algus

 

KOKKUVÕTE

 

Võrdõiguslikkuse mõiste feminismi ja naisliikumisega seoses tekib alles siis, kui naiste võitlusega ebaõigluse vastu kaasatakse ka poliitiline võim makropoliitilisel tasandil, et teadvustatult arvesse võtta ka ühiskonna enda poolt tekitatud ebaõiglus ja vastavalt ka tegutseda. Teiseks, võrdõiguslikkus on laiem mõiste kui feminism, sellega peetakse silmas mõlema sugupoole huve samaaegselt. Seega võiksime soolise võrdõiguslikkuse määratleda kui ideoloogia, mis tunnistab ebaõigluse ja diskrimineerimise esinemist ühiskonnas mõlema sugupoole suhtes ning seab eesmärgiks naistele ja meestele võrdsete õiguste saavutamise poliitilist võimu kasutades.

 

Inimese kui tööjõu väärtust hinnatakse tööturul väga mitmest aspektist. Esiteks, naiste poolt tehtav kodutöö ja lastekasvatus on seni praktiliselt tasustamata töö ja selline olukord viitab ilmekalt sellele, et naise traditsioonilist tööd ei hinnata just kõrgelt. Kui ka neid kodutöid hakataks tasustama, alles siis hakkaks tõusma ka naise kui tööjõu väärtus tööjõuturul, kuna naisel oleks siis võimalik valida, kas teha tööd kodus või palgata keegi teine seda tööd kodus tegema ja minna ise väljapoole kodu ehk kõrgemat palka saama. Teiseks, konkreetse ühiskonna majandus ja poliitika on alati teineteisega tihedalt seotud. Kuna naised ühiskonnas omavad oluliselt väiksemat poliitilist võimu kui mehed, siis sellest tulenevalt on ka naise kui tööjõu väärtus tööturul väiksem, millest tingituna siis ka madalamad palgad. Niisiis  üheks esmaseks eesmärgiks naiste õiguste võrdsustamisel meeste õigustega peaks olema koduse töö ja laste kasvatuse väärtustamine ja vastavalt ka tasustamine ühiskonna poolt.

 

Feminism võitleb küll õige asja eest, kuid tema poolt kasutatavatest vahenditest ei piisa naistele meestega võrdsete õiguste saavutamiseks ühiskonnas. Ka soouuringud ei ole andnud märgatavalt paremaid tulemusi, kuna see analoogiliselt feminismile ei kasuta poliitilist võimu oma eesmärkide saavutamiseks. Sooline võrdõiguslikkus on feminismi ja soouuringute suhtes oluline samm edasi, kuna eesmärkide saavutamiseks on kaasatud ka poliitiline võim ja sellele kuuluvad vahendid, kuid ka võrdõiguslikkuse ideoloogia ei suuda saavutada naiste jaoks kvalitatiivselt uut taset ja viia välja soolise võrdõiguslikkuseni ühiskonnas seni, kuni selle eesotsas valitsev patriarhaalne meesenamus asendatakse organitega, kus naised ja mehed on võrdsel määral esindatud.

 

Kuna inimühiskond koosneb kahest võrdselt suurest sugupoolest ja naine on ühiskonnas samaväärne mehega ning naise kohustused pole sugugi väiksemad kui mehe omad, siis vaid selline ühiskond on demokraatlik, kus võimu eri sugupoolte vahel kasutatakse demokraatlikult läbi ühiskonna kõikide tasemete kuni riigi seadusandliku organi - parlamendini välja. Ja omakorda, demokraatlik on selline parlament, kus ei valitse meeste või naiste enamus, vaid kus valitseb meeste ja naiste pariteet ehk võrdne esindatus.

 

Kui me aga räägime naiste võrdsetest õigustest, siis kõige suurem õigus ühiskonnas on õigus teha seadusi, kuid seaduste tegemiseks peab olema vastavat poliitilist võimu. Kuna võim tegelikult avaldub tegutsemise kaudu, võimuvõrgustiku sidemete toimimise kaudu võimuhierarhia kõikidel tasemetel, siis ei piisa naiste ja meeste võrdõiguslikkuse saavutamiseks sellest, et nt. "võrdõiguslikkuse seaduse" abil reguleeritaks suhteid meeste ja naiste vahel, vaid tegeliku võrdõiguslikkuse saavutamiseks on vaja:

1) kogu võimuvõrgustikus ülevalt alla erinevatel võimutasanditel toimivates juhtorganites naiste ja meeste võrdset esindatust

2) rakendada ühiskonnas just nendes, pariteetsetes juhtorganites vastuvõetud otsuseid, ennekõike aga parlamendis vastu võetud seadusi

3) naiste ja meeste võrdne esindatus peab valitsema ühiskonna juhtorganites kogu selle aja, mille jooksul me võrdõiguslikkust taotleme ja soovime saavutatud olukorda sellisena ka säilitada, sest vastasel korral hakkab saavutatu kiiresti hääbuma.

Alles siis luuakse eeldused võrdõiguslikemate seaduste väljatöötamiseks ja alles nende võrdõiguslikemate seaduste alusel luuakse omakorda ka eeldused võrdõiguslikkuse tekkimiseks naiste ja meeste vahel ühiskonnas.

 

Ka siin pole kogu problemaatika lahenduse mõttes olemas seda ainukest ja ainuõiget lahendust, kuid oluline ja tähtis on formeerida soolise esindatuse mõttes demokraatlikud otsusetegemise organid ja parlament ning sellest siis jätkata. Veelgi parema tulemuse saamiseks tuleb leida ja kasutada ka muid põhjusi ja lahendusi, kuna ilma igapäevase võitluseta oma õiguste eest ei muutu ka sel juhul lõplikult midagi, kui seadusandlust üleval pool ümber tehakse, aga allpool vastav initsiatiiv, teadlikkuse kujundamine ja tegevus puuduvad. Täpselt niisamuti, nagu on rahvusvahelistes organisatsioonides ainukeseks võimaluseks nende juhtorganite juhtide endi teadlikkuse ja tegevuse ümberkujundamine nii, et ka kõige kõrgemal tasemel saada lahti topeltmoraalist ja lõpetada naiste diskrimineerimine ning seepärast luua juhtorganid võrdselt naistest ja meestest koosnevatena.

 

 algusesse

 Tagasi tiitellehele