IV Naisliikumine ja naisuurimus
Feminism omandas tänu antifeministide aktiivsele ja feminismi
naeruvääristavale tegevusele massimeedias kohe tugeva negatiivse varjundi,
seepärast püüavad omi probleeme teadvustanud naised oma huvide eest võidelda
naisliikumiste, naisühistute ja naisuuringute egiidi all vältimaks sattumist
feminismi kriitika löögi alla. Sellised lähenemised problemaatikale kerkisid
70-ndate aastate alguses esile kogu maailmas ja tänaseks on naisuuringud kogu
maailmas tunnustatud akadeemiliste tööde valdkonnaks.
Naisuurimused ja teaduslikud naisuurimused on oma algusest alates läbinud
mitmeid arenguetappe [Lie, 8]. Algul oli naisuuringute kriitika suunatud
sellele, et traditsioonilistes uuringutes ei pööratud naistele piisavalt
tähelepanu. Seejärel kujunes eesmärgiks teha naine “nähtavaks”. Seal, kus
rõhuasetus varem oli tegelikult “mehe lool” (“his story”), pandi kirja
“naise lugu” (“her story”). Kirjanduses, kunstis ja ajaloos hooletusse
jäetud naine toodi uuesti esiplaanile. Enamus uurimustest peatus naisel kui
“ohvril”. Tabudeks olnud teemad nagu seksuaalsus, seksuaalne ahistamine,
verepilastus, prostitutsioon võeti teadusliku ringkonna poolt päevakorda.
Järgmise uurimuse etapi eesmärgiks oli näidata, et naised ei ole ainult ohvrid,
vaid ka aktiivsed isiksused nende oma olukorras. Praegune etapp on üheks
eneseväljenduseks, milles toimub üleminek terminilt "naisuurimused"
terminile "sugupooleuuringud", kusjuures terminit sugupool
käsitletakse kui suhete struktuuri. Nüüd on rõhk asetatud mõistele “kogu lugu”
(“whole story”). Töötades eesmärgiga suurendada sugupoolte võrdsust ja
osutades suuremat tähelepanu naiste osatähtsusele ühiskonnas aitavad
naisuuringud kaasa inimõiguste ja demokraatia arengu paremale mõistmisele.
Kuid ühele asjaolule tahaksin siinkohal kindlasti veel tähelepanu juhtida,
nimelt, nt meie põhjanaabrite juures tegelesid naisuuringutega algupoolel
peamiselt mehed ja alles hiljem lülitusid sellesse sisse tasapisi ka naised,
kuid alles siis, kui vastavaid projekte hakkasid ka juhtima naised, hakkas
tasapisi selguma, et naiste tegelik, reaalne olukord oli enamus aspektides
tunduvalt halvem, kui seda meesuurijate vedamisel tehtud uuringute ja
projektide järeldustest oli näha. Rootsi praktikast on aga mitmeid kord
ilmnenud, et riigi toetusel läbi viidud uuringute tulemused ja järeldused
sõltuvad lisaks veel ka sellest, millise poliitilise partei kontrolli all
uuringud on teostatud ja lõpptulemused avalikustatud.
Siiski on natuke kummaline, kui kogu selle 30
aastase tegevuse juures on välja jõutud olukorrani, mida võiks iseloomustada
S.Lie [9] väitega:
"Naisuurimuse eesmärgiks on tõsta nii meeste kui naiste teadlikkust
sellise tasemeni, et naisi ei vaadataks enam kui "teist sugu",
kahelda traditsioonilistes soorollides, väärtustada ja välja arendada naiste
oskusi ning enesekindlust. Teisteks eesmärkideks on naisuurimusele aluse
loomine ning naiste kultuuri ja ajaloo tutvustamine ülikoolide avalikes
õppekavades."
Üldiselt kõlaks nagu hästi, on vaja väärtustada ja välja arendada naiste
oskusi ja enesekindlust. Kui aga hakkaksime analüüsima, siis leiaksime palju
kummalist, ja need väited kõlavad kummaliselt kelle tahes tavalise inimese
kõrvus, kes neid väiteid kuuleb.
Esiteks, kas naisuurimuse eesmärgiks polegi naistele tekitatud ebaõigluse
ja naiste diskrimineerimise vähendamine ning meestega võrdsete õiguste
saavutamine? Ise näeksin naisuuringute peamist eesmärki selles, et välja
selgitada, kui palju kõigest sellest ebaõiglusest, mis naisele tema naiseks
olemise pärast tekitatakse, on just nimelt patriarhaalse ühiskonna poolt
tekitatud ja kui palju muudest asjaoludest. Sest just seda ühiskonna poolt
naisele tekitatud ebaõiglust peaks ühiskond esmajärjekorras püüdma ise ka
likvideerida. Või on asi nii, et patriarhaati kui sellist naisuuringutes üldse
ei tunnistata?
Teiseks, "seada kahtluse alla traditsioonilised (soo)rollid".
Miks peaks traditsioonilistes soorollides kahtlema? Iga inimese esmane teadmine
naise soorollist on laste sünnitamine, kasvatamine ja sellele lisanduv
koduhooldamine. Mitte selles ei ole asi, et tuleks hakata kahtlema
traditsioonilistes soorollides, vaid selles, et ka naise sooroll tuleb
tähtsustada ühiskonna poolt nii oluliseks, et kodutööde ja lastekasvatuse eest
ka raha makstaks ja pensioni arvestataks jne., et kogu ühiskond koos selle
eesotsas olevate meestega seda naise peamist soorolli ka vastavalt väärtustaks.
Traditsioonilistes soorollides ei tule kahelda, vaid tuleb naistel võimaldada
elada, olla ja tegutseda ka väljaspool traditsioonilist soorolli, mis tähendaks
siis soorolli laiendamist mehega võrdsete õiguste alusel kõige selleni välja,
et naine võiks end võrdväärselt mehega ka tunda ja mees võiks tunnistada, et
naised on tõepoolest võrdväärsed partnerid ühiskonnas. Mitte kahelda ei tuleks
traditsioonilistes soorollides, vaid ka mehele tuleb anda õigused laiendada oma
soorolli diapasooni ka lapse kasvatamise ja kodutööde tegemise õiguseni välja,
nii et seda ka ühiskonna poolt väärtustataks. Selline õigus aga saab tekkida
vaid koos naisele vastavate õiguste laiendamisega mehe õiguste tasemele.
Kolmandaks, milliseid "naiste oskusi" peaks välja arendama ja
kes, kas naised või mehed?
Neljandaks, naisuurimust on vaja naiste kultuuri ja ajaloo tutvustamiseks. See on kummaline eesmärk, kas meie ühiskond ei tunne piisavalt naiste kultuuri ja ajalugu? Kas mehed peaksid tegelema naiste kultuuri ja ajaloo tutvumisega, või peaksid seda tegema naised? Kas naiste kultuur ja ajalugu on midagi haruldast, arhailist, eksootilist või kuskil sügaval peidus? Kas meeste kultuur ja ajalugu on juba kõigile tuttav?
Natuke paremini on formuleeritud naisuuringute eesmärgid S.Lie teises
artiklis [8]:
"See valdkond keskendub teemadele, mis puudutab naiste positsiooni
ühiskonnas. Naisuurimuste eesmärgiks oli tõsta nii
meeste kui naiste teadlikkust sellisele tasemele, et naisi ei peetaks enam
teisejärguliseks sugupooleks. Taheti seada kahtluse alla traditsioonilised
rollid, väärtustada ning arendada naiste võimeid ja enesekindlust. Teisteks
eesmärkideks oli töötada välja uurimuse põhisuunad, teadvustada naiste
positsiooni kunagises kultuuris ja ajaloos, tutvustada neid teadmisi ülikoolide
õppekavade kaudu."
Kui me neid püstitatud eesmärke ja küsimusi kriitiliselt arutama hakkame, siis leiame, et mitte need siin tõstatatud küsimused pole need esimesed ja tähtsamad, millega kõigepealt tegelema hakata. Hoopis selles on asi, et naiste kultuur ja ajalugu ning ennekõike naiste väärtusmaailm või väärtussüsteem ei ole väärtustatud võrdselt meeste väärtusmaailmaga / väärtussüsteemiga.
Ja seda ka ühiskonna tööjõuturul ja poliitilisel maastikul.
Nagu eespool toodud põgusast ülevaatest selgub, on naisuurimuse objektiks vaid pehmed väärtused, siis need, millel ei tööturul ega poliitikas suurt väärtust pole. Kogu reaalne maailm aga toimib konkurentsi-vabaturul rahaks vahetatavate kaupade, teenuste ja meelelahutuste väärtuste alusel. Me kõik teame, et vabal tööjõuturul on kõige väärtuslikum see töö, teenus või meelelahutus, mille eest makstakse kõige rohkem raha ning kõige väärtuslikumaks tööjõuks hinnatakse sellist tööjõudu, kellele tuleb töö, teenuse või meelelahutuse eest maksta kõige kõrgemat palka. Nagu teame ka seda, et tasuta tehtaval tööl või teenusel ei ole väärtust ning sellest tulenevalt ka tasuta tööd tegeval, teenust või meelelahutust pakkuval tööjõul pole väärtust. Just see on üks oluline aspekt, mis seletab naise kui tööjõu odavust mehe suhtes.
Kui nüüd võrrelda mehe ja naise igapäevaseid tegevusi ja toiminguid, siis kõik need tegevused ja toimingud, mida naine või mees iga päev teeb, omavad ju vaid seda väärtust, mida need toimingud rahaliselt sisse toovad. Kuid nagu teame, ei too naise ega mehe poolt tehtud kodutööd ja toimingud perele midagi sisse ja seepärast pole nendel tegevustel, mis võtavad eriti just naiselt küll väga suure osa tema ajast, ka mingit erilist väärtust. Nendel töödel on vaid nii palju väärtust, kui palju need aitavad ära hoida lisakulutusi peres, kuid lisakulutuste osa on suhteliselt väike võrreldes selle aja väärtusega, mis nende tegemiste ja toimingute peale kulutatakse. Väärtus on nendel samadel toimingutel ja tegemistel küll aga siis, kui neid tehakse väljaspool kodu ja peret ning nende eest saadakse ka raha. Kuna patriarhaalses ühiskonnas on enamus kodustest toimingutest ja tegevustest jäetud naisele ja need tehakse ära peaaegu tasuta, siis hinnatakse naist kui tööjõudu ka tööjõuturul palju odavamaks ning ühes sellega hinnatakse ka naiste väärtusmaailma ühiskonnas palju madalamaks, kui seda on meeste väärtusmaailm.
Kogu reaalses maailmas on konkreetse ühiskonna majandus ja poliitika tihedalt seotud. Ja jälle on nii, et kuna naised ka poliitikas on meestest oluliselt nõrgemalt esindatud, siis ka see omakorda mõjutab naise kui tööjõu alaväärtustamist majandussfääris toimival tööturul.
Seega, kui naiste poolt tehtavaid töid hakatakse tasustama nende õige väärtuse järgi, alles siis hakkab tõusma ka naise kui tööjõu väärtus tööjõuturul ning üheks esmaseks eesmärgiks naiste õiguste võrdsustamisel meeste õigustega peaks olema koduse töö ja laste kasvatuse väärtustamine ja vastavalt ka tasustamine ühiskonna poolt. Kuna ühiskonna all tuleb mõista ka kõiki neid poliitilisi ja seadusandlikke organeid ja institutsioone, mis ühiskonnaelu korraldavad ja juhivad, siis just nendes organites ja institutsioonides tuleb need asjad vastavalt ka ümber hinnata.