III Feminismi ideoloogilised voolud
Järgnevad iseloomustused on toodud peamiselt ühe allika [S.Andermahr jt.] põhjal, kuid ka teisi allikaid on kasutatud ning osade (anglo-ameerika, Ida-Euroopa, lääne ja riigifeminism) kohta olen iseloomustuse rohkem ise välja pakkunud.
Akadeemiline feminism (academic feminism) - termin, mis peegeldab tavaliselt seotust elitismiga ja võõrandumist rohujuure tasemel tegutsevatest praktilistest feministidest. Tegeleb feminismiga rohkem abstraktsel tasemel ja välistab seda, mis pole haaratav tunnetusega, on kuigivõrd välja kasvanud naisliikumisest ja seotud naisuuringutega. Akadeemilise feminismiga seoses võiks arvata, et teooria tasemel vähemalt objektiivsuse huvides räägitakse ka võimu rollist ühiskonnas ja feministlikus liikumises, kuid näib nii olevad, et mida lähemale võimule ollakse, seda rohkem välditakse arvamusi võimust ja poliitikast.
Anarhistlik feminism - USAs 1970-ndatel maad võitnud naisliikumine E.Goldmanni eestvedamisel. Sellele voolule on omane pigem eirata riiklikke institutsioone ja poliitilist võimu, järelikult ei saa antud juhul rääkida ka võimu kasutamisest ja poliitika tegemisest.
Anglo-ameerika feminism (Anglo-American feminism) - eelkõige USAs, aga ka Austraalias, Kanadas ja Britannias levinud feminism, mida kuigivõrd eristatakse Lääne-Euroopa feminismist ja mille vastandiks võiks pidada Põhjamaade feminismi. Kui tutvuda selle feminismi kirjandusega, siis vastandina põhjamaade suhtumisele poliitikasse ja riiki torkab siin silma väga ettevaatlik riigipoliitika käsitlus.
Ida-Euroopa feminism (East-Europe feminism) - iseloomustab postsotsialistlikes maades levinud feminismi, mille ühiseks tunnuseks on naiste kõrge haridustase ja suur tööhõive, kuid samas lisaks ka kodutööde ja laste kasvatamisega seotud suur lisakoorem, suured palgaerinevused ja sellest johtuv laialt levinud prostitutsioon ja naistesmugeldamine. Kindlasti kuulub selle ideoloogia juurde ka sotsialistlikus süsteemis saavutatud mistahes eelise või võrdsuse ja riigi rolli igasugune eitamine ning apoliitilisuse rõhutamine üldse.
Kehafeminism (body feminism) - tähelepanu suunatud naise kehale, mis võib olla nii naise rõhumise allikaks kui ka kohaks, kus paikneb spetsiifiline naiselik võim. Mõlemal juhul rõhutatakse siiski selliseid eripärasusi nagu reproduktiivsus, naiselik seksuaalsus, menstruatsioon, rasedus jne. Pole midagi tegemist poliitikaga.
Kultuurfeminism (culture feminism) - on välja kasvanud radikaalfeminismist ja see seab naise kultuuri ja selle analüüsi esikohale. Kui nt. poststruktuur- ja sotsialistlikke feminismi iseloomustatakse kui võrdsuse feminisme (equality feminism), siis kultuurfeminismi iseloomustatakse kui erinevuste feminismi (difference feminism), milles rõhuasetus on pandud naise erinevusele mehest. See tunnistab küll mehe stereotüüpset tarkust, kuid väärtustab naise vooruslikkust, pigem hindab kultuursust ja hingeelu, kui loomulikku olemust. Ei tee mingit panust riigipoliitikale.
Liberaalfeminism (liberal feminism) - põhineb klassikalisel liberaalsel filosoofial, mida on arendanud Locke, Rousseau, Bentham ja Mill võrdsete õiguste, individualismi, vabaduse ja õigluse kohta ning selle eesmärgiks on laiendada neid samu väärtusi ka naistele, eelkõige omandiõigust, poliitilist ja juriidilist võrdsust. Tuntumad esindajad Olympe de Gouges, Mary Wollstonecraft ja hiljem Harriet Tylor. Liberaalfeminismi keskmeks on indiviid, võrdsete võimaluste ja õiguste loomine ja haridus, ning selle arvates saab sotsiaalseid barjääre ületada individuaalsete püüdluste, haridus- ja majandusinstitutsioonide kaudu ja osalt ka valitsuse sekkumise teel. Näiteks, Britannias edendasid 1970-ndatel liberaalfeministid seadusi võrdsete palkade ja seksuaalse diskrimineerimise lõpetamise kohta. Liberaalfeminismi iseloomustab vastuolulisus, ühelt poolt rõhutatakse indiviidi enda osa edukuse saavutamisel, kuid samas tunnistatakse, et ilma institutsioonide abita edu ei ole ka saavutatav.
Lääne feminism (West feminism) - feminism, mis saanud oma nime pigem Ida-Euroopa riikide feministide poolt ja mis hõlmab kogu arenenud riikide feminismi, eristamaks seda sotsialismist vabanenud Ida-Euroopa riikides tekkinud ja levinud feminismist.
Marksistlik feminism (Marxist feminism) - on välja kasvanud radikaalsest feminismist, teinud selge vahe sisse ka sotsialistliku feminismi suhtes ja selle peamine panus on tehtud marksistlikule teooriale eraomanduse, töö ja teenistuse, tööturu ja kodutöö kohta, kuid seejuures ei loe marksistlik feminism tööks taastootmise tööd (reproduktsiooni) ehk seda tasustamata tööd, mida naised teevad kodus. Kapitalistlikku klassirõhumist peetakse esmaseks allasurutuse vormiks ja kuna naised on eraomandi suhtes madalamas seisuses, on see siis ka naiste rõhumise põhjuseks. Naiste olukorda saab parandada majanduslike lahenduste, ühiskonna struktuuride muutmise ja klassipõhise ebavõrdsuse kaotamise kaudu.
Kuid marksistlik feminism ei räägi nendest konkreetsetest võimu ja poliitika küsimustest, mille kaudu naiste olukorras muudatusi võiks korda saata.
Materialistlik feminism (materialist feminism) - hõlmab erinevaid voole nagu marksistlikku ja prantsuse materialistlikku feminismi, kuid ka poststrukturalismist välja kasvanud feminisme, milles eitatakse hinge ja keha dualismi ning seostatakse mateeria mitte sotsiaalsete tegurite ja jõududega, vaid rohkem sooliselt jaotatud inimkeha ja selle tarvetega. Erinevalt marksistlikust feminismist tunnistatakse tööks ka kodus tehtavad toimingud ja töö. Kuna ka selle feminismi eelistused kuuluvad indiviidile, mitte aga niivõrd ühiskonnale, siis ka see feminismi ei otsi lahendusi naiste olukorra parandamiseks makropoliitikast.
Radikaalfeminismiga (radical feminism) - Feminism üldiselt seotakse eelkõige kokku radikaalfeminismi mõtte ja poliitikaga ja just radikaalne feminism tõi esile naisliikumise / feminismi teise laine Põhja-Ameerikas ja Euroopas 1960 ja 1970‑ndate aastate algul. See vool rõhutab, et kõik feminismid peaksid tegelema selliste asjadega nagu seksuaalsus, abielu, pere ja vägivald naise suhtes. Radikaalfeminism väidab, et naised on ajalooliselt esimene rõhutud grupp ja rõhujateks on mehed, meeste võimu tuleb teadvustada ja mõista ning kogu sooline korraldus, milles inimesed, asjad ja käitumine jaotatakse maskuliinseks ja feminiinseks, on tingitud sotsiaalsest ülesehitusest ega tugine loomulikele soolistele erinevustele. New Yorgi radikaalfeministide loosung oli eriti iseloomulik - soorollide hävitamine. Radikaalse feminismiga oli tihedalt seotud ka "kõvade naiste terviseliikumine", lesbifeminism, sundheteroseksuaalsus, psühhoanalüütiline feminism jms. Näib, et just USAs on radikaalse äärmusliku feminismi leviku kaudu õnnestunud naeruvääristada kogu feminismi ja kujundada välja eriti negatiivne suhtumine üldse, nii et selle taha takerdus tõsiselt kogu sealne feminism ja koguni naisliikumine. Näib, et just seepärast on USAs ka naiste esindatus kõrgpoliitika tasandil väga madal, parlamendis 13% ja senatis 11% [Norris, lk130, 131].
Siia võiks ehk lisada kaks kommentaari:
1) kuigi võib nõustuda, et naised on esimene rõhutud grupp, ei tähenda see seda, et kogu rõhumine on tingitud vaid ühiskonna sotsiaalsest ülesehitusest
2) kui aga kasvõi osagi rõhumisest on tingitud ühiskonna sotsiaalsest ülesehitusest, siis tuleks just sellele aspektile ka oma poliitiline tegevus suunata, kuid just sellest on radikaalne feminism kõrvale hoidunud.
Riigifeminism - olen kohanud vaid eestikeelses kirjanduses ja ilmselt selle all mõistetakse naiste olukorra parendamist riiklike institutsioonide ja organite toetusel ja abiga, millest tulenevalt seda võiks seega kuigivõrd samastada sugupoolte võrdõiguslikkuse mõistega.
Sotsialistfeminism (socialist feminism) - on nagu ka marksistlik feminism välja kasvanud radikaalfeminismist, kuid ei ole sellest niisama tugevalt eraldunud nagu marksistlik feminism ning sotsialistlik feminism eelistab sotsialistlikule süsteemile omast võrdsust, ühiselul ja ühisvaral põhinevat elustiili vastandina individualismile. Kui marksistlik feminism vastandab end utoopilisemale sotsialismile ja pooldab rohkem teoreetilist varianti sotsialismist, siis sotsialistlik feminism on Britannias ja Skandinaavias leidnud suurt poolehoidu seepärast, et selle peamisteks tõmbejõududeks on naiste põhihuvid nagu suhted eri sugupoolte vahel, seksuaalsus ja kodune elu. Näiteks Britannias on sotsialistlik feminism koguni teinud koostööd meestega vasakpoolsetest parteidest. Sotsialistlik feminism eeldab ühiskondlike institutsioonide radikaalset muutust ja ka seda, et kapitalismi asendamine sotsialismiga võiks lahendada ka naiste ja meeste ebavõrdsuse probleemi. Kuid sotsialistliku süsteemi kokkuvarisemisega on ka sotsialistlik feminism kogenud tagasilööki. Sellele vaatamata loodetakse avatumas ja demokraatlikemas tingimustes selle uuele tõusule. Kuid feminismile omase tagasihoidlikkusega ei ole ka selle suuna puhul räägitud midagi võimust naiste käes ega poliitikast naiste juhtimisel.
Tarbefeminism (commodity feminism) - pigem enamusele teadvustamata feminism, mille puhul pidevalt toodetakse, müüakse, ostetakse ja tarbitakse tarbekaupu, milleks on feministlikud kirjutised ja kunstitooted - raamatud, ajakirjad, videofilmid, teatri- ja kinoetendused jne. Täiesti apoliitiline suund feminismis.
Ökofeminism (eco feminism) - ei lasku sügavasse / fundamentaalsesse ökoloogiasse, kuid jagab siiski radikaalse keskkonna eelistusi, et ümber hinnata suhtumist keskkonda, paigutades pigem end loodusesse, kui et ülapoolele elusolendeid. Ökofeministid on organiseerinud ka aktsioone sellise tootmise vastu, mis ohustab bioloogilist ja sotsiaalset taastootmist. Ei tee panust poliitilisele tegevusele.
Käesoleva töö raames polnud võimalik minna piisava põhjalikkuseni, et selgitada välja erinevate feministlike ideoloogiate eesmärkide taustal ka vahendid ja meetodid nende eesmärkide saavutamiseks, kuid teisalt näib olevat kuigivõrd ka nii, et on raske leida seda, mida pole (otseselt välja öeldud). Antud juhul võiks lisada, et kui üksikute feministide konkreetsetes kirjutistes ja töödes küll esinevad erinevad arusaamad meetoditest ja lahendustest, kuidas naiste suhtes valitsevat ebaõiglust ühiskonnas vähendada ja õigusi suurendada, siis erinevatele feminismidele omastena pole neid siiski ära toodud. Sellest omakorda võib teha järelduse, et üksmeele puudumine valitseb mitte ainult feminismi erinevate voolude vahel, vaid isegi erinevate feminismivoolude sees.