid märksa algelisemad. Mõnede aastate eest leiti muide Tshernigovi juurest nõust, mis väga meenutab Vilgorti leidu. Selle nõu avaldaja on arvamusel, et see on valmistatud kuskil Venes 12. sajandil (N. Holostenko. Novõi pamjatnik drevnerusskogo prikladnogo iskusstva. "Iskusstvo", 9, 1958, lk. 62-65.). Mis puutub Tartu nõu põhjas olevaisse lindude kujutustesse, siis on taoline motiiv levinud väga laialdasel territooriumil (Lähis-Idas, Bütsantsis, Balkani poolsaarel, Venes) (E. Coche de la Ferte, Biljoux byzantins de Chio, de Crete, de Salonique. Collection Helene Stathatos. Les objets byzantins et post-byzantins. Limoges 1957, lk. 29-32, Nr. 14-15, joonis. 17. E. Kitzinger, The Horse and Lion Tapestry at Dumbarton Oaks. Dumbarton Oaks Papers, III. Washinton 1946, lk. 25-28, joonis 22-26). On alles ebaselge, kas see motiiv pärineb Vana-Ida kunstist või on see bütsantsi või vene päritoluga. Autor kaldub siiski arvama, et Tartu nõul olev linnumotiiv viitab Ida-Euroopasse.
Käsitletava nõu sõjameeste kujutustele leiab autor tetavaid vasteid bütsantsi elevandiluust ehiskarpidel (A. Goldschmidt und K. Weitzmann, Die byzantinischen Elfenbeinskulpturen des  10.-13. Jahrhuderts. Bd. I, Berlin 1930, tabel XIX, XXIV, XXVII, LIV jt.). Vaatamata stiililistele erinevustele on nende üldine sarnasus küllaltki oluline. Pealegi, nagu eespool märgitud, oli ka Tartu nõu taimornamendil rida ühiseid jooni bütsantsi kunstiga.
Kõik Tartu nõuga lähemalt võrreldavad mälestusmärgid kuuluvad 11.-12. sajandisse. Arvestades ühtlasi M.Schmiedehelmi poolt aardesse kuuluvate teiste esemete dateerimise kohta esitatud põhjendusi, ervab autor, et vaadeldav nõu pärineb tõenäoliselt 12. sajandi algusest. Vaatamata teatud ühistele joontele, mida kõnesoleva nõu kaunistustes võib leida nii Bütsantsi, Lähis-Ida kui ka vähemal määral Lääne- ning Põhja-Euroopa või muistse Vene kunstkäsitöö toodetega, peab selle valmistamiskoha küsimus esialgu siiski lahtiseks jääma.
*
Pärast käesoleva artikli trükkiandmist esines autor ettekandega XXV rahvusvahelisel orientalistide kongressil (A. Banck, Byzance et l ´Orient d´apres quelques donnees de l´art applique du XIe et du XIIe siecles. XXVe Congres International des Orientalistes. Conferences presentees par la delegation de l`URSS. Moscou 1960). Seal ta püstitas hüpoteesi, et eespool nimetatud Neenetsi piirkonnast ja Tartust leitud hõbenõud võiksid olla valmistatud mõnes Bütsantsi provintsikeskuses. Sellele viitab idapoolsete elementide põimumine nõude ornamentikas Bütsantsile omaste joontega. Idapoolseid elemente esineb näiteks Bütsantsi arhidektuuris, kusjuures need on eriti märgatavad just Bütsantsi provintsides. Autor arvab, et nende elementide seostumist võib leida ka sealses rakenduskunstis, mistõttu ta peab võimalikuks, et Tartust leitud hõbenõu valmistuskohta tuleks otsida Bütsantsi provintsidest.

Allikas: "Muistsed kalmed ja aarded - arheoloogiline kogumik II" / Harri Moora / 1962 / lk. 282-283
Antud tekst on kokkuvõte pikemast vene keelsest analüüsist, mille leiate ülalnimetatud raamatu lehekülgedelt: 275-281

Külgvaade

"Muistsed kalmed ja aarded - arheoloogiline kogumik II" / Harri Moora / 1962 / lk. 281

Vaade nõu põhjale nr.1

"Muistsed kalmed ja aarded - arheoloogiline kogumik II" / Harri Moora / 1962 / lk. 281

Vaade nõu põhjale nr.2

"Muistsed kalmed ja aarded - arheoloogiline kogumik II" / Harri Moora / 1962 / lk. 277