Järgnevalt toon ära mõned praktilises elus ette tulevate tüüpküsimuste põhjalt enda poolt koostatud vastused.
KKK:
1. Miks peaks jälgima seda, kas naised pääsevad
parlamenti, kas ei piisa sellest, kui valimiste tulemusena parlamenti valitakse
lihtsalt nö. parim kandidaat, olgu ta siis mees või naine?
2. Kas
sookvootide rakendamine on õige?
3. Miks naised ei hääleta naiste poolt?
4. Kogu aeg räägitakse naiste õigustest, aga missugune õigus on naiste jaoks kõige tähtsam õigus?
5. Miks ka naised, eriti aga väljapaistvamatel ametikohtadel olevad naised on sookvootide vastu?
6. Mis vahe on feminismil ja soolisel võrdõiguslikkusel?
7. Kui suhtume reaalselt ellu, kas ei tuleks siis otse tunnistada, et naised on ikkagi vähem edukad ja siis ka vähem võimekad?
8. Miks naiste töö on tööjõuturul madalama väärtusega?
9. Miks naised on naiste võrdõiguslikkuse vastu?
10. Mis asi on võrdsed õigused ja mis on võrdsus?
11. Kui naistele anda parlamendis sama palju kohti, kui meestele, kas siis on tegemist null-summa mänguga?
12. Kui me püstitame kvoodid naiste jaoks, kas siis ei teki olukord, kus me peaksime püstitama kvoodid ka igasuguste muude vähemuste jaoks nagu erinevatele etnogruppidele, noortele, pensionäridele, homodele, lesbidele, koduperenaistele jne?
13. Kas pole sooline diskrimineerimine see, kui üldhariduskoolis poisse õpetavad valdavalt naised?
14. Missugune Eesti Vabariigi momendil kehtiv seadus diskrimineerib naisi?
15. Kas prostitutsiooniteenuste ostjat peaks seadusega karistama?
16. Mis asi on klaaskatus / klaaslagi?
1. Küsimus: Miks peaks jälgima seda, kas naised
pääsevad parlamenti, kas ei piisa sellest, kui valimiste tulemusena parlamenti
valitakse lihtsalt nö. parim kandidaat, olgu ta siis mees või naine?
Vastus: Esiteks, miks arvata, et valitakse parim? Millise kriteeriumi järgi seda on võimalik hinnata, või teab mõni valija isiklikult, kellega on tegemist? Aga üldjuhul valijad ei tea, isegi ülemused mitte. Seda, kas inimene on parlamenditöös või mis tahes töös hea või halb, saame alles siis teada, kui ta seda tööd teatud aja teinud on.
Teiseks, kas pole nii, et kui mingi poliitiline partei ühe sotsiaalse grupina omaks parlamendis üle 50% häältest, siis võiks ta kasvõi kõik seadused oma tahtmise ja ideoloogia järgi ümber teha. Aga sama olukord on parlamendis naiste ja meeste suhtega, mehed on läbi aegade loonud ja vastu võtnud just neid seadusi, mis neile on meeldinud ja pole vaja olnud kordagi naiste arvamust küsida. Et ka naistel tekkiks võimalusi oma elu parendada ja omi huve seaduste abil kaitsta, peab parlamendis olema vähemalt 50% naisi ja lisaks tuge ka mõnedelt meestelt. Pange tähele, tuge meestelt, sest ka mõni naine võib naiste endi ettepanekute vastu hääletada.
Kolmandaks, võiks ju küsida ka vastu, miks on naistele üldse vaja valimisõigust, saab ju kandidaatide hulgast valida parima esindaja parlamenti ka ainuüksi meeshäältele toetudes. Niisiis, on midagi sellist, mis ühiskonnas tekib juurde siis, kui ka naistele antakse valimisõigus, ja see on enam demokraatiat, ning on veel midagi sellist, mis ühiskonnas tekib juurde siis, kui naistele antakse meestega võrdsel määral hääli parlamendis, ja see on veelgi rohkem demokraatiat.
2. Küsimus: Kas
sookvootide rakendamine on õige?
Vastus: Põhimõtteliselt ei ole, sookvoodi rakendamisega nt 30% või 40% me kinnistame patriarhaalset suhtumist, et naine ei olegi mehega võrdväärne partner, et naise väärtus küündib vaid 30% või 40% tasemele mehe väärtusest. Aga me oleme juba ammu oma ratsionaalse ja eetilise mõtlemise põhjalt kokku leppinud, et naised on meestega võrdväärsed ühiskonnaliikmed, kui aga nii, siis kui üldse rääkida kvootidest, siis saab rääkida vaid ühest kvoodist ja see on 50% mõlemale soole. Sest mis on inimeste jaoks veel tähtsam, kui võrdsete võimaluste loomine oma huvide kaitsmiseks ja oma heaolu tagamiseks?
Antud juhul võiks arutleda ka absurditeaterlikult, et kui määrata naistele 33% kvoodiga 33 protsendiline õigus osalemiseks juhtorganites (nt. parlamendis), kas siis naisi tõepoolest peetakse nii võimekateks, et nad ühe kolmandiku häältega suudavad parlamendis kahekordse meesenamuse vastu võrdselt edukalt oma huvide eest seista? Vaevalt keegi seda kõva häälega julgeks tunnistada, aga ometi on kõik ülimalt rahul, eriti naised Riigikogus.
Praeguses olukorras, kus toimub naiste diskrimineerimine pea kõigis elutegevuse valdkondades, aga ennekõike Riigikogus, on siis aga ka õigustatud kas või mingil moel olemasoleva diskrimineerimise vastukaaluks kasutada natukenegi positiivset diskrimineerimist sookvootide rakendamise näol, et naistel üldse tekiks võimalus oma huvide eest seista ja oma olukorda parendada. Praktikas on juba kindlalt tõestatud, et sookvoodid toimivad kõikidest mõeldavatest vahenditest kõige tõhusamalt. Kui me tõepoolest antud situatsioonis tahame naiste olukorda Eestis ka parendada, siis on sookvootide rakendamine kindlasti õige. Aga, nagu juba ütlesin, õige on mistahes otsustusorganites vaid üks "kvoot", ja see kvoot on meeste ja naiste suhe 50:50.
3. Küsimus: Miks naised ei hääleta naiste poolt?
Vastus: naised nagu mehedki on üles kasvanud samas patriarhaalses ühiskonnas ja ka nende suhtumine ühiskonna asjadesse on sama. Keda valimistel eelistatakse? Neid, kellest loodetakse, et nad on võimelised kaitsma konkreetse valija huve. Kuid ka naised teavad hästi, et maskuliinses keskkonnas ja meesvõimu hierarhias suudab tõenäosemalt end läbi lüüa siiski mees ja seega just mees on ehk võimeline ka paremini kaitsma naiste huve. Pealegi, nagu me riigikogu koosseisus, aga ka mujal võimupositsioonil olevate naiste tegutsemist ja käitumist jälgides teame, meeste keskkonnas end läbi löönud naised on saanud kõrgetele juhtkohtadele eelkõige tänu sellele, et nad on täielikult maha vaikinud naisküsimuste olemasolu ja seepärast ei huvita neid põrmugi naiste olukorra parendamine. Need just ongi põhjused, miks ka naised eelistavad hääletada meeste poolt.
Olukord muutuks kardinaalselt siis, kui naistele eraldatakse nendele ettenähtud 50% poliitilise juhtorgani kohtadest, sest alles siis tekkiks naiste vahel võistlus mitte ainult võimkoha pärast, vaid ka naiselikkuse ja naiste õigusi silmas pidavate tõekspidamiste pärast, millega meestekeskses valimiskampaanias ükski naine läbi ei suuda lüüa.
4. Küsimus: Kogu aeg räägitakse naiste õigustest, aga missugune õigus on naiste jaoks kõige tähtsam õigus?
Vastus: Mis tahes inimkoosluses on kõige tähtsamaks õiguseks õigus vastu võtta otsuseid. Võib rääkida lugematutest erinevatest õigustest, mida feminismi kritiseerides antifeministid ka kohe esimesena esile toovad, nagu nt naise õigus hakata kombaineriks, osaleda armeeteenistuses või pürgida köögipliidi juurest tipp-poliitikuks. Kuigi selline õigus võib olla tähtis mõnele või teatud tüüpi indiviidile, siis pole selline õigus tähtis enamuse, saati siis kõikide naiste jaoks. Kõikide naiste jaoks on tähtis hoopis selline õigus, mis lubab kõikidel naistel jätkata oma traditsioonilisi soorolle, kuid seda meeste soorollidega pariteetsel tasemel ning lubab valida ka muid soorolle, kuid kindlasti ka selline õigus võimaldaks ka kõikide naiste olukorda parendada. Aga selliseks kõige tähtsamaks õiguseks on ju õigus teha seadusi, mis omakorda loovad eeldused kõikide naiste olukorra parendamiseks. Sellist õigust on aga võimalik saavutada vaid ühel juhul, ja nimelt, kui riigi seadusandlikes organeis on naistel sama palju või rohkem hääli kui meestel. Kui naiste hääled parlamendis oleks ülekaalus meeste häälte suhtes, muutuks kogu olukord ühiskonnas kiiresti tundmatuseni, ehk koguni selleni välja, et meestööjõudu hakataks alavääristama, sest naised muudaksid ümber enamus seadusi oma võimupositsioonilt ja huvidest lähtudes. Me ei tea, kas muudatused viiksid ühiskonna paremasse või halvemasse suunda, kuid ise pean õigeks, et ühiskonnas peaks valitsema õiglus, õiglus aga eeldab naiste ja meeste häälte võrdsust mistahes otsuseprotsessis ja juhtorganis, mitte aga ühe või teise osapoole ilmset ülekaalu või diktatuuri. Niisiis, kõige tähtsam naiste õigus on meestega võrdsetel alustel teha ühiskonnas kehtivaid seadusi, sest nende õiglasemate seaduste alusel on omakorda õiglasemalt võimalik reguleerida kõiki muid suhteid ühiskonnas ja sugupoolte vahel.
5. Küsimus: Miks ka naised, eriti aga väljapaistvamatel ametikohtadel olevad naised on sookvootide vastu?
Vastus: Esiteks, just patriarhaalne ühiskond oma traditsioonidega sunnib paljusid naisi olema sookvootide vastu, sookvootide vastu on ka need naised, kes ei ole ära tabanud meesvõimuhierarhia kavala mehhanismi toimet. Kuid juhtivatel ametikohtadel olevate naiste vastuseis sookvootidele on oma olemuselt hoopis teise sisuga. Üle kogu maailma on tunnustatud tõsiasi, et kõikides ühiskondades toimub naiste diskrimineerimine, kuid need nn eliittaseme naised, sh ka Eestis ei mõtle sugugi selle peale ega neid ka huvita, et naiste kvootide võimaldamisega võiks oluliselt kõikide naiste olukorda parendada, sh ka Eestis, neid huvitab vaid oma kitsas mina ja oma võimupositsiooni säilitamine. Seepärast on nad ka kvootide vastu ja seepärast on mõned eliitnaistest tulnud välja ka petliku väitega, et sookvoodid just nagu alandavat naisi ühiskonnas veel rohkem.
Olukorras, kus naisi niigi silmnähtavalt alandatakse ja diskrimineeritakse, ei tähenda väheste, poliitikasse läinud naiste täiendav alandamine sookvootide rakendamise kaudu enam suurt midagi. Kuid samas, sookvootide rakendamine on kõikides nendes maades, kus need on kasutusele võetud, oluliselt parandanud naiste olukorda ühiskonnas. Eriti ilmekalt Skandinaaviamaades ja keegi ei kurda alandamise pärast. Pealegi, diskrimineerimisest vabaneme tõepoolest alles siis, kui naised ja mehed eelkõige poliitilistes juhtkondades on esindatud pariteetsel alusel, võrdselt. Kuid teisalt, missugused naised tunnevad end alandatuna? Tegelikult ei keegi. Ma arvan, et Eestis leidub piisavalt palju naisi, kes oleksid nõus ohverdama end kõikide eesti naiste heaolu tõstmise nimel ja seetõttu olema kasvõi neid "alandava" sookvoodi tulemusena kõrgemal poliitilisel juhtkohal, kui nad seda muidu oleks, ja kus nad võiksid vastavaid nõudmisi püstitades ja seadusi vastu võttes kõikide naiste olukorda parendada.
6. Küsimus: Mis vahe on feminismil ja soolisel võrdõiguslikkusel?
Vastus: Feminism kasutab peamiselt tema enda käes olevaid vahendeid oma eesmärkide saavutamiseks. Võrdõiguslikkus aga toetub oma tegevuses eesmärkide saavutamiseks ka riiklikele institutsioonidele ning kasutab poliitilise võimu ehk riigivõimu käsutuses olevaid vahendeid. Feministid heidavadki võrdõiguslastele ette, et nood tegutsevad ülevalt poolt ja meesenamuse poolt dikteeritud tegevuskava järgi, mis siis tegelikult ei annagi naistele ühiskonnas õigusi juurde. Seda kriitikat tuleb osalt kindlasti ka õigeks pidada. Võrdõiguslikkus võtab õige suuna sisse alles siis, kui seadusandlikud organid ise on võrdõiguslikkuse printsiibist lähtuvalt üles ehitatud, st alles siis, kui ennekõike parlamendis valitseb naiste ja meeste häälte võrdsus.
7. Küsimus: Kui suhtume reaalselt ellu, kas ei tuleks siis otse tunnistada, et naised on ikkagi vähem edukad ja siis ka vähem võimekad?
Vastus: Siin on mitu aspekt. Jah, naised on olnud vähem edukad, kuid see ei tähenda seda, et nad oleks vähem võimekad. Võiksin väita ka vastupidist. Tähtsaimaks põhjuseks väiksemale edukusele pean hoopis seda, et naised toimivad naisi allasuruvas õhkkonnas, seepärast on ka tulemused vastavad, ehk siis nigelamad.
Kuid vaagime neid asju natuke. Teatavasti on koguni teaduslike uurimustega tuvastatud rida erinevusi ehk "puudusi" naiste ajudes, sest võrreldes meeste ajudega on naiste aju väiksem ja ka erikaal väiksem, IQ madalam jne., nii et põhjusi nagu oleks lausa teaduslikul alusel nii arvata.
Ise aga ei pea neid näitajaid olulisteks, ja miks? Aga seepärast, et ammuilma on praktikas ka kogetud, et naised/tüdrukud on kasvamis- ja õppeprotsessis meestest/poistest edukamad, aga siis võiksin ma koguni väita, ja pange tähele, mitte keegi ei ole võimeline seda väidet kummutama, et naiste aju on koguni paremini ehitatud kui meeste oma, kuna vaatamata meeste poolt viidatud ilmsele "puudulikkusele" naiste ajus, suudab see "puudulikum" aju toota paremat õpitulemust.
Naissugu on lasteaiast, algkoolist kuni gümnaasiumi lõpetamiseni parema õpiedukusega, kuid ülikoolides hakkab meeste õpiedukus naiste oma ületama. Põhjus on väga lihtne, lasteaias ja koolis ei esine veel silmnähtavat naissoo (tüdrukute) diskrimineerimist, pigem vastupidi, tänu naistest kasvatajatele ja õpetajatele prevaleerib naisväärtussüsteem tugevamalt ja seepärast on ka tulemused tüdrukutel poistest paremad. Lisaks, selles keskkonnas ei esine tüdrukute / naiste loominguvõime allasurumist patriarhaadi poolt ja seepärast on ka nende edukus hea, kuid peale kooli satuvad naised tänu oma traditsiooniliseks täiskasvanuks saamisele (meeste käitumise seisukohalt) aegamööda nende jaoks üha ebasoodsamasse ja mehi üha enam soosivasse patriarhaalsesse keskkonda. Juba ülikoolis on kogu suhtumine naisesse palju maskuliinsem, üleolevam ja allasuruvam, rääkimata mistahes tööõhkkonnast, kus pea igal pool on ees meesvõimuhierarhia oma allasurumisega ning, loomulikult, vastavalt sellisele väljakujunenud olukorrale on ka tulemused halvemad.
Ise pean edukuse kõige olulisemaks põhjuseks sundimatut ja loomingulist õhkkonda, mis naiste jaoks patriarhaalses keskkonnas on paju haruldasem, kui meeste jaoks ning meeste edukus töö- ja poliitikaelus seisneb nende tohutus eelises olulisemalt väiksemate kohustuste näol nagu kodutööde, laste sünnituse ja kasvatusega seoses, mis aga naiselt röövib kõik tema eelised, kuna tal ei ole parimas vaimse arenemise eas võimalik sama palju aega pühendada õppimisele ja karjääri tegemisele, kui seda on meestel. Niisiis väidan, palju olulisem nendest nn naiste ja meeste erinevustest on inimese jaoks loodud vaba ja loominguline õhkkond, kuna see võimaldab toota mõõtmatult paremaid tulemusi sundolukorras saadud tulemustest. Kui naistele pakutaks keskkonda, kus nad saaksid areneda ja elada sama vabas, sundimatus ja loomingulises õhkkonnas, nagu mehed on loonud enda jaoks, siis võiksid naiste tulemused olla meeste omadest ehk paremadki, vähemalt mitte halvemad.
8. Küsimus: Miks naiste töö on tööjõuturul madalama väärtusega?
Vastus: Keegi ega miski ei suuda hinnata
objektiivemalt tööjõu väärtust, kui vaba tööjõuturg, sest tööjõu väärtus
määratakse ära nõudmise ja pakkumise vahekorraga. Selline seletus sobib hästi sinisilmsete jaoks ja
nende jaoks, kes vabal turul valitsevad. Sest lisaks vabale tööjõuturule kehtib
ühiskonnas kümme muud seadust ja sada muud tegurit, mis mõjutavad hinna
kujunemist. Firmade eesmärk on toota kasumit ja selle nimel välditakse tõelist
konkurentsi, moodustatakse kartelle, ostetakse ära konkurendid, tehakse
fuusioid, jaotatakse tegevussfääre, püütakse monopoliseerida, kasutatakse
dumpingut jne. jne. Vabaturul kehtib tugevama õiguse seadus, tugevam kehtestab
omad mängureeglid, omad piirangud ja omad vabadused, nõrgemad kas nõustuvad
tingimustega ja võivad sel moel pikendada oma eksistentsi või nad hävitatakse
kohe. See kes ei suuda oma huve kaitsta, satub loomulikult alati ja igal pool
kehvemasse seisu... ka tööturul.
Kuna kogu
maailmas on naiste reaalsed õigused oma huvide kaitsmisel juba seaduseandlusest
johtuvalt väiksemad kui meestel, siis tähendab see ka seda, et naistel puudub
ka vastaval määral võim otsustamaks asjade üle ühiskonnas, mis automaatselt
tähendab ka seda, et naiste kui sotsiaalse rühma tööjõdu hinnatakse tööturul
meeste tööjõust odavamaks, kuigi töö iseloomust enesest lähtudes see nii ei
peaks ehk olema. Seepärast ongi põhjust tõsiselt kahelda vabal tööjõuturul
kujunenud naistöö hinna objektiivsuses: naistöö väärtust hinnatakse tööjõuturul
ju valitseva meesväärtushinnangu seisukohalt.
Teiseks, naised
on läbi aastatuhandete teinud ilma tasuta ära kõik kodutööd ja lastekasvatuse,
mille vilju naudib kogu pere ja ka ühiskond, sest ühiskond saab uut tööjõudu
just naise tasuta tehtud töö arvelt. On kummaline, et isegi praegu, kus ühtegi
päeva ei onnestu mööda saata nii, et millegi eest ei peaks maksma ja kui iga
liigutuse eest nõutaks tasu ja riik iga makse eest võtab oma maksu, on naiste
poolt tehtav kodutöö ja lastekasvatus endiselt põhiliselt jäänud tasustamata.
Miks? Seepärast, et naistel ei ole meestega võrdset õigust juhtida ühiskonda ja naistele ei anta õigust parlamendis välja töötada seadusi,
mis väärtustaks ka kodutöö ja lastekasvatuse. Kui aga naise poolt tehtavat suurt hulka tööd
ei väärtustata, siis ei ole ka naistööjõud ise midagi väärt. Seega, sellise
patriarhaalse suhtumisega naiste töösse on loodud ühiskonnas tervikuna naise
töö väärtust alandav suhtumine, sh ka nn vabal tööjõuturul.
Seega, kui
naistel kogu maailmas oleksid meestega võrdsed õigused ja võim partiteetsel
alusel otsustada asjade üle ühiskondades, alles siis koos muude muudatustega
suhtumises eri sugupooltesse tõuseks ka naiste tööjõu väärtus koduses
majapidamises ja automaatselt ka tööjõuturul tunduvalt ning see omakorda
ühtlustaks ka meeste ja naiste palgatasemed. Kuid seni on ja jääb nii, et
"tugevama seadusest" johtuvalt on meeste palgatase kõrgem ja naiste
oma madalam.
9. Küsimus: Miks naised on naiste võrdõiguslikkuse vastu?
Vastus: Mitte
kõik naised, vähemus. Seoses feminismiga ei saa vaikides mööda minna sellest
radikaalsemast feminismi suunast, kes asetub vastakuti meestega, püüab meest
esitada kui alistajat ja türanni, keda tuleb võita ja alistada, et selle kaudu
endale lõpuks vabadus ja õigused saada. Ütleksin nii, et mees, vaeseke, on
selles ebavõrdõiguslikkuse asjas pea niisama süütu kui nainegi. Kuigi enamus
inimesi ei mõista, milles õigupoolest on asi, nad siiski tunnetavad seda. Asi
on võimus, täpsemalt, poliitilises võimus.
Selline teema nagu sugupoolte võrdõiguslikkus ühiskonna tippvõimu tasandil on tabu, ja tabu kõikjal. Sellel tasemel tahetakse mõista anda ja serveeritakse kogu asja hoopis teises valguses - juhtival kohal oleval naisel on isegi suuremad õigused, kui enamusel meestest, ja sellega luuakse illusioon, et küll naistel on sama võim ja samad õigused, kui meestelgi. Kuid samas "unustatakse", et sellise suhtumise juures tuuakse kogu sotsiaalse rühma (niisiis kõikide naiste) õigused ohvriks selle sees oleva väga väikese rühma naiste huvidele. Ja sellise suhtumise tagajärjed annavad end kõikjal tunda. Annavad tunda ka selles, et juhtivatel ametikohtadel olevad naised on kõige selle vastu, mis ohustab nende endi võimupositsiooni ühiskonnas.
Üheks selliseks aspektiks ongi
võrdõiguslikkuse saavutamine meest ja naiste vahel. Kuna momendil juhtkoha
olevad naised on saavutanud oma võimu meesväärtussüsteemi aktsepteerides ja
naiste probleemide mahavaikimise kaudu, siis tekib mingil teistel alustel (nt
kvoodid või pariteetsus) naisjuhtide eelistamine praegustele naisliidritele
tõsiseid probleeme oma koha säilitamiseks. Ainuke võimalus võimupositsiooni
säilitamiseks on seista vastu soolise võrdõiguslikkuse püüetele ja jätkata
visalt neid endid toetava meesenamuse toetamist ning teha seda võimalikult
varjatult.
Niisiis, suurem
osa poliitilise võimu tippu jõudnud naistest on võimumeeste/-naiste kuulekateks
tööriistadeks ning igaüks mõistab, et see on vaid lihtne paratamatus, mis
tuleneb traditsioonidest ja väljakujunenud praktikast. Olukorra muutmiseks
tulebki siis tegelda soolise võrdõiguslikkuse rakendamisega ühiskonnas ning
alustada tuleb seda protsessi juhtorganite ja parlamendi moodustamise reeglite
ümbertegemisest pariteediprintsiipist lähtuvalt.
10. Küsimus: Mis asi on võrdsed õigused ja mis on võrdsus?
Vastus: Kui räägitakse kahe asja või osapoole võrdsusest, siis peetakse silmas tervet rida neid osapooli iseloomustavaid omadusi ja võrreldakse, kas need omadused langevad piisavalt hästi kokku või mitte. Meeste ja naiste põhilised omadused on aga nende soost tulenevalt niivõrd erinevad, et meest ja naist ei saa selles mõttes pidada võrdseteks. Võrdsed õigused aga ei eeldagi indiviide endi võrdsust, indiviidid võivad olla ka ebavõrdsed ja erinevad, nii nagu nad tegelikus elus ongi, kuid sellele vaatamata antakse neile kõigile ühed ja samad seadusjärgsed õigused. Kui me räägime kahest poliitilisest parteist, siis need parteid on võrdsed ja võrdsete õigustega siis, kui nende toetus rahva hulgas on ligilähedaselt võrdne ja ka mõlema erakonna esindatus parlamendis on võrdne. Analoogiliselt, kui me räägime kahest suurest sotsiaalsest grupist nagu seda on mehed ja naised, ka siis ei saa rääkida sugupoolte võrdsusest muus plaanis, kui just võrdsete õiguste plaanis. Kuid millise kriteeriumi põhjal võib öelda, et kaks sugupoolt, mehed ja naised, on võrdsed või täpsemalt, et neil on võrdsed õigused? Selleks ei ole ühtegi muud põhjapanevamat kriteeriumi, kui see, et mõlemad sugupooled on esindatud ühiskonnas otsusetegemise protsessi kõikides juhtorganites võrdsel määral ning ennekõike ühiskonna kõige kõrgemas seadusandlikus organis - parlamendis.
11. Küsimus: Kui naistele anda parlamendis sama palju kohti, kui meestele, kas siis on tegemist null-summa mänguga?
Vastus: Kõik, kes tähelepanelikult mu materjale on lugenud, kindlasti juba arvavad, et see ühelt poolt on null-summa mäng ja teiselt poolt, ei ole ka ning kokkuvõttes siis ei ole null-summa mäng. Null-summa mäng on see seepärast, et tänapäeval parlamendis või mis tahes muus otsusetegemise organis tuleks võrdsete õiguste printsiibist lähtudes loobuda meesenamusest ja moodustada need otsuseid vastu võtvad organid ja eelkõige parlament võrdselt naistest ja meestes, aga siis on tegemist lõpliku ja muutmatu arvu häälte ümberjagamisega meeste ja naiste vahel ja seega olemasoleva võimu ümbermängimisega ning seepärast tõepoolest ka null-summa mänguga. Kuid ainult sel juhul on kõik seadused ja seadusemuudatused võrdselt naiste ja meeste pideva kontrolli all ning kõigi valmivate seaduste ja seadusemuudatuste ja otsuste vastuvõtmisel on automaatselt ja võrdselt arvestatud mõlema osapoole arusaamad ja huvid ning vaid sel juhul on soolise võrdõiguslikkuse eesmärk paremini saavutatav.
See ei ole null-summa mäng aga seepärast, et igal parlamendiliikmel, nii naisel kui mehel, on võimalus oma osava, targa ja läbimõeldud poliitilise mänguga mõjutada kõiki teisi parlamendiliikmeid nii, et nood lõpuks oma südametunnistuse põhjalt otsustavad hääletada teisiti, kui iseenda arusaama või partei poolt ette dikteeritud otsuse põhjalt esialgu oleks ehk hääletanud. Parimal juhul võib aga hea poliitik oma veel parema argumenteeritusega ümber veenda pea kogu parlamenti teatud otsust kas pooldama või vastustama. Samuti pole null-summa mänguga tegemist siis, kui üks huvigrupp või mehed või naised oma hea kokkumänguga vastased üle mängivad või/ja veenva esinemisega koguni vastasleerist toetust leiavad. Kuna need mõlemad poliitilised tegevused parlamendiliikmete poliitilise mõjutamise näol moodustavad olulise osa terviklikust võimumängust, siis ei ole ka parlamendis kogu võimu ümberjagamine naiste ja meeste vahel võrdselt siiski kokkuvõttes enam null-summa mäng. Ja nagu arvata võib on tegelikus võimumängus lisaks veel terve rida muidki aspekte ja ükski neist pole null-summa iseloomuga.
12. Kui me püstitame kvoodid naiste jaoks,
kas siis ei teki olukord, kus me peaksime püstitama kvoodid ka igasuguste muude
vähemuste jaoks nagu erinevatele etnogruppidele, noortele, pensionäridele, homodele, lesbidele,
koduperenaistele jne?
Vastus: Ja miks ka mitte? Kui me ei suuda oma demokraatias esindada kõikide huve, või ei taha "teistsuguste" huve seaduste tegemisel arvestada, siis peaksime olema vähemalt niivõrd ausameelsed ja õiglased, et anname nendele rühmadele võimaluse kasvõi kvootide kaudu seadusandlikes organites esineda. Kõik nad on inimesed ja kõigil neil peaks ühiskonnas olema võimalus oma huve kaitsta. Miks peaks olema nii, et meil nn enamuse sarnastel on ainukestena siin ühiskonnas õigus otsustada, kes on õige kodanik ja kes mitte. Kas see polegi meie eesmärk, anda kõigile võimalus ja sõnaõigus seaduste tegemisel kaasa rääkida?
13. Kas pole sooline diskrimineerimine see,
kui üldhariduskoolis poisse õpetavad valdavalt naised?
Vastus: See on hea küsimus demonstreerimaks, kui keerulised on tegelikult protsessid ühiskonnas. Miks üldhariduskoolides enamus õpetajatest on naised? Seepärast, et õpetajate palgad on madalad. Kuna naisi kui tööjõudu hinnatakse tööturul odavaks, siis on naised sunnitud nõustuma madala palga eest ka tööd tegema, seejuures ka õpetajatena. Nagu näeme, siin esineb siis üht laadi diskrimineerimine, nimelt naiste diskrimineerimine. Aga edasi, sellest johtuvalt peavad üldhariduskoolides poisid taluma naisõpetajate suurt ülekaalu, mida võiks ju käsitleda ka kui poiste diskrimineerimist naiste poolt ja naiseliku õpetuse all. Ja kokkuvõttes, see, et naisi diskrimineeritakse ühiskonna poolt, maksab end kätte sellega, et poisid üldhariduskoolides peavad taluma naisõpetajate suurt ülekaalu. Tarvitseb vaid tunduvalt tõsta õpetajate palku, kui õpetajateks hakkavad suuremal määral ka mehed ning olukord muutub vastavalt. Koguni niivõrd, et mehed hakkavad välja sööma naisõpetajaid ja diskrimineerima hakatakse koolis tüdrukuid meesõpetajate poolt.
14. Missugune Eesti Vabariigi momendil kehtiv seadus diskrimineerib naisi?
Vastus: Seadused ongi selleks loodud, et kedagi kaitsta ja kellegi teise vabadust piirata, seega siis kedagi ka diskrimineerida. Niisiis, õigupoolest diskrimineerivad vähemal või suuremal määral kõik need vabariigi seadused naisi, mis otseselt või kaudselt ei arvesta naiste huve võrdselt meeste huvidega. Kõik seadused kaitsevad ju seda osapoolt, kes ise seadusi loob ning üldjuhul diskrimineerivad need siis suuremal või vähemal määral teist osapoolt, kellele pole antud võrdväärset võimalust nende seaduste väljatöötamisel ja vastuvõtmisel osaleda. Iga poliitik teab, et kui nt rahvaliitlaseid oleks Riigikogus 51% või rohkem, siis nad võiksid teha ümber enamus seadusi nii, nagu see neile meeldiks, arvestamata teiste erakondade huve.
Siit pole siis raske mõista, et mistahes otsusetegemise organis, kus eri osapoolte vahel valitseb ebavõrdne esindatus, kehtestab tugevam pool (kel rohkem hääli) need mängureeglid, mis tema enda huve paremini kaitsevad. Teine osapool peab nendele alistuma. Kui aga ühe osapoole ülekaal Riigikogus seaduste tegemisel on nii suur, nagu on meestel naiste üle, siis on asi veelgi lihtsam. Naisi on Riigikogus alla 20%. Mis tahes idee, mis naistelt võiks tulla, saaks juba eos maha surutud. Seega ei võeta seaduste tegemisel naiste huve arvesse ja tulemuseks ongi naisi diskrimineerivad seadused. Nii lihtne see ongi.
Lisaks, nagu Riigikogu praktikast näeme, naised ei ole tulnud ega julgegi naiste olukorda parendavate ettepanekutega välja tulla, sest piisab, kui keegi nimetab ettepaneku või idee feministlikuks; ning ega sellist feministlikku ideed või ettepanekut tohi ometi seadustada ja rahva hulka lasta.
Alles siis, kui naisi on Riigikogus pooled ja ühes sellega meestega võrdne õigus seadusi vastu võtta, saab ka loota naiste huve kaitsvate ettepanekute läbiminekule.
Ja hoidku Jumal selle eest, et naisi oleks Riigikogus 80% ja mehi 20%, see vast tõotaks katastroofi! Või ma eksin?
15. Kas prostitutsiooniteenuste ostjat peaks seadusega karistama?
Vastus: Inimkaubandus sh. naiskaubandus on kriminaalne tegu, kuid enamus naiskaubandust toimubki ju tegelikult prostitutsiooniteenuste müügi eesmärgil. Niisiis, et takistada inimkaubanduse levikut, veel parem aga, et seda vähendada, peaks ka prostitutsioon inimkaubanduse ühe peamise põhjusena olema kriminaliseeritud. Kui aga prostitutsioon ise on kriminaalne tegevus, siis põhjusel, et prostitutsiooniteenuse müük saab toimuda vaid seepärast, et prostitutsiooniteenusele leidub ka ostja, peaks olema kriminaliseeritud mitte ainult müümine, vaid ka ostmine. Niisiis, mõlemad osapooled, nii müüja kui ka ostja osalevad kriminaalses teos ja neid peaks karistatama. Teisalt, just seetõttu, et leidub prostitutsiooniteenuse ostja, eksisteerib ka inim- ja naiskaubandus ning et selle levikut tõkestada ja koguni vähendada, peaks olema ka prostitutsiooniteenuse ostmine karistatav. Kuid kinnitust saab sellisele otsusele ka mitmete teiste analoogide varal ühiskonnas, nagu ka allpool veel selgub.
Püüan nüüd ühtlasi vastata ka küsimusele:
Miks võiks seadus teha seaduserikkujateks just vahendajad ja ostjad-ärakasutajad, kuid mitte prostituute?
Kui keegi valmistab piraatkaupa või pakub piraatteenust ja müüb seda edasi, siis lisaks kasule ja meelelahutusele võivad selles müügi-ostu protsessis seaduslikult karistada saada nii tegija, (edasi)müüja kui ka ostja. Kuid seejuures piraatkaup või piraatteenus ise toodetakse kellegi poolt ja müüakse kaubandusketi kaudu edasi lõppkasutajale ning see piraatkaup või -teenus ise (materiaalne või mittemateriaalne) ei saa olla süüdi kriminaalses teos. Sama printsiip kehtib mis tahes autoriõiguse rikkumise alla mahtuva piraatmuusika või piraattarkvara suhtes ning suund näib olevat sellele, et karistatakse ka selle piraattoote ostjat ja lõpptoote tarbijat. Kuid sama kehtib ju ka varastatud kaupade, nende müüjate ja ostjate suhtes, kõik kuuluvad karistamisele, eri moel.
Nii võib siis ka prostituute pigem käsitleda kaubana või prostituuditeenust teenusena, mida toodetakse ja müüakse edasi prostituutide enda tahtest suurt sõltumata ning siis ei saa prostituudid ise olla süüdi kriminaalses teos. Küll aga on prostituudi või prostituuditeenuse ostmine siis kriminaalne ja seega on õigustatud ka prostituuditeenuse ostja karistamine.
Siinkohal võiks täpsemalt käsitleda 2 momenti. Esiteks, tõsi, prostituudid on piraatkaubast erinev toode. Ka nemad ise, erinevalt piraatkaubast /-teenusest, saavad vähemalt osa rahast, mida prostitutsiooniteenuste eest makstakse. Niisiis, mingil määral on ka nemad vastutavad prostitutsioonitoimingu eest. Eriti need prostituudid, kes teadlikult on valinud sellise sissetuleku teenimise mooduse. Sel juhul võiks arvata, et mingi karistuse on ära teeninud ka prostituut ise, kui juba ostmine kord on karistatav. Ja ometi, maailmas on tunnustatud ka seisukoht, et prostitutsioon enamustel juhtudel ei ole amet, mida prostituudid ise oleks valinud. Seda teed on mindud seepärast, et hakkama saada majanduslike raskustega, kui muud teenimisvõimalused praktiliselt puuduvad.
Teiseks, kuid samas, paljud (kui paljud?) langevad prostitutsioonivõrku lapseeas / alaealistena, mil neil pole õigupoolest aimugi, mida see tegevus endast kujutab ja milleni see tegevus välja viib ning mille pärast neilt lastelt ei saa eeldada ka vastutust oma tegude eest. Teada on seegi, et kes juba lapseeas prostitutsiooniohvriks langeb, see niisama lihtsalt niipea enam prostitutsioonivõrgust välja ei saa, või kui saab, siis pigem kurbade tagajärgedega... Ta on ohver, keda ära kasutatakse. Niisiis, lapse muut(u)mine prostituudiks on pigem just nimelt võrreldav piraatkauba või piraatteenuse tootmisega või varastatud kaubaga, mille müügi-ostu juures on kriminaalseteks osapoolteks / seaduserikkujateks mõlemad pooled, nii müüja kui ka ostja ning nad mõlemad peaksid saama karistatud. Kaup või teenus, antud juhul siis prostituut ise on aga pigem süütu ohver, keda ei peaks karistama.
Kolmandaks, läbi kogu inimajaloo on karistatud vaid prostituute, niisiis diskrimineeritud naisi, kuid ehk oleks juba aeg, hakata kuigivõrd diskrimineerima ka prostitutsiooniteenuste tellijaid ja ostjaid, niisiis karistama ka mehi. Või kuidas?
Kuidas muidu oleks võimalik vähendada prostitutsiooni ja selle ümber lokkavat kuritegevust?
16. Mis asi feminismis on klaaskatus / klaaslagi?
Klaasist katus on meie majal, on klaasist ja läbipaistev...
Sotsiaalteadustega kokku puutunud inimesed teavad, mida kujutab endast selline mõiste nagu "institutsioon". Lugematud institutsioonid ühiskonnas kujunevad välja ja muutuvad (aeglaselt) vastavalt ühiskonna arengutasemele ja pingetele, tunnustatud põhimõtetele, kehtivale korrale ja valitsevale arusaamale ning leiavad ühiskonnaliikmete poolt ka vastavat tunnustamist.
Möödanikus tehtud valikud ja kujunenud väärtused määravad suures osas ära ka meie praegused väärtushinnangud, tänased valikud ja käitumise. Lisaks igapäeva praktikaga kaasnenud ratsionaalsetele valikutele on ühiskonna arengu käigus rolli mänginud ka juhuslikud asjad, valitsejate meelevald ja tujud ning leidnud tunnustamist isegi ebaratsionaalsed asjad. Kuid läbi aegade on ühiskondade arengus kõige määravamat rolli mänginud vallutussõjad ja sõjurite vahvus. Sõjuriteks on aga läbi aegade kõlvanud vaid mehed ja nende hulgas juhtideks vaid füüsiliselt tugevamad ja kavalamad.
Kõikide nende institutsioonide tugevus sõltub sellest, kuidas inimesed neid institutsioonidega kaasnevaid piiranguid ja ettekirjutusi aktsepteerivad / legitimeerivad ja nende suhtes käituvad.
Ja nii on ühiskonnas muude institutsioonide hulgas kujunenud ka naise institutsioon, mis sunnib kõiki inimesi, nii mehi, naisi endid kui ka lapsi suhtuma naisesse ja käituma naise suhtes nii, nagu naise institutsioon antud ühiskonnas ette näeb. Isegi arenenud ühiskondades liitub naise institutsiooni juurde allumine, kuuletumine ja peresisene toiming ning isegi seisukoht, et naine ei ole nii võimekas kui mees, samas kui mehe institutsiooni hulka kuulub perepeaks olemine, käskimine, valitsemine ja tegutsemine väljaspool peresuhteid.
Sellest tulenevalt, olgu pealegi juhtivale kohale kandideeriv naine mehega võrdvõimeline, suurema tõenäosusega valitakse juhtivale kohale ikkagi mees. Mida kõrgema ametikohaga mingis ettevõttes on tegemist, seda tõenäosem on just mehe valimine sellele kohale. Näib küll, et naiste tõusmiseks kõrgematele ametikohtadele ei ole mingeid silmnähtavaid takistusi, kuid tegelikult on nö nähtamatu klaasist lagi naise institutsiooni näol takistuseks ees järgmisele korrusele / tasandile tõusmiseks. Ilmselt on see naise institutsioon seejuures seda legitiimsem, mida kõrgema ühiskonna- või ettevõttetasandiga on tegemist.
Naise institutsioon sunnib isegi demokraatlikus ühiskonnas ja poliitilise vabaduse tingimustes nii mehi kui ka naisi toimima hääletamisel sarnaselt - kuigi tunnistatakse naise kui ühiskondliku olevuse põhimõttelist võrdsust mehega, ja kuigi naisi on samapalju kui mehi, ja kuigi naistel on kohustusi mitte vähem kui meestel, eelistavad ka naised juhtivale ametikohale valimise puhul hääletada rohkem meeskandidaatide poolt nii poliitikas kui ka majanduses, eelistavad isegi naised oma käitumisega seada naise mehest allapoole.
Kuigi tunnistatakse ka naiste võrdseid poliitilisi õigusi, hääletab enamus naisi poliitjuhtideks ikkagi mehi, mitte naisi.
Niisiis klaaskatus, mis tõkestab naise tõusmise võrdväärselt mehe kõrvale kas siis peres, tööl, majanduses või poliitikas, on suurelt jaolt institutsionaalne nähtus, seega mitte ainult meeste, vaid ka naiste endi poolt tunnustatav nähtus ning selle muutmiseks kulub põlvkondi ja vaevalt et kunagi täielikult muutubki. Seda enam on siis aga vaja asjale mõelda, et teadlikult selle väljakujunenud institutsiooni mõju vähendada.
Niisiis, soolise võrdõiguslikkuse probleemiga seonduvalt see nn klaaskatus ei olegi palju muud kui naise institutsioon, mis ei lase naisel naisena tööl, firmas, poliitikas või kustahes ühiskonnas ülespoole kerkida. Ja kui aega mööda saabki sellest klaaskatusest läbi, siis on järgmise klaaskatusena vastas mehe institutsioon, mis samuti tuleb läbi murda... ning perekonna institutsioon jpt.