Käesolev teema eeldused kujunesid minu jaoks välja isiklikest kogemustest seoses nende praktiliste vastuoludega, mis 1990ndate aastate heaolu ühiskonnas Soomes esile kerkisid, kuidas asju ülevalt poolt sooviti näha ja neid massimeedias esitati ning kuidas asjad allpool ja enda jaoks tegelikult tundusid olevat. Selles valguses tundusid tugevalt liialdatuna väited saavutatud võrdõiguslikkusest Soomes, sest igapäevases elus tõusid igal pool esile juhtumid ja vastuolud, mis ikka ja jälle ilmekalt demonstreerisid, et sugupoolte tegelikust võrdõiguslikkusest ja sotsiaalsest õiglusest ollakse veel kaugel. Teatud aspektid näisid Rootsis olevat paremini välja kujunenud / kujundatud. Probleemi tegid aga veelgi huvitavamaks sagedased väited olematust (väärastunud) soolisest võrdõiguslikkusest Ida‑Euroopa maades, sh. Eestis, samas kui minule näis, et indiviidi tasandil perekonnas tundus Eestis saavutatud võrdõiguslikkuse tase olevat isegi kõrgem kui Soomes, vaatamata sellele, et ühiskondliku elu sfääris samal rohujuuretasandil oli ja on sooline võrdõiguslikkus Soomes tõepoolest kõrgem kui Eestis.
Eestikeelse kirjandusega tutvumisel üllatas selle ühepalgelisus, probleemide madal käsitlemise tase ja ülepolitiseeritus, mille all mõistan seda, et kõik väärtuslik ja väärtusetu, mis meie praegune ühiskond on sovjetiajast kaasa saanud, on tembeldatud tingimusteta väärtusetuks. Teatud pettumust valmistab eesti feministlikes kirjutistes aga see, et maha tehakse ka see hinnaline osa soolisest võrdõiguslikkusest, mis tavalises perekonnas ja ka ühiskonnas võrdõiguslikkuse näol tegelikult juba aastakümneid tagasi oli saavutatud. Nagu olen ka kohanud eesti feministlikus kirjanduses väiteid, et sooline võrdõiguslikkus on mõiste, mis nn. postsotsialistlikus ühiskonnas on raskelt aktsepteeritav, selle kommunistliku(?) päritolu tõttu. Kaldun arvama, et selline olukord peegeldab pigem eelkõige kirjutajate endi ülepolitiseeritust, nende suutmatust objektiivselt suhtuda ühiskonnas aset leidnud protsessidesse ja lahti mõtestada enda jaoks nende protsessidega seotud põhimõisteid, rääkimata nende protsesside ja nähtuste lahtiseletamist massimeedias. Maailmakorraldus on tegelikult aga selline, et mis tahes halva asjaga kaasneb ka head, nii nagu ka heaga kaasneb halba, ning mõlemaid tuleb objektiivsuse huvides tunnistada ja oma eesmärkide taotlemisel silmas pidada, sest vastasel korral jookseme ühest äärmusest teise, ühe paha juurest teise paha juurde.
Mis puutub feministlikku kirjandusse, siis seda on piisavalt, ka eestikeelset materjali on rahuldavalt, kuid selle tase on väga ebaühtlane. Kuid käesolevat temaatikat, poliitilise võimu osa soolise võrdõiguslikkuse saavutamisel pole praktiliselt üldse käsitletud. Naisajakirjades antud teemat ei käsitleta, erialases ajakirja "Ariadne Lõng" kolmest aastakäigust leidus vaid üks tutvumist vääriv artikkel, millest hiljem teen ka juttu. Sama tühjus haigutas vastu ka ENUTi kodulehel http://www.enut.ee, läbivaadatud paarisajast artikli ja raamatu pealkirjast ei õnnestunud leida rohkem, kui vaid kümmekond kirjutist, mis ehk natukenegi sisaldasid võimu käsitlemist. Märksõna "demokraatia" andis välja vaid 26 allikat, millest ehk vaid 4-5 oleksid olnud väärt tutvumist, märksõna "võrdõiguslikkus" andis välja 175 allikat ja märksõna "poliitika" andis välja 358 allikat. Kahjuks ei ole ENUTi kodulehe otsingumootoril omadust erinevate otsingukriteeriumide järgi piirata allikate hulka, seepärast tuli loobuda täpsema hinnangu väljakujundamisest. Kuid oma suureks üllatuseks leidsin sealt Eric Millard' artikli [Millard], milles ta pariteedi mõiste all on juba üle 10 aasta tagasi välja pakkunud sisuliselt sama idee, mida ma viimaste aastate jooksul olen arendanud ja millele ma kuskilt teistest allikatest tuge ei ole leidnud.
Kõik antud problemaatikaga ehk siis naiste olukorra üle ühiskonnas vähegi juurelnud inimesed ja sellega tegelenud ideoloogilised suunad on ühisel arvamusel selle suhtes, et ühiskondades esineb naiste rõhumist ja diskrimineerimist ning ebaõiglust naiste kohtlemisel nii tööl kui kodus. Pea kõik ideoloogilised voolud on ühel meelel ka diskrimineerimise ja ebaõigluse peamiste põhjuste suhtes, kuid sel juhul peaksid ka leiduvad lahendused ühiskonnas esineva ebaõigluse vähendamiseks olema üpris lähedased. Kummaline küll, aga ei ole. Ja ka seepärast ärataski see probleem minus erilist huvi ja tekkis ka küsimus, kas ei peaks olema kogu selles problemaatikas midagi sellist olulist, mida kas ei ole ära tabatud või mida ei ole ehk tahetudki käsitleda, et jõuda välja ühtse lahenduseni.
Asi läks aga veelgi huvitamaks siis, kui feministlike materjalidega tutvumisel ikka ja jälle pidin veenduma, et feminismiga seoses on käsitletud pea kõiki mõeldavaid ja mõeldamatuid teemasid, kuid mitte seda, mida mina otsisin. Kolmes üsna põhjalikus ülevaatematerjalis, millest üks on Rahvusraamatukogus riiulilt ka otse võtta [Gamble], on iseloomustatud feminismi eri staadiume ja käsitletud feminismi seoses areneva maailmaga, uue tehnoloogiaga, filmi, massikultuuri, keha, kirjanduse, keele, religiooni, psühhoanalüüsi ja filosoofiaga, kuid see mis puudub, on feminismi käsitlemine seos võimu ja poliitikaga, sealhulgas isegi peatükis, milles käsitletakse feminismi seoses filosoofiaga. Mida enam kirjandusega tutvusin, seda enam veendusin selles, et feministid lihtsalt suhtuvad eriti suure ettevaatlikkusega selliste kirjutiste tootmisse ja publitseerimisse, milles käsitletakse feminismi seost võimu ja poliitikaga või riigiga.
Teadusliku paradigma kohaselt tuleb probleemile läheneda teadagi metodoloogiliselt õigesti, kuid sellest ei piisa, probleemile tuleb ka epistemoloogiliselt ehk tunnetuslikult läheneda õigesti ning asjad ka filosoofiliselt läbi mõtiskleda. Alles siis võime olla kindlad paremas tulemuses. Kui olen nüüd võimaluste piires veidi põhjalikumalt probleemiga tutvunud, siis näib, et just selles plaanis on feministid jäänud tagasihoidlikuks, koguni näib, et nad on pühendunud rohkem teist ja kolmandat järku aspektidele ning kõrvale hoidunud olulisemast, kas siis seepärast, et ei ole jätkunud julgust ja kannatlikkust või siis pole piisanud teadmisi haaramaks ja lahkamaks probleemi kogu selle ulatuses ja sügavuses. Seepärast olen käesolevas töös püüdnud läheneda problemaatikale võimalikult kaugelt ja üldiselt, vältinud laskumist liigsetesse üksikasjadesse, et nendesse mitte ära uppuda, ning sel moel üritanud analüüsi kaudu jõuda välja põhiprobleemini.
Kuna käesolev töö on mõeldud feminismiga tutvujatele ühtlasi Interneti-õppematerjaliks, siis olen ära toonud ka lühikese ajaloolise ülevaate feminismist, selle erinevatest vooludest, soouurimustest ja võrdõiguslikkusest ning püüdnud hinnata nende seoseid poliitilise võimuga.