METSAMUINASJUTT

Karu oli hoolimatu, lampjalgne ja räpane. Samas aga ei olnud metsas temast heasüdamlikumat looma. Aga teised märkasid vaid tema välimust, mille peale karu väga solvus. Ta püüdis teisi loomi ja peksis neid jalgadega. Sellepärast ülejäänud teda ei armastanudki. Ehkki ta oli väga heasüdamlik. Armastas julmi nalju. Nende naljade eest hakkasid loomad teda veel rohkem vihkama ja peksid. Jah, raske on ilmas elada headel ja lõbusatel.

Hunt oli ka hoolimatu ja julm. Ja räpane. Lisaks veel väga kuri ja julm. Aga loomad ei vihanud teda ja ei peksnud. Sellepärast, et Hunt suri juba varases nooruses. Sest, et Karu sündis enne Hunti. Jah, hea kui Headus võidab kurjust.

Jänes oli ka kuri ja julm. Ja räpane. Ja veel oli ta arg. Sigadusi ei teinud ta kunagi. Sest et kartis. Aga talle anti sellegipoolest peksa. Sest et kurjus peab alati karistatud saama.

Ka Rähn oli kuri ja julm. Ta ei peksnud loomi, sest et tal polnud käsi. Sellepärast elas ta oma kurjuse välja puude kallal. Teda ei pekstud. Sest et ei ulatatud. Ükskord muljus langev puu ta surnuks. Räägitakse, et see oli puu kättemaks. Peale seda ei julgenud loomad enam kuu aega puude vastu kuseda. Nad kusesid Jänese peale. Jänes külmetas, jäi haigeks ja suri ära. Koigile oli selge, et selles jamas oli süüdi Rähn. Aga teda ei puudutud. Sest ei saadud murdunud puu alt kätte. Jah, vahel jääb ka kurjus karistuseta.

Mutt oli väike ja pime. Ta ei olnud kuri. Ta tegi lihtsalt hästi oma tööd. Tema selle puualuse ära õõnestaski ja puu kukkus Rähnile peale. Sellest ei saanud keegi teada ja sellepärast ei antud talle ka peksa. Talle anti üldse harva tappa. Tihedamini lihtsalt hirmutati. Aga teda oli väga raske hirmutada, sest ta oli ju pime ja ei näinud et teda püüti hirmutada. Kui teda ei õnnestunud hirmutada, siis muutusid loomad väga kurvaks. Ja andsid Karule peksa. Sest et neil oli väga kurb olla. Ühekorra tahtis ka Karu Mutti hirmutada. Aga Mutt ei ehmunud. Sest, et Karu oli ta ära tapnud. Kogemata. Sest, et Karu oli väga kohmakas. Ja loomad andsid talle väga kõvasti peksa. Vaatamata sellele, et Karu ütles, et ta tegi nalja. Halb, kui vahel nalju ei mõisteta.

Rebane oli väga kaval. Ta võis vabalt keda tahes üle kavaldada. Kui see õnnestus, siis talle peksa ei antud. Aga vahel tal ei vedanud. Ja talle anti peksa. Peksti kogu metsaga. Ja siis ei õnnestunud tal enam kedagi üle kavaldada. Sest on kole raske kedagi üle kavaldada, kui sind pekstakse.

Metssiga oli suur, tugev ja hirmus. Kõik kartsid teda. Ja teda peksti ainult kogu metsarahvaga. Või lihtsalt loobiti kividega. Metsseale see ei meeldinud. Ja ühel ööl peitis ta kõik metsa kivid ära. Selle eest peksti ta korralikult läbi. Rohkem ei peitnud ta kunagi kive.

Siil oli pisike ja okkaline. Ta torkis. Ta ei olnud kuri, vaid lihtsalt torkis. Sellepärast peksti teda ainult kõhtu. Siilile see ei meeldinud ja ta ajas ennast kiilaks. Siis hakati teda peksma nagu kõiki teisigi. Jah, väga raske on olla samasugune nagu teised.

Skunks oli peaaegu nagu Jänes. Ainult väga haisev. Ta lõhnas halvasti. Teda peksti ainult siis kui ta oli kilekotis. Siis ei olnud hais nii tugev. Ühe korra oli Skunksil sünnipäev. Ta kutsus kohale kõik loomad, sest oli ahne ja tahtis kingitusi saada. Loomad kinkisid talle uue rohelise kilekoti. Ja peksid kuni teadvusekaotuseni. Ja Skunks lämbus kilekotis ära.

Nii ta maetigi. Kilekotis. Väga Kauges Metsas. Sest et Surnud Skunks haises veel tugevamini. Pärast tulid Väga Kauge Metsa elanikud ja andsid kõigile korraliku keretäie. Sest neile ei meeldinud Surnud Skunksi lõhn. Jah, naabritega on vaja hästi läbi saada.

Hamster oli ka väga ahne. Ja rikas. Kui ta vaid oleks oma rikkusi jaganud, siis poleks teda nii kõvasti pekstud. Aga ta oli väga ahne. Sellepärast peksti teda kõvasti. Ja ta pidi ikka oma rikkusi jagama. Ja ta nuttis kibedalt. Jah, ka rikkad nutavad.

Lõvi oli loomade kuningas. Ta valitses metsa. Valitsejaid ei olnud kombeks peksta. See oli seadus. Aga loomadel oli poohui. Nad andsid Lõvile peksa. Niisama. Sest seal oli nii kombeks.