RIDON HENNET ANNAROSA - ROSA


Rosa

Tulemused

Kutsikad

Sugupuu

E-post

Lingid

Esilehele

Juba pikemat aega pidasime plaani võtta endale kokkeritele lisaks ühe suurema koera. Minu (Urmase) vaieldamatuks lemmikuks oleks olnud Saksa lambakoer. Kuna minu valimiskampaania jäi kehvaks otsustati häältega 1:3 seekord sakslast valitavate koerte nimekirja mitte panna. Sõelale jäi kolm tõugu - Berni alpi karjakoer, Landseer ja Tiibeti mastif. Käisime kasvatajate juures nende tõugudega tutvumas ja peale pikka kaalumist jäime Berni karjakoera juurde.

2004 aasta oktoobris lisanduski meie perre berni alpi karjakoera preili - Ridon Hennet Annarosa. Kui kõik ausalt ära rääkida, siis peale esimest rõõmustamist tuli ka väike tagasilöök. Nimelt olles harjunud kokkeritega, kes kolme kuuselt ka tahtlikult ei ole võimelised haiget tegema, siis Rosaga oli teine lugu. Olles selles vanuses pea sama suur kui täiskasvanud kokkerid võis ta mänguhoos päris haiget teha.
Rosa on sõbralik ja rõõmsameelne koer. Talle meeldib mürada, mängida - vahet pole kas laste, teiste koerte või ka parema puudumisel üksi.
Hiljuti leidis ta endale huvitava mängu. Meil olid külas sõbrad oma väikse tütre Kataga. Rosa polnud sellist pisikest inimest, kellega ta ühekõrgune, vabas looduses näinud. Kuna lapsele koera suur ja märg nina eriti ei meeldinud, eraldasime lapse ja koera. Rosa meestega korvpalli mängimas, lapsuke naiste juures. Kuna kaugelt ei tundunudki koer enam nii suur, eemaldus Kata mänguhoos emast. Rosa pani seda tähele ja siis algas võidujooks - kumb jõuab kiiremini, kas Kata emani või Rosa Katani.
Peab ütlema, et Kata oskas vahemaad õigesti hinnata, Rosa ei saanud teda kordagi kätte. Rosa aga ei saa siiani aru, miks ta selle väikese inimesega mürada ei tohtinud.