LIVE:

Galaktlan

Galaktlan (vahel tuntud ka kui Kapten Galaktlan) ehk Taavi Laatsit ei vaja loodetavasti Eesti elektroonilise muusikaga mõningal määral kursis olevatele inimestele väga palju tutvustamist . Mälu värskendamiseks võib öelda, et nüüdseks on tal erinevate nimede all ja koosseisudes ilmunud 3 täispikka plaati Kohvirecordsi all pluss erinevaid lugusid kogumikel. Lisaks sellele on ta tegelenud näituste helitaustade ning lühifilmide muusika tootmisega, kuhu on põhiliselt olnud suunatud ka viimase paari aasta looming. Sellest hoolimata töötab Galaktlan ka oma uue albumi kallal ja loodame seda varsti ka ilmumas näha.


Taavi Tulev

Noor elektronmuusik kellest nooremaid leidub vähe. Vaatamata suurele noorusele on ta ka väga andekas ja enda tuleviku suhtes ülioptimistlik. Tema muusika on eriline kuid samas väga tavaline, ise liigitab ta seda enda väljamõeldud stiili alla APM (abstraktne peomuusika / abstract party music). Taavi debüütalbum ilmus aastal 2002 ja peale seda pole eriti midagi avaldunud. Ehk tuleb veel midagi lähiaastail. Kindlasti kõik fännid on juba väsinud ootamast - aga tulgu ja kuulaku kohapeal.


Ragatmika

Päikeseloojangu ambientpop
udus jõed ja ojad
lugemata pilved
taevatähestik
mahajäetud metsakojad.


Joel Tammik

Joel alustas oma muusiku karjääri aastal 1997, mil ta ühines bändiga lu:k, mängides seal esialgu kitarri ning hiljem ka lugusid komponeeris. 1999ndal aastal lõi ta Indrek Tamm'iga (Tammetõru) bändi mille nimeks sai Myrakaru. Peale seda laskus Joel veel enam elektroonilisemate helide sügavustesse. Aastal 2002 alustas ta oma sooloprojektiga ja tema soolokarjääri debüütalbum "Hetked" ilmus sel aastal Belgia plaadifirma alt U-Cover. Joelile meeldib jätta enda muusika ja kuulaja vahele mõõdukalt tühjust, et kuulaja fantaasiaid ja tundeid paremini esile kutsuda. Tema enda arvates on ta looming abielus vaikusega.


Barbariz

Keset ürgsoode mätaste auru ja konnade krooksumist avardub vaade imelikule rabasaarele, mis ristirästi ürgpalkisid täis. Ja seal lendavadki nooled ja sootrollid keerutavad mõõka, et virutada lõkke sisse küttepuid. Ja rüütliringis istuvad vanad mõõgamehed, habe hallitamas. Seal ürgsoos pesitsebki Kunsti Koolkond.



Ulmik

Ulmik tuleb ja läheb, kust ja kuhu keegi ei tea. Aga vahepeal ta on nähta ja igakord mingil erineval kujul. Siiski alati millegipoolest äratuntav. Sünoptikud teavad rääkida, et ulmik ilmub sel korral mingis veidras
elemendis. Rahulikus, kuid närvilises, kanges ja pingelises. Võibolla on sagedused liiga ylekoormatud ja selget pilti ei teki, kuid see selgub kõik juba kohapeal.


Kiwa

Ki wa (looming.org) mängib oma viimaste aegade robosport audiot, soundtekste
ja veelgi transtsendentsematele struktuuridele vihjavaid teise tähelepanu
püüdjaid.


Tammetõru

Kas teate, mille poolest erineb tammetõru kõigist teistest Eestimaa kohalike puude või üldse taimede viljadest? Kui hästi järele mõelda, siis võib jõuda kolme lihtsa, kuid olulise tõdemuseni. Esiteks, tõru on nii raske, et ta ei saa tamme levitada õhus või vees eemale kandudes (kui mitte arvestada nõlvast alla veeremist, mis ka kau- gele ei vii). Et tamm on meil üsna laialdaselt levinud, siis peab olema keegi, kes toimetab tõrusid emapuu varjust eemale, kus nad nooreks puuks kasvavad. Siit uus küsimus: kes see on? Teiseks, tõru on suure toiteväärtusega, loom saab temast tõhusa suutäie. Metsas peavad tõrutoidust lugu oravad, leet- ja kaelushiired, mägrad, metskitsed ja eriti metssead. Kolmandaks, suur toitainevaru võimaldab idanenud taimel kasvatada pika ja tugeva peajuure. Alles seejärel hakkab ta looma lehti. Pikk peajuur tagab veevarustuse sügavamatest mullakihtidest ning lubab tammel ellu jääda ka põuaaegadel ning kuivematel kasvukohtadel, kus kuusk, tamme peamine konkurent meie metsades, kasvada ei saa. Et suur osa noore taime kehast jääb maa alla, ei ohusta teda ka jänesed ja putukad, kes noori õrnu lehti näksivad.


Kaur Pseudokender

Käesoleval hetkel on võtnud eesmärgiks õhu forsseerimise ning puidu muutmise plastikuks, võludes samal ajal valjuhäälditest välja pikaaegse kalkulaatortreeningu vilju. Tunneb vabalt numbreid nullist üheni ja vastupidi.

Death Man

Death Man'i seekordne etteaste, mis on inspireeritud muuhulgas Nancy Sinatra'st, industrial noise'ist ja zensuri'st tõestab ilmekalt veelkordselt, et Mihkel Kleis ( süntesaator, elektroonilised kollaazhid ) kannatab raskekujukise eklektikapidamatuse sündroomi all, mis avaldub kontrollimatutes audioemotsionaalsetes tõvehoogudes.


Juss Roosipuu

Juss Roosipuu plaadimängijate taga jätab kuulajale võimalikult vähe äraarvamise ja valestimõistmise ruumi. Kogu voog, mis valjuhääldist väljub on see (ja ainult see) ,mida ta mõtleb ja endas kannab. Kuulaja ei saa esitada küsimusi, sest vastuseid lihtsalt ei ole. On vaid läbistav ja koherentne muusika.