Muudatused töiste tervisekahjude hüvitamisel

Tõnu Kõrda

Õigusbüroo Protecting People jurist

Alates 1. jaanuarist 2006 hakkab kehtima töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 14 lõige 5 punkti 6 uus redaktsioon, mis toob kaasa suuri muudatusi tööst põhjustatud (töiste) tervisekahjustuste eest hüvitise maksmisel.

Selle sätte praegu kehtiva sõnastuse järgi on töötajal õigus saada tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest hüvitist vastavalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud korrale.

Uus redaktsioon, mis jõustub 01.01.2006, sätestab, et töötajal on õigus saada tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest hüvitist võlaõigusseaduses sätestatud ulatuses.

Nagu näha, asendab seadusandja senised sõnad “vastavalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud korrale” sõnadega “võlaõigusseaduses sätestatud ulatuses”.

Sellest tagasihoidlikust muudatusest tulenevad väga olulised materiaalõiguslikud muutused.

Esimene muudatus

Töine terviskahju tuleb alates järgmise aasta esimesest jaanuarist hüvitada Võlaõigusseaduses (VÕS) ettenähtud ulatuses ehk samaväärselt muude, mittetöiste tervisekahjustuste ja kehavigastustega.

Praegu on töiste tervisekahjustuste hüvitamise ulatus reguleeritud Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992 määruses 172 ja selle kahes lisas sisalduvate erinormidega.

Määruse esimeseks lisaks on „Keskmise kuusissetuleku arvutamise ajutine juhend“, mida kohtupraktikas nimetatakse lühendatult „ajutine juhend“; määruse teiseks lisaks on ”Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord“, mis õiguspraktikas kannab lühendnimetust „ajutine kord“.

Tervisekahju hüvitamise ulatuse all tuleb mõista seda, kui palju ja millised kahju liigid kuuluvad hüvitamisele.

Ajutise korra sätetest reguleerivad töise tervisekahju hüvitamise ulatust eelkõige punktid 7 ja 8. Nende sätete kohaselt tuleb kannatanule hüvitada üksnes kahte liiki materiaalne kahju:

1) kui tervisekahjustuse tagajärjel on vähenenud sissetulek ja

2) kui tervisekahjustusest on tingitud lisakulutused.

Mõlema kahjuliigi hüvitamine on aga sisuliselt piiratud, sest vähenenud sissetulekust hüvitatakse ainult see osa, mis vastab töövõime kaotuse ulatusele, ning lisakulutustest hüvitatakse üksnes viis kulutuste liiki.

Järgmisel aastal tuleb töine tervisekahju hüvitada aga võlaõigusseaduses ettenähtud ulatuses, ning seal on tervisekahju hüvitamise ulatus märgatavalt laiem kui ajutises korras. Eelkõige reguleerib hüvitamise ulatust VÕS §130, mis näeb ette hoopis rohkem hüvitamisele kuuluvaid kahju liike ega piira hüvitise suurust, nagu tehakse seda ajutises korras.

VÕS-i § 130 lg 1 sätestab, et hüvitamisele kuuluvad järgmised varalise kahju liigid:

1) tervise kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud;

2) täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju.

Võrreldes ajutise korra sätetega laiendab VÕS varalise kahju hüvitamise ulatust järgmiselt:

1) hüvitamisele kuuluvad kõik tervise kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas kõik vajaduste suurenemisest tekkinud kulutused, mitte ainult viit liiki lisakulutused (proteesid ja abivahendid, retseptiravimid, sanatooriumituusikud, sõidukulud raviasutusse või sanatooriumi ja kulutused kannatanu kõrvaliseks hoolduseks);.

2) sissetulekute vähenemine tuleb hüvitada täies ulatuses, mitte ainult töövõime kaotuse protsendi piires (kui kannatanu ei leia töise tervisekahjustuse tõttu enam tööd, siis peab kahjutekitaja (tööandja) hüvitama kogu senise keskmise sissetuleku, kuid hüvitist vähendatakse töövõimetuspensioni summa võrra, mida kannatanu saab töise tervisekahjustuse eest (mitte aga üldhaigestumise eest). Seda sätestab VÕS § 127 lg 5. Kui on tegemist madalama palgaga, siis tuleb hüvitada vahe, millest on samuti maha arvestatud saadava töövõimetuspensioni vastav osa.)

3) lisaks juba ilmnenud sissetulekute vähenemisele kuulub hüvitamisele ka edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju.

Hüvitada tuleb ka mittevaraline kahju

VÕS-i §130 lg 2 sätestab lisaks varalise kahju hüvitamisele ka mittevaralise kahju hüvitamise kohustuse, mida ajutine kord ette ei näe. VÕS kehtestab väga selgemõtteliselt, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi ning selle hüvitisena tuleb maksta mõistlik rahasumma.

Eraldi tuleb välja tuua VÕS-i §128 lõikes 3 sätestatud kannatanu õigus nõuda hüvitist ka nende kulutuste eest, mis on tehtud hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. See säte võimaldab kannatanul sisse nõuda kahjutekitajalt kõik mõistlikud protsessuaalsed kulud, mis tehakse kohtulikes või kohtuvälistes vaidlustes kahjuhüvitise üle, sealhulgas tasu õigusteenuste eest.

Uue korra kohaselt on kutsehaigel võimalus tööandjalt välja nõuda kahjuhüvitise saamiseks tehtud mõistlikud kohtukulud. (väljavõte)

Teine muudatus

Teiseks, TTOS-i § 14 lg 5 p 6 uue redaktsiooni jõustumisega 1. jaanuarist 2006 kaotavad oma kehtivuse üksnes need ajutise korra sätted, mis reguleerivad töise tervisekahjustuse hüvitamise ulatust. Kõik ülejäänud õigusnormid nii ajutises korras, ajutises juhendis kui määruses 172, mis ei käsitle hüvitamise ulatust ega ole vastuolus VÕS-i sätetega hüvitamise ulatuse kohta, jäävad endiselt jõusse ning kuuluvad kohaldamisele vaidluste lahendamisel.

Teiste sõnadega: kõik, mis puudutab töiste tervisekahjude hüvitamise ulatust (ehk mida ja kui palju tuleb hüvitada), lahendatakse uuest aastast alates võlaõigusseaduse sätete alusel. Samal ajal aga tuleb endiselt kohaldada määruse 172 ja selle kahe lisa sätteid nende asjaolude suhtes, mis kuuluvad kahju hüvitamise korra mõistesse (ehk kuidas kahju hüvitada).

Selline lähenemine on mõistlik ja põhjendatud, sest määrus 172 sisaldab väga olulisi norme, mis tagavad töiste tervisekahjude hüvitamise vaidluste hädavajaliku reguleerituse ega jäta neid juriidilisse ebamäärasusse, kus kaotajaks pooleks oleks valdavalt kannatanu, kellel lasub suurem osa tõendamiskoormusest.

Kolmas muudatus

Kolmandaks, TTOS-i § 14 lg 5 p 6 uus redaktsioon laieneb ka nendele töistele tervisekahjustamistele, mis on aset leidnud enne 1. jaanuari 2006 ja mille eest hüvitist makstakse ajutises korras ettenähtud ulatuses.

Senistel kahjuhüvitise saajatel tekib alates 1. jaanuarist 2006 õigus nõuda täiendavalt nende kahjuliikide hüvitamist, mida ajutine kord ette ei näe, kuid mida sätestab võlaõigusseadus. Hüvitist saab nõuda aga üksnes selle kahju eest, mis on olemas ka pärast 31. detsembrit 2005, sest TTOS-i § 14 lg 5 p 6 uus redaktsioon ei avalda tagasiulatuvat jõudu.

Näiteks, mittevaralise kahju eest on õigus nõuda hüvitisena mõistliku rahasumma maksmist vaid siis, kui töötaja füüsilised ja hingelised kannatused ja valu eksisteerivad edasi ka alates 1. jaanuarist. Juhul kui töine tervisekahjustus on aset leidnud aastakümneid tagasi, siis on tõenäoline, et hingelised kannatused ja valu on taandunud ning enam ei saa rääkida mittevaralise kahju olemasolust ja selle hüvitamisest.

Lõpetuseks: on vähe tõenäoline, et TTOS-i § 14 lg 5 p 6 uus redaktsioon põhjustab uuel aastal hagide laviini töiste tervisekahjustuste täiendavaks hüvitamiseks. Üheks pidurdavaks asjaoluks on uus tsiviilkohtumenetluse seadustik, mis jõustub samuti 01.01.2006 ning mis kaotab senise vabastuse riigilõivu maksmisest tervisekahju hüvitamise nõuetega hagidelt. Alates uuest aastast on nende hagihinnaks kuni üheksa kuu hüvitiste kogusumma. Lisaks sellele tuleb riigilõivu maksta ka mittevaralise kahju hüvitamise nõudelt.

Praegu, kuni 01.01.2006, ei tule kutsehaiguse (töise tervisekahjustuse) hüvitamise hagi esitamise eest riigilõivu maksta. Kui kannatanu kaotab kohtuasja, alles siis mõistetakse temalt vastav riigilõiv välja; kui kannatanu aga võidab, siis peab riigilõivu summa maksma kahjutekitaja. Riigilõivu arvestatakse praegu nõude suuruse järgi, kuid mitte rohkem kui igakuise hüvitise 3 aasta kogusummalt.