Vapi, templi või signatuuri kujul oli raamatu omanikumärki kasutatud aadli ja kiriku ringkondades juba ammu. Kuid rahvuslik kunstipärane eksliibris sündis siiski alles sajandivahetusel. Selle eelduseks oli eesti intelligentsi, raamatukultuuri ja kujutava kunsti hoogne tõus. Praegu peetakse esimeseks eesti eksliibriseks rahvusliku kunsti suurkuju Kristjan Raua sulejoonistust oma vennale Paulile 1900.aastast. Meie sajandi esimestel kümnenditel ei arenenud eksliibris veel graafikakunsti iseseisvaks haruks. Murrang tuli 1920.a. lõpul, kui tänu rahvusliku kunstihariduse tõhustumisele ja paljude Euroopa maadega sõlmitud tihedatele kultuurisidemetele tõusis oluliselt graafika tase ja populaarsus. Selle juures oli innustav osa ka Eesti raamatu juubeliaastal 1935, mil möödus 400 aastat eestikeelse Wanradt-Kõlli katekismuse ilmumisest. Eesti graafika tippmeeste Kristjan Raua ja Eduard Wiiralti kõrval töötasid tulemusrikkalt Günter Reindorff, Ado Vabbe,Märt Laarman, Hando Mugasto, Arkadio Laigo... Kuna raamatukujunduses kasutati tol ajal palju puugravüüri, tõusis just see tehnika juhtivaks ka eksliibrisekunstis. Euroopa tasemest võib rääkida eeskätt Richard Kaljo puugravüüride puhul. Kunstnik tegi vabagraafika ja oma suurteose - Shakespeare kogutud teoste - illustreerimise kõrval sadu kõrgetasemelisi eksliibriseid.
Puugravüüri (Kaljo, Laigo, Mugasto, Kollom) kõrvale tõusevad eesti graafikas mitmed sügavtrükitehnikad, nagu ofort, kuivnõel, akvatinta, metsotinto, samuti lametrükk litograafia. Muide, just nüansipeenest mängust on tulnud üks eesti eksliibrisekunsti trumpe. Aeg on väärtustanud eksliibrise sisu ja vormi. Lihtsast raamatuomamisemärgist on saanud graafika täisväärtuslik osa. Tänastest eesti eksliibrisemeistritest on laiemat rahvusvahelist tunnustust võitnud Evald Okas, Vive Tolli, Silvi Väljal ja Lembit Lõhmus, kui piirduda vaid mõne nimega.

Martti Soosaar