MULJEID KRAYONI SEMINARIST
Kaarel Kaldre



Mul on väga raske enda jaokski sõnastada kõike seda, mis Riias toimus ja mida tundsin. Sõnad lihtsalt ei suuda edasi anda kõike, mis toimus. Annan endast parima ja püüan midagi kirja panna.

Sõbrad põlesid ootusest juba tükk aega enne. Püüdsin endas rahu säilitada, aga päev enne Riiga sõitu lõi ka minu ootus täiega lõkkele. Öösel ärkasin tund aega varem kui tarvis, kuigi polnud just palju maganud. Bussisõit möödus peamiselt jutuajamise tähe all, ei olnud eriti mahti isegi aknast välja vaadata. Registreerimisel jäi silma asjaolu, et kui mõlemal pool kõrval olid pikad järjekorrad, siis laua juures, kuhu mina oma nimetähe järgi minema pidin, oli vaid paar inimest. Huvitav! Nii et registreerimine läks kiiresti ja ladusalt.Saali sisenedes olin rabatud selle suurusest. Ja lava tundus lihtsalt monumentaalne. Rahvast tundus saalis vähe olevat, aga pärast sööklajärjekordade pikkuse järgi oli aru saada, et inimesi oli kohal ikkagi väga palju. Saal oli lihtsalt nii suur ja võimas.

Sissejuhatav osa läks minust täielikult mööda, sest oli läti keeles. Mul polnud ka tõlget, sest inglise keele jaoks ei vaja seda, nii ei võtnudki. Tänu selle kahepäevase ürituse võimsusele ei suuda ma väga täpselt meenutadagi, kes mida ja kuna rääkis. Energia oli selline, et olin nagu mingis uimas. Ka sõbrad rääkisid, et on nagu purjus.

Loengud olid väga huvitavad. Nendes polnud minu jaoks eriti palju midagi uut, aga kinnitust sain paljudele asjadele. Meeldis kõigi esinejate huumor ja armastus, mis neist õhkus. Olla seal kohal ja kõike seda otse tajuda on ikka midagi muud kui ajakirja lugemine või video vaatamine. Väga vahva oli kuulata, kui Lee Carroll rääkis sellest, kuidas ta alguses ei uskunud seda, mida ta praegu räägib. Ta tegi seda väga humoorikalt. Todd Ovokaitise loengud olid inspireerivad. Kuigi teisel päeval kippus jutt minu jaoks veidi liiga teaduslikuks. Sealses energias oli keeruline nii korralikult keskenduda. Üheks ürituse naelaks oli kindlasti Robert Coxoni kontsert. Minu hing hõljus koos tema muusikaga vahepeal voolavas unistuses, vahepeal tantsis tulises Lõuna-Ameerika rütmis. Ja muidugi Krayoni kanaldused võtsid tummaks. See energia! Mõistan nüüd täielikult ja selgelt, mida on mõeldud sellega, et kohapeal toimub info edastamine ka teistel tasanditel kui ainult läbi sõnade. Vahepeal oli tunne, nagu räägiks Krayon isiklikult minuga. Arvan, et see tunne oli enamusel inimestest, kes kohal olid.

Vaheajast jäi meelde trügimine plaadileti juures, mis ära ei lõppenudki. Otsustasin sellega ühineda ja sain oma plaadi kätte ka. Teiseks päevaks olid kõik plaadid otsas. Olin uhke oma trofee üle. Küsisin sellele isegi autogrammi, mida polnud kunagi varem teinud. Tekkis üldse tahtmine igasugu vallatusi teha. Sõprade eeskujul ronisin ka lavale puldi taha, et pildile poseerida. Sain selle pildi, enne kui turva vahele tuli ja enam kedagi sinna ei lasknud.

Lõpus õnnestus ka koos Lee Carroll'iga ühele pldile jääda. Enne äratulekut tahtsin tema kätt suruda ja tema kallistas mind. See oli selline energialaks, et... tundsin, nagu oleksin Krayonit ennast kallistanud. Eks see oligi... Krayoni kalli... Saalist välja kõndides tundsin, nagu hõljuksin.

Kojusõit bussis möödus nagu mingis udus. Ja kummalisel kombel ei olnud koju jõudes sellist tunnet, nagu jõuaks koju tagasi. Oli tunne, nagu jõuaks kuhugi uude sihtkohta. Kuhugi, kus pole varem olnud. Tunnen, nagu oleksin uus inimene uues kohas. Hõljun hetkes ringi, ei suuda selgelt mõtelda. Suudan tunda vaid kõikevaldavat armastust kõige ja kõigi vastu. Ma ei ole enam see inimene, kes enne olin ja nii ongi hea! Kõik on nii nagu tarvis!

And so it is!
:)