Sandra Jogeva and Margus Tamm of PinkPunk/Avangard have been in New Zealand for the Auckland International Arts Festival AK05. Included in the festival was a survey of their work at the Gus Fisher Gallery curated by Robin Stoney and Marcus Williams and two street performances.

One of these, ‘I Could be your Mother’ was performed in Auckland in collaboration with New Zealand artist’s Bek Coogan and Norah Aarti. The women dressed up in provocative outfits which are a hybrid of hooker, power dressed female executive and exotic, urban bird. Chasing people in the street and blasting them from fake lactating breasts accentuates the allusions to maternity in the title of the work. The milky assault on the unsuspecting public is further problematised by the free card handed out by ‘pimp’, Margus Tamm, stating…‘I Could be your Mother’, a gesture more associated with business than maternity.

This satirical gesture takes a jab at the undervaluing of motherhood in contemporary capitalist society particularly in the deliberate blending of a ‘Cosmopolitan’ magazine perception of female sexuality and ‘Sex in the City’ thirty something careerism; both at odds with the demands of motherhood, exemplifying this very twenty first century evolutionary dilemma. As they hunt down their urban prey the predatory behavior of the women performing in ‘Mother’ is harmonized with their outfits. The unabashed use in the performance of various stereo-typical contemporary signifiers of female sexuality is clearly disconcerting for the public, particularly although not only the male ‘victims’. It is certainly fun to speculate whether the very vocal protests made about potentially damaging milk stains on expensive suits is not really the thinly disguised fear of sublimated oedipal emotion. For the wearer of the suit, both a powerful signifier and a signifier of power, becoming victim to an attack by an assailant who is dressed as your corporate adversary, who uses the very essence of maternal succor as a weapon and is sexually dynamic all at the same time is understandably disconcerting. Of course the PinkPunk art band would never wish to upset anybody, humble commentators as they are. Yet it is exactly this uncomfortable space between sexuality and maternity which makes the work so critically engaging. The viewer, and even more so the reluctant urban protagonist, are forced to confront the libidinal reality of the aesthetics of corporate power.

The relationship between desire and power is explored again in 'Fair Deal', performed at AK05 and also outside Parliament, in New Zealand’s capital city of Wellington. As one moves closer to the asinine blast of color against gray stone walls one sees Bek and Sandra dressed up in princess outfits, one red and one white. They hold signs saying 'We Are Pretty Give Us Money'. A simple gesture; 'Fair Deal' seems to make the comment that prettiness is the most important qualification for women in a culture inundated with imagery portraying every conceivable variation of ideal feminine beauty. Yet belying the impression of simplicity, the begging action suggests that prettiness isn't really a worthy qualification; more a condition for evoking sympathy, charity and the male desire to protect.

There is pathos in the image of these two glammed up fairy tale characters standing on some windy parliament steps; perhaps protagonists in some weird Disney version of a Harry.S.Truman documentary (he being the US President who conjured up the 'Fair Deal' post war economic rescue package), the location of the shoot signifying the various legislative devices aimed at protecting oppressed 'minorities', or 'majority' in the case of women.

Leaving the performance; having dropped a coin into the hat, one can't help feeling slightly duped however, as if the charity was a scam, as if its not even a charity. Maybe the piece doesn't really have any of this feminist/monetarist agenda after all and just says; looking good is cool, the high value of physical appearance is OK and anything of high value is worth giving money for isn't it?. As Sandra said at a talk at the Gus Fisher Gallery...”People do it every day”.

On the other hand, the feeling of being duped could stem from having somehow bought into a gender based power struggle, one that you (if you are male, as I am) are loosing. These ‘nearly thirty’ princess’ are not asking for money, they’re demanding it. No point in waiting around for the knight in shining armor, just give us the cash mister, we earned it.

The same kind of slippery authorial position appeared to be the case in the video installation 'The Bomb’ at Wellingtons 'Enjoy’ gallery. As one enters one can’t help being soothed by the nostalgic, part funereal, part fantastic piano chords of the soundtrack to the projection. Evocative of background music to some documentary film on the holocaust the endlessly repeated combination of five or six piano notes are in fact a highly abstracted variation on the opening chords to Michael Jackson's ‘Earth Song’. The projection itself consists of still images taken in a variety of locations which form the backdrop to a knee high model of a 'nuclear mushroom'. As if to undermine the appalling significance of this image, the thing is kitsch, a radio active Pavlova (iconic New Zealand vernacular, a type of meringue cake); Disney comes to mind again...this is fallout from 'Fantasia'. Like a lovable albino opossum (a marsupial from Australia which released into the New Zealand context is devastating the native flaura and fauna), at once cute and yet highly destructive, 'The Bomb' bursts out between the legs of a glossy magazine style bathing girl, looking for all the world like a big macho bath bubble blending into the frothy mounds of foam and steam. In another sequence, Margus Tamm is busted at customs, his own surprise appearing as great as the officials when 'The Bomb' pops out of his suitcase; an old woman opens the door to her apartment and finds 'The Bomb'; there it is again on the mantle piece of a chic designer apartment, in a beautiful summery garden; silhouetted against a fair ground sunset. Sexy, trans global, trendy and wholesome, 'The Bomb' makes the perfect gift, garden sculpture or living room conversation piece.

Nuclear war has been the possible, ultimate, apocalyptic danger for so long; the public can’t take it seriously anymore. The nuclear mushroom can now be a powerful cultural symbol, an icon. So why not make small ‘souvenir’ mushrooms that would look good in your lounge or backyard?

But what's that image directly between bathtub shenanigans and garden ornament? Is that our cuddly bomb in a graveyard? And after the “House and Garden' interior design magazine bomb, in a classically utopian Soviet monument.

“Soviet propaganda used to demonize Ronald Reagan, so for us as elementary school
children he seemed to be a raging lunatic who wanted to destroy the world. He
was the boogie man of our childhood. Our scared teachers used to tell us… the
nuclear war will begin before you grow up”.
AvantGard2004

This work is an ironic comment on the decades-long hysteria about nuclear threat and growing up in the shadow of imminent nuclear disaster. For a New Zealand audience, this has the paradoxical quality of coming ‘from the other side’; from beyond ‘The Iron Curtain’. Of course it was always the Russian maniacs who threatened the planet, as we gazed at pictures of Ronnie out riding a Western saddle at Camp David or ultra sound pictures of his colonic cancer.

‘The Bomb’ is an especially poignant art work for New Zealand; here the relationship with nuclear weapons was quite different to Europe or America, geographic isolation from the main stages of the Cold War allowed an idealism which was unusual for the times. The countries David and Goliath stand over US nuclear armed warships and previous New Zealand Prime Minister David Lange's refusal to allow them access came after protests which saw the Auckland Harbour completely blockaded by private vessels. People who didn’t have boats built rafts and before long the Labour Government of the day made the decision to form the worlds first Nuclear Free country. The Americans would neither confirm nor deny the presence of nuclear weapons on their ships and submarines and were subsequently banned. The same Government implemented an unrelenting protest against French nuclear testing in the Pacific. The use of Auckland Harbour as the base for Greenpeace during the most radical phase of its nuclear disarmament campaign brought things to a head and resulted in New Zealand’s one and only incident of international terrorism. The 'Rainbow Warrior' bombing, perpetrated by the French military resulted in the sinking of Greenpeace’s prize protest ship and the death of one crew member. The media attention gained by the bungled French operation (both the bombers were apprehended) failed to stop the desecration of the pristine coral atoll of Muroroa. So you see, ‘The Bomb’ as garden ornament in a typical subtropical Auckland Garden poses very specific challenges.

Preferring also not to ‘confirm or deny’ the work of PinkPunk/Avangard, although highly political and socially engaged, avoids the one dimensionality of much polemical art. While the aesthetic clues and conceptual concerns of its post Soviet, Eastern bloc origins are discernible, the work manages to transcend the typical concerns of regionally focused identity art and presents ideas which can be thought provoking to all viewers and participants. As you pop a coin into the begging hat of a glammed up princess or gaze, mesmerized by the cinematic music accompanying the ‘cute apocalypse’, or get a face full of mothers milk while strolling down to the stock exchange to dabble in the futures market, you realize there is a common theme here. That fairy tale princess', return to the earth-breast feeding naturalists and peace on earth through military balance all have shades of utopianism and that PinkPunk/Avangard are as skeptical as all hell about it.

Marcus Williams is an artist and teacher living in Auckland.

Ja nagu tõeline a-type personality (loovtööstuse manager), jõudsin ma ka Eesti juhtivasse erapsühhiaatriakliinikusse. Vabatahtlikuna. Või mis. Tellisin kojukutse, kalleima teenuse. Verepuhastuse. Efektne, lamad tilguti all, kanüül veenis, rauge, kahvatu... puhas luksus. Või siis – romantika tipp. Aga mis juhtus: sattus eetiline töötaja (vist nende parim). Tõsine idamaa mees: pool juut, pool usbekk. Oli loogiline. Väga, väga loogiline. Ütles, et kui saan nõela veeni (rahustid, vitamiinid ja naudingu kohe sellestsamast kanüülipanemisest), jään magama pikaks ajaks. Ja siis ma täna enam tööd ei tee...

Ja alkohol pole ka probleem, kuigi seda tööd tehes kogu selle nädala jõin ma palju. Aga mitte liiga. Ja alkohol pole minu puhul üldse probleem. (See viimane on tema kui eksperdi hinnnang, mitte minu enesepettus.) Ja kuna olen magamata olnud, ja isegi mitte täiesti magamata, vaid enamasti maganud umbes 3 tundi (and calculating), siis asi ongi just selles. “Aga magama peab just nimelt 8-9 tundi,” ütles see tark idamaalane. Muidu, eriti väga pingelises situatsioonis, su psüühika kannatabki. Ja kanüüli võib ta ka panna, kuigi ma seda ei vaja, ja teda ei huvita ka see, et tema firma sellest võidaks, sest tema on hoopis freelancer. Geenius. Pühak. Tark hiinlane. Vaimne teejuht!
Ja siis ta mind juhibki. Ja kõrval on mu isa, kes on väga mures. Kes on juba langetanud otsuse, et mina teen taas kord kõike valesti. Ega kuula teda. Kes käseb mul kuulata oma sisehäält. Mis on tegelikult tema oma. Ja mu isa karjub täiest kõrist: “SA PEAD VÄLJA PUHKAMA! MA VIIN SU PAARIKS PÄEVAKS MAALE!” Ja mina röögin vastu: “Aga minul on ülehomme jälle deadline!” Ja siis ma karjun veel: “Ma vihkan sind! Sa, värdjas, oled minuga kogu aeg manipuleerinud!!!” Ja siis sekkub asiaat: “Selles olukorras sa praegu tööd ei tee. Kui sa tõesti valid töö ja riskid läbipõlemisega, sest nagu sa juba isegi ütlesid, teeb unetus su paranoiliseks, on alati teinud, on mul üks lihtne lahendus. Ma võiksin su viia oma parimasse erakliinikusse, aga Vismari on veel parem variant. Aga seal on praegu järjekord sinusugustest läbipõlenud tüüpidest, sest täna on kõigele lisaks veel esmaspäev. Lähme hoopis Paldiski maanteele, ma viin sind väljaspool järjekorda kohale.” Ja selle keskel olen mina, paranoiline, väsinud ja silmitsi oma suurima hirmuga. Mind viiakse hullumajja! Ja hulludega räägitaksegi ju rahulikult ja loogiliselt. Ja järsku kõik toimubki minu peas… Ja ma röögin: “Aga oma isa, selle manipulaatori autosse ma ei istu!” Ja siis ütleb tark asiaat: “Me võime kutsuda ka kiirabi. See viib kiiremini kohale.” Taas kord silmitsi oma elu hirmuga. Sest iga kord, lapsest saadik, kui ma tõstan häält, tuleb igalt flegmaatiliselt eestlaselt automaatpiloot-vastus: “Sa KARJUD mu peale! Närvihaige! Hull! Varem või hiljem satud sa seevaldisse!” Ja mitte keegi pole kunagi kuulanud, mida mul öelda on. Ja kui ma olin laps, hakkasin ma alati selle kõige peale täiest kõrist röökima. Ja, tunnistan ausalt, mitte ainult lapsena. Röökima. Aga siis, hiljem, tavaliselt üksinda. Ja ka siis olid erandil reeglid… Aga see selleks.

Ja siis saabub minu elu TÕE HETK: järsku ongi kõik nii lihtne. Ilma topelttähendusteta. Kõik ongi nii, nagu paistab. KIIRABIAUTO ON KÕIGEST TRANSPORDIVAHEND HULLUMAJJA, KUST SAAB PRAEGUSEL SUVISEL PUHKUSTE AJAL JUST SEDA, MIDA MUL ON KÕIGE ROHKEM VAJA: UNEROHTU. SEST MA OLEN SAANUD PARIMA TASULISE TEENUSE. Mitte et vahetult enne asiaadi saabumist poleks mu isa karjunud, et tema ei lase kedagi oma korterisse, sest see on segamini. Ja mina röökinud vastu, et keda kuradit see huvitab, kui me maksame sellele kliinikule nii palju. Sest minusugustele manager’idele on need arstid nende oma raha eest tilgutit panemas käimas ka Kopli liinidel, kuhu need on oma projektilõpetamist tähistavatel joomatuuridel sattunud. Ja äkki, kurat küll, on esmaspäev ja kahe tunni pärast tähtis koosolek… Ja vahepeal astub mängu mu ema, kes teab kõike ja veenab mu isa ikkagi verepuhastajat sisse laskma. See on: juhtiva erakliiniku kõige kallima teenuse pakkujat. Ja siis helistab ta veel kord, sest tema on hetkel Pärnus puhkamas ja arvab, et tasub küll professionaale usaldada. Usaldada küll, aga kontrollida ka. Ja ta võtab ühendust ühe suvalise valves oleva Pärnu linna psühholoogiga, kes teeb mu emale selgeks, et see verepuhastamine on seotud ühe olulise riskiga. “Veene ei tasu torkida, alati võib tekkida tromb, äkki puhkad ikka ise välja…,” ütleb mu vaene ja mõistmatu, aga lõpmata heatahtlik ema. Taas kord on kõik takerdumas inimliku rumaluse taha. Ja mina seletan oma emale nagu lapsele: “Kallis Malle. Vaata, veenidel, kanüülidel, verel ja minul on omad suhted. Me oleme kõik omavahel sõbrad. Me ei tee üksteisele halba. Ja doonor olen ma ka.”2 Ja mu vaene ema leebub, sest tal hakkab vist natuke piinlik.

Aga tagasi lineaarse loo juurde. Otsustan minna. Ja loobun kiirabist. Ja istun muidugi oma isa autosse. Teel vahetavad nad omavahel infot ja siis räägib arst/teejuht/tark asiaat vaikselt telefoniga. Ja loomulikult tõlgendab mu vaene magamata, ületöötanud, paranoiline (manager’ide kutsehaigus) aju kõike valesti. Ja loomulikult kuulen ma hiljem tõde. Asiaat ütles: “Ma kuulasin ja vaatasin teda. Enamik on iseloomust. Aga praegu on ta läbi põlemas ning vajab just praegu eelkõige und.” Ja seda mu isale. Aga Paldiski maanteel ütles ta kindlasti midagi selletaolist: “Siit tuleb meie klient. Laske ta ilma kadaliputa läbi.” (Muuseas, seda lauset ma juhuslikult kuulen, aga olen veendunud, et ainult hullude hull transporditakse ilma kadaliputa läbi. Iroonia tipp, taas kord.)
Ja siis me oleme kohal.

Ja mind saadetakse vastuvõtuosakonda ja sügava pilguga asiaat vaatab tungivalt otsa naeratavale vastuvõtuõele, kes küsib reipa häälega: “Ja mida teie siin teete?” Ja minu eest seletatakse asi ära ja vastuvõtuõde ütleb: “Tubli tüdruk, et ise tulite.” Ja mind suunatakse edasi valveõe juurde. Ja ma oootan kõigepealt pikalt koridoris koos tõeliste hulludega ja see on nüüd tõesti üks koht maailmas, kus mitte keegi ei julge aeglase teeninduse pärast skandaali tekitada. Mistõttu keegi end ka ülearu kiiresti ei liiguta. Ja lõpuks jõuan ma valveõe, ilusa pikajuukselise säravate silmadega naise jutule ja kõik hakkab otsast peale.

Ma kuulen, KUI ohtlik on ületöötamine ja et sellised inimesed jõuavadki lõpuks siiasamasse. Aga siis juba vägisi. Ja et alati on järgmine deadline sama oluline ja et sõitku ma kas või paariks päevaks maale ja küll nad ilma minuta hakkama saavad. Nagu ma oleksin mingi keskastme ja keskklassi keskmine töötaja. Kes sedasama juttu peaks tõepoolest kuulda võtma. Ja pangu ma perearsti juures aeg kinni. Aga mina olen just lõpetanud suure töö: olen aidanud viimasel hetkel korraldada ühte Eesti kunsti ekspositsiooni, mis on osa suurest rahvusvahelisest festivalist. Sest ametlik Eesti osa kuraator on osutunud tõeliseks amatööriks ega saa oma tööga üldse hakkama. Ja seda kõike keset palavat suve, kui enamik inimesi on oma telefoni välja lülitanud ja puhkab ja kunstnikud teevad oma suviseid rahateenimisotsi üle Eesti. Ja keegi ei tunne otsest kohustust aidata, sest see, milline jobu on Eesti ekspositsiooni ametlik kuraator, tuli välja tõepoolest viimasel hetkel. Ja mitte keegi ei osanud sellist action’it, näituse päästmist, oma ajakavasse paigutada. Aga nad aitavad siiski. Ja mina tulin oma ülesandega toime. Aga järgmine deadline on mulle isiklikult veel kõige olulisem. Aga vahepeal pean ma tõesti magama. Või muidu lähen ma tõepoolest hulluks – mõistan äkki, miks kõik ületöötanud inimesed seda väljendit kasutavad.

Ja siis tuleb tõeline test. Kena valveõe juurde astub teine temasugune ja ma kuulen pealt järgmist lugu: kusagil on neljanda staadiumi vähki põdev inimene, kes sureb varsti ära. Ja tal on märatsushood, mis on sellise haiguse puhul enesestmõistetav. Sest tal on siirded ajus. Mille tulemusena vaene vähihaige kannatab mitmekordselt: ta keeldub võtmast kõiki oma rohtusid, nii valuvaigisteid kui neid, mis paranoiat ja märatsemist takistavad. Kannatavad kõik, nii patsient kui teda hooldavad omaksed. Kõigil on väga valus.Väga. Igas mõttes. Ja siin psühhiaatriakliinikus otsustatakse selle patsiendiga mitte midagi ette võtta, sest siin haiglas pole eriti kohti ja see kannatav haige sureb niikuinii. Senikaua, ei tea, kui kaua, on kõigil osalistel väga paha olla. Ja ma saan aru, et kui ma nüüd nutma hakkan, siis olen ma kindlasti läbipõlenud inimene, kellele keegi edasitöötamise (nende silmis: enda surnuks või hulluks töötamise) nimel rahusteid ega unerohtu ei anna. Ja ma mõtlen kogu oma jõuga: “Vahet pole. Minu nutt ei aita kedagi. Tema sureb niikuinii. Tema omaksed kannatavad kohutavalt. Ja tema enda peale ei tohi ma mitte mõeldagi. Aga mis see minu asi on. Minul on kolme päeva pärast deadline. Mina või tema.” Ja siis ilus valveõde leebub ning saadab mind edasi. Kadalipp jätkub. Ja ma saan suurepäraselt aru, miks Ameerikas müüvad rahusteid ja unerohtu tänaval narkodiilerid. Ja väga, väga, väga kallilt.

Ja siis satun ma kokku õde Ratchediga. Filmiklassika: “Lendas üle käopesa”. Teate küll, see kuri domineeriv tegelane, kes tahab kontrollida inimesi. Panna nad kõiki ühtemoodi mõtlema. Neutraliseerib “ohtlikult”, väljaspool süsteemi mõtleva inimese. Temaga satub kokku Modernistlik Kangelane, Vaba Hing, Uue Ajastu Esindaja. Viimast kehastab karismaatiline noor Jack Nicholson. Viimase ning õde Ratchedi vahel tekib tahete kokkupõrge. Sest kõiki uusi väärtusi, Ajastu Vaimu esindavale Mässajale ei meeldi institutsioon kui selline. Tsiteerin siinkohal oma isa Villu Jõgevat: “Kuuekümnendate põlvkonda iseloomustas eelkõige institutsioonipõlgus”. Ja õde Ratched kasutab lõpuks vana kooli psühhiaatria kõige robustsemat meetodit ning hävitab elektrišokkidega Jack Nicholsoni aju ja tema kordumatu isiksuse.

Minu õde Ratched on keskealine tüse väsinud olemisega naine. Kohe puhkusele minev ületöötanud psühhiaater. Aga minu jaoks on ta viimane võimalus saada unerohtu, et mitte tõeliselt läbi põleda ning saada võimalus töötada oma tähtsa projekti kallal. Millega on nüüd tõesti kiire.

Ja minu õnnetuseks on õde Ratched veel ka tüüpiline flegmaatiline eestlane. Ja ma üritan vastata samaga. Räägin aeglaselt, olen aus. Vabandan, et mina kui patsient küsin temalt kui arstilt midagi nii konkreetset kui unerohi. Et ma tean väga hästi, kui väga professionaali ärritab, kui võhik üritab dikteerida, mida professionaal tegema peaks. Räägin kõik ausalt ära. Vastan küsimustele: kui kaua see pingeline periood on kestnud (nädala), kui palju olen maganud ja kui palju joonud. Küsimus: “Kas ma tahaksin praegu edasi juua?” Aus vastus: “Ei, jumala eest. Mõtegi sellest ajab mind oksele. Ma jõin ainult enda rahustamiseks, et minna vastu uuele närvivapustusele. Sellele, et järgmine võib-olla äärmiselt olulise näituse päästmiseks vajalik isik ei võta toru või on tal telefon katki. Ja selleks, et mõjuda teiste inimeste jaoks normaalselt.”

Ja mida ütleb mulle õde Ratched: “Ma ei kirjuta teile unerohtu ega rahustit, sest need tekitavad mõlemad sõltuvust. Küll aga soovitan uuema põlvkonna neuroleptikume. Need hoiavad teie meeleolu stabiilsena. Ärge muretsege, kõrvaltoimeid neil ravimitel ei ole. Ainult kerge uimasus ning suukuivus alguses. Kahjuks on need ravimid väga kallid, eriti kui puudub haigekassakaart nagu teil. Ja kahjuks võetakse neid tavaliselt aastaid. Aga te saate ju aru, et teie käitumine on teile eluaeg probleeme tekitanud. Te ärritute kergesti, tõstate häält...”

Ja mina küsin: “Öelge ausalt, mis on minu diagnoos?” Ja tema vastab: “Esialgu ärevushäire”.

Ja mina, kes ma olen juba ammu tundnud huvi meditsiini vastu ning lugenud populaarteaduslikke artikleid, juhuslikult tean, et see diagnoos pannakse tänapäeval väga tihti. See on üks kergemaid psühhiaatrilisi diagnoose, ülepinge tagajärjel tekkinud tavaliselt kiiresti mööduv häire. Aga paanikas inimesele on väga kerge kõige uuemaid patentravimeid maha müüa. Mis on loomulikult kõige kallimad.

Aga õde Ratched ei piirdu sellega: “Tulge kindlasti nädala pärast tagasi. See ärevushäire on alles esialgne diagnoos. Ma vaatasin, et meie vestluse ajalgi teie meeleolud kõikusid.” Ja mina mõtlen: “Kurat küll. Millal varem mu meeleolud kõikunud ei ole? Vaene mina. Koleerik flegmaatikute maailmas.” Ja mulle meenub, et olen ajakirjandusest lugenud: Ameerikas, kuhu on läbi sajandite minugused rahutud hinged kokku sõitnud (palju koleerikuid!), toimub väga sageli hoopis teistsugune situatsioon: vanemad toovad psühhiaatri juurde oma flegmaatilise lapse, haruldase linnu sealmaal. Ja sellele õnnetule lapsele, kes vajab lihtsalt teistest natuke rohkem aega, et asjadest aru saada, ja tahabki natuke rohkem süveneda, pannakse diagnoos: keskendumishäire. Attention Defficiency Disorder. Ja talle tehakse selgeks, et sellisena ta ei saa Ameerika kiiretempolises ühiskonnas hakkama. Aga neil on lahendus: Ritalin. Amfetamiini derivaat. Teate küll: speed. Eriti meeldib flegmaatilistele soomlastele, sest toob neile korraks elu sisse. Üheks peoks. Aga sellelt vaeselt Ameerika flegmaatikult röövitakse tema tõeline mina eluks ajaks. Ja ka seda süsteemi on väga palju kritiseeritud. Sest ravimifirmad teenivad sellesama Ritalini pealt miljardeid.

Loomulikult viskan ma retsepti minema. Aga alles pärast psühhiaatriahaigla territooriumilt lahkumist. Igaks juhuks. Ja minu organiseerimisandeline ema, kes on minu poolt, üritab oma perearstilt unerohtu välja võluda. Ja saadab mu isa autoga järele. Aga seda unerohtu ei saa ka sealt (ohtlik! tekitab sõltuvust!) ning mu isa saabub kõigest karbi kõige vanema põlvkonna laiatarberahustiga, mida, nagu ma tean, paljud edukad inimesed tarbivad aastaid. Iga päev. Lihtsalt selleks, et mitte hulluks minna. Järgneb uus konflikt isaga, sest mina, nagu paljud mu põlvkonnakaaslasedki, olen mingi perioodi oma nooruses eksperimenteerinud kõikvõimalike psüühikat mõjustavate ainetega. Nii nendega, mida saab tänavalt, kui nendega, mida saab välja võluda oma pahaaimamatult perearstilt. Ka sedasama rahustit olen ma proovinud. Pärast nelja tabletti pidin pikali kukkuma, aga jõudsin voodini roomata. Aga magasin sügavalt 12 tundi järjest. Mu isa otsustab järgida instruktsiooni: pool tabletti. Sest tema on pärit taluperekonnast Võrumaalt ning tahab olla peremees. Ja kõike kõige paremini teab ta ka. Milleks talle mingi lisainfo? Ka tema on kriisisistuatsioonis puhtal kujul see, kes ta on. Geneetiliselt, kasvatuselt, iseloomult... Ja mis minul üle jääb: rebin oma isa käest karbi ning neelan kiiresti kolm tabletti. Juttudele enesetapukatsest, mis kinnitavad mu kohutavat vaimset seisukorda, ma enam ei reageerigi. Vaid lähen otseteed voodisse.

Ja vahetult enne uinumist tuleb mulle pähe järgmine üllatav mõte: see vana kooli psühhiaater polnudki ju õde Ratched. Õde Ratched oli hoopis tugev naine, läbi löönud meeste alal. A-tüüpi isiksus. Sündinud juht. Läbi käinud tulest ja veest. Õde Ratched ei usu eriti vana kooli psühhiaatria kirvemeetoditesse, mis tapavad koos haigusega ka isiksuse. Tema usub oma aja meditsiini viimasesse sõnasse, grupiteraapiasse. Ta tahab oma patsiente aidata. Ja siis saabub Jack Nicholson – viga süsteemis. Terve inimene hullude keskele. Nagu minagi.

Aga mina läksin ise. Eesmärgiga viibida seal majas võimalikult vähe aega, et minna tagasi omaenda tööd tegema. Mis oli edasi lükkunud tänu sellele, et ma päästsin institutsionaalset näitust. Aitasin hädast välja institutsiooni, kuhu ma ise ei kuulugi. Olen kõigest näitusel osalev kunstnik, kes peab ära tegema palgatud kuraatori töö. Kes on pilves (pidevalt ja suurtes kogustes kanepit tarbiv) jobu. Omamoodi muretu hipi. Easy Rider. Kuigi trendikalt riides.

Ja mida teeb Jack Nicholson, sinna institutsiooni karistuseks toodud (sest ta ei taha minna sõjaväkke) terve inimene heas, uuenduslikus hullumajas? Ta rikub kõik ära. Möliseb grupiteraapiaseanssidel vahele, ajab vaesed, võib-olla paranemislootusega hullud veelgi hullemaks. Viib kogu kamba ohtlikule väljasõidule. Õnn, et mõni neist ära ei upu. Vaene õde Ratched. Ta annab Mässajale mitu võimalust, aga see ei tahagi hullumajast lahkuda. Sest ta ei taha minna sõjaväkke. Mis võib-olla talle aru pähe paneks. Ja mis jääb vaesel õde Ratchedil üle? Alla jääda sellele idioodile ning kaotada oma elutöö, juhtiv koht oma armastatud alal, välja võideldud meeste maailmas? HELL NO.

Ja mis puudutab lõpukaadrit – see põgenev suurt kasvu autistlik indiaanlane. Temasugune ei saagi ju kusagil mujal hakkama. Autism seda ju tähendabki. Kontaktivõimetust maailmaga. Ja vaene õde Ratched peab millalgi väga varsti lisaks kogu muule jamale vastutama veel selle eest, et lähikonna metsast (aga võib-olla kaugelt) on leitud tema patsiendi surnukeha.

Ja mu viimased mõtted enne uinumist on: KURADI KOORDINEERIMATU HIPIKAMP! KEEGI KEDAGI EI KUULA, IGAÜKS ON ISIKSUS. TEGELIKULT ON ELAVAD KLIŠEED! VAADAKE KORDKI MAAILMA MANAGER’I POSITSIOONILT!

Ja siis: see see ongi. Mentaliteedimuutus. Uus ja vana. Põlvkondade konflikt. Vanad väärtushinnangud. Aga Mässaja, see jääb alati. Ainult et tema toobki kaasa uue! Mis, nagu alati, on taasavastatud vana. Kõik on üks. Zen. Elu igavene ringkäik. Asjad tekivad ja kaovad ja ilmuvad uuesti välja. Imeline sümmeetria, uskumatult keeruline ja imeilus muster. Kas selle taga on Keegi?

Ja mu päris viimane mõte enne uinumist on:

HÜVASTI, KAHEKÜMNES SAJAND!

Ja hommikul on kõik korras. Nagu ütles Debby Harry: “Olen kahekümne esimese sajandi tüdruk, järgmine sajand saab minu jaoks olema palju parem...”

Joonealused märkused

1. Mulle on aeg-ajalt pähe turgatanud, et paljud mu Eesti kaasaegsetest kunstnikest kolleegid, sõbrad, tuttavad on siit paljukannatanud maanurgast läbi käinud eri rahvustest tee- ja mereröövlite, igasuguste aferistide, rändtsirkuste töötajate, nomaadlike eluviisidega igasuguste haruldaste ametite pidajate otsesed järeltulijad. Vead süsteemis, siinses kinnises talupojaühiskonnas. Võõrad verelt ja meelelaadilt. Näiteks minu oma vanavanaisa oli samuti perekonna hoolikalt varjatud saladus, mille mu vanaema, tema lesk, vahetult enne oma surma paljastas. Mu emapoolne vanaisa oli nimelt juudi rändkaupmehe poeg, sündinud mu vanavanaema kahe kristliku abielu vahel. Sohilaps, kes sai väga hästi elus hakkama. Oli hinnatud meier, kellel oli isegi Eesti Vabariigi tollase presidendi allkirjaga tänukiri. Suurepärase või eest. Mida tollal imporditi Euroopasse. Ja millegipärast ei juhtinud ta ühtegi meiereid pikalt, vaid rändas niimoodi oma tööd tehes (ja tehes seda väga hästi) läbi kogu Eesti. Ja tal oli väga palju armukesi. Juhus?

Ja veel: on ju võimalik, et sellise geneetilise pagasiga inimesed on sõna otseses mõttes võimetud tegema rutiinset tööd kellegi teise heaks ja kellegi teise tingimustel. Neile tundub see liiga hirmus. Ja seetõttu need siin maanurgas haruldased inimesed kulutavad tohutult aega ja energiat sellele, et välja mõelda mingi alternatiivne variant. Et ainult mitte tööd teha....

Ja käo meetodi kohta: kui te seda tõesti ei tea, siis vaadake Vikipeediast järele.

2. Vihje sellele, et olen osalenud ühe tuntud, anonüümse ja kollektiivse Eesti tegevuskunstirühmituse etendusel medõe rollis. Paigaldanud neile kanüüle veeni. Et tekitada efektne verejooks. Publikut see tavaliselt šokeerib. Lisaks olen samas rollis olnud ühe eelpool mainitud rühmituse liikme sooloetteastes. Ning sama rühmituse taustaga, veel ühe uue ja radikaalse grupeeringu Cnopt kahel etendusel olen samuti medõde olnud. Mul on au olla rühmituse Cnopt manager.

And as a true A-type personality (Manager in Creative Industry) I also made it to a leading private psychiatric hospital. Voluntarily. Or what. Ordered a house call, the most expensive service. Detoxification. Classy, you lie there attached to a dropper, a drip in your vein, serene, pale... a pure luxury. Or then – the most romantic thing ever. But what followed: it happened to be a professional with high ethics (probably their best). A serious man from the East, half Jew, half Uzbek. Was reasonable. Very, very reasonable. Said that once I get a drip into my vein (tranquillizers, vitamins and the instant pleasure from applying the drip itself) I will fall asleep for a long time. And in that case won’t be working today...

And that alcohol is not the problem, although I drank heavily that week while working. But not too heavily. And alcohol is not a problem at all in my case. (The latter is an expert opinion, not my own self-deception). And that because I’ve not been sleeping, even haven’t been entirely awake either but mostly getting about three hours of (calculated) sleep a night, then exactly this is the problem!

“A person needs approximately 8-9 hours of sleep,” said the wise man from the East. Otherwise – especially in a tense situation – the psyche will suffer. And he can apply the drip, although I do not need it, and he is not actually that interested in bringing cash into the company's pocket because he works as a freelancer. A genius. A saint. A wise Chinese. A spiritual leader!

So he leads me. With my dad who is very worried standing next to him. My dad has passed judgment already: I’m doing it all wrong, once again. And am not listening to him. Who told me to listen to my inner voice. Which is actually his. And my dad yells from the top of his lungs: “YOU MUST REST! I'M TAKING YOU TO THE COUNTRYSIDE FOR A FEW DAYS!” and I’m screaming back: “But I’ve got another deadline day after tomorrow!” And I also yell: “I hate you! You, bastard, have been manipulating me all the time!!!” The Asian interferes: “You cannot work in such a state. If you really choose work and risk burning out then the insomnia will make you paranoid, it has always done so, I’ve got a simple solution. I could take you to my best private clinic, however, Vismari is an even better option. But at the moment they probably have a whole waiting list of burnouts such as you because to make matters even worse, it’s Monday. Let’s go to Paldiski Road instead, I’ll take you there myself, so you can skip the queue.” And I am in the middle of all this, paranoid, tired, facing my worst nightmare. They’re going to take me to a loony bin! And loonies are addressed in a calm, reasonable manner, isn't that so. And all of a sudden it all happens in my head ...and I scream: “But no way. I’m sitting in my father’s car, the manipulator!” And then the wise Asian says: “We can also call the ambulance. It will take us there even faster.” Once again facing the greatest fear of my life. Because every time I raise my voice, ever since childhood the standard response from each phlegmatic Estonian comes: “You are YELLING at me! Mental case! Crazy! Sooner or later you end up in a mental institution!” And no one has ever bothered to listen to what I’ve got to say. And when I was a child it made me scream from the top of my lungs. And I can honestly confess, not only as a child. Scream. But then later it usually happened by myself. But every rule has exceptions... But never mind.

See on vist see asi, mida ma peaksin tõesti varjama. Minu kõige räpasem saladus. Ma alustasin just oma karjääri domina’na. Dominatrix. See, kes peksab ja alandab raha eest mehi. Kõrvaliste hotellide päevapaketi hinnaga tunniks ajaks üüritavates tubades. Vähemalt nii ma luban. 700 krooni tund.

Praegu, kui seda kirjutan, on mul olnud ainult üks klient – ja seegi kauples hinna 500 krooni peale.

Mul on see idee olnud juba pea kümme aastat, tekkis pärast kunagi nähtud dokumentaali New Yorgi sadomaso bordellist. Kliendid olid Wall Streeti ärimehed, kes käisid seal pikantsel viisil oma lõunatundi veetmas, ja kõigil tüdrukutel oli magistrikraad. Viimase fakti üle oli lõbumaja omanik äärmiselt uhke. Mitte midagi traditsiooniliselt seksuaalset klientidega ei tehtud, anti vaid privaatetendusi vastavalt fantaasiatele ja fetišitele. Kuna suur osa klientidest oli juudi rahvusest, siis olid äärmiselt populaarsed gestaapo stiilis ülekuulamised ja antisemiitlik sõim. Firmajuhid olid nõus maksma tuhandeid dollareid selle eest, et natsivormis naised neid räpasteks juutideks sõimaksid... Ühelgi tüdrukul ei olnud juba aastaid olnud boyfriend’i – töö selles asutuses oli pannud nad mehi südamest põlgama.

Ideaalis oleks tegu eksklusiivse nišitootega seksiäris: tavateenusest kõrgem hind ja midagi otseselt intiimset tegema ei pea, kui selleks mitte lugeda kellegi tagumiku triibuliseks peksmist või klistiirivooliku sisseajamist, ise kramplikult kliendi otsest, käega puudutamist vältides... Kummikindaid kandsin niikuinii. Sel ühel korral.

Selle rahateenimismõtte tekkimisest kuni esimese perverdiga kohtumiseni kulus nädal. Panin kuulutuse Internetti, võtsin varjunime, tegin fotostuudios endast pildid – see kõik õnnestus saada tasuta. Rääkisin fotograafile, et mul on selline story (eeldades, et ta arvab niikuinii, et tegelen kunstiprojektiga): olen domina, kes kuulutab Internetis ja kelle potentsiaalsed kliendid soovivad tema pilte näha. Et millised pildid laseks endast teha praktiseeriv domina? Kindlasti paneks ta oma tööriided selga ja palkaks profifotograafi. Pildid tehtaks kahtlemata stuudios ja domina üritaks mõjuda ühtaegu ähvardavalt ja ahvatlevalt. Kandsin mustast lateksist minikleiti à la pornoteenijatüdruk (Budapesti Humanast) ja New Yorgi supermarketist leitud mustade pikkade juustega Halloween’i-parukat. Piitsa puudumisel vibutasin käes kummižgutti, mis õnneks oli tumepunast värvi ja sarnanes püksirihmaga. Kuna mul polnud sel hetkel üldse raha, pidin kasutama olemasolevat varustust. Mis oli aja jooksul kogunenud pigem erinevate performance’ite tarbeks kui kauakestva S/M huvi tulemusel. Lõpp-produkt sai igatahes veenev: tüübid, kes olid mu tegelikule, mitte kunstiprojektina eksisteerinud Interneti-kuulutusele vastanud, elavnesid pärast fotode nägemist märgatavalt ja tahtsid võimalikult ruttu kohtuda.

Tundus, et end huvilistena pakkunud – kokkuvõttes neid nii palju polnudki –, et mitmed neist alles mängisid mõttega midagi tõelist oma fantaasiatega ette võtta.

Vahetasime meile, nad paljastasid mulle oma saladusi (“Mul oli kunagi üks homoseksuaalne vahekord, mida ma salgan. Kunagi rääkisin seda ühele naisele ja meie suhtest ei tulnud pärast seda ülestunnistust mitte midagi välja. Aga juhtunule mõeldes erutun praegugi.”) ja soove (“Tulen arsti juurde, kes leiab mul olevat raskekujulise kõhukinnisuse. Tuleb teha klistiiri, millele ma vastu vaidlen: mul on väga piinlik. Klistiiri tuleb teha rohke külma vee, soola ja seebiga, et oleks valus. Mitu korda.”). Ja raskemini teostatavaid fantaasiaid: “Ma tahan, et mind alandaksid mitu naist, vähemalt neli. Nad kasutaksid mu suud pissuaarina. Teie leidke naised, mina maksan.” Raskem teha kui öelda – mulle endale võis tunduda, et olen leidnud suurepärase viisi rahateenimiseks, ometi ei julgeks ma üritada mõnda sõbrannat kampa meelitada.

Üks tüüp oli huvitatud karmimatest eksperimentidest – või nii ta arvas. “Ma ei ole mingi õrnuke. Aga pakkuge ise ka midagi välja,” kirjutas ta. Ja mina pakkusin: traditsioonilised küünlavaha ja stiletto’dega seljastrampimine. Piits ja kummirihm – nii nimetasin oma žgutti. Kanüül veeni ja nõelad küüne alla. Lõiked žiletiga. Paari päeva pärast saabus vastus: “Ee... ma vist hakkasin ülbitsema. See veri ja muu – ma pigem liiguks edasi samm sammu haaval. Võtaksin kõigepealt kontsadega seljastrampimise ja küünlavaha.” Ja siis järgmine meil: “Tegeleksin sellega pärast tööd. Millised õhtud teil vabad on?”

Keegi neljakümnendates mees tahtis vitsa saada, väitis, et see soov on teda painanud juba ammu. Küsis veel, kumb vitsad valmis paneb, ja tahtis teada mu vanust: et tema päris lastega asju ei aja...

Aga kokku sain kõige esimesena, ja seni ainsana, neurootilise 26aastase klistiirihuvilisega. Noormees tahtis arstimängu ja nagu öeldud, seepi ja soola. Lisaks vitsakimpu ja butt blug’i. Helistasin pornopoodi ja küsisin kõige odavama sellise vidina hinda. Oli 160 krooni. Ostsin selle asemel Tiimarist musta küünla.

Klistiirihuviline tahtis võimalikult ruttu kohtuda ja pani oma nimele kinni toa äärelinna hotellis, mis vist ainsana linnas müüb nn siestapaketti ehk tuba kahele kaheks tunniks. Meie kokkusaamisele eelnenud ööl saatis ta mulle paanilise meili: ma polevat talle kinnitanud, et olen naine. Tõesti, tema ühes esimeses kirjas oli olnud ka vastav küsimus, millele ma polnud erilist tähelepanu pööranud. Kinnitasin siis pidulikult, et olen naissoost, mu isikukood algab numbriga 4, et mul on korrektne arv x- ja y-kromosoome ja et ma ei aja habet. Vastus oli järgmine: “Ok, ma siis tean.”

Loksusin siis bussides tund aega linna teise otsa. Ma olin kodus teinud põhjaliku meigi, arvatavasti liigagi hoolika, ja võtnud kaasa suure mustast lakknahast koti. Selle sisu oli järgmine: must parukas ja latekskleidike, kõrge kontsaga kingad, žgutt, see tähendab kummirihm, käerauad, viimasel hetkel kaasa haaratud neetidega püksirihm ja hekist rebitud vitsakimp, klistiirikott apteegist, kummikindad, desinfitseeriv vedelik, must küünal ja veenvuse mõttes paar kanüüli. Hotelli kohta, mis asus kohutavalt kaugel, aedlinna ja uusrajooni piiril, olin teada saanud Interneti naistefoorumitest. Küsisin avalikkuselt, kas leiaksin Tallinnast tunnihotelli, “kus kallimaga salaja kokku saada”. Mind sõimati litsiks, aga mitte päris selles tähenduses, nagu ma seda mõnes mõttes olin – selleks, kes pakub raha eest seksuaalseid fantaasiaid. Foorumikülastajad eeldasid, et mul on suhe abielumehega ja andsid mulle palju kasulikku infot.

Mu klient ootas mind fuajees. Ta oli enda kohta öelnud, et kannab prille, ja mina, et mul on pikakarvalisest kunstkarusnahast kasukas. Tema oli kidura kehaehitusega, häbelik ja ebakindel. Näost näha, et on elus palju peksa saanud – ja saab kohe veel. Võimalik, et mingi alam linnaametnik. Ülikonnas ja ilma igasuguse enesekindluseta. Ta võttis toa võtme. See nägi välja äärmiselt argine. Õhus oli kohmetust. Umbes nii, et me mõlemad teame, miks me siia tulime. Nii – ja millal me selle asjaga pihta hakkame? Tema võttis oma pintsaku seljast ja asetas korralikult toolileenile. Mina kohmerdasin oma suure lakknahast kotiga, läksin vannituppa riideid vahetama. Vaatasin ennast peeglist, mõeldes juba mitmendat korda ühte mõtet. Kas see tõesti juhtubki nüüd minuga? Ammune unistuste elukutse, seda nüüd küll – aga kas see tõesti olen mina? Sättisin vannitoa väikese peegli ees parukat pähe (päris elus nägi see palju odavam välja kui pildil – ja oligi maksnud kõigest viis dollarit), olles täiesti kindel, et kui kunagi peaks tehtama mu eluloofilm, peatutaks sellel stseenil mõnuga. Toodaks välja nii palju groteski kui võimalik. Kindlasti oleks peaosatäitjal abitult tehtud, ülepakutud meik. See oleks solvav: minu jumestus oli perfektne.

Igal juhul läksin koos suure koti ja riidehunnikuga tuppa tagasi ja ladusin oma varustuse voodile. Noormees vaatas mind ootusärevalt. Oli viimane aeg oma rolli sisse minna. Seda ma ka tegin: käskisin tal püksid maha ajada, neljakäpukile põrandale laskuda ning lubasin tal valida kummirihma, vitsakimbu ja neetidega püksirihma vahel. Nagu pahandust teinud lapsel. Ta valis vitsakimbu, mille olin lumemarjapõõsahekist murdnud. Selle väikesed okkad jätsid ta nahale kriimustused. Eriti kui kogu jõust lüüa – seda ma tegin. Oli ta ju kohe alguses palunud: “Ära mu vastu liiga hell ole.” Nagu ka küsinud oma butt plug’i järele, mida pidi asendama must küünal. Kriimustustele lisandusid vorbid žgutilöökidest. Neetidega rihm eraldi nähtavaid jälgi ei jätnud, küll aga tõi ta sellega antud laksude peale kuuldavale juba natuke valjemad karjatused... Kui niisama rihmutamine mulle endale üksluiseks muutus, käskisin tal oma viimase aja patud üles tunnistada. Vahelduseks või nii, et oleks vähemalt asja eest saanud. Noormees tunnistas, et ta mõtleb naistest halvasti, et need on samal tasemel kui loomad. “Sinusugune äbarik ja arvab niimoodi!” Uued löögid, uued vorbid. “Enam ei tee, luban, et kuulan sõna. Naised on head.” Ainus, mis mind muretsema pani, oli selle ürituse teatav sarnasus amatöörteatriga. Tabasin end aeg-ajalt puterdamas ja asjaarmastajate näitlejate kombel oma repliike öeldes ebaloomulikke pause tegemas. Aga tema – tema oli veel hullem. Ei mingit kahtlust. Halvemas rollis samuti.

Saabus aeg teha kauaoodatud klistiiri. Tõtt-öelda meeldis mulle selline sõnatu ja asjalik meditsiiniline tegevus märgatavalt rohkem. Võtsin välja eelmisel päeval apteegist ostetud klistiirikoti, mis tuletas meelde tilgutit. Sealsamas apteegis oli mulle kirjeldatud ka selle kasutamist. Minu neurootiline klient oli meili teel mitu korda küsinud, kas ma olen klistiiri varem teinud ja kas kõik instrumendid on varem kasutamata, vits kaasa arvatud. Loomulikult, mida ta siis arvab. Kui ma oskan juba verd võtta, miks ma siis klistiiri teha ei oska... Aeg-ajalt unustasin ka ise, et mul puudub igasugune meditsiiniline haridus, ainult kunagised plastilise anatoomia loengud ja julge pealehakkamine.

Aga klistiir osutuski lihtsaks. Sisestasid kummivooliku distantsilt, kuulamata vastuväiteid, et see olevat valesse kohta läinud (nii see ometi ei olnud... nagu seal oleks võimalustki), tõstsid tilgutiga sarnaneva kilekoti kõrgemale ja vaatasid, kuidas selles vee nivoo kiiresti langeb. Nagu ta oli soovinud, ei lubanud ma tal kohe tualetti minna, vaid käskisin oodata. Siis lasin tal minna. Noormees kadus tualeti lükandukse taha ja oli varsti tagasi. “Ei aidanud.” “No siis tuleb seebiveega teha.” Kallasin pool pudelit vannitoast leitud dušigeelist klistiirikotti ja seekord jäi “patsient” kauemaks lükandukse taha. Pärast kolmandat korda, kui olin vee hulka seganud ka veel toositäie soola, jäi ta ära nii kauaks, et ma lülitasin mobiiltelefoni sisse, et kella vaadata. Meil oli järel veel kakskümmend minutit, mille sisustasin, pannes ta neljakäpukil ja ükshaaval kokku korjama toapõrandale kogunenud sodi nagu kasutatud kummikindad. Ja tegevusega S/M-repertuaari klassikast, käskides tal mu lakk-kingi lakkuda. Kasutasin desinfitseerimisvahendit nii enne kui pärast tema keelt. Tema näol oli õnnis naeratus. Sulavaha oma seljale ta enam ei tahtnud... Lugesin oma “vastuvõtu” lõppenuks.

Ta küsis püsikliendi soodustuste ja kliendikaardi järele, neist viimase üle lubasin mõelda. Siis küsis ta, kas ta on mu kõige noorem klient. Neurootiline ja häbelik noormees, kes muretses, kas kõik on steriilne ja ühekordne ning kas ma ikka olen naine, kartes vist saada vägistatud salakavala transvestiidi poolt... Vaeseke poleks vist oma kõige hullemates fantaasiates suutnud ette näha, et oli mu seni ainus ja esimene klient.

Lahkusime hotellist koos. Koht oli seoses oma Tallinna vist ainsa tunnihotelli nišiga mõelnud ka oma klientide privaatsusevajadusele: see asus kõrge plangu taga nagu mu kodutänava lõbumajagi ja hotelli sissepääs oli ehitatud niimoodi, et sa ei näinud otseselt kedagi. Ega näinud nemad õieti sindki, kui toavõti üle anti või tagasi võeti. Nagu poleks sa seal kunagi käinudki.

Ja kui see oleks lühifilm, siis siinkohal see lõpekski. Enne tiitreid ilmuks ekraanile kiri: “Kõige järjekindlamalt kirjutasid domina’le kaks S/M-huvilist. Keskealine pereisa, kes unistas neljast talle kordamööda suhu urineerivast naisest, tunnistas lõpuks, et selle atraktsiooni jaoks tal siiski piisavalt raha ei ole. Küll aga pakkus ta end parandama kodumasinaid ja tegema torutöid. Teine entusiast töötas Raplas öövalvurina ja pakkus välja, et S/M-seanss võiks aset leida tema asutuse duširuumis. Ta kirjutas kohutavate kirjavigadega (tuzziruum!) ja mainis, et tal on kogemusi süstaldega. Domina ei saanud kummagagi neist kunagi kokku.”

November 2005

Minu eelviimane klient, tema kohta olin oma blogisse teinud järgmise sissekande: “Marko. Kõrgem pilotaaž. Ma ei kasutanud ühtegi instrumenti, kuigi need olid kaasas. Astusin sammu edasi. Oma karjääris. Olin hoopis 60 minutit psühholoogiline nõustaja. Abieluküsimustes!
Ja Marko ise jättis mulle ideaalse abikaasa mulje.”

Marko (suurt kasvu, intelligentne, analüüsiv ja väga südamlik) ei olnud ainus, kes jättis mulle väga meeldiva mulje. Neist enamik oli. Ja meie kokkupuutepunkt oli selline, millisel pinnal ma vist elu lõpuni enam inimestega ei suhtle.

Mina domina, sina klient. Mina sinu psühholoog, sina klient. Mina sinu abielunõustaja, sinu domineeriva ema või karmikäelise õpetajanna sümbol, mina sinu jaoks distantne naissoo esindaja (keda sa ihaldad, aga ei saa mitte), sest vaata, mina ja teised minusugused teevad sulle ainult haiget! Aga puudutada sa mind ei tohi ja ka mina puudutan sind ainult ratsapiitsa või kummirihma või steariinivaha või külma duši või oma stiletto’dega... Sest sina, sa oled kõigest klient! Räpane pervert! Kes tahabki saada haiget, sest füüsiline valu on see, mille eest on sind siin ilmas lapsest saadik kõige rohkem kaitstud. Aga kui sa koged füüsilist valu, eritab su aju endorfiine ja adrenaliini ja nende kemikaalide koosmõjul tunned sina end väga kohaloleva ja selge ja sind muidu painavate probleemide suhtes üleolevana. As the nature intended. See on sinu liigi kõige vanem ellujäämismehhanism, koodnimega “Põgene või sure!”, mille minu tegevus kõigi nimetatud ja nimetamata tegevuste ja instrumentide (veel ka: aparaat, mis rinnanibudesse elektrišokke annab, lateksmask ja kummižgutt, mis jätab kõige kauakestvamad jäljed, ning lumemarjapuupõõsast vitsakimp peened ogad su ihusse) abil esile kutsun. Sellepärast sa veedadki oma lõunatunni minuga. Ja lähed siis oma kontorisse tagasi ja tunned end imeliselt rahuliku ja enesekindlana. Õnnelikuna, kui asi lühidalt kokku võtta. Su boss ei hirmuta sind enam ja naine ei käi närvidele. Sina oled kõigest räpane pervert! Vaata end nüüd: sul on seljas odav kaltsupoest ostetud naistekleit (suurus XXL, sest paks oled sa ka!), sa oled oma habemetüükas nägu abitult huulepulgaga määrinud, sest sa tahad olla 15aastane Mašenka, odav libu Balti jaama tagant. Sest see on sinu fantaasia, 35aastane abielus ehitusfirma juht ja kahe lapse isa. Sa tahad, et ma sind alandan, sest see on midagi uut ja sul on kõrge vererõhk ja unehäired ja palju stressi ja kõik on sulle soovitanud end aeg-ajalt olmemuredest välja lülitada. Ja seda sa just teedki. Minuga. Keda sa ei või sõrmeotsagagi puudutada, kes ma jätan sulle mälestuseks piitsavorbid ja punased plekid (küünlarasv), mille tõttu ei või sa paar päeva pärast trenni teiste nähes duši all käia ja pead oma naise kõrval pidžaamas magama.

Sellisel alusel ei suhtle ma inimestega enam kunagi.

Kahju isegi.

November 2006

Sandra Jõgeva

My Dirtiest Secret

A young performance artist Sandra Jõgeva is introducing her new photo series that will be presented at an exhibition Prostitution in the Art Academy in spring 2007.

In the current text she writes in the first person about a beginner Dominatrix experiences in Tallinn.

It is probably something I should be hiding. My dirtiest secret. I’ve just started my career as a Domina. A Dominatrix. A person who whips and humiliates men for money. In second-rate hotels that offer ‘hourly deals’ for the price of a day package. At least that is my promise. For 700 kroons an hour.

At the moment of writing the story I have only one customer and even this one drove a bargain to 500 kroons.

I’ve had the idea for about a decade. Conceived after seeing a documentary about sado-maso brothels in New York. The customers were Wall Street businessmen who spent their lunch hours there, and all the girls had Masters Degree. Nothing traditionally sexual happened there. The men were given private shows according to their fantasies and fetishes. None of the girls had had a boyfriend for years; the job had made them despise men. Ideally it would be an exclusive niche product in the sex business – the price is higher than the regular service and you won’t have to perform anything directly sexual. I placed an add in a newspaper, picked a code name and had my photographs taken in a studio. All that for free. I told the photographer that I had such a ‘story’ (assuming that he would think of it is an art project). I wore a black latex mini dress (Budapest Humana) and a longhaired black Halloween wig that I found in a New York second hand shop. As I didn’t have a whip at hand, I waved a rubber tourniquet instead. Having no cash at all at that moment I had to make do with the equipment at hand, that had been piling up from having been used at different performances. The final product turned out to be convincing: the guys who called me after seeing the net add, were aroused after having seen the photos and wanted to meet as soon as possible.

I met the first and so far the only 26 year old neurotic who takes an interest in clysters. The youngster wanted to play doctor and – as said – soap and salt. In addition to that he wanted a birch and a butt plug. I phoned to a sex shop and found out that the cheapest of such gadgets costs 160 kroons. I bought a black candle instead. Clyster friend wanted to meet as soon as possible and made a reservation in a suburban hotel, that being probably the only one selling the so called siesta package – a room for two for two hours. The night before we met he sent me a frantic e-mail, panicking about me not having reassured him that I was a women. I solemnly swore then that I was female, my personal identification code starts with 4 and I have the proper amount of chromosomes X and Y and that I do not shave a beard.

My client waited for me in the hotel lobby. He was peaky, shy and insecure. It was obvious that he had been beaten a lot during his life – and more was on its way to come. Possibly a minor city official of some kind. Suited and completely lacking self-confidence. He was given the room key. It looked perfectly mundane. There was a fair amount of embarrassment in the air. He took off his jacket and placed it correctly on a chair... I struggled with my huge latex bag and went to the rest room to change. I looked at myself at a mirror, thinking a recurrent thought. Is it really happening to me now? I put the wig on (it actually looks much cheaper than on the photo, having cost only five dollars). If there were ever going to be a movie made about my life, the current scene would be something they’d gladly stop to describe in a detail.

It was the utmost time to go into my role. I offered him the choice between a rubber belt, a birch and a riveted belt. Like a child whose been bad. He picked the birch, which I had taken from a random bush. The young man confessed to thinking badly about women, that he compares them to animals. “And so thinks a geek like you!”: another hit and another mark. “I’m not doing it again! I promise to be good. Women are good.” The only thing that got me worried was the close resemblance to an amateur theatre. /---/.

He asked about the deals for regulars and about the client card. I said I’d think about the latter. /---/

November 2005

I am the Domina, you are the customer. I’m the psychologist, you’re the client. I’m your marriage consultant, the symbol of your domineering or harsh mother (whom you desire, but cannot have, for you’re not allowed to touch). But when you experience physical pain your brain releases endorphins and adrenalin and due to the combined effect of these chemicals you feel very much present and alive, and above the problems that usually prey on you. As nature intended. And therefore you spend your lunch hour in my company. After that you go to your office and feel wonderfully relaxed and confident. Happy. Look at yourself – you’re wearing a cheap dress bought from a second hand shop (size XXL because you’re also fat!), and you’ve smothered your bearded face with lipstick because you want to resemble 15-year old Machenka, a cheap slut from the Train Station. This is your fantasy – a 35-year old leader of a building company, married, and father of two children. You want me to humiliate you, because this is something new, and you have high blood pressure and problems sleeping and a lot of stress and everyone has told you to unwind. And that is exactly what you are doing. With me. On whom you are not even allowed to lay a finger and who leaves you nothing but whip marks and red stains (candle wax), which is the reason you cannot go to the gym for a couple of days and have to wear pajamas while sleeping next to your wife.

I will never again connect with people on such a basis.

At which I even feel slightly sorry.

November 2006

Sandra Jõgeva

Kunstide süntees nagu loodus ise

Reportaaž Pärnust.

Big Performance. Pärnu kontserdimaja, 20.01.2007.

Jaanuari lõpus ületas korraks meedia uudisekünnise Big Performance, Non Grata korraldatava “IN- graafika” festivali ja Arnold Schönbergi Ühingu Pärnu nüüdismuusika päevade ühine kulminatsioon ja kummagi suurim eksperiment. Pärnu kontserdisaali lavale olid üheaegselt tegutsema pandud nii tegevuskunstnikud kui akadeemilised muusikud ja kaasaegsed tantsijad. Osalesid RAM, Valge Huntmees, Viljandi kultuurikolledži tantsijad, rühmitused Pink Punk, Cnopt ja Vedelik, Meeland Sepp, Sorge, Erik Alalooga ja EKA tudengid, Toomas Kuusing. Tasuta etendust oli vaatamas nii kunsti- kui muusikapublik.

Aga meediakünnist ei ületanud muidugi mastaapne sümbiootiline eksperiment, vaid selle kulminatsioonina aset leidnud rühmituse Cnopt ning RAMi meeskoori konflikt. “Tegevuskunstnikud peletasid rahvusmeeskoori lavalt!” pasundas meedia. Ja netikommentaatorid sõimasid hulle huligaane, kes vastastikku vastu pähe seotud telliskive pudeleid puruks peksid. Kirjeldatud dramaatiline situatsioon leidis aset etenduse kolmandas plokis või vaatuses, kui pidi Eestis esiettekandele tulema Arnold Schönbergi “Ellujäänu Varssavist”.

Enne seda oli RAM vägagi koostööaldis rühmitusega Pink Punk, kelle igaühele publikust glamuurse kolmanda silma kleepimise aktsiooni taustaks nad nagu üks mees OMMMMMMMMM laulsid. Et näeks rohkem – ja varsti jälle midagi vaadata oligi. RAM alustas oma Schönbergi kavaga ja tükk aega ei juhtunud mitte midagi. Teisest vaatusest alates ainult rõdule lubatud publik oli juba näinud Valge Huntmehe (Andrus Joonase uus alter ego) šamanistlikku rituaali, millele kaasaegsed tantsijad suurt midagi lisada ei suutnud; tütarlapse poolt veetavat tuldsülgavat masinat, millel seisis timukamaskis mees (Erik Alalooga); retrohõngulist seakeha tükeldamist ja selle osadele sõnade nagu KUNST, ELU, POLIITIKA tätoveerimist (Sorge); inimese pea peale kinnitatud pliidil sellesama sea lihast toidu valmistamist (Toomas Kuusing). Ja palju muud füüsilist ja agressiivset. Nagu Erik Alalooga iniminstallatsioon seotud silmadega punkarineiuga, kelle käte külge oli seotud midagi kaalude sarnast, ühes otsas inimene, teises silmuses kala. Ja kaks veepange. Kui inimene sai hingata, siples kala õhus ja kui viimane vette sai, oli inimenegi peadpidi pange surutud. Või nagu nooli seina loopiv Meeland Sepp, kellel oli kavas koos RAMiga laulda. Aga veel enne, kui esimene suu lahti teha jõudis, ütles talle RAMi dirigent Mihhail Gerts: “Mine ära!”. Ja Meeland seda tegigi. “Vaikust!” ütles Gerts veel. Mitu korda.

Aga Meeland Sepa meeskooriga dialoogi astuda võtsid üle hoopis Cnopti Remo Randver ja Ville-Karel Viirelaid, kes olid seni seisnud üksteist piieldes ja suitsetades pudelitega kaetud laua ees, telliskivid peas. Varsti purunes esimene pudel. Siis teine. Muusika katkes. Mihhail Gerts pöördus nii publiku kui performantide poole. Ta rääkis sellest, kui oluline on Schönbergi muusika. Ta oli seda rääkides väga ilus. Kuid kogu situatsioon poleks olnud nii ilus ja dramaturgiliselt suurepäraselt lavastatud, kui Cnopt poleks oma tegevust varsti jätkanud. Ja siis käskis Gerts oma kooril lavalt lahkuda, karjatades kõigepealt kunstnikele: “Välja siit!” ning võttes siis sel õhtul lavalt viimast korda sõna: “Ma loodan, et kultuuriga nii ei juhtu!” Aga Cnopt jätkas pudelite vastu pead purukspeksmist, hoolimata saalist lahkuvast publikust ning nii laval kui saalis süüdatavatest tuledest. Pudel pudeli järel, kuni nende esinemiskoha ümber moodustus klaasikildudest ring. Ega Varssavi getoski tööd pooleli jäetud. Ega inimesed lakka seda meenutamast, mälestamast, üksteist süüdistamast ja ründamast.

RAM ja Mihhail Gerts aga said võimaluse ise üles astuda performance’i-kunstnikena, seda ise enne lavaleminemist isegi aimamata. Nad sattusid improvisatsioonilisse situatsiooni, kus tuli oma tegevuse kohta vastu võtta otsus. Mihhail Gerts valis enesekehtestamise ühe tee, teine oleks kahtlemata olnud Schönbergi edasi dirigeerimine. Tema valis äärmiselt dramaatilise verbaalse osa, pannes maksma oma lavakarisma. Sest tema maailmas oli selline koosesinemine võimatu – nagu oleks kahtlemata olnud mõeldamatu Meeland Sepa laul. Suurepärane valik ja äärmiselt hästi välja kantud osa Mihhail Gertsi poolt. Suur osa publikust oli veendunud, et tegu oli kokkumänguga. Mis kinnitab minu jaoks lõplikult, et tegu oli õnnestunud eksperimendiga, kus kõik osalejad, nii muusikud kui tegevuskunstnikud, andsid endast parima.

Teise valiku tegid Andrus Kallastu klaveril ja Pärnu Ooperi lauljanna Malle Raid, kes tundsid end keset tegevuskunstnike aktsioone täiesti kindlalt ja sundimatult. Nende iga lavaleastumist saatis publiku aplaus. Nemad mahtusid oma aariaid esitama näiteks Sorge, Meeland Sepa ja Erik Alalooga ning tudengite iniminstallatsiooni vahele.

Nagu loodus, kus kohati kasvavad/elavad eri liigid rahumeelselt koos, saades mõnikord üksteisest sümbioosi moodustades kasu, aga kohati tekib võitlus Lebensraum’i pärast. Ja mõnikord võib kellegi kiskjainstinktid üles äratada kellegi teise hirmu lõhn ja ennetav agressioon. Loomade võitlusele eelneb alati silmavaatamine, potentsiaalsed konkurendid või kiskja ja saakloom võivad mõnda aega ka rahulikult koos eksisteerida. Kuni üks neist teeb kas põgenemis- või ründamisliigutuse. Ja suurem ja võimsam võib alla anda väiksemale, kuid hästi organiseeritud ja otsusekindlale üksusele. Nagu juhtus RAMi ja Cnoptiga – juhul muidugi, kui käsitada seda ikka võitlusena ja mitte sünteesina.

Al Paldrok,

Big Performance’i korraldaja/lavastaja

(Academia Non Grata)

Kas sa oleksid nõus kommenteerima BP lavastuslikku külge?

Tegemist oli eksperimentaalse ruumiga, kus kohtusid suures performance’is kaasaegne tants, ooper, koorilaul ja tegevuskunst. Valdkondadevaheline sümbioos, žanripiiride kompimine ja ühisosa leidmine on loominguliselt ülioluline ja kuigi sellistesse laboratooriumikatsetustesse on teatud ebaõnnestumise võimalus juba ette sisse kodeeritud, õnnestus Nongrata Reaalsuse Uurimiskeskusel kolmetunnise eksperimendi käigus luua suurvorm, mis on oma raskepärasuses võrreldav Wagneri ooperiga.

Mis põhimõtetel olid jaotatud lava/aeg/ruum esinejate vahel, mõtlen
akadeemilisi muusikuid/moderntantsijaid ja kunstnikke?

Big Performance oli jagatud kolme tunnisesse plokki. Paika oli pandud plokiti esinejad igast tegevusvaldkonnast vastavalt nende spetsiifikale ja teose terviklikku ülddramaatikat arvestades. Plokisisene aegruumi konteiner oli tegijate täita. Esinemispäeval paar tundi enne etendust jagati amfiteater: kontserdimaja lava viidi põrandaga ühte tasapinda ja publik suunati rõdudele.

Kas osalejaid hoiti meelega üksteise plaanidest teadmatuses, et saavutada eksperimentaalne, improvisatsiooniline situatsioon?

Mingil määral olid kõik toimuvaga kursis, just niipalju, et improvisatsiooniline keskkond oleks võimalik. Performantidele oli teada muusikaline “taust”, ent kui palju muusikud teadsid kunstilisest “taustast”, oli PNP korraldaja Andrus Kallastu otsustada. Kuigi RAM oli minu teadmist mööda palgatud nagu teisedki esinejad bäkki laulma ja minu üllatuseks pidasid nad end lavale jõudes sooloartistideks ja vastupidi plaanitule keeldusid koostööst, ei heida ma seda neile ette. Performance’is on üllatused paratamatud ja RAMi dramaatiline lahkumine oli nende esinemise ootamatu, kuid suurepärane püänt.

Kas selline konflikt, mis juhtus Cnopti ja RAMi puhul ning oli
vägagi õhus Meeland Sepaga, oli lavastusse sisse planeeritud?

Tegemist oli ühe tervikuga, kolmetunnise suurvormiga. Lavastuses oli sadu võimalikke “konflikte”, mis lahenesid eri viisil. Teose kulminatsioon on alati dramaatiline, kuid ei saa eksisteerida ilma terviku sisulise arenguta, mistõttu ei soovitaks astuda massimeediaga samasse ämbrisse ja vaadelda lõpustseeni kui midagi eraldiseisvat. Lõpplahendusele oli mitu võimalikku stsenaariumi ja loomulikult oli nendega arvestatud.

Kas nii vähese publikuga alad nagu nüüdismuusika ja -kunst saavad skandaaliga meedia uudiskünnise ületamisest pigem kasu või süvendab see vaid müüti hulludest kunstnikest?

Meediapahna uudiskünnis mind ei huvita, selle ületamine pole mingi kunsttükk. Üllatav oli hoopis see, et asja kajastanud kunsti- ja muusikateadlased ei erinenud kollase ajakirjanduse esindajatest kuigivõrd. Keskenduti teosevälistele seikadele ega suudetud näha eksperimentaalses ruumis tekkinud uut teost kui tervikut. Kui teatrilaval Othello viimases vaatuses noaga läbi torgatakse, ei torma lavamehed lavale etendust katkestama ja kriitikud ei küsi: “Mis juhtus?” Tundub, et kunstiteadlaste enesetsensuur ja alaväärsuskompleks ametlike struktuuride ees on nii sügav, et ühiskondliku arvamuse kujundamine ja kunsti positsioonide eest seismine on neile täiesti üle jõu käiv ülesanne. Nii pole imestada, et kunstnikke peetakse hulludeks.

Kas publik on oluline?

Mina jagan performance’i publiku seisukohalt kahte kategooriasse: publiku-performance’id ja protsessi-performance’id. Mõlemal neist on oma spetsiifika. Esimese puhul on publiku osa kahtlemata oluline. Kunst peaks jõudma neile eraldatud piiratud territooriumidest ja institutsioonidest väljapoole, tõstatama küsimusi ja olema ühiskonnaga dialoogis.

Malle Raid,

etenduses osalenud ooperilaulja

(Pärnu Ooper)

Mis mulje jättis teile etenduses osalemine?

Ma võin rääkida sellest, kui tulin ise koos Andrus Kallastuga lavale läbi performance’i-tegijate. Nende tegevus mind otseselt ei häirinud, Sorget ma teadsin juba aastaid. Kõigel sellel tegevusel oli nalja maik juures, mind see ei šokeerinud. Ma suhtlesin nendega, kui oma aariaid esitasin, näiteks Sorgega tekkis meil kohe silmside. Neli aariat viiest, mida esitasin, olid sisuliselt palved.

Ma olen professionaal, valdan oma materjali – teksti, füüsise abil tulevat vokaali. Meil oli Kallastuga ka väga hea kontakt.

Kogu aeg midagi toimus, aga ma mängisin nendega (performance’i-kunstnikega) kokku. Kui mul oli viimane aaria, Almirena aaria Händeli ooperist “Rinaldo”, valitses saalis haudvaikus. See on äärmiselt nauditav tunne. Mingi fluidum või keemia.

Kas sel ajal tegutsesid ka kunstnikud vaikuses?

Ma ei tea seda, olin sel ajal niivõrd oma asjas sees. Ma andsin endast parima. Eks nad tundsid ka seda.

Mida arvate RAMiga juhtunust?

Ma olen vana raadiokoori laulja ja tunnen koorilaulu olemust. Antud teos (Schönbergi “Ellujäänu Varssavist”) polnud kooril kuigi selge, tundub mulle. Mõned hääled, mõned partiid polnud neil selged ja dirigent tajus seda. Nii musikaalne ja nii tark inimene kui Mihhail Gerts – tal oli koori poolt üks šokk veel, millest ta ei rääkinud.

Tal oli mitmekordne vastutus. Kui mingi pauk käib, võib ühel või teisel lauljal partii käest ära minna. Ja dirigent seisab veel selle poole seljaga.

Aga parim oli, kui Mihhail Gerts klaverit mängis. Tal on väga hea kool, väga hea pedagoog olnud – muusikaliselt oli see väga nauditav.

Kui on mass, siis tema on allutatud dirigendile. Aga mina olin üksi koos Kallastuga, mina võisin endale kunstnikega kokkumängu lubada. Koor on selles suhtes ebatänuväärne materjal.

Ero Esko,

RAMi laulja

Kuidas oli osaleda sellisel etendusel ning kui palju nägid muud toimuvat, ma mõtlen tegevuskunsti?

Pean tõdema, et üritusel endal ei olnud midagi häda. Mina isiklikult osalesin sellisel performance’il esimest korda.. Minus tekitas kogu see etendus hämmeldust. Laval toimuvat ei näinud peaaegu üldse, kuna lauldes jälgime dirigenti ja nooti.

Kuidas kommenteerite ühe kunstniku mõtet, et eriti efektne oleks olnud, kui vähemalt üks inimene RAMist oleks lavale jäänud?

Võib-olla oleks sellel olnud mingi efekt publiku jaoks, kuid RAM on üks tervik, mida ei sobi ega anna lõhkuda. Või vähemalt oleks tulnud eelnevalt kokku leppida.

Ja kuidas kommenteerite Mihhail Gertsi dramaatilist lahkumist, mida paljud pidasid kokkumänguks performance’i-kunstnikega?

Leian, et see ei olnud kahe noormehe poolt väga viisakas meid niimoodi kontserdi ajal segada, puudus ju KOKKULEPE! Ja otse loomulikult järgnes Mihhail Gertsi vihane, solvunud hüüatus – see oli nii spontaanne, et tunduski rahvale kokkumänguna. Kui mina oleksin olnud dirigent ja keegi tuleks teose ettekannet segama, oleks see mindki ärritanud. Ma arvan, et järgmiseks korraks on palju mõtteainet, mida teha teistmoodi, et ükski pool EI tunneks ennast puudutatuna.

Tekst ja intervjuud: Sandra Jõgeva

Etenduskunsti eetikast

Kui lehm sööb aasal rohtu, ei mõtle ta sellele, et on tähtsaim tegur sitasitikate sõnnikuäris. Kui me nutame taga oma lähedast kadunukest, ei tule meile meelde, et tema maised jäänused on olulisim osa matusebüroode laibaäris.

Niisamuti, kui kunstnik nokitseb vaikselt ateljees oma pildi kallal või haub järgmise performance’i plaani, ei pruugi teda huvitada see, et ta teos muutub osaliseks omamoodi kunstiäris – raha (-puudus) on talle vaid tüütuks tõkkeks tema loominguliste plaanide teostamisel. Ta ei mõtle sellele, et väljudes oma teosega publiku ette, ei astu ta vabadusse, vaid takerdub paratamatult õiguslike, rahaliste, varaliste... suhete võrgustikku, mida võib tinglikult nimetada kunstiäriks. Ja just sellest viimasest ma tahangi alljärgnevalt rääkida, s.o mitte ärist, mis käib kunstioksjonitel vms kunstiteostega kauplemisel, kus kunst on kaup, mis peab kasu teenima, vaid tollest sisuliselt turusuhete võrgustikust, mis paratamatult iga näitust ja etendust ümbritseb.

Niipalju kui võimalik, püütakse neid suhteid reguleerida enam või vähem auklike seadustega. Aga seadused iseenesest tuginevad eetilisele analüüsile: seadusi luuakse või parandatakse enamasti ratsionaalsest huvist lähtudes: taotleda suuremat kasu või vähendada kahju (demokraatlikes riikides peetakse enamasti silmas ühiskonna kasu-kahju või vähemalt püütakse teha nägu, et see niimoodi on). Seadusi põhjendatakse omakorda õigustest-kohustustest ja õiglusest lähtuvalt.

Inimesed tihti ei usu seda – arvavad näiteks, et riigikogul ja eetikal pole midagi ühist –, aga paratamatult peab iga seaduselooja mõtlema sellele, kas asi on hea või halb, ja esitama vastavaid põhjendusi. Kui näiteks ühiskonna utilitaarse huvi seisukohalt tuleb mõne vähemuse huvid ohvriks tuua, püütakse tollele vähemusele mingilgi määral kompenseerida kahju, apelleerides õiglustundele. (Kui ehk küll sügaval südames sellele ei mõelda, siis vähemalt avalikkusele püütakse asju niiviisi esitada). Nii on seadusloome aluseks paratamatult eetiline põhjendus.

Alljärgnevalt vaatlengi hiljuti aset leidnud konfliktseid kunstisündmusi mitte kehtivate seaduste seisukohalt, vaid lähtudes eetilis-loogilisest kaalutlusest. Ma ei püüa tõde jalule seada, vaid eeldan, et asjad on nii, nagu neid lehtedes kirjeldati, ja vaatan, mida neist kirjeldustest saab järeldada.

1. RAMi konflikt Ville ja Remoga

Lühidalt võib ajakirjandusest (vt Eesti Päevaleht Online, 22.01.2007 ja Postimees.ee, 22.01.2007) välja lugeda järgmist: Pärnu nüüdismuusika päevade ja kunstifestivali “IN-graafika” ühisüritusel püüti esitada kombineeritud etendust, kus Eesti rahvusmeeskoor (edaspidi RAM) laulab ühel lavapoolel Schönbergi ja punkkunstnikud Ville ja Remo (edaspidi V&R) annavad teisel lavaosal oma etendust – purustavad teineteise pähe, õigemini vastu pähe kinnitatud telliskive, tühje pudeleid: “... purunevate pudelite heli kõlas kontserdimajas püssilaskudena, korduvalt vaikust ja mõistmist palunud dirigent Mihhail Gerts vihastus viimaks põhjalikult ning lahkus suurejooneliselt koos kooriga saalist. Kogu programmile nime andnud peateos, Varssavi geto olustikust rääkiv “Ellujäänu Varssavist”, sisuliselt reekviem, jäi Pärnus ette kandmata...” (EPOnline).

Etenduse ebaõnnestumises süüdistavad RAM ja teda pooldav publikuosa korraldajaid ning punkkunstnikke – V&R metsik müra ei lasknud keerulist lavateost ette kanda ja publikul poleks seda ka olnud võimalik kuulata. Oluline on veel see, et ei RAM ega tema dirigent ei teadnud midagi sellest, et laval hakkab samaaegselt RAMi esinemisega toimuma mingi muu kärarikas tegevus.

Etenduse korraldajad (Schönbergi ühing ja NonGrata) arvavad pigem, et siin toimus akadeemilise, puiselt klassikalise, improvisatsioonivõimetu koorilaulu ja anarhistliku, äkk-loomingulise punkkunsti kokkupõrge – RAM ei suutnud ega soovinud kaasa mängida, kusjuures teisel etendusel “Eelviimane aaria” sopran Malle Raid seda suurepäraselt suutis, esitades Mozarti, Puccini, Händeli loomingut katkematu tegevuskunstiprotsessi keskel, ja ise veel entusiastlikult kaasa improviseerides... EKA õppejõud Erik Alalooga ütleb: “Kogu lugupidamise juures akadeemilisuse ja klassikalise muusika vastu, aga kõlava festivalipealkirja taha on varjunud kramplik ja kammitsetud suhtumine kõigesse, mida omal ajal “konsis” ei õpetatud.” (EPOnline).

Mida võib välja lugeda viimasest arvamusavaldusest – et siin ei osata mõeldagi koorilaulu eripärale, et koor, keda juhib dirigent, on paratamatult mitmeid kordi kohmakam kui üksik laulja. Kujutame veel ette, et dirigent peab suutma juhtida koori olukorras, kus tema selja taga ootamatult käivad kärgatused (mille tugevusest, intervallidest jms tal õrna aimugi pole), lisaks peab ta suutma samal ajal kuulata oma koori häält, lisaks ajavad koori segadusse dirigendi ootamatud võpatused, kui tema selja taga paugud käivad... – isegi minu, muusika suhtes mõõduka võhiku meelest, on sellises olukorras dirigendi ja koori kokkumäng võimatu. Seega tehti RAMile tema kunstitaotlus võimatuks.

Viimasest lausest võib aga järeldada, et tegelikult, mis siin toimus, polnud mitte niivõrd uue ja vana – moodsa action-kunsti ja klassikalise koorilaulu kokkupõrge, kuivõrd arusaamatus intellektuaalse omandi mõiste tõlgendamisel.

Me oleme harjunud sellega, et maal, laul ja luuletus on selle looja (või tema loomingu ostnu) omand ja teised ei tohi seda omandit meelevaldselt kahjustada ega ka autori (omaniku) nõusolekuta ja temale tasu maksmata seda isegi mitte ette kanda või esitleda. Kujutame ette, et Reet Varblane või Ando Keskküla korraldab näituse Toomas Vindi, Leo Lapini, Johann Köleri piltidest vm ja kutsub näituse avamisele etendust andma improvisaatorid, kes nende pildid värvipritsiga üle lasevad. Kindlasti tuleks sellest paksu pahandust; tõenäoliselt peaks kas korraldaja või mäkerdaja need pildid kinni maksma nende omanikule (olgu siis kunstnikule endale, muuseumile või kollektsionäärile). Kahtlane oleks, kas säärast aktsiooni võiks päris karistamatult korraldada isegi siis, kui omanik (näiteks kollektsionäär, kelle erakogus need pildid on), annab selleks loa. Ükskord (veel kaugel vene ajal) purustati ühel selletaolisel etendusel klaver – diskussioon tekkis äge: kas on moraalset õigust hävitada nii kaunist ja keerulist instrumenti, mille tegemiseks on kulutatud nii palju tööd ja armastust... Võimalik, et ka piltide puhul – kui küll omanik annab nende hävitamiseks loa, tuleb siiski tegemist teha kunstnikuga, kes on selle pildi autor, või rahvaga, kes seda pilti oma kultuuriväärtuseks peab; tõenäoliselt võiks kohus (olenevalt advokaadi osavusest) mõista näiteks kunstnikule välja mingi kompensatsiooni moraalse kahju korvamiseks.

Heliloomingu puhul oleme harjunud mõtlema, et teose (intellektuaalne) omanik on selle autor. Aga kes on interpreet? Loogiliselt võttes (kui mitte närida täht-tähelt kehtivat seadust, vaid arutleda ikka õigusloogika seisukohalt) on interpreet ettekantava heliteose antud konkreetse ettekande omanik: helilooja teost ette kandes teostab ta ühtlasi uue kunstiteose, milleks on see ettekanne, ja ettekande kui omaette kunstiteose autor on interpreet. Kui ooperigalal esineb Aile Asszonyi, ei saa korraldaja kavalehele omatahtsi kirjutada, et esineja on Annely Peebo, või vastupidi. See oleks selle laulja, interpreedi kunstnikuõiguste rikkumine – too ettekanne on tolle konkreetse esineja intellektuaalne omand.

Loomulik, et kunstnik võib oma loomingu ettekandmiseks-väljapanekuks nõuda korraldajalt tingimusi, mis teevad selle teose esitamise (kui ühe loominguvormi) ja ühtlasi selle jälgimise (publikule) võimalikuks. Nähtavasti kunstnikud solvuksid ja avaldaksid õigustatud pahameelt, kui nende pildid pandaks välja valgustamata ruumides või näoga vastu seina – kunstnik, kelle pildiga nii tehti, võiks nõuda kompensatsiooni tema diskrimineerimise ja moraalse kahju tekitamise eest.

Küll võiks seda teha kunstnike nõusolekul – niisamuti oleks loomulik, et kunstnik (kui ta on ühtlasi ka oma pildi omanik) võib nõustuda pildi ülemäkerdamisega, kuigi see publikus pahameelt tekitaks.

Loomulikult siis ka RAM kui kunstnik-teostaja võis eeldada, et korraldajad loovad Schönbergi teose ettekandmiseks tingimused, mis võimaldavad kunstiteose teket ja selle vahendamist publikule – see peaks ju olema heliteose interpretatsiooni kui omaette kunstiteose tingimatu eeldus. Muidugi oleks võinud RAM ettekande omanikuna leppida korraldajatega kokku, et nõustub oma teose helilise ülemäkerdamisega V&R poolt, aga selleks ei antud RAMile võimalust (RAM ei teadnud kära kohta midagi – vähemalt nii võib lehtedest välja lugeda). Nõnda taandub tüli siin informeerituse-konfliktiks: kunstnikul (antud juhul RAM) on õigus korraldajalt saada tõest informatsiooni selle kohta, et tal on rahuldavad tingimused oma kunstiteose loomiseks.

Eelnenus ei puudutanud ma publikut ja tema õigusi. Pühendan sellele järgmise näite.

2. Meestepiitsutamine Kunstihoones

Näituse “Kehaturg” avamisetendusel “Kadalipp”, Sandra Jõgeva performance’il piitsutasid kaunid domina’d kõiki näituselepürgijaid meesterahvaid (naisi ei löödud). Kui tahtsid näitusele pääseda, oli piitsutamisest võimatu mööda hiilida, sest domina’d valvasid trepiastmeil – ainsal avalikul ligipääsul näitusele. Kui ma küsisin ühelt oma sõbralt, kas löödi ka valusasti, vastas tema – mõõdukalt. Et see sõber on loomult kannatlik, olnud pikalt haige ja läbi teinud raske operatsiooni, võib arvata, et tema “mõõdukalt” võis tähendada mitmele teisele õige valusat hoopi (domina’id oli kaheksa, seega oli ka hoope kaheksa). Ühel piitsutatul läkski “närv mustaks”: Marco Laimre (kes omagi etendustega just publikut ei hellita) kargas ühele domina’le kallale, rebis tal piitsa käest ja ähvardas politsei kutsuda. Seepeale sai ta ülejäänud seitsmelt domina’lt kähku nahutada, mis teda nähtavasti niipalju hirmutas, et politseini asi ei jõudnud (põhjalikumalt võib kõigest sellest lugeda näiteks SL Õhtulehest 06.02.2007). Ülejäänud näitusesaali jõudnud meesterahvad paistsid oma eluga aga rahul olevat ja näitusel tundus valitsevat ergas ning rõõmus meeleolu.

Esimene kaasaegne tarbijakaitseseadus maailmas (Pure Food and Drug Act) kehtestati Ameerika Ühendriikides aastal 1906. Selle ajendiks oli kunstiteos: Upton Sinclair kirjeldas oma romaanis “The Jungle” antisanitaarset olukorda Chicago tapamajades nii värvikalt, et üldsus mingit seaduslikku regulatsiooni lausa valjult nõudma hakkas.

Igas enam-vähem tsiviliseeritud riigis kehtivad tänapäeval pikad ja põhjalikud tarbijakaitseseadused. Võib öelda, et kõik need tuginevad neljale tarbija põhiõigusele: õigus turvalisusele (sh turvalisus omandi suhtes), õigus valikule, õigus olla informeeritud, õigus olla kuuldud. Need tarbija õigused on tuletatud arenenud demokraatiaga riikide kodanike põhiõigustest ja inimõigustest üldse. Loogiliselt võttes peaksid ju need õigused kehtima ka kunstipubliku puhul – kui inimestele, kodanikele ja kunstitarbijatele? (Mis sest, et me kunstinäitusel ei taha end pidada “kunstitarbijaks” – nii nagu ei taha ka mõelda end hambaraviteenuse-tarbijaks, kui läheme oma valutava hambaga arstilt abi otsima, või raamatukirjastusteenusetarbijaks, kui “Meistrit ja Margaritat” loeme. Ometi, õiguslikult seisukohalt me siinses turusuhete rägastikus seda oleme.)

Kui nüüd vaadata “Kadalippu” nende nelja õiguse seisukohalt, siis paistab, et sellel etteastel ei rikutud ainult viimast neist (õigust olla kuuldud) – Marco Laimrel on kindlasti võimalik veel praegugi pöörduda kaebusega tarbijakaitseametisse ja tema väljaastumist kajastas suure õhinaga ka trükisõna.

Valikuõigus tähendab seda, et turul ei tohi võimaldada ühele müüjale monopoolset seisundit ja sellega võtta tarbijal võimalus valida mitme toote või teenuse vahel. Domina’d tõkestasid ainsa sissepääsu näitusele – neile, kes oleksid ehk tahtnud vältida teravaid elamusi, ei olnud vaikset varusissepääsu. Seega valikuvõimalust arglikele ja valukartlikele ei antud.

Muidugi võib öelda, et ajanihkes valik oli: ei pea ju tingimata trügima avamisele – näitust ilma domina’te etteasteta võid rahumeelselt nautida veel nädalaid. Ometi, ka säärane valikuvõimalus oli takistatud infopuudulikkuse tõttu: vaid piisava loomuliku intelligentsiga inimesed (kel lisaks on eelmiste näituseavamiste kogemused) võisid tuletada, et järgmistel päevadel domina’d näituse sissepääsu ei suuda valvata. Niisamuti – otsustada selle üle, et lüüakse ja keda lüüakse, sai ainult terane vaatleja – esimesele meessoost näitusekülastajale langesid hoobid igal juhul ootamatult, niisamuti ka neile, kelle ees parajasti mõni teine mees trepist üles ei astunud.

Ja lõpuks turvalisusest. Niipalju kui võis välja lugeda näitusesaali jõudnute rõõmsatelt nägudelt, ei olnud keegi märkimisväärselt kannatada saanud. Minu meelest oli õhkkond ergum kui teistel näituseavamistel. Küsisin Jaan Klõšeikolt – ega teda, auväärt vanameest, ometi ei löödud? Kuidas siis – ütles tema, ikka löödi, aga vaat, kui hea nüüd olla on, kui pääsend oled!... Võib-olla oleks õhukesis sukkis naiste säärtele sinikad jäänud – mehi kaitsevad üsna paksust riidest laiad püksisääred. Siiski, on mõni haigus, millele isegi nõrk (või nagu mu sõber ütles – mõõdukas...) löök võib ohtlik olla. Üks neist on roos – sageli puhkeb see just jalasäärel ja jätab aastateks rabeda paberõhukese naha, mis väiksemagi kriimustuse puhul paraneb nädalaid ja kipub mädanema. Teine võimalus on neil, kes sellele haigusele altid – ehmatusest roosi saada. Kolmas võimalus on veenilaiendid: nende puhul võib väike hoop või torge põhjustada ränga verejooksu. Õnneks selliste hädadega inimesi avamisel ei olnud, või püsisid nad vait, või juhtusid neil jalas olema küllalt paksud püksid. Liigub küll kuulujutt, et üks riigikogulane olla näituse avamisele kiirustanud, kärmesti trepist üles jooksnud, alles üleval taibanud, miks ta sääred tulitavad, ja selle vapustuse peale minestama kippunud – kas valust või ehmatusest või mõlemast – aga võib-olla lihtsalt liigsest kiirustamisest. Nii et kokkuvõttes võib öelda – turvaline see etteaste just ei olnud.

Tarbija põhiõigused ei käsitle alandust. Ma usun, et “Kadalipu” sügavam mõte aga oligi põhjustada alandust: anda meestele tunda, et kõik te olete (vähemalt kaudselt) süüdi selles, mida üleval näidatakse. Kas see taotlus oli hea? Ei tea, mida arvavad teised, aga minu meelest vist isegi oli – valu ja alandus läheb hinge (mitte ainult neile, keda löödi, vaid ka neile, kes löömise tunnistajaiks olid – sest enamusele inimestest, koguni naistest, on omane empaatia); võiks öelda, et “Kadalipp” oma ülekohtuga ja alandusega “lõi hinge lahti” selle ees, mida üleval näitusesaalides taheti näidata. Sellest siis vist see eriline, erk, avatud meeleolu tolle näituse avapäeval...

Muidugi, kui ma oleksin järjekindel feminist (nagu nood Hollandi neiud, kes protesteerisid tänavail valjuhäälselt selle vastu, et ainult naised sünnitama peavad), siis ma poleks vist “Kadalipuga” rahule jäänud: naisi diskrimineeriti, naisi ei löödud, seega ei koheldud neid võrdõiguslikult. Ja kui ma õigesti mäletan, siis ei olnud ka näitusesaalis kunstitöid jõukatest naistest, kes ostavad seksteenust vaeste maade poistelt... Jah, õnneks oli Sandra Jõgeva domina lugu – aga päris tasakaalus näitus ise siiski järjekindla feministliku võrdõiguslase jaoks ei olnud...

Kokkuvõtteks

Ülaltoodud arutluste eesmärk ei olnud etenduskunstnikke kritiseerida. Minule isiklikult etendused väga meeldivad (seni on mul ka õnnestunud neist terve nahaga pääseda). Käsitletud kaks etendust andsid mulle lisaks väga hea materjali oma majandustudengite ärieetika seminarideks teemadel intellektuaalsest omandist ja tarbija õigustest.

Ma lihtsalt kardan, et konfliktid etenduskunstil võivad muutuda üha sagedasemaks. Need võivad lõppeda kaebustega tarbijakaitseametis ja väsitavate ning kulukate kohtuprotsessidega – kui kulude ja kahjude katmise osas ei suudeta omavahel nii kenasti kokku leppida, nagu suutsid seda kunstifestivali korraldajad Pärnus. Väljapääs oleks nähtavasti täpsemates lepingutes (või üldse lepingutes – sest kui palju ja mis tasemel neid praegu ülepea sõlmitakse?).

Ühest intervjuust võis küll välja lugeda, et etenduskunst on improvisatsiooniline: siin ei saa täpselt ette kirjutada, mis hakkab toimuma, mis juhtub, ja järelikult ka – millised on tagajärjed. Minu meelest on see hämamine. Performance on üllatuseks publikule, aga niipalju kui ma olen etendusi näinud (alates vanast vene ajast, noore Siim Tanel Annuse kuningalugudest), on esinejal õige täpselt teada, mida ta teeb – vastasel juhul ei oleks Ville ja Remo osanud oma päid enne telliskividega polsterdada... Teada ei ole kunstnikel vaid see, kuidas pealtvaatajad reageerivad, aga tõenäolisi reaktsioone ja võimalikke ohtusid ning kahjusid püütaksegi lepingute sõlmimisel läbi arutada (selles see läbirääkimiste mõte ju on?): tulemusena saaksid pooled omavahel kokku leppida, millise kahju kes korvab... Ütleme näiteks, et mõnel järgmisel etendusel koera mängides hammustab Kulik mõne paljasäärse külastaja jala veriseks. Kui külastaja taipab mõelda võimalikele ohtudele, võib ta nõuda, et kunstnik paigutataks marutaudi karantiini või siis makstaks temale kui kannatanule välja taudivastased süstid; samuti nõuaks ta tõenäoliselt teste, mis kinnitaksid, et kunstnik pole HIV-positiivne ega viirushepatiidis... Kes korvab need süstide ja testide ja tekitatud moraalse kahju kulud – kas kunstnik või korraldaja? Selliseks kokkuleppeks ei peaks korraldaja eelnevalt isegi mitte kunstnikult välja pinnima, mis nimelt toimuma hakkab. Võiks olla lihtsalt lepingus punkt, et kui kunstniku algatusel tekitatakse külastajale kahjustus, siis selle kahju hüvitab kunstnik vms. Niisugused n-ö riskide jagamise lepingud ei muudaks arvatavasti etenduskunsti igavamaks ja puisemaks – vähemalt mitte publiku jaoks.

Ja viimaks – mida arvasid siis kunstiäriekskursist minu ärikorralduse-tudengid? Kunstnikelt võib oodata kõike – ütlesid nad leebelt ja elutargalt.

Kirjanik Mari Saat (kodanikunimega Mari Meel) loeb Tallinna tehnikaülikooli dotsendina ärieetika kursust. Ta on avaldanud ilukirjandust ja esseesid (viimati “Surija üksildusest”, “Sinikõrgustes tuultes” jm), kunst.ee-s on Mari Saadilt varem ilmunud essee “Kapitalismi kõlbelisusest ja kõlvatusest” (kunst.ee 2005, nr 1).

Big Performance’i ühe lavastaja, helilooja ning Eesti Arnold Schönbergi Ühingu juhatuse liikme Andrus Kallastu kommentaar Mari Saadi artiklile:

Mari Saadil võib omast seisukohast olla õigus, kuid kunsti arengu seisukohast on see ju täielik mõttetus. Tema loogika järgi võiks hakata kahjutasu nõudma inimeselt, kes muusikateose elava ettekande ajal saalis köhatas, lisades nii “ettekandelisse kunstiteosesse” oma heli (versus värvipleki maalile). See on ju jama. Saan aru juristide nõutusest, kes püüavad kõike elus toimuda võivat seaduste ja lepingutega turvata. Soome on sellisele ühiskonnale lähenemas ning seetõttu seal tõeliselt innovatiivseid asju ka suhteliselt vähe toimub, sest lõputu “turvalisuse” nõue hakkab lõpuks inimestele ajudele.
Kogu suur kunst (ja mitte ainult kunst) on alati olnud ja jääb tehniliselt ebaeetiliseks: Jeesuse ristilöömine oli tehniliselt sügavalt ebaeetiline tegu, mitmed neurokirurgid on öelnud, et inimese teatud närvidele ja lihastele suunatud fokuseeritud pinge tõttu keelaks nad viiulimängu hea meelega üldse ära, Beethoveni IX sümfoonias kiljuvad sopranid kõrgeid noote sedavõrd palju ja kaua, et teos on sellest aspektist lausa inimsusevastane, rääkimata Egiptuse püramiidide ehitusest, barokkooperite lavastamisest, mille käigus inimesed hukkusid lavakonstruktsioonide vintside vahel jne, jne.

Mari Saat on kirjutanud õpetlikus vaimus artikli selgitamaks, mis ohtlikke tagajärgi korraldajatele, kunstnikele ja publikule võib sündida, kui kahjud ja ohud jäävad korraldajatel läbi arutamata. Esitatud fiktsioonidest ilmneb, et ta peab kunstnikke infantiilseteks amööbideks, kes loomehoos alateadlikult tegutsedes ei suuda praktilistes küsimustes orienteeruda ja satuvad seetõttu pahaaimamatult mitmesuguste ettenägematute ühiskondlike püüniste küüsi. Tegelikkuses on tegevuskunstis nimetatud probleemid eelmise sajandi algusaastatest interaktiivsete ja sootsiumiga otseses dialoogis aktsioonide planeerimisel esikohal, tihti isegi aktsiooni sisu ja vorm üheaegselt. Teadlik piiride kompamine, kalkuleeritud lubatu-keelatu piiril mängimine ja ülioluliste küsimuste tõstatamine on performance’i lahutamatu osa, mida tehakse kõiki ühiskondlikke, juriidilisi ja autoriõiguslikke aspekte arvestades. Kaheldavaim on artikli eetiline aspekt: võtta algmaterjaliks päevalehtes kirjutatu ja “eeldada, et asjad on nii, nagu neid lehtedes kirjeldati”, on kultuurivaldkonna esindajalt uskumatult naiivne seisukoht. Väärinfo levitamisega “mäkerdab” ärieetika õppejõud konkreetsete loovisikute intellektuaalset omandit samasel viisil, mille eest ta oma kirjutises hoiatab.

Al Paldrok,

Kunstnik Ville Kareli kommentaar Mari Saadi artiklile:

Mari Saat oma artiklis viitab tõigale, et kunstnik (kui ullike) on selline tüüp, kes oma ateljeenurgas nokitsedes ei mõtle ega taju välismaailmas toimuvat. Ta näeb ainult oma teost ja seda oma katusekambri uksest välja tarides jääb pärani silmi ja värisevi käsi jõllitama seda REAALSET MAAILMA. Ma võtan seda väidet isikliku ja kogu kunstnikkonna solvanguna. 
Kunstil puuduvad etteantud piirid tulemuseni jõudmiseks, selletõttu võib kunsti võrrelda uurimusliku tegevusega. Juba möödunud sajandi keskel hägustusid kunsti ja sotsiaalteaduse piirid. Performansikunsti žanr sealhulgas annab puht tehniliselt võimaluse sekkuda reaalsusesse rohkem kui staatilised kunstid. Loomulikult ei pruugi kunstnik olla nii ärimees kui ka jurist ja igas valdkonnas leidub professionaalset kretinismi, mida üheselt kokku võttes ei saa nimetada ei negatiivseks ega positiivseks.
Big Performance’ist... Nn punkkunstnikud Ville ja Remo, kelle kunstilist tegevust on rahva ja ka kunstikriitikute suuläbi nimetatud narkouimas laamendamiseks, kutsutakse osalema tegevuskunsti aasta suursündmusele, kolmetunnisele üritusele, kus on ühendatud performance, kaasaegne tants, ooperiaariad ja koorilaul.

Sündmusele eelnevad koosolekud, kus nn punkkunstnikud kirjeldavad korraldajaile täpselt oma panust, mis sobiks illustreerima rahvusmeeskoori poolt ette kantavat suurvormi Varssavi geto hävitamisest natside poolt, ühendades selle praeguste tendentsidega ja lõhestumisega meie kaunis vabas riigis. Big Performance’i päeval antakse “punkkunstnikele” ürituse ajakava, mille järgi astuvad nad lavale ja kannavad oma teose ette. Järgmistel päevadel ollakse juba ajakirjanduses antikangelased ja natsid. Neli kuud hiljem on Eesti pealinn täis klaasikilde, vihkamist, populismi ja väidetavalt ei osanud keegi seda ette näha.
Palun Teid kogu südamest, pöörduge tarbijakaitseametisse, lugupeetud tarbijad, kui te ei saanud, mis tahtsite. 
Lõpetaksin luuleridadega:
Lavale Toodi Peegel.
“Põmm! Nüüd Peegli puruks löön!”

R. R.

Sandra Jõgeva kommentaar Mari Saadi artiklile:

Inimesed võtavad tänapäeval oma füüsilist puutumatust kui inimõiguste lahutamatut või isegi peamist osa. Otsene füüsiline vägivald on keelatud, samas vaimsele ei pöörata niivõrd tähelepanu; on ju see palju raskemini defineeritav ja seetõttu märkamatumalt läbiviidav. (Jälgi ei jäta, hullem veel kui professionaalsete ülekuulajate poolt harrastatav neerudesse peksmine.) Tulgu see siis kolleegidelt, konkurentidelt või kõige lähedasematelt inimestelt.

Performance “Kadalipp” oli kontekstuaalne – arvestasin, et tegemist on mõnes mõttes nn eurotellimusega; näituseprojektiga, mille eesmärk on prostitutsiooni pahupoole esiletoomine, sotsiaalse teadlikkuse tõstmine ning et suur osa kunstnikke teeb kunsti etteantud teemal, millega neil isiklik kontakt puudub. Loomulikult oli näitusel selles mõttes erandeid – nii proud-to-be-a-hooker Annie Sprinkle, võitlev feminist Shula Keshet, kes on oma kodumaal Iisraelis saavutanud nii mõnegi bordelli sulgemise, kui endine meesprostituut Teemu Mäki, kes leiab, et see amet tuleb demüstifitseerida. Samas tuli näitusele nii endaga rahul euroametnikke (nende hulgas päev hiljem diskussioonil esinenud ELi rahaga sotsiaalset teadlikkust tõstvaid filme väntav režissöör, kes ei varjanudki oma prostituutide “tarbimist” kui “hobi” – “Mõni käib ooperis, mina lõbumajades”) ja lihtsalt inimesi, kes ootasid närvikõdi. Hiljem nähti inimesi videoboksides onaneerimas. Viimati kirjeldatud publikule olidki määratud kaheksa piitsahoopi kaheksalt Kunstihoone trepil seisnud domina’lt.

Me ei puutunud klassikaliselt naisi ega lapsi. Samas oli see mäng selletaoliste teemaasetustega alati esile kerkiva “Kõik mehed on sead, kes vaeseid prostituute ära kasutavad”-retoorikaga. Ja nii pühaks peetava isikliku puutumatuse testimine. Isikliku füüsilise puutumatuse, millest hoolimata on maailm täis tehislikku, kuid äärmiselt realistlikku vägivalda, mille tulemusel koolipoisid, kes pole iial elus pahanduste eest peksa saanud (tabu!) ning kes selle tulemusel, füüsilisest valust võõrandumise tõttu, piinavad surnuks oma klassikaaslase või valavad happega üle sõbra kassi. Ja mis puudutab võimalikku ohtu publikule, siis ka parimate kavatsustega, kõige puhtama kristliku sõnumi edastamiseks mõeldud Mel Gibsoni “Kristuse kannatusi” vaadates suri vähemalt üks inimene infarkti. Minu performance’i tõttu ei saanud keegi viga, suurema osa publiku reaktsioon oli üllatus ja naer. Olime arvestanud, ka avamisel pakutava alkoholi tõttu, et mõni inimene võib performance’is osalenud tütarlaste suhtes agressiivseks minna ning meil oli ka plaan – sel juhul ründame agressorit kõik koos. See plaan läks käiku. Minus tekitab õudu ja kerget põlastust ühiskond, mis reageerib skandaaliga kaheksale ritualiseeritud piitsahoobile, samas kui enamus naudib meelelahutusena täiesti reaalsete inimeste füüsilist ja vaimset viimase piirini ajamist ja kannatusi, kohati varjamatut alandamist, olgu selleks meelelahutuseks siis tippsport või kõikvõimalikud reality-show’d.

Sandra Jõgeva

Mari Saadi kommentaaride kommentaar

Mina mõtlesin, et minu lugu võib ehk ajendiks olla mingile rahulikule diskussioonile etenduskunsti võimalikest ohtudest või ka eetilistest piiridest. Et need piirid on igaühel kusagil intuitiivselt olemas, seda näitas Ali üks vihje, et tema jaoks oli liig Sandra korraldatud gaasikamber [Pink Punki performance “Happy Holocaust” “Kananaha” festivalil Rakveres, 2002]. Sandra jälle pareeris selle päris hästi ära… See näitab, et etendusi tehes igaüks siiski säärastele asjadele mõtleb – miks siis sellest ei võiks rääkida?

Kallastu ütles oma kommentaaris, et minu loogika järgi peaks ka publiku köhatused ära keelama. Siin ta küll eksib: on suur vahe, kas tegemist on juhusliku köhatusega (kusjuures viisakas inimene läheb, kui tõesti tuleb äge köhahoog, saalist välja) või ettekavatsetud väljavilistamisega, mida näiteks vanadel aegadel mõnikord korraldati.

Al ütleb, et etenduskunst peabki olema impulsiivne, intuitiivne jne. Minu meelest käib selle kohta väga hästi Sandra kommentaar, tema üks lause, mis oli lausa pärl – nad arutasid tüdrukutega läbi võimaluse, et kui keegi publiku hulgast mõnele neist kallale tuleks, siis lähevad nad kõik kambaga kaaslast kaitsma. Väga võimalik, et just seepärast, et nad selle võimaluse oskasid läbi arutada, kõik nii hästi õnnestus – tõesti, see M. Li etteaste oli justkui nende etenduse täiendus.

Sellega tegelikult Sandra näitas ka, et austab oma kaaslasi, kuigi need olid vaid n-ö statistid. Minu meelest mõjuvad aga Ali ja Kallastu kommentaarid RAMi suhtes halvustavatena – kuidas sa kutsud teist endale partneriks, kui sa teda halvustad.

Veel pahandatakse, et ma säärase “kollase kirjanduse” nagu Postimees või Eesti Päevaleht laimu najal oma tudengeid õpetan. Tegelikult kasutatakse kogu maailmas selletaolistes seminarides ajaleheartikleid. Seda võib võtta samasuguse mänguna nagu etenduskunsti. Minu seminarid ei käi sugugi nii, et võetakse ette ajaleheartikkel ja hakatakse selle najal kedagi materdama. Üliõpilased loevad artiklid läbi ja siis valivad endale osad. Näiteks selles seminaris pidi üks rühm kaitsma kunstnikke-korraldajaid, teine RAMi, kolmas publikut, neljas Villet&Remot ja viies olema seminari juhiks, kes liiga ülemeelikud korrale kutsub või liiga uniseid küsimustega ergutab, et lõpuks mingile enam-vähem kompromisslahendile jõuda. Säärased seminarid ei õpeta just eetikateooriaid tundma, aga tudengitele need meeldivad, ja eks need natuke harjuta eetilisi probleeme nägema…

Minu jaoks vist üks kõige hirmsam seesugune etendus on kirjeldatud ühes väikses novellis, mille pealkirja ja autorit ma ei mäleta. Lugu oli nii. Mingi Osmani impeeriumi tähtis mees sai teada, et üks mees on tema ühe liignaise armuke. Türklasel õnnestus see armuke kuidagi pista suurde pudelisse, pudelile kork peale panna ja veeretada pudel lavale publiku ette. Mees pudelis kargles, aga ei ulatunud korgini, siis hakkas vingerdades lämbuma ja püüdis publikule kuidagi märku anda, et tal on tõsi taga, publik aga rõkkas naerda, sest keegi ei saanud aru, et ta tõepoolest lämbub.

Minu meelest on see midagi palju hirmsamat kui näiteks orjade võitlus vanas Roomas või härjavõitlus. Sest orja- ja härjavõitlustest osavõtjaid austati (austatakse), aga seal naerdi abitu üle. See on minu meelest natuke sarnane tolle etendusega, kus publiku silme all tapeti siga Täpi. (Sellest oli kord suure pildiga võrdlemisi neutraalselt kirjutatud ajalehes). Seatapmise uudistava rahva silme all tegi minu jaoks õudseks see, et ma ei usu, et keegi sealsest rahvast tõsimeeli ja oma südames sea käest andeks palus, nagu seda teevad näiteks grusiinid või aserbaidžaanid, kui nad oma lammast tapavad, ja nagu seda tehti ka vanasti Eestis…

Kui aga nüüd veel korra selle Pärnu etenduse juurde tulla, siis enda meelest ei öelnud ma midagi pahasti V&R kohta – nemad tegid oma etendust. Mina küll V&R hukka ei mõista; mina ei oleks ka oma nooruses võib-olla suutnud 20 minutit paigal seista, käed rippu. Kui RAMi oleks austatud ja temaga läbi mängitud – nagu Sandra oma tüdrukutega võimaliku kallaletungi läbi mängis –, kus võiksid võimalikud pudeliklirinad hästi kõlada, ma arvan, et sellest oleks palju huvitavam etendus tulnud kui nüüd, kus RAM lihtsalt lahkus.

Kas säärane Schönbergi ja koorilaulu täiendus – n-ö helipildi ülepritsimine – võiks hästi õnnestuda, seda oskaks vist kunstnikest paremini öelda keegi, kes tunneks koorilaulu… Selliseid inimesi meil ikka vist on.

Mari Saat

P. S. Eesti Arnold Schönbergi Ühing koostöös Academia Non Grata, Pärnu Nüüdismuusika Päevade ja In Graafikaga on kavandamas juba järgmist suurüritust “Big Performance 2008”. Toimub senitehtu analüüs ning stsenaariumi täiendamine ja parandamine.

Ethics of performance art

The writer Mari Saat (real name Mari Meel), delivering a course of lectures in business ethic, as Associate Professor of the Tallinn University of Technology, is publishing a problem-article related to ethics, with regard to the performances of some young artists.

When peacefully tinkering at his picture in his studio or dwelling on the plan of his next performance, the artist need not think that, standing up with his work in front of the audience, he steps into freedom but that he will inevitably get stuck in legal, monetary, property … network issues.

In what follows, I will look at the conflict-prone cultural events, which have occurred lately, not from the point of view of laws in effect, but with reference to ethical-logical considerations. I will not attempt to find out with certainty the truth, but I presume that the things are as they were described in newspapers and I will look at what deductions can be drawn from those descriptions.

1. RAM’s conflict with Ville and Remo

A condensed statement of what was published in the press (see Eesti Päevaleht Online, 22.01.2007 and Postimees.ee, 22.01.2007) will be as follows: at the joint event of Pärnu Days of Modern Music and Big Performance, an attempt was made to present a combined show, where the Estonian national men’s choir (hereinafter RAM) would sing Schönberg while the punk-artists Ville and Remo would do their act – smash empties on one another’s head.

For failure of the show, RAM heaps blame on the organisers and punk-artists – the wild rumpus of the latter did not allow them to present the complicated work. Organisers of the show (Schönberg Society and NonGrata) tend to think rather, that in evidence is the collision of an academic choir singing, rigidly classical, ossified, incapable of improvisation, and an anarchic, spontaneously creative punk-art.

Seemingly, it is a case of misunderstanding in construction of intellectual property. With musical composition we are used to think that the (intellectual) owner of the work is its author. But what is the status of the interpreter? Logically the interpreter is the owner of a concrete presentation of the composition presented. When Aile Asszonyi is starring at the opera gala, the organiser cannot write on the poster that it is Annely Peebo, or vice versa. Naturally, the artist may insist on the provision of conditions, which make the presentation of that work, and also the following of it by the audience, possible.

Hence the controversy here boils down to how well the parties are informed: the artist (in the given case RAM) has the right to get authentic information and assurances from the organiser that he would have satisfactory conditions for the creation of his artistic work.

In the above, I did not touch on the audience and its rights. I will devote to this the following example.

2. Flagellation of men in the Art Hall

At the opening presentation of the exhibition “Sex Market” held in the Art Hall “Gauntlet”, the belles dominas flogged all males coming to Sandra Jõgeva’s performance (females were not whipped). Dominas held guard on the steps of the stairs – the only access to the exhibition. There were eight dominas, hence there were eight lashes, too. One man being scourged “lost his nerve”: artist Marco Laimre made a dash at one domina, tore the rod out of her hand and threatened to call the police. Thereafter he was promptly thrashed by the other seven dominas. The rest of the males, having reached the exhibition hall, looked mighty pleased with life, and the place was pervaded by a spirited vivacious mood.

In every more or less civilised country, there are detailed consumer protection laws in effect: the right to safety, the right to choice, the right to be informed, and the right to be heard out. Logically, all those rights should also apply to the audience of art – as people, citizens.

Bestowing a glance at “Gauntlet” from the point of view of those four rights, it looks like the said presentation violated all but the last item (the right to be heard out).

Insofar as could be inferred from the joyous countenances of those having made it to the exhibition hall, none had suffered any significant damage. To my mind, the ambience was more alert than usual. I asked Jaan Klysheiko – as a venerable senior citizen, he could not have conceivable been hit? How so – he said, I sure as hell was! Perhaps the legs of women in thin tights could have been bruised – but men are protected with wide trouser legs of thick cloth. Yet there are diseases, where even a slight knock may turn out to be dangerous. One of them is erysipelas. Or take varicose veins: with them even a slight blow or prick can cause serious bleedings. Luckily, there were no people affected by such medical conditions at the opening.

The basic consumers’ rights do not include humiliation. I believe that the intrinsic idea of “Gauntlet” was specifically to lower in status, esteem or quality; I would say that “Gauntlet” with its abuse and debasement “opened the doors of perception” to what the intention was to display in the exhibition halls upstairs. Thence the special, alert, open mood at the opening day of that exhibition...

Surely, if I had been a consistent feminist, I would not be satisfied with “Gauntlet”: the women were discriminated against, because the women were not whipped. And memorably, lacking in the exhibition hall were artistic works about wealthy women purchasing sex service from boys of poor countries...

Summing up

The objective of the above deliberations was not to criticise the performance artists. I am just afraid lest the conflicts in performance art should become ever more recurrent. They may end with complaints and long-dragging and ruinous judicial procedures. To evade such developments, proper contracts should be drawn. Such so-called risk-sharing contracts would evidently not make the performance art boring and lacking in bounce – at least for the audience.

And lastly – what did my business management students say of that art-business excursus? You can expect anything of the artists – they said demurely and condescendingly.

Mari Saat

One of the directors of the Big Performance, a composer and a member of the board of directors of the Estonian Arnold Schöneberg Association, Andrus Kallastu, comments on the article by Mari Saat:

Mari Saat could be right, from her point of view, however, from the perspective of the development of art we are dealing with absolute nonsense. According to her logic one could issue a claim compensation for damage from people who happened to cough during the live performance of a musical masterpiece, and who by doing so added their sound to the work of art (versus a stain of paint on a painting). That is bullshit. I can understand the puzzlement of lawyers who try their best to secure everything that happens in life with their laws or contracts. Finland is approaching such a mode of society, which is precisely the reason why really innovative things seldom take place there – the omnipresent requirement for ‘security’ finally starts to influence people’s brain capacity.

All great art (and not only art) has always been and always will be technically unethical: the crucifixion of Christ was technically a profoundly unethical act, several neuro-surgeons have said that due to the amount of pressure focused on certain nerves and muscles, they would much rather ban violin playing all together. In the Beethoven’s Symphony no. 9 sopranos yell so many and such long, high notes that from that aspect the piece is almost a crime against humanity, not to mention the process of building the Egyptian pyramids, directing a baroque play, during which many people were killed by being crushed in between the stage hoisting machines.

Andrus Kallastu

Commentary by Al Paldrok, one of the organisers of Big Performance, on Mari Saat’s article:

Interactivity and being with a collective body in direct dialogue have been, since the time the past century was ushered in, of primary importance when planning performance art. Often this has even been both content and form of the action, simultaneously. A conscious palpating of the border, a calculated balancing on the borderline of the allowed-disallowed and raising vital questions has been an integral part of performance, done so by taking into view all the social, juridical and copyright aspects. The ethical aspect of the article however raises some doubts: taking as source material the speculations published in dailies “presuming that the things are as decribed in papers”. This is an incredibly naïve position to be held by a representative of the cultural domain.

Al Paldrok, Non Grata Reality Research Centre

Artist Ville Karel’s commentary on Mari Saat’s article:

Art lacks prescribed borders for achieving a result, and therefore art can be compared with research activity. As early as in the middle of the last century the boundary between art and social sciences became fuzzy. The genre of performance art provides a completely technical opportunity to interfere with reality more than the static arts could do.
Now about Big Performance... On the day of Big Performance the “punk artists” were given the timetable of the events, keeping to which they stood up on the stage and presented their work. In the next days following the event, they found themselves vilified as anti-heroes in the press. Four months later the capital city of Estonia was strewn with broken glass, brimming with hate and populism, whereas allegedly none could foresee it.
I most sincerely advise you, dear consumers, to refer to the consumer protection board if you failed to get what you sought after. 
I would end my intervention with some lines of poetry:
“A mirror was brought to the stage.”
“Thump! I will smash it to smithereens!”

R. R.

Ville Karel

Article by Mari Saat commented on by Sandra Jõgeva

Nowadays people treat their physical immunity as an inseparable or even the main part of basic human rights. Direct physical violence is prohibited, at the same time, no one pays much attention to the mental side: for it is remarkably more difficult to define and therefore more undetectedly exercised (leaves no trace, even worse than punches to lungs performed by professional interrogators). Originating from either colleagues, competitors or the next of kin. Performance “Running the Gauntlet” was contextual – I took into account that in some sense I’m dealing with a so called “Euro order”; an exhibition project aiming at bringing forth the ugly side of prostitution, rising social awareness and the fact that the vast majority of artists produce art on pre-given topics with which they lack personal contact. Certainly there were exceptions represented at the exhibition – the proud-to-be-a-hooker Annie Sprinkle, as well as Shula Keshet, a fighting feminist whose actions have resulted in the closing down of a number of brothels in her homeland Israel, but also a former male prostitute Teemu Mäki who finds that the profession needs to be demystified. At the same time there were complacent euro officials at the exhibition (amongst them a movie director who produces films aimed at raising social awareness funded by the EU, and who has not kept secret his “hobby” – “consumption” of prostitutes – “Some visit Opera, I visit brothels”) and people who simply expected to be thrilled. Later on some people were spotted masturbating in the video boxes. To the latter mentioned audience were meant those eight whip slashes from eight dominas standing on the stairs of the Tallinn Art Hall. In the classical manner we laid no finger on women and children. Yet it was a game of rhetoric that coincided with the subject matter “All men are pigs who abuse poor prostitutes”. And a test for personal immunity held so sacred. Personal physical immunity that has nothing to do with the fact that world is full of artificial yet the utmost real violence that results in schoolboys who have never ever been beaten (a taboo!) for their troublemaking and who therefore have been alienated from physical pain, and torture to death one of their classmates or soak their friends’ cat in acid. And when it comes to possible danger that violence holds towards the audience during a film by Mel Gibson “Passion of the Christ”, made with best intentions, forwarding the purest Christian messages, at least one person died due to a heart attack. No one was hurt because of my performance, the reactions of the vast majority of the audience were surprise and laughter. We had taken into account that due to the alcohol served at the opening, some people might have become aggressive towards the girls participating in the performance and we had a plan for such a circumstance – to attack the aggressor all together. The plan was applied. It frightens and disgusts me, a society that reacts with scandal to eight ritualized whip lashes, yet enjoys as entertainment when absolutely real people are taken to extremes and tortured both physically and mentally, being subjected to unconceivable humiliation; be the entertainment in the form of professional sports or various TV reality shows.

Sandra Jõgeva

Commentary on commentaries of Mari Saat:

A most macabre spectacle for me was described in a short novel, whose title and author I do not happen to remember. The story goes like this. An important person of the Ottoman Empire came to know that one of his concubines had a beau. His henchmen managed to get the wretched man into a large bottle. They corked the bottle and rolled it on a stage, before the audience. The man in the bottle jumped and hopped, seemingly frolicking, trying to reach the plug, he then started to asphyxiate, wriggling on the bottom and trying to let the audience know that he was in hard earnest, while the latter was roaring with mirth, because none understood his plight.

To my mind this was something much more terrible than the fights of slaves in ancient Rome or a bullfight. The participants of the slave- and bullfights were respected (are being respected), while the helpless were ridiculed. That, in my opinion, is evocative of a spectacle when before the audience’s eyes the pig Täpi was slaughtered. (There was a rather neutral note about it in newspapers once). The pig slaughtering before bewildered people was a blood curdling scene for me because I do not believe that any of the people among that audience, earnestly and from their heart, asked forgiveness from the pig, as is done for instance by Georgians or Azerbaijani, when they butcher their sheep, and as it used to be done in Estonia …

To come back for a moment to that Pärnu performance, I did not treat V&R with disdain, in my opinion – they were doing their job. I would not have been able to stand idle for 20 minutes in my youth, hands stuck in my pockets. If due homage had been paid to RAM and the proper repertoire carried out with him – as Sandra did with her girls, by practicing the potential attack –, I believe it would have made a much more interesting spectacle than with RAM simply quitting.

Mari Saat

P. S. The Estonian Arnold Schönberg Socety in co-operation with Academia Non Grata, Pärnu Modern Music Days and In-Graphics are already contemplating the next magnum opus “Big Performance 2008”. In progress currently is the analysis of what has been done and in innovating and improvement of the scenario.