VII Analüüs
Esiteks, kõik feminismid on silmnähtavalt ühel meelel selles, et naiste suhtes esineb rõhumist, diskrimineerimist ja ebaõiglust ning need loetletakse üksipulgi ka üles ning need väidetavad ebaõigluse ilmingud / nähud naiste suhtes leiavad tõepoolest aset.
Nagu eespool toodud ülevaatest selgus, võitlevad feministid ja võrdõiguslased naistele tekitatava ebaõigluse ja naiste diskrimineerimise vastu eesmärgiga saavutada ühiskonnas meestega võrdseid õigusi. Nendeks õigusteks on naiste õigus olla ühiskonnas samaväärne meestega, nii nagu on tunnistatud samaväärseteks inimesed vaatamata nende rassile, usutunnistusele, poliitilistele vaadetele ja etnilisele päritolule.
Et naiste nõudmistest paremat koondpilti saada, võiks olulisemad õigused järgnevalt eraldi üles loetleda, niisiis feminismi esimese laine lõpuks võis rääkida õigusest:
- ise otsustada oma abiellumise üle
- saada haridust
- teha tööd väljaspool kodu ja olla selle kaudu mehest materiaalselt sõltumatu
- hääletada / valida.
Feminismi teise laine ajal (1960-90) tõusid tugevalt esile õigused:
- õppida kõrgkoolis
- teha samu töid, mida teevad mehed ja saada sama töö eest meestega võrdset tasu
- abordile ja kontratseptsioonile
- kaasa rääkida prostitutsiooni ja naiskaubitsemise piiramiseks
- saada tasu ja pensioni ka nende tööde eest, mida naine teeb kodus
Soolise võrdõiguslikkuse arenguga on teravamalt tõstetud päevakorda tööga seotud naiste õigused:
-
võrdsele kohtlemisele töölevõtmise ja elukutse
küsimustes
-
kutsealasele väljaõppele ja töötingimustele
-
võrdsele kohtlemine kõrgematele ametikohtadele
edutamises
- astuda välja soolise häirimise vastu tööl
- võrdsele esindatusele otsusetegemise organites.
Kuna antifeministid eesmärgiks on problemaatika komplitseerimine, siis rõhutavad nad eriti selliseid naiste õigusi, mis naisenamuse jaoks üldsegi mitte olulised pole, siis sobiks siia kindlasti üks vähemärkus teha. Loomulikult võivad mõned naised, kes seda soovivad, teenida armees või politseis, olla traktorijuhiks või astronaudiks või koguni tunda huvi tipp-poliitiku ameti vastu, kuid tuleb siiski objektiivsuse huvides tunnistada, et mitte kõik naised ja isegi mitte enamus naisi ei tunne nende asjade vastu huvi ega lähe, piltlikult öeldes, köögist parlamenti. Kuid samas, kui naised ei osaleks poliitikas, siis oleks ka mõttetu rääkida naiste olukorra parendamisest või üldse õigustest naiste jaoks. Keegi ei kingi teisele heaolu enda heaolu arvelt, nii nagu ka keegi ei kingi teisele õigusi enda õiguste arvelt ning nagu maailma praktika ja ajalugu näitab, seda ei tee ka mehed naiste heaks. Pigem ikka vastupidi, püütakse teise alistamise ja diskrimineerimise kaudu oma heaolu tõsta.
Teiseks, kas kõigil neil naistel ja meestel, kes ei ole viitsinud asjaga tutvuda või asja üle mõtiskleda või teatud põhjustel ei taha naiste diskrimineerimist tunnistada, on õigus väidetav naiste diskrimineerimine maha vaikida?
Ei ole, ei ole seepärast, et diskrimineerimist tunnetab just see isik, keda diskrimineeritakse, vahest ehk ka kõrvalseisja, kuid mitte niivõrd diskrimineerija ise, kui ta seda just tahtlikult ei tee. Ebaõiglust tunnetab just see inimene, kelle suhtes ebaõiglaselt käitutakse, mitte aga selle tekitaja, rõhumist tunneb see inimene kõige paremini, keda rõhutakse, mitte aga rõhuja ise. Nagu ka solvamist tunnetab kõige teravamalt see, keda solvatakse, ehk kuigivõrd ka selle tunnistajad, mitte aga solvaja ise, kui ta seda just eesmärgipäraselt ei tee, selleks, et veelgi sügavamalt solvata.
Siinkohal oleks paslik tuua ka üks tuntud näide. Eesti Ekspressis 26.10.00 üles astunud O.Remsu kirjutises on just sellekohane iseloomulik väide: "Mida need feministid ikka tahavad? Litsi lüüa, ei muud! Aga kuidagi teistmoodi nad ei julge kui kõik koos ja suure kisaga." Niisiis, O.Remsu ei ole soovinud mõista feministide muret naiste alistatusest, diskrimineerimisest või õigusetusest ühiskonnas, vaid tema esmaseks reaktsiooniks ja eesmärgiks oli ilmselt solvata feministe ning mis sobib selleks paremini, kui otsene viitamine "litsilöömisele"?
Solvang ei solva Remsut ennast, vaid see on suunatud ja see ka solvab just neid väheseid naisi Eestis, kes julgesid aktiivsemalt kui teised naised astuda välja kehtivate ettekirjutuste ja traditsioonide vastu, kes soovisid olukorda enda jaoks paremaks muuta ja selle kaudu ka kõikide teistegi naiste olukorda parendada. Tasuks neile aga on avalik sõim ja solvang teise sugupoole nendelt vähestelt, kes kõva häälega selle vastu on, nagu näit. Remsu, kuid kes oma solvangus veel väga paljude teistegi vaikivat heakskiitu leiavad, eriti aga nende poolt, kes oma võimu ja seisundit ühiskonnas feministide poolt ohustatuna tunnevad. On muidugi võimalik, et Remsu on vahepeal juurde õppinud ja suhtub asjasse täna teisiti, ja see poleks paha.
Selles vastasseisus on selgelt täheldatav seos, et mida kõrgemal ühiskondlikul positsioonil on isik, seda tugevam on tema toetus sellistele solvangutele ja vastasseis väljakujunenud olukorra muutmisele, kuid samas, seda ettevaatlikumalt peab ta oma toetust solvajale avaldama või ise tegutsema, sest muidu võib ta kohata oma valijate ja alluvate hulgas toetuse langust, kuna alluvate hulgas ja madalamal tasemel ei peeta feminismi samavõrra ohtlikuks kui kõrgemal tasemel. Seepärast kasutataksegi eesti massimeedias ikka veel üksikute väljaastujate kõva häält paljude anonüümsete toetusel ja toetuseks, et avalikult kodanike silmis naeruvääristada feminismi, seda uut ideoloogiat, mis on uueks ohuks valitsevat eliidi jaoks. Põhjamaades peaks aga selline kõvahäälne solvaja oma silmad kiiresti maha lööma ja meedias oma eksimuse eest avalikult ehk koguni andeks paluma.
Kolmandaks, kõik feminismid peavad ka naiste rõhumise, diskrimineerimise ja ebaõigluse põhjust samaks, nimelt, patriarhaati. Kuid erinevad feminismid pakuvad sellele lisaks välja ka muid põhjusi, muidu ei saaks ju suhtumised nii erinevad olla, muidu ei saaks ka teed võimalike lahenduste otsimisel nii erinevad olla.
Seega, naiste diskrimineerimist ja ebaõiglust toodetakse ühiskonna poolt, täpsemalt, patriarhaalse ühiskonna poolt, mille on üles ehitanud peamiselt mehed ja mida hoiab üleval meesvõimu hierarhia. Kui otsene naiste rõhumine, diskrimineerimine ja ebaõiglane kohtlemine leiab aset peamiselt individuaalsel tasandil kas peres või väljaspool peret või tööl, siis kaudne rõhumine, diskrimineerimine ja ebaõiglus meeste poolt sünnib makropoliitilisel tasemel peamiselt meeste poolt juhitava riigiaparaadi, institutsioonide ja ettevõtete ning meeste loodavate seaduste kaudu, mis traditsioonide järjepidevusest tingitud ebaõiglusele lisaks ju tegelikult toetavad seda ajalooliselt välja kujunenud ebaõigluse jätkumist nii individuaalsel kui ka kollektiivsel tasandil. Niisiis, kui üheks osapooleks, keda antud juhul rõhutakse, diskrimineeritakse ja keda koheldakse ebaõiglaselt, on naised ühiskonnas, siis teiseks osapooleks ühiskonnas on ju mehed, kelle suhtes just neid ebaõiglusi ei esine (kuigi kahtlemata esineb muid ebaõiglusi) ja kes siis tõenäoselt ongi ebaõigluse tekitajad, kas siis otsesed või kaudsed.
Neljandaks, kõik feminismid leiavad ka seda, et midagi peaks naiste suhtes valitseva ebaõigluse vähendamiseks tegema. Kui aga nähtused / ilmingud on olemas ja põhjusedki on konkretiseeritud ja ligilähedaselt kokkulangevad, siis peaksid tõsise suhtumise puhul asjasse ka põhjuste likvideerimise või nende mõjude vähendamise teed ja vahendid olema lähedased või need peaksid vähemalt olema suunatud just põhjuste või nende mõjude vähendamisele. Kuid näib, et asjad ei ole nii.
Erinevate feminismide pakutavad lahendused naiste diskrimineerimise, rõhumise ja ebaõiglase kohtlemise vähendamiseks erinevad hämmastavalt palju. Ilmselt viitab see asjaolu ikkagi sellele, et erinevad feminismid pole endale päris selgeks teinud, milliste õiguste eest nad ikka võitlevad ning siis pole selged ka võimalikud teed õigete lahenduste leidmiseks. Vähe sellest, osa feministe koguni väidab, et feminismi tõelist olemust on võimelised ära tabama vaid naised ning vaid naised suudavad leida üles ka tõelised põhjused ühiskonnas valitseva ebaõigluse likvideerimiseks / vähendamiseks. Selle väite õigsuse julgeksin tõsiselt kahelda.
Viiendaks, mitte ainult arenenud riikide feminismid ja feministid, vaid ka naisliikumised ja nende liidrid on välja töötanud omad arusaamad, seisukohad ja suhtumised, mis omakorda nende huvisid peegeldava ja nende huvidest lähtuvad. See aga omakorda mitmekesistab ja rikastab pilti kogu sellest naise-mehe ebaõiglasest olukorrast ühiskonnas. Seega, lahendusi tuleb otsida mitte ainult feminismi seest, vaid ka väljastpoolt feminismi, naisliikumiste ja -ühenduste tegevustest.
Kuuendaks, aga nüüd veelgi huvitavam küsimus, miks tekib feminisme aina juurde, kuid naiste olukord oluliselt ei parane ega lahendusi ei leidu? Miks on Lääne feminismide hulgast esile kerkinud kaks kardinaalselt erinevat suunda, angloameerika feminism ja Skandinaaviamaade feminism? Kusjuures skandinaavia feminismist rääkides ei olegi alati tegemist feminismiga, vaid pigem võrdõiguslikkusega, või ebaõnnestunumalt, võrdsuse probleemi tõstatamisega.
Nüüd asjaga põhjalikumalt tutvununa julgeksin ka väita, et juurde tekib feminisme eelkõige seepärast, et ei ükski feminism eraldi ega kogu feminism tervikuna ega isegi naisliikumised pole seni suutnud anda piisavalt head vastust küsimusele, kuidas tuleks naiste rõhumist, diskrimineerimist ja esinevat ebaõiglust vähendada. Ja lahendust ei teki seepärast, et lahendusi otsitakse iga feminismi enda seest. Kuid lahendusi tuleks otsida mitte ainult feminismi seest, vaid ka väljastpoolt feminismi, seega nii feminismi kui ka naisliikumisi hõlmavast sfäärist.
Seitsmendaks, hoopis tähelepanuväärne on aga küsimus, miks Ida-Euroopa naisliikumised ja feminism, sh ka eesti feminism, ei aktsepteeri Lääne feminismi? Ja julgeksin väita, et veelgi tähelepanuväärsem on vastus, nimelt, Ida-Euroopa maades oli rohujuure tasemel perekonna sisene võrdõiguslikkus ehk kõrgemalgi tasemel, kui läänes, kuigi rohujuure tasemest juba natuke kõrgemal ning juhtkonna, ametkondade ja ametnike tasemel aga halvemas olukorras Lääne olukorraga võrreldes.
Ning põhjendan seda oma väidet järgmiselt. Ida-Euroopas pidid kõik töötama, nii mehed kui naised ning lisaks tuli ka kodus hakkama saada. Eelkõige just selge patriarhaalse tööjaotuse kogemise kaudu märkasid ka mehed, et naistel oligi kodus palju tööd teha, enam ei saanud naised kodutööd ära teha siis, kui mees tööl oli, sest ka naised ise olid sel ajal tööl. Mehed võisid küll silmad kinni panna ja ignoreerida asja, kuid ei saanud kodutööd ja lastekasvatust olematuks teha. Paljud mehed jätkasid vanal moel, kuid paljud hakkasid kodus tööd oma naisega jagama. Just siit kasvas välja naiste ebaõigluse olemasolu tunnetamine ja tunnistamine, mille suhtes Lääne heaolu ühiskonna feministidel nii hea kogemus lihtsalt puudub. Aga just see oluline aspekt on ka eesti feministide poolt maha vaikitud ja seepärast midagi olulist ka esinevas ebaõigluses ja selle põhjustes tabamata jäänud.
Ja vastus ülaltoodud küsimusele saab selgeks, lääne feministid ei olnud suutelised näitama, et nende arusaamad ja pakutavad lahendused oleksid tõelised lahendused, mis oleksid Ida-Euroopas ka mõistetavad, aktsepteeritavad ja rakendatavad. Seepärast tekkiski veel üks feminismi - Ida-Euroopa feminism, mis pigem vastandub Lääne feminismile. Ning on asjatu väidelda selle üle, kas ja milles Ida-Euroopa feminism erineb Lääne feminismist või mingist muust feminismist. Muidugi erineb, kuid erinevuse enda tuvastamine ei paku lahendust põhiküsimusele, kuidas vähendada olemasolevat ebaõiglust läänes ja idas.
Kaheksandaks, veel üks esmapilgul veidi ehk ootamatugi rakurss kogu probleemile - mehe diskrimineerimine, rõhumine ja ebaõiglane kohtlemine. Loomulikult ei tohi antud juhul käsitleda sellist ebaõiglust, mis mehe kui indiviidi suhtes on küll ühiskonna poolt tingitud, kuid mis ei tulene naiste tegevusest. Kuid näiteks Põhjamaades on naiste küllalt intensiivse tegevuse tulemusena surutud läbi ka selliseid seadusi, mis vaatamata parlamendis valitsevale meesenamusele piiravad meeste õigusi rohkem, kui naiste õigusi, seda just isa-lapse-ema suhetes lahutuse korral. Vaatamata sellele, et tervikuna on meeste diskrimineerimine veel praeguselgi ajal lausa tühine, kui võrrelda naiste diskrimineerimisega, võib see naiste õiguste järkjärgulise suurenemise korral siiski märgatavaks muutuda. Seega, lahendusi sugupoolte võrdõiguslikkusele tuleb otsida mitte ainult feminismist ja naisliikumistest, vaid lisaks ka meesliikumistest.
Üheksandaks, ka meesfilosoofid (niisiis, väljaspool feminismi ja naisliikumist) on oma objektiivsemates hinnangutes möönnud, et esineb ebaõiglust ja naiste rõhumist. Aga ega nemadki pole konkreetsema analüüsi ja rahuldavate lahendustega välja tulnud. Kui aga jälgida poliitilise eliidi suhtumist feminismi ja võrdõiguslikkusesse, siis siin võib kiiresti jõuda üksmeelele, et nendelt on raske kätte saada nõusolekut, et naisi ühiskonnas diskrimineeritakse. Nemad on ju tegelikult esimesed, kes patriarhaadi ideoloogia on välja töötanud ja seda tegelikult ka oma mõttetöö tulemuste ja tegevusega selle järjepidevust igati toetanud. Nendelt oleks küll täiesti kohatu iseenda saavutuste õõnestamist oodata.
Sellise analüüsi kaudu jõuamegi arusaamisele, et lahenduste otsimisel eri sugupoolte diskrimineerimise vähendamiseks tuleb lahendusi otsida nii feminismist ja naisliikumisest kui ka meesliikumisest, aga kindlasti ka väljastpoolt neid kõiki ja siirduda koguni sugupoolte võrdõiguslikkuse sfääri.
Kuid toome lõpuks esile veel mõned kaugemad tahud. Diskrimineerimine leiab aset kõikides riikides, vähe sellest, see on selgelt tuvastatav ka rahvusvaheliste organisatsioonide ja nende juhtorganite koosseise ja tegevust analüüsides. Ning võib täiesti kindel olla selles, et mitte ühegi lihtsureliku võim ega tegevus mitte üheski riigis ei küündi ei otseselt ega kaudselt vähendama riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide juhtkondade poolt tekitatud naisdiskrimineerimist. Ainukeseks võimuks naiste diskrimineerimise vähendamiseks on riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide juhtide endi arusaam ja tegevus, et ka kõige kõrgemal tasemel tuleks naiste diskrimineerimine lõpetada. Selles suhtes on jällegi silma paistnud Skandinaaviamaade juhtkonnad, kes oma esindajate määramisel rahvusvahelistesse organisatsioonidesse on juhindunud võrdsest kvoodist meeste ja naiste vahel. Ja see omakorda on vähehaaval tõstatanud rahvusvahelistes organisatsioonides ka teiste liikmesriikide juhtkondade ette vastava probleemi, mille ignoreerimist vaatamata kõigele põhiliselt siiski jätkatakse. Kuid feminismi tuleb käsitleda seoses kogu muugi maailmaga, ka seoses isegi arengumaade ja Araabiamaadega, kus feminismi ja naisliikumisi õieti pole ollagi ning kus demokraatiagi on täiesti tundmatu nähtus.
Nüüd siis leiame, et lahendust ei tule otsida erinevate feminismivoolude ega naisliikumiste seest, ei Lääne feminismist ega Ida-Euroopa feminismist, ei sellest, mis eristab musta/värvilist feminismi valgest feminismist, ei tule otsida ka meesuuringutest ega -liikumistest, ei tule otsida riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide piirest, ei tule otsida erinevatest religioonidest ega kultuuridest, ei tule otsida sellest, mis neid kõiki eristab, vaid tuleb kõigist neist otsida seda, mis on või näib olevat ühine. Alles siis on lootusi leida õigem lahendus. Ka siin pole kogu problemaatika lahenduse mõttes olemas seda ainukest ja ainuõiget lahendust, kuid oluline ja tähtis on leida peamine põhjus ja sellest ka jätkata. Kuid veelgi parema tulemuse saamiseks tuleb leida ja kasutada ka muid põhjusi ja lahendusi, mille otsimisega erinevad feminismid ja soouuringud ka tegelevad.
Kokkuvõtlikult, kui kujutaksime ette kogu problemaatikat sellest aspektist, et see keskkond, kuhu inimene siseneb ja kus ta liigub, on mingi õiguslik või legitiimne ruum, siis inimese sisenemine sellesse ruumi või keskkonda ei peaks esile kutsuma erinevat suhtumist temasse sõltuvalt sellest, kas ta on mees või naine. Kuid see ei ole nii, asjad on reaalses elus teisiti. Kui sisenejaks on mees, siis kogu see keskkond reageerib üht moodi, ja kui sisenejaks on naine, siis reageerib see keskkonda teist moodi ning lisaks sellele, mõlemal erineval juhul toodab see keskkond naise või mehe jaoks ka erinevaid tulemusi. Sest ärgem unustagem, et kogu see õiguslik ja legitiimne ruum on loodud ajalooliselt välja kujunenud patriarhaalsetest traditsioonidest ja nende järjepidevusest johtuvalt. Läbi aegade on seda keskkonda, seda ruumi oma uste ja akende, koridoride, trepikodade, korruste, ruumide ja aula, peidikute ja tagauksega kujundanud peamiselt mehed, ning peamiselt mehed ise on selle keskkonna loomise juures omakorda kasutanud kirjutatud ja kirjutamata seadusi, traditsioone, reegleid ja ettekirjutusi, mis on loodud selles keskkonnas meeste endi huvide ja heaolu kaitseks ja arendamiseks.
Kui me tahame oluliselt midagi muuta, siis on vähe sellest, et me lubame naistel siseneda sellesse ruumi / keskkonda ja laseme tal kohaneda sellega ja nõuame temalt toimimist nende mängureeglite järgi, mis selles ruumis aina on valitsenud, vaid me peame lubama naistel vastavalt nende enda arusaamisele ja väärtustele selles ruumis ka kriitiliselt ringi vaadata, peame seda ruumi naiste väärtushinnangutest tulenevalt kuigivõrd ka ümber kujundada laskma ning koguni, et seda ruumi naiste tahtmise järgi oleks ka võimalik ümber kujundada, siis peaks naistele andma ka õigused muuta ka mängureegleid ja ettekirjutusi, millest tulenevalt seda ruumi üldse ümber kujundada võib.
Me võime tänapäeval üsna selgelt konstateerida ja vaevalt leidub kedagi, kel õnnestub vastupidist tõestada, et need maad ja ühiskonnad, kus on kehtestatud suuremad õigused ja vabadused enamusele inimestele ning kus valitseb suurem demokraatia ühiskonnaelu korraldamises, just need maad ja ühiskonnad on oma arengutasemelt jõudsamalt edasi liikunud ja suurem osa inimesi nendes elab paremini. Kui me analoogiliselt suhtuksime veel ka erinevatesse sugupooltesse, nii et suuremal määral vabastaksime ka naised diskrimineerimisest ja alaväärtustamisest ja annaksime neile ka nendele kuuluvad õigused ning vastavalt suurendaksime demokraatiat ühiskonnas, siis elaks veelgi suurem hulk inimesi paremini.
Et aga see oleks võimalik, tuleks põhjalikumalt selgitada soolise ebaõigluse mehhanismi ja eriti otsida vastust küsimusele, mida tegelikult tuleks mõista erinevate sugupoolte võrdsete õiguste all. Õigus ja õiglus on aga ennekõike seotud võimu kasutamisega, ning et me suudaksime leida vastuse oma küsimusele, tuleb endale selgeks teha võimu toimimise mehhanism, tuleb selgeks teha, mis asi on poliitika.