IX Poliitiline võim
Nagu eespool juba nimetatud, käsitletakse tavakodanikule kättesaadavas kirjanduses ja massimeedias peamiselt riigivõimu ja riigipoliitikat, nii et kui räägitakse rahva võõrandumisest poliitikast ja võimust, siis peetakse silmas just neid. Näiteks kirjutab ka T.Varrak oma raamatus järgmiselt: "Poliitikat aga mõistetakse tänapäeval kui riigi ning ühiskonna juhtimist ja valitsemist. Juhtimine ja valitsemine eeldab võimu. Seega võib poliitikateadust pidada ka õpetuseks võimust. Võim on inimeste või ühiskondlike institutsioonide võime allutada inimesi, sotsiaalseid gruppe või riike neile võõrale tahtele." [Varrak, lk.17]
Sellist poliitika määratlust on raske tunnistada, sest siin käsitletaks võimu, poliitikat ja riiki inimeste ja sotsiaalsete gruppide allutamisvahenditena. Kuid loomulikult võib riigi funktsiooniks olla ka inimeste ja tervete sotsiaalsete gruppide heaolu ja turvalisuse tõstmine, positiivsete muudatuste läbiviimine, demokraatia arendamine ja veel palju muud ning sh. ka sellise sotsiaalse ebaõigluse vähendamine, mida riik ise oma traditsioonide ja seadusandluse kaudu indiviididele ja sotsiaalsetele gruppidele toodab, näiteks naistele. Nagu teame, on paljudes riikides sisse viidud või sisse viimisel nn. Võrdõiguslikkuse seadus, mille eesmärgiks on ju naiste olukorra parandamine nii kodus kui ka tööl.
Just seepärast, et oleks võimalik eristada teineteisest võime, mis on tavalisel inimesel tema suhetes teda ümbritsevate inimestega, ja meie ühiskonnas üldiselt käibel olevat võimu, tekkiski vajadus sisse tuua mõiste "poliitiline võim", rõhutamaks seda, et sugupoolte vahelistes suhetes on just riigi ja ühiskonna juhtimiseks ja valitsemiseks kasutataval võimul ehk poliitilisel võimul eriline tähendus ja eriti suur roll soolise võrdõiguslikkuse puudulikkusest tekkiva ebaõigluse vähendamiseks ühiskonnas.
Milliseid poliitilisi võime praktikas esineb? Näiteks, ENUT-i kodulehelt leidus I.Cannoni artikkel [18], milles poliitilise võimu struktuurid on klassifitseeritud järgmiselt:
- autokraatia, mille puhul kogu
poliitiline võim on koondunud ühe indiviidi kätte
- oligarhia puhul on poliitiline võim
koondunud väheste kätte, kas siis dünastia või militaarsele huntale
- plutokraatia tähistab poliitilise võimu
koondumist rikaste kätte ja ülejäänud inimesed ühiskonnas pole võimuorganites
esindatud ja see on omane reale Lõuna-Ameerika riikidele
- demokraatia puhul on poliitiline võim
jagatud võrdselt kõikide võrdsete täiskasvanute inimeste vahel ja selline
valitsemissüsteem on omane Läänemaailmale
- anarhia - see on rohkem teoreetiline
kontseptsioon riigivõimu olematusest.
Poliitilise võimu sellise iseloomustuse juurde tuleks lisada paar
kommentaari.
Esiteks, nagu hiljem Foucault määratlusestki võime veenduda, ei saa ühegi
nimetatud võimustruktuuri puhul olla jutt kogu võimust, vaid ikkagi ainult
teatud osast võimust.
Teiseks, näib olevat nii, et plutokraatia on tegelikult kõige enam levinud
poliitilise võimu struktuur maailmas, sest kõikides riikides kujuneb tasapisi
välja poliitiline eliit, kellest ka hea tahtmise juures enam lahti ei saa.
Vahetuvad valitsused ja vahetuvad poliitilised parteid parlamendis ja
valitsuses, kuid poliitika on ikka samanäoline ning parlamendis istuvad
põhimõtteliselt samad isikud kord koalitsioonis ja siis opositsioonis ning kes
on omavahel suuremad sõbrad ja tuttavad, kui isegi oma partei liikmete ja
valijatega moodustades nii omaette nn. poliitilise klassi või elitokraadi.
Sellest on juttu olnud ka maailma ehk ühe kõige demokraatlikuma riigi, Rootsi
meedias. [T.Möller]
Kolmandaks, demokraatia asemel on tänapäeval teadagi kasutusel
esindusdemokraatia, ning just selline süsteem, nagu hiljem J.A.Schumpeter demokraatia määratlusest näeme, tugineb kandidaatide
konkurentsil valijate häälte pärast ja milles lõppude lõpuks
ikkagi vaid üksikisikud omandavad otsustamisvõimu.
Kui analüüsiksime olukorda Eestis, siis jõuaksime tõenäoliselt tulemuseni,
et demokraatlikku Eesti riiki juhivad rikkad, kellel õige vähe jätkub huvi
tavalise kodaniku murede vastu ja kes esinevad avaldustega, et tuleb teha
ebapopulaarseid otsuseid, niisiis otsuseid, mis lähevad lahku rahva huvide ja
arvamusega. Aga siis ei saa demokraatiast enam rääkida, pigem võib rääkida
plutokraatiast, sest üldiseks hüveks ei saa pidada seda, mida rahvas vastustab ja
eliit pooldab.
Võimu paremaks mõistmiseks ja selgitamiseks leidsin abi M.Foucault loengutest, milles ta kõigepealt toob määratluse: "...võimu klassikalise juriidilise teooria puhul käsitletakse võimu kui teatavat õigust, mida omatakse kui vara ja mida võib sellest tulenevalt kas täielikult või osaliselt üle anda või võõrandada mõne juriidilise või õigustloova akti kaudu..." [Foucault, lk.291]
Sellise klassikalise määratluse puuduseks on see, et siin defineeritakse võimu kui midagi sellist, mida on võimalik täielikult üle anda või võõrandada. Kuid see on siis tõesti väga kitsa tähendusega võim, vaid selline võim, mida siis juriidilise või õigustloova akti kaudu ka saadakse.
Oma teises loengus toobki Foucault palju parema võimu mõiste: "...et võim, kui teda ei vaadelda just väga kõrgelt ja kaugelt, pole midagi niisugust, mis jaguneb nende vahel, kellel see on ja kes seda eksplitsiitselt valdavad, ning nende vahel, kellel see puudub ja kes sellele alistuvad. Võimu tuleb minu arvates analüüsida kui miskit, mis ringleb või mis pigem toimib üksnes ahelas; teda ei saa kunagi kusagil lokaliseerida, ta pole iialgi mingite isikute valduses; teda ei omandata nagu rikkust või vara. Võim funktsioneerib, ta teostub võrgustikuna ja selles võrgustikus indiviidid mitte ainult ei ringle, vaid on alati samaaegselt võimule allumas ja võimu tarvitamas; nad pole kunagi võimu liikumatu või leplik sihtmärk, nad on alati ka võimu vahendajad." [Foucault, lk.299]
Niisiis, siit saame veel kord kinnitust sellele, et ka igal indiviidil on tema võrgustiku kaudu teiste üle võimu ja ta ise on ühe osana kellegi teise võimu alane. Kuid mis veelgi tähtsam, siit tuleb teha järeldus, et ka väga kõrgel, riigi võimuorganite tasandil eksisteerib võrgustik, mille kaudu võim ka teostub ning kui see võrgustik on valdaval määral loodud meeste poolt ja selles toimivad peamiselt mehed, siis töötab ka see võrgustik just meeste kasuks ja naiste kahjuks. Et muuta väljakujunenud ebabalanssi meeste ja naiste vahel, ei piisa ainult sellest, et muudaksime vastavalt vaid seadusi, on vaja muuta ka naiste ja meeste suhet selles võimuvõrgustikus, milles ja mille kaudu võim teostub.
Kui aga nüüd pidada
silmas meie põhiküsimust - meeste ja naiste omavahelist suhet ja suhet
poliitilisse võimu, siis võrdsete õiguste saavutamiseks peaks nii naistel kui
ka meestel olema võrdselt võimu. Aga siis võib eeltoodu põhjal väita, et
ilmselt polegi väga oluline see, millise poliitilise võimu struktuuriga on
tegemist, ehk vaid autokraatia välja arvatud, peatingimuseks on hoopiski see,
et naised ja mehed oleks võimustruktuuris ülevalt alla võrdselt esindatud, sest
vaid siis võib neil olla ka võrdselt võimu ja järelikult ka võrdselt õigusi. Seejuures pole sugugi üleliigne veel kord rõhutada, et kui võim tegelikult
avaldub tegutsemise kaudu, võimuvõrgustiku sidemete toimimise kaudu, siis
naiste ja meeste võrdõiguslikkuse saavutamiseks ei piisa sellest, et nn
"võrdõiguslikkuse seaduste" abil reguleeritaks suhteid meeste ja
naiste vahel, vaid tegeliku võrdõiguslikkuse saavutamiseks on vaja, ühelt
poolt, kogu võimuvõrgustikus ülevalt alla erinevatel võimutasanditel toimivates
juhtorganites naiste ja meeste võrdset esindatust, ja teiselt poolt, rakendada
ühiskonnas just nendes, pariteetsetes juhtorganites vastuvõetud otsuseid,
määrusi ja seadusi.
Lisaks, selline võimu jagunemine võrdselt võimustruktuuris kahe sugupoole vahel
ülevalt alla tähendab automaatselt ka kahe suure sotsiaalse grupi omavahelist
demokraatiat.