V Meesliikumine ja meesuurimus
Suzanne Lie
[9], Oslo ülikoolist defineerib meesuurimust kui "uurimust
ettekujutustest, ideaalidest ja ootustest, mis on seotud meheks olemisega antud
ühiskonnas."
Miks need
kaks, mees- ja naisuurimus nii palju teineteisest erinevad? Kui naisuurimuses
tegeldakse teadlikkuse tõstmisega ja naiste kultuuri ja ajaloo tutvustamisega,
siis meeste puhul, kus teadlikkus on veelgi tõsisemaks probleemiks, tegeldakse
ettekujutuste, ideaalide ja ootustega, mis seotud meheks olemisega ühiskonnas.
Sellest formuleeringust õhkub jätkuvat patriarhismi.
Meesuurimus
kerkis esile väljakutsena feminismile, naisliikumisele ja naisuurimusele, kuid
üldine suhtumine sellesse näib olevat palju tolerantsem, kui suhtumine
feminismi, ehk seepärast, et meesuurimus Eestis ja Põhjamaades rõhutab
võrdõiguslikkuse suurendamist läbi vanemlike kohustuste ja koduste tööde
jagamise, kuid kindlasti seepärast, et see toimib rohujuure tasemel ja ei
ohusta pea kellegi võimu. Põhjamaade meesuurimus keskendub kolmele põhilisele
valdkonnale [Lie, 8]:
1) meeste võimalused soolise
võrdõiguslikkuse toetamisel (mehed ja hoolitsemine, mehed kui isad, meeste
sõprus ja seksuaalsus)
2) maskuliinsuse
ümberkonstrueerimine
3) meeste
probleemne käitumine (mehed ja vägivald, vägistamine, ahistamine, viha ja
riskikäitumine).
Mehi
iseloomustatakse kui "ekstreemset sugu" – nende seas on nii juhte kui
ka arvukalt luusereid kontrastiks naistele, kelle elud on rohkem keskmisel
tasemel. Mehed oskavad enda eest vähem hoolt kanda kui naised. See näib nii
olevat suuresti tänu traditsionaalselt ja jäigalt määratletud soorollidele.
Eesti vastavas
kirjanduses [Uljas] rõhutatakse, et mees on sunnitud realiseerima end läbi töö
ja eduka karjääri, et õnne tagab töö. Kuid töö esikohale seadmine ei lahenda
mehe probleeme, vaid tekitab neid juurde, sest tööd tehakse tervise, perekonna
ja vaba aja arvelt. Uljas viitab järgmistele olulistele probleemidele:
- peale
lahutust jäävad lapsed enamasti naiste kasvatada ning lisaks piiratakse ka
meeste kohtumisi oma lastega, mille tulemusena kaotavad mehed oma kõige
lähedasemad suhted
- meeste
eluiga on Eestis ligi üle 10 aastat väiksem naiste omast
- meeste
käitumises on enam terviseriski tunnuseid kui naistel
- meeste
seas on enam enesetappe ja vägivaldseid surmapõhjusi.
Loetletud
aspektid peavad kindlasti paika, kuid samas artiklis on toodud veel üks väide,
nimelt, et "kui naiste tööpinge oluliselt kasvab, siis samad näitajad
suurenevad ka naiste hulgas." Kas siit võiks teha järelduse, et naiste
tööpinge / koormus oli ja on oluliselt väiksem, kuna nad elavad 10 aastat
kauem? Kas eesti feministide väide, et eesti naisel oli nõukogude ajal tänu
100% töökohustusele topeltkoormus (tööl ja kodus), on tegelikult kõvasti üle
pingutatud, et mitte ütelda väär?
Enam tasakaalustatud on aga põhjanaabrite
hoiak [J.Huttunen], milles väidetakse, et need, kes töötavad tõsiselt võrdõiguslikkuse
probleemidega, mõistavad varem või hiljem, et võrdõiguslikkus on üha enam ka
meeste teema ja seepärast on elulise tähtsusega märgata meeste rolli võitluses
võrdõiguslikkuse eest ning otsustavaks küsimuseks on, kuidas kaasata mehi
sellesse võitlusse. Kuid oma küsimusele, millist kasu mehed saavad sellest, kui
tahame jätkuvalt laiendada soorolle võrdõiguslikkuse nõuetele vastavaks, jäävad
J.Huttunen'i rõhutatud kasud liiga tagasihoidlikuks, nimelt, "arendada
avaramat inimpotentsiaali, et olla võimeline kohtlema naisi võrdsetena, et
kogeda lapsi ausalt ja õrnalt ning et olla neile positiivseks eeskujuks, eriti
poegadele". Need on pehmed väärtused ja seepärast kõval tööturul ja
poliitikamaastikul need ei toimi ning need räägivad vastu konkurentsivõitluse
printsiibile, millele maailma areng tugineb ja mille ignoreerimisel indiviidi
ressursid ja heaolu vältimatult vähenevad.
Kõigis minule kättesattunud meesuurimust puudutavates materjalides räägitakse ainult meeste teadlikkusest ja tegevusest mikropoliitilisel tasandil. Kuskil ei mainita poole sõnagagi, et võiks midagi ette võtta ka makropoliitilisel tasandil, aga feministide etteheidetes esile tulevad asjad nagu naiste madal palk meeste omaga võrreldes, naistekaup ja prostitutsioon, väärtustamata kodutöö ja lastekasvatus pole need asjad, mida mehe ja naise omavaheliste suhete muutmise teel pere tasandil oleks võimalik paika panna. või reguleerida