Miks Jumal seda lubas?

Jumal on täiuslikult hea

Tunnistame, et see on raske küsimus, eriti neile, kes füüsiliselt ja vaimselt kannatavad. Siiski tahame selgitada, miks usume, et sellised sündmused ei sea kahtluse alla Jumala lõputut armastust ja väge. Ta ei taha kurja, vaid tahab kõigile inimestele parimat.

Inimene vastutab, kuidas ta Jumala head loodut kasutab

Arvame, et selle loodusõnnetuse traagiliste tagajärgede põhjuseks on hoolimatuse, isekuse, ahnuse ja uhkuse patud. Inimkond ei ole valmis oma teadmisi ja võimeid, energiat ja raha kasutama asjadele, millel on mõtet kõigi inimeste jaoks, mitte ainult mõningatele nende egoistlike soovide rahuldamiseks.

Teadus võinuks areneda kiiremini, et selliseid tragöödiaid ära hoida. Eesmärk peaks olema inimkonna tõeliste probleemide lahendamine ja kõigile inimestele ohutu elu võimaldamine. See on hoiaku küsimus. Inimene oleks võinud juba palju rohkem ära teha, kui ta ei oleks lühinägelikult ainult omakasu silmas pidanud, heites kõrvale vastutuse teiste eest.

Mõistmaks katastroofe õigesti peame kõigepealt mõistma Jumala olemust ja suhet materiaalsesse maailma. Me usume, et Jumal on maailma looja, ta valitseb selle üle ja hoiab seda alal. Suurepärase universumi ja inimeste elupaiga Maa olemasolu peegeldab Jumala armastust ja tarkust.

Loodusseadused on kujundatud täpselt meile elupaiga valmistamiseks. Ometi on siin inimesele eluohtlikke loodusnähtusi. Need ei esine ainult meie planeedil, vaid kogu kosmoses.

Jumal ei loonud maailma, millesse ta peab pidevalt imedega sekkuma, et kõike oma tahtmise järgi juhtida. Jumal ei pannud inimest imede maailma, kus Ta peab teda kaitsma iga õnnetuse eest ja varustama teda otseselt kõigega, mida ta vajab. Ta varustas inimese intellektiga, nii et inimene saab kõiki ressursse mõistlikult kasutada ja selles maailmas rahus elada. Inimene on mõistuse ja hingega olend, tema vastutada on selle sobilik kasutamine. Jumal ei loonud inimest marionetiks, vaid annab talle vabaduse ise otsustada, kuidas ta oma võimeid kasutab.

Inimene saab katastroofe mõjutada

Kahjuks asustavad inimesed tänapäeval isegi väga ohtlikke piirkondi, ignoreerides looduslikke ohte ainult mõningase materiaalse kasu nimel, näiteks Kalifornias, Floridas, Jaapanis (1). Mitmed suurlinnad on ehitatud kõige maavärina-ohtlikumatesse paikadesse.

Palju elusid päästetaks, kui inimesed teadlikult väldiksid alasid, mida teadaolevalt sageli tabavad tsunamid, üleujutused, orkaanid jms. Maa peal on piisavalt küllaltki ohutuid paiku.

Pealegi on juba olemas tehnoloogiaid, mis aitaksid teha ohutu elu võimalikuks isegi piirkondades, mis ei jää loodusõnnetustest täiesti puutumata. Tänapäeva inseneriteadus võimaldab ehitada hooneid, mis taluvad küllaltki tugevaid maavärinaid.

Lainete jälgimiseks võib paigaldada hoiatussüsteemid, et inimesed saaksid õigeaegselt ohutumasse kohta pageda. Rikkamatel maadel on sellised süsteemid olemas ja nad võvad toetada vaesemaid regioone nagu India ookeani maad. Teisalt võiksid ka nemad oma ressursse paremini kasutada. Aga tüüpiliselt inimese vastutustundetusele mõeldakse sellistest asjadest alles pärast katastroofe (2).

Yala rahvuspargis Sri Lankal tappis tsunami hulga turiste ja töötajaid, aga ei leitud ühtegi surnud looma (3). Kui loomad on võimelised ohtu aimama, kui palju enam peaks selliste raskustega hakkama saama inimene, kel on mõistus ja meel.

Muud katastroofid - nagu abordid - jäävad varjatuks

Aasia tsunami traagilised tagajärjed peaks panema meid mõtlema ka muudele katastroofidele nagu abordid, mis on igapäevane tragöödia. Aasia katastroofis suri viimastel andmetel 280 000 inimest. Igal aastal peab maailmas abordi tõttu surema umbes 45 500 000 last, mis teeb üle 123 000 päevas (4). Seda on uskumatult palju. Kes neist mõtleb? Nad ei saa protestida, harva leidub midagi nende hirmsast surmast ajalehtedes või televisioonis.

Lahenduseks on pöörduda Jumala poole ja elada vastutustundeliselt

Loodusõnnetused, nagu tsunami, näitavad meile meie jõuetust: inimene peab tunnistama oma piiratust. Me ei saa teha kõike, mida tahame, vaid peame Jumala loodust lugu pidama sellisena nagu see on. Inimene peaks kasutama Jumala antud võimeid ja ressursse vastutustundlikult, hoides ära igasuguse kahju inimkonnale.

Me ei peaks end turvaliselt tundma ainult seepärast, et elame ohutumas paigas. Igaühe elu võib ootamatult lõppeda näiteks liiklusõnnetuses või südamerabanduse tõttu. Inimelu on palju väärtuslikum kui sellega seotud materiaalne omand. Pildid laastatud maast ja surnukehadest kõigutavad inimese turvalisust maistes asjades ja teevad teadlikuks, et ainult igavene elu Jumalaga võib julgeoleku tagada. Meie elu on mannetu, see ei kuulu meile, me ei saa selle üle valitseda. See on kingitus elu Allikalt, kes on Jumal. Peaksime olema tänulikud iga elupäeva eest.

Me ei pea Aasia tsunamit Jumala otseseks karistuseks just neile inimestele, kes seal maades elavad. Selle sündmuse põhjustatud kahju oleks saadud vältida, kui inimene oleks olnud valmis nägema oma vastutust ligimese eest ning kasutama oma võimeid teiste isetuks teenimiseks.

Jeesus ütleb:

Või arvate, et need kaheksateistkümmend, kellede peale langes Siiloa torn ja tappis nad, olid suuremad süüalused kui kõik inimesd, kes elavad Jeruuralemas? Ma ütlen teile, et mitte sugugi, vaid kui te ei paranda meelt, siis lähete kõik samuti hukka! (Luuka 13:4-5)

Jeesus ei pidanud neid inimesi patusemaks kui teisi, vaid kutsub kõiki Jumala poole pöörduma.

Viited