Tagasi avalehele

DAMPFIDE SUGUVÕSAST

Esiteks.

Kui uskuda Aleksander Juhani p. Dampfi (Nõmme Sassi) poolt kirjapandud mälestusi ja rahva seas liikvel olnud legendi, siis on Dampfide suguvõsa algus seotud omaaegse Hiiumaa mõisniku parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergiga (1744-1811), keda rahvasuus kutsuti lihtsalt Ungru krahviks. Pärimuste järgi oli Ungru krahv röövel, kes eksituledega meelitas laevu Suurrahule. Saadeti rootsi kipri tapmise ning karilejooksnud laevade riisumise eest Siberisse asumisele.

XVIII sajandi teisel poolel elanud Hiiumaal Suuremõisa vallas väga ilus tüdruk, nimega Mari. Mõisaomanik Ungern-Sternberg näinud Mari ja viimane hakanud talle meeldima. Ta käsutanud Mari mõisa, meelitanud ära ning Maril sündinud poeg Laas (1778). Peale lapse sündimist jäetud Mari mõisa ja seal ta kasvatanud oma poega. Krahviproua teadnud oma mehe vahekorrast Mariga, kuid ei olevat sellest väljagi teinud. Kui Laas töömeheks sai, pidi ta mõisas ka jõukohast tööd tegema. Hiljem (1798) andis krahv Laasile kasutamiseks Harilaiu, kuid aasta pärast kolis Laas koos naisega Säärekülla, kus 18. aprillil 1799 a. sündis poeg Juhan (Hintsu Juhan). 20. novembril 1820 a. Hilleste külas sündis poeg Peet.

Kui Juhan ja Peet jäid Hiiumaale, siis kolmandat venda Andrest nakatas merepisik. Andrese kodupaigaks sai Saaremaa. Laevakaptenina võttis ta ka pojad (Williami ja Haraldi) merereisidele kaasa ning isa eeskujul said nemadki meremeesteks.

William (sünd. 1870) asus 16-aastaselt purjelaevadele madrusena teenima. Aasta pärast astus Käsmu merekooli, mille lõpetamisel sai tüürimehe diplomi. Sõitis mitu aastat Lõuna-Ameerikas ja Lääne-Indias “Linda” laevaseltsi laeval “Aleksander”, samuti mitmetel eesti purjekatel ja aurikutel. Eesti ranna hea tundjana oli ta kord jäälõhkujate peal kapteni abiks, kord allveelaevadel lootsiks, Muhu väina uue sõidutee märkijaks jne. Hilisemal ajal töötas William Eesti Tuletornide ja Meremärkide Valitsuse ülemana. Suri Rootsis.

Williami vend Harald (1876-1948) sõitis algul madrusena kodu-ja välismaa laevadel. Tegi kaasa ka neljamastilise inglise laeva reisi ümber maailma. Hiljem sai samuti tüürimehe paberid Käsmu merekoolis ning töötas riigiteenistuses tuletornide valitsuses. Käis tihti Haapsalus tervist parandamas. On maetud Haapsalu kalmistule.

Williamil ja Haraldil ei olnud järeltulijaid.

Hintsu Juhanil oli 8 last. Osa neist jäi Hiiumaale, osa kolis mandrile. Suur suguvõsa haru on kasvanud Juhani tütrest Liisost (Liiso Koppel) ja poegadest Peetrist (Metsaääre Peeter) ning Laasist (Elias Dampf).

Juhani vennal Peetil olid lapsed: Mare (Soonik), Liisu (Saarnok) ja Juhan Dampf (Heltermaa Juhan). Ka neist tulnud sugupuu harud on märkimisväärsed.

 

(Hilisema suguvõsa uurimise käigus on selgunud, et Laasil oli neli poega ja kolm tütart. Nendeks olid Juhan s. 1799, Mare s. 1802, Liso s. 1804, Peter s. 1807, Mihkel s. 1813, An s. 1816 ja Peet s. 1820. Andres oli tegelikult Mihkel Dampfi poeg ehk Laasi pojapoeg. Laasi sünniaastaks kirikuraamatutes on märgitud 1769.) Andres Rätsep

 

 

Hintsu Juhan

(Aleksander Dampfi märkmeid vanavanaisa elust.)

Hintsu Juhan oli Laasi esimene poeg. Ta sündis Suuremõisa vallas Säärekülas 18. aprillil 1799 a. /v.k./

Juhan oli orjaaja inimene. Ta elas ja kasutas Suuremõisa valla piirides asuvat Hintsu talu. Oli selle rentnik, kuid rendinorm tuli mõisale tööpäevadega tasa teha. Rendi suurus (tööpäevade arv) oli mõisa poolt kindlaks määratud ja nii kalkuleeritud, et kõik mõisatööd rentnike ja nende perekondade poolt said täidetud. Sellepärast olid kõik pereliikmed ja rutulisemate suviste tööde puhul isegi lapsed töövaimudena mõisatöödele käsutatud.

Tööde juhatajateks olid mõisa junkrud, enamasti aga eestlastest kupjad, kiltrid ja aidamehed. Need olid mõisa silmad ja kõrvad, kes kõigest kuuldust ja nähtust ette kandsid ja eksimuste puhul määratud karistused täide viisid. See oli peksuaeg, ihunuhtluseaeg. Vähemagi eksituse eest käsutati eksijad, olgu mehed või naised, mõisatalli. Tõmmati pingile pikali ja jagati kätte määratud arv vitsa-või kepihoope. Kui mõni peksja karistatava peale veel isiklikku viha kandis, siis oli nuhtlus seda valusam, kepihoobid tugevamad.

Mõisnikul oli piiramata voli oma orjade üle. Ta võis neid karistada, vangistada, sõduriks müüa, surnuks peksta või koera vastu vahetada.

Orjade eest keegi ei hoolitsenud: elagu, kuidas elab, aga kohal pead püsima ja tööl käima. Arstiteadus oli sel ajal madal ja arstiabi korraldust polnud mingisugust. Kes haigestus ja suri, oli surnud. Polnud muret - uusi kasvas peale.

Mõisa töödeorjus kestis kuus päeva nädalas. Pühapäeval pidi igaüks kirikus käima ja kuulama eesti keelt mitteoskavate pastorite jutlust “Jommala ja moisaherra sannakuulmisest, põrgu piinast ja taevalikust rõõmust pärast surma”. Ei olnud ime, et igapäevasest raskest tööst väsinud inimesed kirikus tukkuma jäid. Selle eest karistati neid jälle kiriku häbipostis seismisega või mõisatallis peksmisega.

Koole sel ajal ei olnud ja rahvas oli kirjaoskamatu. Puudusid ajalehed, raamatud, ajanäitajad, petrool. Ei olnud kalendrit, kuid viimase asemel tarvitati kodus valmistatud sirvilaudu. Aega arvati jõulust jüripäevani, jüripäevast jaanipäevani, jaanipäevast mihklipäevani jne. Elati suitsutaredes ja õhtusi toimetusi tehti peeruvalgusel.

Hiljem, peale pärisorjuse kaotamist, hakkasid pastorid külalapsi pühapäevadel kuskile tallu kokkukäsutama, õpetama lugemist ja kirikulaule, asutama n.n. pühapäevakoole.

Niisugusel ajal ja niisugustes tingimustes elas Hintsu Juhan. Aga ta oli talukoha rentnik ja pidi hoolitsema, et mõisa tööpäevad kohapidamise õiguse eest täidetud oleksid. Kas ta oma kohustusi mõisa ees ei täitnud või mõnel muul põhjusel, aga ta oli sattunud mõisa ja mõisa sabarakkude põlu alla ja selle läbi väga palju kannatanud.

On teada, et Hintsu Juhan oli suur ja tüse, tugev ja nägus mees. Ka ta naine Liisu on olnud suurekasvuline valgetverd naisterahvas ja nad mõlemad on mõisatallis peksa saanud. Juhan isegi mitu korda, sest nagu hiidlased räägivad, ei oleks üks-kaks peksu niisugusele mehele midagi teinud. Juhan jäi aga juba oma paremas meheeas põduraks ega suutnud rasket tööd teha. Ilmade muutumise puhul olnud ta ikka ennustajaks. Ütelnud: “Tuleb teist ilma. Tempa Peedu hoobid valutavad.” Vanaduses muutunud ta jalad nõrgaks. Ta ei ole korralikult käia saanud ja kukkunud sagedasti. Ta poja Laasi lapsed olnud siis väikesed ja jooksnud vanemate inimeste juurde teatama, et “Vanaisa uttus jälle maha!” Siis läinud nooremad inimesed abiks ja aidanud ta jälle jalule.

Säärekülast Hillestesse, sealt edasi Arukülla Hintsu tallu. Juhan suri 73-aastaselt Vahterpääl Nigu talus 1872. aastal ja maeti Pühalepa Ev.Lut. koguduse kalmistule.

Aga juba Juhani eluajal 1861 a. kaotati ametlikult orjapõli ja talurenti oli lubatud tasuda ka rahas. Ka oli lubatud osta renditalusid pärisomanduseks. Inimesed on oodanud maamõõtjat talude väl…

Siinkohal lõpevad Nõmme Sassi poolt 1950-ndatel kirja pandud märkmed, mis on minuni jõudnud ja käsitlevad elu-olu Hintsu Juhani elupäevilt. On selge, et osa kroonikamälestusi on ja jääb kadunuks. Täiendavalt tolleaegsest elust saab lugeda ajalooraamatutest.

Rein Õuemaa.

 

Elias Dampf.

(Aleksander Dampfi mälestusi isaisa Laasist Läänemaal Kokuta küla Nigula talus.)

Mälestuste kirjapilt muutmata
Rein Õuemaa.

Meie Nigula taluhooned koosnesid kolmest kompleksist.

Esimeses olid eluruumid, rehetuba ja rehealune. Viimast kasutati talvel lehmade ja hobuste mahutamiseks.

Teises hoones olid sigade laut, uusait ja vanaait, suvised kariloomade ruumid ja lammaste laut.

Kolmanda hoone moodustas mättalaut või turbakuur. Sinna mahtus kuni 15 kantsülda kuivatatud turvast. Seda valmistati igal aastal ja tarvitati küttepuude asemel. Kuivatatud turvas laoti siis kuival päeval kuuri ja sealt võeti kütmiseks.

Aitade-lautade-karjaaia ja turbakuuri vahel oli ligemale vakamaa suurune kargetükk. Seal kuivatati turvast ja kui see oli kuuri laotud, siis parandas ja korraldas vanaisa Laas seal oma püüniseid. Sinna olid tõmmatud mõrrad, võrgud, vesiaiad jne. peale tõrvamist kuivama. See laudatagune nägi siis välja nagu merepõhi. Vanaisal kulusid seal terved päevad nende korrastamiseks aega.

Ma istusin harilikult vanaisa juures. Olin sel ajal umbes neli aastat vana. Vanaisa tegi tööd ja õpetas mulle peast arvutamist ja ühtkordühte. Mäletan, et ma neljaaastaselt teadsin tervet ühtkordühte peast, kuid ei leppinud veel sellega ja hakkasin arvutama, kui palju on 12x15, 12x16, 12x17 jne. Vanaisa ei teadnud seda ise ja pidi hakkama igakord paberil arvestama. Ütles siis, et seda koolis ei nõutagi, aga kui ma ise tahan koolmeistriks õppida, siis on sellega aega küll. Aga kooli minnes oli mul 1x1 peas.

Kord ühel soojal suvepäeval olime jälle lauda taga ametis. Vanaisa läks tuppa ja tõi mulle natukese aja pärast kausiga sooja hernesuppi. Käskis siis mind suppi süüa ja ise heitis päikese paistel puhkama. Vanaisa uinus ja nina hakkas norisema. Suu oli natuke avatud. Mõtlesin, et supp on ka vanaisale hea ja valasin talle terve lusikatäie kurku. Ei siis olnud nalja. Vanaisa kargas ülesse, hakkas köhima ja pärast vandus, et ma tahta teda ära tappa. Varsti leppisime jälle ära ja ma olin ikka ta hea poiss.

Kord tuli meile naabrimees Kedra Kaarli /Karl Aun/, kes oli suurele maale kolinud Hiiumaalt Käina vallast. Käina rahvas tarvitas sõna lehm asemel lehem. Neil oli Kedral veel üks mees, kas aplaagris või ametis. Selle nimi oli Jakob, aga hiidlased rääkisid “Jaup”. Ma istusin söögilaua ääres ja kuulsin ikka Jaup ja Jaup ja mul tuli tahtmine proovida, kuidas see sõna minu suust ka välja tuleb. Põrutasin siis korraga keset vanainimeste juttu “Jaup” välja. Jaup ja lehem veel lisaks. Vanaisa läks minust mööda ja laskis näpuga mu kõrva ääres näpsu, aga midagi ei ütelnud. Ja sellega see asi lõppes.

Vanaisa Laas oli meremees. Kui ta polnud oma laevaga mõnda hiidlaste kaupa, kas õunu, kartulid, mett jne. Soomes või Saaremaal realiseerimas, siis istus ta muidu merekaldal oma paatide juures, kohendas ja korrastas seal, mis vaja ja aega polnud tal kunagi. Kevadel mere jääst vabanedes läks kalapüük mõrdadega ja võrkudega lahti. Püüdis oma perekonna jaoks ja müümiseks maameestele. Saadud raha kulus samuti perekonna vajadusteks ja püüniste materjali muretsemiseks. Võrkusid ja mõrdu valmistas ta ise. Ketras voki taga nagu naine linast, takkudest ja kanepist mõrra-ja võrgulõnga. Talvel kudus valmis võrgu ja mõrralinad, kevadel tõrvas neid ja kuivatas sirgutõmmatult mättalauda taga. Suvel käis võrkudega ja õngedega kalastamas ja talutööst ei hoolinud palju. Põllutööd ja heinaniitmine kuidagi veel edenesid ta käes, aga riisumine ja loovõtmine tõivad talle alati une peale ja ta otsis alati põhjust mereäärde minemiseks. Kas vaatama, et meri pole tõusnud ja hakanud paate vintsutama või muud. Mäletan, kord Nigula heinamaal heinte kokkupanemise ajal ta jäi püstijalu tukkuma. Ärkas siis ja ütles: “Ei tea, tuul on vesikaarest. Meri võib tõusta ja paadile liiga teha. Pean minema vaatama.” Tütar Miina ütles siis: “Ma näen, isa, et sa ei saa kuival maal elada. Ma jooksen randa ja toon sulle pudeliga merevett. ”Vanaisa sai vihaseks ja ütles: “Mis sina, raisk, ka tead?” Viskas reha puuotsa ja läks mereäärde, kust alles hilja õhtul koju tuli.

Suvel, niipalju, kui talutööd mahti andsid, oli ta rannas ja katsus veest midagi välja õngitseda. Suurele maale kolimisest saadik ei leidnud aga kompanjoni merepüüuks. Selleks oli tal kavatsus mind ära kasutada. Ja nii hakkas ta mind igal kevadel koolist vabanedes merele kaasa viima. Kord olime Saastnas Paga-Rannal aplaagris ja püüdsime õngedega Matsalu lahest särgi, ahvenaid, angerjaid ja muud. Söödad panime õngedele Ranna aias otsa, võtsime kastid kaenla ja lasksime need õhtul merde. Hommikul tõime välja ja saadud kalad soolasime sisse, müüsime angerjad maha jne. Mäletan, kui Ranna peremees, vana Juhan Zettermann, kord kargas vanaisa kallale ja kärkis: “Sa, vanamees, külmetad selle pisikese poisi ära! Las ta läheb ometi tuppa sooja.” Ja ma käisingi ennast siis toas soojendamas.

Sel ajal käisid saksa kalasumbad mööda randu ja ostsivad kalameeste käest elusad kalad ära. Ootasime mõnikord nädalapäevad, et kalad ära müüa. Siis ühel päeval randus sump. Vanaisa oli õnged randa jätnud ja pani neile seal söötasid otsa. Nähes sumpa randumas, kargas ta kiviaia otsa püsti ja, et meile märku anda, vehkis kätega ja hüüdis: “Rannat sump, Rannat sump!” Muud me aru ei saanud, aga kalad müüsime ikka ära.

Igal hommikul, peale maandumist, asusime sööma. Domineeris kalatoit. Väikseid kiisku oli keedetud niipalju, kui neid oli ja neid me sõime ikka paar vaagnatäit inimese kohta ära. Küll olid need maitsvad, aga konte jäi peaaegu samapalju järele, kui neid ära sõime. Peale söömist algas hommikuse saagi puhastamine ja pesemine. Kalad laotasime tahenduste peale kuivama ja peale kuivatamist soolasime ära. Kuivatamise juures tuli aga valvata, et varesed neid ära ei varastaks. Just Ranna kuuride taga kasvasid suured puud ja iga puu otsas oli üks ehk mitu varese pesa. Need varesed olid nii julged ja osavad, et just meie enda nähes varastasid kalu ja viisid ära. Aga me tasusime nendele kord vihaselt kätte. Just sel ajal, kui munadest hakkasid pojad välja tulema, tõrjusime varesed sealt minema, tõime redeli abil munad pesast ära ja panime katlasse keema. Jahtunud munad viisime uuesti pesadesse. Siis jäime vaatama, mis saab. Varesed haudusid munade peal, et halliks jäid ja luukeredeks muutusid, aga poegi välja ei tulnud. Ja see operatsioon kaotas varesed sealt üldse ära.

Matsalu laht on madal meri, kõigest 4–5 kilomeetrit lai, aga tormise ja rajuilmaga sai selgi hirmu ja muret tuntud. Seda enam, et kõik paadid ja lootsikud ühe ehk kahe inimesega merel käisid ja tarviline meestejõud puudus.

Kord sattusime vanaisaga üsna ranna ligidal tuulekeerisesse ja püüdsime rutem maale saada. Seal aga märkasime, et tuulepagi keskel rippus pilvedest alla vesipüks. See rändas edasi ja selle ümber oli nii vali tuul, et merevesi ainult kees. Teadsime, et kes vesipüksi teele ette jääb, on kadunud. Küll sikutasime siis aerutada ja jõudsime keeva merevee piirilt eemale ja jäime ellu. Aga seda hirmu, mis sai läbi elatud.

1906 a. kevadel tahtis Uue-Virtsu kihelkonna kooliõpetaja Konstantin Kokla mind viia kihelkonnakooli lõpueksamile. Need eksamid korraldati igal kevadel Lihula ap. õigeusu kihelkonnakooli juures. Sel kevadel ma vanaisal kalapüügi juures abiks ei saanud olla. Käisin igal päeval Kokla juures õppimas. Koklal oli huvi õpilasi sinna viia, sest teistest koolidest lõpetajaid ei tulnud. Minu kohta rääkis ta meie kodus, et see eksam on tähtis asi, sest see tõstab kohe õpilase enesetunnet ja hoiab ta külapoiste rumalatest tempudest eemal. Vanaisa aga naljatas, et nüüd on mul abiliseks varsti eksamineeritud mees ja teist niisugust meie rannas enam ei olegi.

Peale eksami andmist kolis vanaisa oma püünistega Pagarannalt Mõisaküla randa ja seal ma muutusingi jälle päris kalameheks. Sel ajal olid vanaisal küll abilisteks poeg Priidu, Keevavee Kustas ja Metsaääre Peeter, aga mina olin ikka nende seas. Igal mehel oli 500 õnge, minul 300 ja ma sain poole püüginormist. Selle eest oli mu kohustuseks kokaamet. Kui vanad mehed merel olid, keetsin neile sööki, korjasin mereäärest kuivi puid, merelinnu mune jne. Kevade ajal sõime me linnumune sama palju kui kartuleid. Keetsime alati suure mitmeämbrilise pajatäie ja sõime neid soojalt ja külmalt. Väikesi viire-ja kajakamune me ei söönudki. Hane, pardi, ristlinnu, vaere ja kostla munad olid päris toit. Maiusroog oli lanni munad. Need olid poole suuremad, kui hane ja ristlinnu munad, aga helerohelise koorega. Lanni võis ainult lendamas kuulata, aga mitte näha, nagu rukkirääkugi. Nii madalalt ja kiiresti lendas ta.

Mõisaküla rand oli meie lähem rand kodukülast, aga päris püügikohaks oli Papilaid. See asus Mõisaküla, Kesse ja Muhu saarte vahel 6-7 kilomeetrit Mõisaküla rannast. Seal oli meil ehitatud endise kõrtsi müüride vahele kalamaja, kuid suvel elasime ka purjedest palatite all. See Papilaid oli üks veider saar. Pikkust oli tal ligemale kolm kilomeetrit, aga laius ja kõrgus väga mitmesugused. Lõunapoolne ots vastu Muhumaad oli madal tasane heinamaa ja väga hea rohumaa. Sellele järgnes kitsas, ligemale veerand kilomeetri pikkune meresäär, mis koosnes ainult suurtest mere poolt kokku aetud kividest. Kui munakorvidega tulin, siis oli seal kivide otsas ronimisega balansseerimist. Sellele merekaelale järgnes saare keskmine ja kõrgem osa, kahe kõrge mäega, mis paistsid selge ilmaga kuni 30-40 kilomeetri kaugusele. Sellel keskmisel osal oli kunagi olnud kalameeste kõrts ja kalamajad. Lõuna-ja keskmistel osadel olid ka magedavee kaevud. Keskmise kõrgema osa järele tuli jälle merekael ja põhjapoolne kolmekandiline lauskmaa osa. Meie laager oli keskmisel ehk jälle põhjapoolsel lauskmaal üleslöödud.

See Papilaid ei kuulunud küll kellelegi mõisale, kuid et see oli Mõisaküla mõisale kõige lähemal, siis pidas selle omanik parun Karl Krüdener seda saart omaks maaks ja rentis selle kevadel muhulastele heinamaaks. Muhulased tahtsivad seal ise käia linnumune ja merest maaleuhutud varandusi kogumas ja ei sallinud meid seal. Et meist vabaneda, siis ajasid kaevud umbseks. Aga meie ei hoolinud neist. Puhastasime kaevud ära ja elasime edasi.

Meie kutsusime selle laiu rentnikku lahjaks meheks, sest ta oli väga kuivetand. Kord ühel suvisel ennelõunasel ajal, kui meie oma telkide varjul või kõrval leiba luusse lasksime, kuulsime, et lahjamees mööda merekaela meie juurde tuleb. Jäime pikutama ja ootama.

Lahjamees tuli meie juurde. “Mis, te mehed, siis teete ka?” “Niisama, lasime leiba luusse.” “Aga te tallate minu rohtu. Ma olen selle laiu rentnik.” “Ah sina oledki see mees, kes meie kaevud umbseks ajab. Me ootasime just sind.” Ja Priidu haaras lahjamehe pintsaki rinnust kinni. Muhulane karjus veel: “Riidu, ära puutu!”, aga seal langes juba Priidu rusikas lahjamehe pähe ja viis selle pikali. Priidu lahutas veel kord käsi ja muhulased olid kõik selili maas. Nüüd hakkasid ka Keevavee Kustas ja Metsaääre Peeter muhulasi tuupima ja hoobid langesid ka siis veel, kui juba jalgealune kare kõik mullale oli pööratud.

Kui nad aga kord vabanesid, siis imestasime, kui kerged olid lahjamehe jalad. Ta hüppas mööda merekaela suuri kive nagu rohutirts. Alles laiu keskmise ja kõrgema osani jõudes näitas kord rusikat, aga panid kolmekesi ka sealt plehku, sest kartsid, et sõuame nende paadi juurde ja peksame selle puruks. Enne paati istumist räuskasid veel, et kaebavad meid Peterburi senatisse ja kadusid. Sellest päevast alates jäivad meie kaevud puhtaks ja muhulased leppisid ainult oma lõunapoolse heinamaaga.

Meie aga laiendasime oma kalapüügi rajooni esiteks Kumarile ja Sipelgarahule, siis Heinlaiule ja terve Muhu ja Hiiumaa vahelisele arhipelaagile.

Kui Papilaid veel meie kalapüügi baasiks oli, siis sõitsivad vanemad mehed mõnikord peale püüniste merde laskmist oma kodudesse toidutagavarasid tooma. Mina pidin niisugustel kordadel üksi saarele varahoidjaks jääma ja hommikuks teiste tagasituleku ajaks toidu valmis keetma. See üksi meresaare peal viibimine, keset merekohinat, lainte mühinat ja teisi merehääli, oli mulle vastik ja õudne. Ma kartsin seda. Vanad mehed teadsid seda, et üksi kardan, aga nad ei pööranud sellele tähelepanu ja enne äraminekut rääkisid mulle kõiksugu õudseid ja hirmujutte näkkidest, merevaimudest, uppunute maal käimisest jne. Kui ma siis kõrtsi müüride vahele pilliroost tehtud asemele magama läksin, siis kuulsin, täis hirmu, iga krõbinat ja tundus nagu oleks kõik kohad merevaime täis. Et end nende eest kaitsta, tegin endale ümberringi igale poole ristid, mis pidid kindlad olema ja kaitsma. Tuletasin veel meelde, kas igale poole ristid olin tõmmanud, sest muidu oleks merevaimudele sissepääs vabaks jäänud. Mõnikord ärkasin öösel, aga hakkasin siis märkama, et vaimusi seal just ei olnud. Küll aga sahistasid teinekord suured vesirotid põrandale laotatud pilliroogude keskel. Sellest ristide tegemisest ma siiski kellelegi teisele ei rääkinud. See oli Mõisaküla koolmeistri Anton Jürgensoni õpetuse vili. See koolmeister nägi iga põõsa all vaime, uskus jumalat ja kuradit, valmistas kõiki oma õpilasi ette võitluseks vanakuradi vastu. Kirikusse minnes käskis alati kummardada ja risti ette lüüa ja mitte tähele panna, mis teised kirikulised teevad. Kui teie maa peal jumalat häbenete teenida, siis tema ei tunne ka teid. Kui keegi selle üle irvitab, siis ärge pange tähele. Irvitaja jääb taevariigi väravate taha, teie aga pääsete sisse. Samuti nõudis ta, et keegi kirikus olles tagasi ei vaataks. “Midagi seal pole vaadata. Sealt tuli keegi inimene sisse, loomi sealt läbi ei lasta.”

1906. aastal hakkasime Kumarist ja Sipelgarahust, mis Papilaiust olid 20 kilomeetri kaugusel, peale ja läksime siis varsti suuremale püügiringile – Kõverlaiule ning Hiiu ja Muhu vahelisele arhipelaagile /Ahelaid; Kõrgelaid; Vareselaid, kus hiidlased kasvatasid noori loomi ja hobusevarssu; Hanikats, kus terve perekond olid tummad; Saarnak, kus perenaine oli pr. Sooniku õde ja vanaisa sugulane; Salineem, Kassar, Kaevats, Heinlaid ja Harilaid./ Igaühega neist väikestest saartest seovad mind lapsepõlve mälestused ja sügisel, kui suvise püügi lõpetasime, võtsin igalt saarelt väikese kivi mälestuseks kaasa.

Juhan Dampf.

(Voldemar Sooniku mälestusi oma onust Heltermaa Juhanist.)

Juhan Dampf sündis 1849 a. paljulapselises peres Pühalepa vallas Arukülas. Isa oli halvatud ja ema pidi vanemate lastega väikesel popsikohal talutööle lisaks päivi ka maaomanikule mõisnik parun Stackelbergile tegema.

Juhan koolis ei käinud, sest esimene kool asutati Hiiu saarel alles 1860 a. Lugemise-kirjutamise õpetasid Juhanile selgeks vanemad lapsed, kes hiljem kooli pääsesid. Juhan käis karjas. Ta tundis huvi kasvavate metstaimede vastu. Ta ütles: “Kui jumalad saatsid rahvale haigused kanda, siis saatsid nad ka taimi kasvama, mis neid haigusi ravivad.”

Et igapäevast leiba suurendada, kolis Juhan peale abiellumist Heltermaa mereranda, kus oli võimalus kalu püüda. Ta ehitas väikese puust tuuleveski, et vilja jahvatada ja naabreid abistada. Ta luges ajalehti ja valiti vallakohtu liikmeks. Peres oli 4 tütart. Tal õnnestus saada ka sadama tulede vahikoht (põlesid petrooleumilambid) palgaga 10 tsaari rubla kuus. Kuna lähim arst elas 26 km kaugusel Kärdlas, siis abistas haigestunud külaelanikke Juhan Dampf.

Kuna rannarahvas palju kergelt soolatud kalu sõi, kaevati paelussi üle. Selle vastu oli kogutud sõnajala juuri, neid kuivatatud ja kohviveskis peeneks jahvatatud. See pulber sissevõetuna aitas.

Põletushaava puhul (või kui nina sees põletik) soovitati aaloe lehest mahl välja pigistada ja haigele kohale panna.

Söögiisu puudumisel tuli paarist koirohu oksast teed keeta ja sisse võtta.

Maksavalude puhul tuli kohviveskis jahvatatud võilille juuri viina sisse panna ja 3 korda päevas 1 teelusikatäis sisse võtta.

Verevaesuse puhul tavalisi metsmaasika noori lehti võtta, teed keeta ja mitu korda päevas juua.

Kõhulahtisuse korral: mustikamarju koos lehtedega keeta ja sisse võtta.

Emale ja tütrele, kes Sarve külast tulid abi saama, kui ema oli näost kahvatu, kõhn, söögiisu kadunud, kõhus valud ja väljaheites verd, soovitas Juhan esmalt üle minna piimatoitudele. P.s. korjata kasekäsna. Võtta seda peotäis, kallata pool toopi keeva vett peale ja lasta seista paar tundi. Teises nõus keeta 10 minuti vältel sõrmeotsatäis noori männikasve, sama palju koirohtu ning raudrohtu. Kui kõik jahtunud, segada kasekäsna leotisega. Seda tuli võtta supilusikatäis 3 korda päevas enne sööki.

Valud allkehas tuleb ravida kuuma kompressiga, kõrgemal külma kompressiga.

Juhani tarvitatud vanasõnu. Kentsaka jutuga inimese kohta: “Sel inimesel on üks kruvi lepapuust.” Valetaja kohta: “Vale kannab küll õisi, kuid ei kanna kunagi vilja.” 60-aastase vanamehe kohta, kes 25-aastast naist tahtis võtta: “Mida vanemad hobuse hambad, seda nooremat rohtu need ihkavad.” Tihti tarvitas ta ütlusi: “Parem suutäis soolast kui maotäis magedat.” “Külaliste üle saab kaks korda rõõmustada. Esimene kord siis, kui tulevad. Teine kord siis, kui ära lähevad.” “Parem karta kui kahetseda.” Kui mõni asi on kadunud, olevat otsimise ajal vaja ainult öelda: “Kurat, kuhu see küll jäänud?”, kui asi kohe leitud. Külastades käimlat: “Ma lähen nüüd sinna, kuhu keiser jala käib.” Kui mõni nõu küsis, hiljem ikkagi teisiti tegi ja sisse kukkus, naeris Juhan ja tähendas: “Loll saab kirikus ka peksa.” Ise ta kirikus ei käinud. Vene preestrite kohta, kes külas ringi käisid, pikki õlgadeni ulatuvaid juukseid kandsid ja õiget usku levitasid, mis kõiki õndsaks teeb, ütles Juhan: “Mida pikemad mehe juuksed, seda lühem ta aru.”

Kui keegi kaebas enda murede ja hädade üle, sai ta nõuande: “Vaata nende peale, kel neid hädasid veel rohkem on. Küll siis su tuju paraneb.”

Juhan oli suur päikese kummardaja. Hommikuti pööras ta pea päikese poole ja ütles: “Et sa, päike, kunagi ei vananeks. Peaks sa meil igal hommikul jälle tõusma ja meid valgustama!”

Alkoholi ta ei tarvitanud. Kui oli raske mure südamel, siis pani ta piibu ette, jäi mõtlema ja pani siis – mõne minuti pärast – piibu jälle kõrvale.

Lihasööke ei pooldanud ta kunagi. Sõi kala, rukkileiba, hapupiima ja kartuleid.

Juhan Dampf suri 84 a vanuselt ilma, et kunagi elus oleks haigevoodis olnud.

Mälestused on kirjapandud 1970-ndatel aastatel Tallinnas, Nõmmel.
Rein Õuemaa

Priidu Õuemaa.

(Aleksander Dampfi mälestusandmeid oma onust.)

Elias Dampfi poeg Priidu sündis 8. okt. 1875 a. /v.k./ Hiiumaal Vahterpää küla Nigu talus. 1876 a. kevadel kolis kogu pere Läänemaale, Saastna Hullaste külla Põlde tallu. 1881 a. salviti ühes vanematega ap. õigeusku Mõisaküla Jaagu talus. /Ülempreester Ado Wärat./ 1885–1888 a. õppis Mõisaküla Jaagu talus korraldatud ap. õigeusu algkoolis. Oli leeris 1891 a.

1892 a. kevadel läks Tallinna ehitusmeister Juhan Sooniku juurde ehitustöödele, kus töötas puutöö alal. Sügiseti, hooaja lõpul, pöördus alati vanemate juurde koju Kokuta Nigulale, kuhu koliti 1893 a. kevadel.

1897 a. sügisel võeti Priidu nekrutina vene tsaari sõjaväkke, kahurväkke ja saadeti aega ära teenima Poolamaale Ivangorodi kindlusse. 1899 a. suvel sai tervise paranduseks puhkuse ja tuli Kokuta Nigulale.

Mäletan, kui ta tuli sõjaväelase vormis. Ta oli ilus mees ja mulle meeldis väga. Ta rääkis siis maailma asjadest, millest ma ei saanud aru.

Samal suvel olid meie naabri Kedra talus pulmad. Seal elas üks vana hiidlane Karl Aun, kelle tütar Anni abiellus. See Anni Aun käis tihti meil Nigula talus ja iga kord tõi mulle õunu. Võttis mind sülle ja küsis: “Kas sa oled ikka minu peigmees?” Ma olin vast 3-aastane ja igakord ütlesin, et olen.

Noh, selle Anni pulma oli meie perekond kutsutud ja me läksime. Pulmas seoti mulle suured tuttidega paelad kaela. Olin uhke. Onu Priidul oli mitu paela, kindad ja ei tea veel mis kaela seotud. Priidu oli suur laulumees ja tal oli tore tenor. Mäletan, kui ta laulis: “Olen ilmas käinud, palju rännanud, sakste lauas söönud ja ka nälginud.” Kõik kuulasid seda laulu. Ja edasi ta laulis: “Oma noore ea sees võtsin vana naise, alati ta kiusas mind ühest päevast teise…”

Sellest pulmast mäletan veel pruudi äraviimist peigmehe juurde, minu vihast ja Kedra peremehe hiiunaljast, kui lubas mulle uue pruudi krõpsida.

Priidu abiellus 27. jaanuaril 1900 a. Maria Juhani tr. Zettermanniga. Laulatati Lihula ap. õigeusu kirikus. Pulmad peeti Saastnas Paga Ranna talus ja Massu Kuke küla Vani talus, kuhu noorpaar ka esialgu elama asus. Talu oli kahe venna, Mihkli ja Priidu, poolt Kuke karjamõisa omaniku Blumenfeldi poolt renditud ja selle rentnikud pidid täitma ka metsavahi kohuseid. Neile oli antud suur neljakandiline vaskne rinnamärk, pealkirjaga: “Lesnoi storoz”

Sõjaväest vabanenud varanduseta isikuna otsis Priidu peavarju, ehitas paadi, muretses kalapüügi riistad ja hakkas kalameheks, tegutsedes Mõisakülas, Surdirannas ja Papilaius.

1902 a. kolis Priidu Vanist oma äiapapa juurde Paga Ranna tallu, kuid 1903 a. tuli Kokuta Nigulale vend Juhani juurde. Sel ajal andis kalapüük head saaki. Priidu püüdis suvel ja talvel sõitis hobusega ning müütas neid mööda maad. Ta sai hulga raha ja hakkas unistama oma maalapikese omandamisest ja kalapüügi paremast organiseerimisest. Ta kavatses Mõisaküla mõisa omanikult parun Krüdenerilt osta Papilaiu pärisomandiks.

1905 a. ostis Kõera külast Kõrbe mäelt väikese saunakoha, maja juurviljaaiaga ja asus sinna elama. Ülalpidamise peaallikaks jäi kalapüük.

1911 a. kevadel rentis Priidu Krüdenerilt lähedal asuva Mõisaküla kõrtsi koha. See kiskus teda merelt eemale. Andis aga ühtlasi tööd ja tulu ning äratas indu tegutsemiseks põllumajanduse alal.

Algas esimene maailmasõda. Toitainete ja põllumajandussaaduste hinnad tõusid ja andsid põllumeestele häid sissetulekuid. 1917 a. algas suur vene revolutsioon. Mõisnike maad võeti ära ja 1918 a. läks Priidu Kõrbesauna tagasi, kus elas üle revolutsiooni ja sellele järgnenud saksa okupatsiooni.

1918 a. kuulutati välja Eesti Vabariik. Mõisate maad jaotati rahvale. Priidu, kui kohalik elanik ja tugeva tööperega inimene, sai Mõisaküla mõisa südamest suurema tüki, Õuemaa talu, kuhu asus elama ja alustas majade ehitamist 1919 a. kevadel.

Nüüd oli Priidu juba põllumees ja suurema ning jõukama talu omanik. Kerkisid aidad, laudad, peksumaja kuivatiga, veski ja elumaja. Suurim ümbruskonnas, ruumikas omadele ja võõrastele. Muretses tehnilised põllutööriistad, masinad, loomad. Ta hobused olid üle valla. Kariloomi soetas paarikümne ümber. Põldude suurus oli üle 40-ne tiinu. Aias sumisesid mesilased ja kasvasid marjapõõsad, pirnid, ploomid ja õunapuud. Saagid olid head ja Priidu sissetulekud võrdusid peaaegu vaesestunud parun Krüdeneri omadega. Nisu kasvas nii, et sügisel oli aidas laeni ulatuvad salved ääreni täis 5000 kuni 7000 kilo.

Elu oli hea ja uhke.

Palju on mul mälestusi suvitamisest Õuemaal ja sõitudest selle talu hobustega. /Karuse jaama ja Ubakivile./

Õuemaa talu, mis oli saadud peale maareformi teostamist Eestis 1919 a., läks kolhoosi 15. aprillil 1949 a. Langus ja häving päästjate läbi aga algas juba varem.

Priidu suri Õuemaa talus 22. detsembril 1944 a. Ta on maetud Uue-Virtsu ap. õigeusu kalmistule. Ka naine Maria (surn. 1951 a.) on seal.

Priidul ja Marial olid järgmised lapsed:
a) poeg Juhannes, sünd.1901 a. Paga Ranna talus, surn. 1925 a. Õuemaal. Maetud Uue-Virtsu (nüüdne Kõmsi) kalmistule.
b) poeg Aleksander, sünd. Kokuta Nigulal 1903 a., elas Nõval, suri 1961 a. ja on maetud Kõmsi kalmistule.
c) poeg Nikolai, sünd. 1906 a. Kõera Kõrbesaunas. Jäi teadmata kadunuks 1944 a. sügisel tormise ilmaga Rootsi põgenemisel.

 

Tagasi avalehele