II Feminism kui ideoloogia
Ideoloogiaks nimetaksin sellist ideede, põhimõtete ja praktilise tegevuse süsteemi, millest lähtuvalt inimesed oma poliitilisi, majanduslikke või õiguslikke huvisid silmas pidades teadlikult osalevad või sekkuvad poliitikasse ja riigi juhtimisse.
Feministlik ideoloogia väidab, et naised on süstemaatilise rõhumise objektiks meeste poolt, kuid vaatamata meeste ja naiste erinevusele ei tohiks naisi ebaõiglaselt kohelda ega diskrimineerida. Feminismi eesmärgiks on sugudevahelise ebavõrdsuse kaotamine ning naiste jaoks meestega võrdsete võimaluste ja õiguste saavutamine. Seejuures lisaks mees- ja naissoole eristab feminism oma käsitlustes sugu ka teises kontekstis - bioloogilist sugu (sex), mis avaldub rohkem indiviidi tasandil, ja sotsiaalset sugu (gender), mis avaldub naise suhetes ühiskonnaga. Feministlikul ideoloogial on palju eri vorme, kuid vaatamata ühtsetele eesmärkidele ja ühtsele arusaamisele sellest, et naiste rõhumise, diskrimineerimise ja ebaõiglase kohtlemise peapõhjuseks on patriarhaalne ühiskond oma patriarhaalsete mängureeglitega, seisnevad eri feminismivoolude peamised erinevused arusaamades, kuidas ja milliste vahenditega neid eesmärke saavutada.
2.1 Varajane feminism
Varajane feminism (early feminism) on esitatud koondülevaate [Hodgson-Write] põhjal ja see hõlmab vahemiku 1550-1700, millal naised endiselt ei saanud juurde mingeid nimetamisväärseid õigusi, kuid sel perioodil paranesid naiste jaoks siiski märgatavalt tingimused hariduse omandamisel. Kuigi aristokraadist daamil oli rohkem sotsiaalmajanduslikku võimu, kui meessoost õpipoisil, ei saanud ta tunda end võrdväärsena temaga, kuna samas seisundis olev meessoost isik omas rohkem seaduslikku võimu ning abielus olev naine ei omanud üldse legaalset sõltumatust oma mehest. Laste sünnitamine oli naise peamine roll, kuid ta ei omanud mingit õigust ühistele lastele, nii et laste kasvatus, harimine ja abiellumine olid täielikult vaid lapse isa määrata, kuna seaduse järgi kuulusid lapsed vaid isale.
Seda perioodi iseloomustab rea naisvalitsejate (Elisabeth I, Anna of Denmark, Countess of Bedford jt.) edukas valitsemisperiood ja rea koolide loomine hariduse andmiseks tüdrukutele ja naistele, mis oli eelduseks mõttemaailma muutumisele ja suureks sammuks edasi tulevaste naiskirjanike ilmumisele meeste kõrvale 17. sajandil. Oluliseks naiste aktiivsuse tunnuseks sai see, et naised tulid kokku selleks, et avaldada vastastikku üksteisele toetust patriarhaalse ülekohtu ja rõhumise vastu.
2.2 Feminismi esimene
laine
Feminismi esimene laine (first-wave feminism) on hästi kirjeldatud koondülevaates [Sanders]. Kaasaegse feminismi sündi ja feminismi esimese laine algust tähistab Mary Wollstonecraft'i raamatu "Vindication of the Rights of Woman" ilmumine 1792.a., milles ta isiklike läbielamuste põhjal kirjeldab 18. sajandi lõpul valitsenud rasket olukorda naiste jaoks, milles ta ei näe ette koduse mahajätmist või hääleõigust, vaid tunneb muret selle üle, kuidas ühiskond loob feminiinsust ja seda eriti tüdrukute vääriti suunatud õpetamise kaudu.
Seejärel lõi ketramis- ja kudumismasinate leiutamine eeldused naiste tööks väljaspool kodu ja naiste majanduslikuks sõltumatuseks meestest. Järgmiseks oluliseks etapiks kujunes 1860-ndate aastate poleemika naiste õigustest J.Ruskini ja J.S.Milli poolt, pöörates tähelepanu naise traditsioonilisele rõhumisele ühiskonna poolt, kes käitub naistega kui orjadega.
1850-ndaid aastaid nimetatakse Britannias feminismi aktiivseks kümnendiks ja selle arengu võtmesündmuseks sai 1851.a. Census (rahvaloendus) Inglismaal, millest selgus, et 30 protsenti 20-40 aastastest naistest ei olnud abielus ja seeläbi tõenäoselt majanduslikus kitsikuses. Selle tulemusena tõusid teravalt päevakorda hariduse omandamine, teenistus ja töö majandusliku sõltumatuse saavutamiseks ning suguhaiguste ja prostitutsiooni piiramiseks ametivõimude poolt rakendatud abinõud, millest paistis selgelt läbi naiste suhtes rakendatav kaksikmoraal - reguleeriti naiste käitumist, kohustati käima arstlikus kontrollis ja mõisteti naisi moraalselt hukka, kuid prostituute kasutavatesse meestesse ei puututud mitte kuidagi.
Kuid aktiivsuse kasvu tulemusena hakkasid naised üha sagedamini tulema välja feministlike kirjutistega ning valdama just neid eluvaldkondi ühiskonnas, mis olid seni nende tegevusalaks olnud ka koduses miljöös, nagu kasvatus, õpetus, hooldus, osalemine töökodades ja koolinõukogudes. Sündmuste selline kulg viis välja selleni, et naiste osalemine sotsiaalses ja poliitilises elus sai avalikkuse huviobjektiks kogu poliitilise spektri ulatuses, kaasa arvatud valimis- ja hääletusõigus ning osutuda valituks parlamenti. Koos viimase õiguse - valimisõiguse saavutamisega USAs, kuulutasid osa feministe (B.Friedan, 1963) feminismi lõppenuks kõigi naiste jaoks, kes sündinud peale 1920.a.
2.3 Feminismi teine laine
Samas ülevaateteoses [Thornham] on feminismi teine laine (second-wave feminism) esitatud rohkem USA-s ja Britannias toimunud arengu põhjal. USAs sai feminism uut hoogu sisse 1960-ndate teisel poolel, mil Women's Liberation Movement leidis oma alguse tsiviilõigustest, Vietnami sõja vastasusest ja üliõpilaste liikumisest 1960-ndatel aastatel. Osa feministe, nt. B.Friedan, kogesid edutut võitlust võrdse palga eest ja soolise diskrimineerimise eest ning teisalt kogeti (Anne Koedt, 1968), et naisliikumise naised leidsid end igal pool ja igal tasemel mängimas teisejärgulist rolli ning kui algul arvati tegu olevat personaalsete probleemidega, siis tasapisi hakkas selgus, et probleemid on hoopiski sotsiaalset ja poliitilist laadi. Kate Millett leidis, et 1920.a. alanud vasturünnaku poolt ajutiselt peatatud feminism elustub jälle ja see võib nüüd lõpuks täita oma eesmärgi - vabastada pool rassi oma igipõlisest allumusest. Miss America iludusvõistlusega seoses kirjutas R.Morgan, et naise roll on olla sunnitud mängima apoliitilist, solvumatut, passiivset, delikaatset (kuid orjatööst rõõmsat) "asja".
Britannias kujunesid sündmused teise lainega seoses veidi teisiti. 1960-ndatel moodustus Equal Rights grupp, kes võitles töö võrdse tasustamise eest, radikaalne ja poliitiliselt vasakpoolne British Women's Liberation Movement moodustus marksistlik-sotsialistlikust suunast, erinevalt USAs domineerivast liberaal- ja radikaalfeminismist. Vaatamata erinevustele kõlas 1970.a. korraldatud Women's Liberation konverentsil üleskutse, et "me tunneme, et meil on ühine eesmärk ja me oleme ühinenud, meil peaks olema üks feminism" ning sellel konverentsil formuleeriti neli põhilist nõuet: võrdne palk, võrdne haridus ja võimalused, 24-tunnine lastehoid ning vaba kontratseptsioon ja abort nõudmisel.
Kuid põhjusi ja erinevusi feministliku liikumise jagunemiseks oli palju. Kui USAs rõhutati, et mustadel lasub kahekordne rõhutuse koorem - rassiline ja sooline, siis Britannias kujunes kõige põhjapanevamaks jagunemine pigem klassi, kui rassi alusel. USAs astusid ühelt poolt üles oma nõudmistega radikaalfeministidest eraldunud lesbid ja vastukaaluks siis ka heteroseksualistid ning teiselt poolt liberaalfeministid seadsid esikohale pere ja seksuaalpoliitika. Britannias aga toimus feministide jagunemine pigem sotsialistide ja psühhoanalüütiliseks feminismiks. Lisaks tekkis ka materialismi feministid, kes osutasid sotsiaalsetele ja majanduslikele juurtele kui naise rõhumise põhjustele. Prantsuse feminism toetus samuti rohkem psühhoanalüüsile ja õõnestas feminismi ühtsust poliitilise võitlusega, milles sotsiaalsed ja poliitilised eesmärgid peaksid olema jagatud vastavalt sotsiaalsele identiteedile. Seega, vaatamata üleskutsetele "õeskonna" ühtsuseks, on teoreetilised erinevused ja poliitilised kõrvalekaldumised kogu aeg silmatorkavad.
2.4 Feminismi kolmas
laine / postfeminism
Feminismi kolmandast lainest (third-wave
feminism / postfeminism) on samas teoses andnud ülevaate raamatu autor
koostaja ise [Gamble]. Vaatamata termini "postfeminism" laiale
kasutamisele, on selle tähendus siiski vaidlusalune, see viitaks nagu sellele,
et feminismi ajajärk oleks nagu möödas või lõppenud. Osa feministe nt, Susan
Faludi ongi rangelt selle termini kasutamise vastu ning ollakse üpris laialt arvamusel,
et postfeminism on meedia inspireeritud termin, näiteks: "ühiskonnas,
mis suurelt jaolt määratleb ennast meedias inspireeritud kujutluste kaudu, on naisi kerge veenda selles, et feminism on
ebamoodne, minevik, ja seepärast ei ole väärt tõsist arutelu."
Postfeminism ongi tegelikult suunatud feminismi teise laine tegevuse kriitikale. Näiteks Rene Denfeld, kes väidab end olevat võrdsuse feministi ja usub, et naised peaksid omama samu võimalusi ja õigusi kui mehedki, nimetab feminismi totalitaarseks ja jäigaks oma vaadetes, mis meenutavat feminismi varajasi aegu. Teine kriitik, Naomi Wolf väidab, et suur osa ettekujutusest feminismist on meedia vastutusel, kes on käiku lasknud vale-, moonutuste- ja karikatuurikampaania selle liikumise vastu, kuid sellele vaatamata ei ole ka feminism ise vaba vastutusest, kuna sel on olnud halb komme tagasi hoida vasturünnakut feminismi kahjustavale meediale, kes loob stereotüüpe, mis paljude naiste arvates on võõrastatavad. Samuti väidab ta, et liikumine peaks olema võimu feminism, mille eesmärgiks peaks olema võrdsus, majanduslik võimustamine ning usaldus tegutseda nii kollektiivselt kui ka individuaalselt, et eesmärke saavutada.
Lisaks, postfeminismi iseloomustatakse pluralistliku kontseptsiooniga, et see on duaalsuse asendanud erisustega, konsensuse mitmekesisusega, tõstnud esile ka vähemuste nägemused ja sel moel loonud dünaamilise ja intellektuaalse kliima diskussioonideks. Kuid seda iseloomustatakse ka kui meedia poolt juhitavaks liikumiseks. Ja lõpuks, ei saa mainimata jätta Germaine Greer'i poolt rõhutatud aspekti, et postfeminism on natuke rohkemat, kui turu poolt juhitav fenomen, kuna kõige võimsamaks olevuseks maailmas pole valitsused, vaid hoopiski rahvusvahelised korporatsioonid, kes näevad naist kui oma valdust. See veenab naisi, et naised võivad omada kõike, nii karjääri, emadust, ilu kui ka suurt seksielu.
Nagu toodust lühidast ajaloolisest ülevaatest võime veenduda, ei räägita feminismiga seoses sugugi võimust, ja kui seda mainitakse, siis rohkem meesvõimu või majandusvõimuga seoses. Isegi naiste jaoks saavutatud poliitiline õigus valida ja saada valituks oli rohkem kõrvalproduktiks muude õiguste taotlemisel.