X Demokraatia
Demokraatiaga pole lood sugugi paremad kui poliitikaga. Kui jälgida massimeediat, siis jääb mulje, et demokraatia on midagi sellist, mis kehtis omal ajal NSVL-is, nimelt pseudodemokraatia, kus näiliselt demokraatlikul meetodil valitud poliitiline eliit rahva eest otsustas, kuhu ühiskond peab minema ja mida tegema, tundmata suurt huvi selle vastu, mida rahvas asjadest arvab. Ja ega tavalisel kodanikul seda kuskilt nii väga lugeda pole, mis asi see demokraatia tegelikult on. Kuid demokraatia on võimu esinemise üks vorme ja nii nagu võim esineb kõikjal, nii esineb tegelikult ka demokraatiat kõikjal, sest mis tahes küsimuses, mis on seotud teiste inimestega, peame ikka ja jälle mõtlema ja arvestama kuigivõrd ka teiste inimeste arvamustega .
J.A.Schumpeter on kirjeldanud demokraatiat järgmiselt: "Kaheksateistkümnenda
sajandi demokraatiafilosoofiat võib kokku võtta järgmise definitsiooniga:
demokraatlik meetod on selline institutsionaalne korraldus poliitiliste otsuste
vastuvõtmiseks, mis teostab üldist hüve, lastes rahval endal otsustada küsimusi
indiviidide valimise teel, kes peavad kokku tulema selleks, et tema tahet täide
viia." [Schumpeter, lk.63]
Kuid Schumpeter kritiseerib seda määratlust viitega sellele, et pole olemas
üheselt määratletud üldist hüve. Seepärast pakub ta välja teise formuleeringu:
"Demokraatlik meetod on niisugune institutsionaalne korraldus
poliitilisele otsusele jõudmiseks, milles üksikisikud omandavad otsustamisvõimu
konkurentsivõitluses rahva häälte pärast." [Schumpeter, lk.83]
Kuid sellise määratluse puhul ei teostata üldse hüve printsiipi, rääkimata
üldise hüve printsiibist. See aga ei pea paika, kuid kahjuks ei maini
Schumpeter seda, et need üksikisikud siiski kõige muu kõrval kindlasti
teostavad ka "hüve" ning sh. enne kõike siiski "enda hüve".
Seega, nagu juba võimuga seoses sai tõdetud, võimu kasutatakse pigem
võimuhaldaja enda "hea ja paha idee" arusaamast lähtudes, ning nüüd
võime Schumpeter'i formuleeringust lähtudes koos vastava täpsustuse arvessevõtmisega
veenduda, et ka seda laadi demokraatia puhul pole üksikisikute enda hüve
teostamine välistatud. Kuid jällegi, nii nagu poliitikaga seoses räägitakse
eelkõige riigipoliitikast, nii ka antud tüüpi demokraatia esindab riigivõimuga
seoses toimivat demokraatiat. Seega, selline demokraatia mõiste on tavalise
kodaniku jaoks liiga kitsas, see sunnib kodanikku mõistma demokraatiat sellise
võimuna, mida ta saab kasutada vaid väga harva ja peamiselt vaid demokraatlike
valimistega seoses. Ning kui ühest valimisest teise satuvad juhtorganitesse
aina samad üksikisikud, siis kujutab selline demokraatia endast pigem
plutokraatiat, kui demokraatiat.
Kuidas peaks aga demokraatiat tegelikult
mõistma, et tavaline kodanik ühiskonna asju ka valimiste välisel ajal mõjutada
saaks? Demokraatia kuulub lahutamatult mistahes inimkoosluse juurde ja iga
inimene osaleb mitmes eri demokraatias või (osa)demokraatias korraga. Inimene
osaleb oma perekonnas valitsevas demokraatias, sellises osademokraatias, mis
valitseb perekonna (vanemad ja lapsed) piires, suguvõsa demokraatias, milles
otsused võetaks vastu sugulaste arvamuste ja tahetega arvestades ja mis on
jäämas üha haruldasemaks, oma sõprusringses demokraatias, oma elukohajärgses
lähima omavalitsuse demokraatias, oma töökohajärgses demokraatias nii firma kui
terviku aga ka kitsamalt firma koosseisus oleva osakonna või üksuse
demokraatias (kus siis keegi töötab või juhib ja kellega lävib), linna või
maakonna omavalitsuse demokraatias, kooli või ülikooli demokraatias, riigi
erinevates instantsides valitsevates demokraatiates, ametiühingus või
kodanikuliikumises või -ühenduses või ühistus valitsevas demokraatia, aga ka
hobi, spordi või kunstitegemise demokraatias jne. Ja spetsiaalselt jätsin kõige lõppu, selleks et
eriti rõhutada, inimene osaleb ka selle erakonna demokraatias või
siseparteilises demokraatias, mille liikmeks ta on.
Kuidas aga suudab
tavaline kodanik mõjutada riigivõimu tasemel toimivat demokraatiat
valimisvälisel ajal? Selleks on riigivõimust ja majandusvõimust sõltumatu
massimeedia, mis pidevalt jälgib poliitilise, riigi- ja majanduseliidi tegevust
ja toob need kodaniku ette ja oma avaliku arvamusega nendesse toimingutesse
sama massimeedia vahendusel mõjutab vastava tegevusega seotud võimueliiti.
Ja selliseks peab
välja arendama ka riikliku poliitilise demokraatia, kus kodanikule antakse
võimalus aktiivseks osalemiseks ühiskondlike probleemide avalikul arutamisel,
nende probleemide suhtes vastuvõetavate alternatiivsete otsuste koostamisel ja
lõpuks otsuste vastuvõtmisel. Ja siit järeldub, et seoses otsuste arutluse,
formuleerimise ja vastuvõtmisega kandub kodanikule endale ka mingi kohustus ja
vastutus ja tema suhtumine tegevusse endasse selle otsuse realiseerumisel.
Niisiis, iga
kodanik ise endalegi seda teadvustamata, osaleb suures hulgas demokraatiates,
kus igal pool võetakse vastu mingeid otsuseid, mis mingi kandi pealt ka teda
ennast puudutab ning ka tema ise peab sel juhul aeg-ajalt avaldama arvamust
otsuste suhtes ja mingil määral osalema otsuse langetamisel, kas siis vähem või
rohkem aktiivselt. Kõik need (osa)demokraatiad on ju oma olemuselt erinevad,
nii vormilt kui sisult. Ühtedes demokraatiates dikteerime ise teatud
käitumisstiile ja demokraatiareegleid, teistes demokraatiates aga on reeglid
ette antud ülevalt või tugevama osapoole poolt.
Kui mingi asjaga seoses või mingis piirkonnas tuleb luua erinevate sotsiaalsete gruppide või erinevate elanikkonna rühmade ühine juhtorgan, siis kasutatakse selleks demokraatiast lähtuvat printsiipi, mille järgi ühine juhtorgan moodustatakse nii, et kõikidel nendel gruppidel oleks piisavalt õigusi oma huvide kaitsmiseks, mis vastavalt eeldab kõikide gruppide piisavat ning tavaliselt proportsionaalset esindatust selles juhtorganis. Kui on aga tegemist ainult kahe ja ligilähedaselt võrdse rühmaga, siis moodustatakse juhtorgan tavaliselt võrdse esindatuse ehk pariteetsuse printsiibil, kuna see võrdse arvu häälte näol selles juhtorganis annab võrdsed võimalused ja õigused kaitsta mõlema grupi huve mistahes otsuste tegemisel. Kuna naised ja mehed moodustavadki kaks sellist suurt sotsiaalset gruppi ja me samal ajal kõik tunnistame, et naised on samaväärsed ühiskonnaliikmed kui mehedki ja naistel lasub ühiskonnas sama kohustuste ja vastutuste koorem nagu meestelgi, siis on ainumõeldavad demokraatlikud vaid sellised ühised otsusetegemise (juht)organid, kus nii mehed kui naised on võrdselt esindatud. Kui nüüd viidata eespool toodud Foucault võimumudelile, siis mõistame, et sellest printsiibist lähtudes tuleks põhimõtteliselt üles ehitada kõikidel tasanditel olevad poliitilise võimu juhtorganid, sest vaid siis oleks võim ja sellest tulenevad õigused kahe sugupoole vahel võrdselt jaotatud.
Tegelikkuses on aga nii, et demokraatiast esindusdemokraatiasse siirdumisel eiratakse demokraatlikku valimisprintsiipi, mille puhul erinevatel huvigruppidel (naistel ja meestel) oleks õigus valida oma esindused esindusorganitesse pariteetsel alusel, ning selle asemel kasutatakse hoopis patriarhaalset valimisprintsiipi, mis vaatamata naiste isegi suuremale arvule ühiskonnas annab ikkagi meestele suure enamuse esindusorganite liikmete valimisel ja seega moodustub esindusdemokraatias ka ebademokraatlik juhtorgan, kus naiste otsustusõigus on oluliselt väiksem kui meestel.
Nagu eespoolgi juba öeldud, demokraatiat võime käsitleda ka kahe suure sotsiaalse grupi - naiste ja meeste omavahelise võimusuhtena. Kõik mõistavad, et kui ühiskondlik-poliitiliste küsimuste otsustamine toimuks tõeliselt demokraatlikult ehk üldrahvaliku hääletusena (rakendatav vaid suhteliselt väheste küsimuste puhul), kus hääleõigus on kõigil naistel ja meestel, siis oleks sugupoolte erinev suhtumine sellesse küsimusse hääletamisel automaatselt arvesse võetud. Kõik on ka nõus, et see oleks ka õiglane. Kuid 99 protsenti küsimustest tuleb lahendada lugematutes juhtorganites, kus valitseb esindusdemokraatlik ja samas patriarhaalne meesenamus ja otsuste langetamisel tegelikult eiratakse naiste seisukohti. Ja ometi ei panda selliste otsuste tulemusi kahtluse alla, sest selliste otsuste ebaõiglus on seni veel teadvustamata.
Kui nüüd rääkida ühiskonna poolt tekitatud ebaõiglusest, siis me võime nimetada ühiskonna poolt tekitatud ebaõigluseks sellist, mis on tekitatud ühiskonnas kehtestatud seaduste poolt, kas siis spontaanselt või tahtlikult. Omakorda sugupoolte jaoks ühiskonna poolt tekitatud ebaõiglusteks võime nimetada selliseid, mis tulenevad selliste juhtorganite poolt vastu võetud otsustest ja seadustes, kus juhtorganites naiste ja meeste esindatus ei ole võrdne. Seejuures ühiskonna poolt tingitud ebaõiglust sh ka sugupooltega seotud ebaõiglust saab ühiskond ka ise leevendada ning oleks täiesti normaalne, et riigivõim oma seadusandluse kaudu sellise ebaõigluse vähendamiseks vastavalt midagi ka ette võtaks.
Seega, kui naistele antakse meestega võrdväärne otsustusõigus ühiskonna asjade üle kõikidel vastavatel tasanditel kuni kõige kõrgema ühiskondliku tasemeni välja, alles siis luuakse vaid eeldused seadusandluse läbitöötamiseks, vastuvõtmiseks ja teostamiseks nii, et mõlemal sugupoolel saaksid olema võrdsed õigused ja kohustused. Ja ikkagi, ilma igapäevase võitluseta oma õiguste eest ei muutu ka siis lõplikult midagi, kui seadusandlust üleval pool ümber tehakse, aga allpool vastav initsiatiiv ja tegevus puuduvad. Seni aga kuni naistel seadusandlikul tasemel puuduvad meestega võrdsed õigused vastu võtta otsuseid ühiskonna asjade suhtes, pole lootagi, et ka muudel tasemetel võiks asju oluliselt paremaks muuta sellest, mis nad praegu on. Just peamiselt selle asjaoluga seletub ka nähtus, et viimase aastakümne jooksul on isegi Põhjamaades sugudevahelises võrdõiguslikkuse arengus märgata teatavat seiskumist.
Nii nagu võimu esineb ühiskonnas kõikjal, rohujuuretasemest kuni riigijuhini välja ja nagu seda kasutatakse rohkem või vähem kogu aeg ning kõikide poolt, nii ka demokraatiat (võimu teatud vormina) esineb vähemal või suuremal määral kõikidel tasanditel. Mida demokraatlikum on ühiskond, seda enam leidub ka demokraatiat eri tasemetel alates indiviiditasandist kuni riigivõimu tasandini välja. Kuna inimühiskond koosneb kahest sugupoolest, siis vaid selline ühiskond on demokraatlik, kus võimu ka sugupoolte suhtes kasutatakse demokraatlikult läbi ühiskonna kõikide tasemete, sealhulgas ka riigivõimu kõige kõrgemal tasandil - parlamendis. See aga tähendab, et demokraatlik on selline parlament, kus ei valitse meeste või naiste enamus (kas kvootide alusel või mitte), vaid kus valitseb meeste ja naiste pariteet ehk suhe fifty-fifty.